Arvamused

Konverentsist „Uus Testament: kirik ja misjon“ sotsioloogi pilgu läbi

4. aprillil 2019. a. toimus EELK Usuteaduse Instituudis konverents „Uus Testament: kirik ja misjon“. Ettevõtmine oli jätkuks juba traditsiooniliseks kujunenud igakevadiste Uue Testamendi teemaliste konverentside sarjale, mille eestvedajaks on olnud professor Randar Tasmuth. Seekordne konverents oli oluliselt laiema haardega kui eelmised, sidudes omavahel kristliku misjoni aluseid puudutavad Uue Testamendi alased teadusettekanded ja kogemuste vahetamise kaasaegsete misjonipraktikate teemal kogudustes. Võib öelda, et viimaste puhul oli rõhuasetus noorte- ja lastetööl ning EELK uutel kogudustel, mis on jõudu kogumas Tallinnas ja selle lähiümbruses. Konverentsi lõpetas paneeldiskussioon, mis artikli autori arvates kujunes üsna põnevaks ja tõi hästi välja kogu teema aktuaalsuse ja teravuse, peegeldades hästi osalejate erinevaid arusaamu misjoni võimalikest vormidest EELK kogudustes. Küsimuste ja seisukohtade tulv paneeldiskussiooni publiku poolelt ei tahtnud lõppeda, mistõttu lepiti konverentsi lõpus kokku edasise mõttevahetuse jätkamise ja jätkuürituste osas. Tänaseks on loodud konverentsil osalenud kiriku allasutuste töötajatest, uute koguduste vaimulikest ja juhatuse liikmetest ning misjoniga seonduvate teemade uurijatest ja huvilistest koostöövõrgustik, mis loodetavasti jätkab koostöökohtumiste ja mõttevahetustega. Konverentsi oluliseks tulemuseks võib pidada ka rohkemal või vähemal määral kirikliku misjonitööga seotud või sellest huvitatud inimeste kokku toomist ja omavahel tuttavaks tegemist. Nii väheneb oht, et ühiste eesmärkide nimel tegutsevad eri seltskonnad või inimesed pole kursis teiste tegemistega.

Olles erialalt sotsioloog, jätaksin alljärgnevalt kõrvale (või teoloogide arutleda) konverentsipäeva esimese osa teoloogilised ettekanded Jaan Lahelt, Ergo Naabilt, Vallo Ehasalult ja Randar Tasmuthilt. Usutavasti on asjast huvitatud lugejail võimalik nende sõnavõttude teesidega ka iseseisvalt tutvuda. Samuti ei jõua ma siinkohal loetleda kõiki järgmiste plokkide esinejaid ega anda edasi nende ettekannete sisu. Pigem kajastab alljärgnev minu muljet, mis tekkis konverentsi teise osa ettekandeid kuulates ja paneeldiskussiooni modereerides. Tõstan nendest esile mõned teravamad küsimused, mida mul on võimalik vaadelda oma lõppjärgus oleva doktoritöö „Kristlike kogudustega liitumise põhjustest“ foonil.

Selles osas, et EELK liikmeskonnatrendid, eriti just noorte osas, on murettekitavad, näis aruteludes valitsevat konsensus. Samuti ei leidunud esinejate ega publiku hulgas kedagi, kes oleks väitnud, et praegused või konverentsil kõne alla tõusnud misjonitöö suunad ja vormid oleksid iseenesest valed. Küll aga leidus eriarusaamu selles osas, millise kaaluga peaksid koguduses olema need tegevused, mis jäävad väljaspoole jumalateenistuslikku elu ehk siis tajutav oli mõnede osalejate mure selle pärast, et kiriku nii-öelda sotsiaalse suunitlusega tegevused ei hakkaks varjutama kiriku usulisi eesmärke. Sotsiaalse suunitlusega tegevuste all võib vaadelda näiteks kohalikule kogukonnale suunatud üritusi eesmärgiga kirikut ja koguduseelu laiemale avalikkusele tutvustada. Siinkohal on tegemist üsna keeruka ja ammuse dilemmaga, millele ei ole kerge leida head lahendust. Ühelt poolt ei tohiks nii suur ja meie kultuuris traditsiooniline kirik nagu EELK muutuda mingil juhul võõraks ja võõristust tekitavaks elanikkonna valdavale enamusele, kes tänasel päeval jääb väljaspoole kogudusi. Minevikuteguritest tingituna on meie inimeste teadmised kristlusest pahatihti nullilähedased ja kui soovime kaasaegset inimest talle arusaadaval viisil kõnetada, ei saa seda teha enesest mõistetavalt viisil, millest ainult teine kristlane aru saab. See ei peaks kuidagi haavama kiriku usulisi eesmärke ega viima tähelepanu kõrvale koguduste liikmete usulistelt vajadustelt. Kiriku sotsiaalse suunitlusega tegevused ja usulised eesmärgid ei ole omavahel kuidagi vastuolus, vaid täiendavad teineteist vastastikku, küsimus on pigem tasakaalupunkti leidmises, mis, nagu eelnevalt sai öeldud, ei ole kindlasti mitte kerge ülesanne.

Nagu minu doktoritöö aluseks olev uuring näitas, seostub eestlaste jaoks luterlus tänini meie rahvuslike traditsioonide ja identiteediga ning see hoiak on vaatamata nõukogude okupatsioonivõimude jõupingutustele kandunud peamiselt edasi vanavanematelt lapselastele ehk siis eelmise Eesti vabariigi ajal usulise hariduse ja kasvatuse saanud põlvkond on mingil määral suutnud mälestuse kristlike uskumuste ja tavade austamisest anda üle praeguste keskealiste põlvkonnale. Nagu näitavad küsitlused, on peamised traditsioonide edasiandjad ja lastele usust ja vanadest kommetest rääkijad olnud eelkõige vanaemad, kes lapselastega on palju tegelenud. Nüüd aga, kui see omal ajal kristliku kasvatuse saanud põlvkond on suuresti juba lahkunud või lahkumas, tekib küsimus – kuidas mõjutab see luterliku kirikuga liitumist ja üleüldse usualaseid teadmisi ja hoiakuid? Kuidas kuulutada evangeeliumi olukorras, kus oleme kaotamas oma nii-öelda rahvakiriklikust minevikust tulenevaid eeliseid ja avastanud end äkki „usuturul“ ühe „pakkujana“ paljude seas? Mida jutustavad oma lapselastele igavikulistest teemadest „New Age vanaemad“? Teisalt on üles kasvanud noorte põlvkond, kelle emad-isad liitusid kogudustega 1980ndate lõpu usubuumi ajal. Mõned neist noortest on jõudnud lapsepõlves ka pühapäevakoolis või kristlikus noortelaagris käia, mistõttu neil pole tavapärast võõristust kiriku ees. Omaette teemaks on need noored, kes õpivad üha populaarsemaks muutuvates kristlikes koolides. Kui paljudest neist saavad koguduste liikmed? Kaasaegne ühiskond on kiiresti muutuv, diferentseerunud, individualiseerunud, mitmetahuline ja kirju ja see püstitab küsimuse, kuidas kõnetada sedavõrd erineva tausta, arusaamade ja huvidega gruppe? Kaasaegne misjon tundub sellel taustal tohutu väljakutsena.

Meie konverentsi esinejad, kelleks olid peamiselt vaimulikud ja kirikutöö tegijad mitmetest EELK allasutustest ja uutest kogudustest (Mustamäe, Lasnamäe, Saku ja Saue), tõid oma ettekannetes arvukalt positiivseid näiteid edukaks osutunud tegevustest enese tutvustamisel ja inimeste kutsumisel kogudusse. Kogudustes tegeldakse vahel üllatavategi tegevustega, mis võimaldavad lüüa kaasa kohaliku kogukonna elus ning ületada vahel ettetulevaid eelarvamusi ja võõristust kristlaste suhtes: olgu siinkohal näiteks toodud Saku Toomase koguduse jalgpallitreeningud või Lasnamäe Püha Markuse koguduse osalemine kogukonnaaias ja „Teeme ära!“ talgutel. Nagu esinejad mainisid, tuleb arvestada ja kohaneda olukorraga, kus inimeste teadmised ristiusust on kasinavõitu. Ka kohaliku kooli, kultuurimaja või ametnike hoiakud kiriku ürituste ja nende reklaamimise suhtes ei pruugi alati olla heatahtlikud. Samas, juhul kui kohalike võimude ja kogukonna seast on leitud liitlasi, siis on see koostöö andnud häid tulemusi: koguduse esindajaid on kohalikesse üritustesse kaasatud ja tänu sellele on tekkinud võimalus olla nähtaval ning tutvustada ennast ja oma eesmärke ka neile, kelle jaoks kiriku lävepakk kipub muidu kõrge olema.

Mõned esinejad tõstsid esile väikegruppide ja koguduse tegevustesse kaasamise tähtsust nende puhul, kes on kirikuga liitumas või alles põhjalikumat tutvust tegemas. Seda, et väikegrupid ja kaasamine võivad osade inimeste kirikutega liitumise ja sinna integreerumise puhul olulist rolli mängida, on kinnitanud mitmed uuringud. Minu doktoritöö raames tehtud uuring näitas, et kogudusse sisse elamine on paraku just värskete luterlaste puhul valusaks teemaks: selgus, et pahatihti jäetakse uustulnuk üksi ega kaasata teda ei omavahelisse suhtlusesse ega ühistegevustesse. Ka infovahetus võib olla puudulik. Sellisel juhul kipub koguduslik elu aga inimese jaoks üsna tihti tahaplaanile jääma ning on tõenäoline, et varsti näeb teda kas mõnes teises konfessioonis või soikub pettumuse tõttu tema usuelu.

Konverentsil jäi muuhulgas kõrva mõte, et me ei peaks pelgama vaadata ka teiste kristlike kirikute ja koguduste paremate kogemuste poole – millised nende ettevõtmised tõmbavad huvilisi ligi? Kas meil on sellest midagi õppida? Tauri Tölpt EAÕK-ist tõi oma ettekandes välja, et nende kirik väga sihipärast misjonit ei tee, pigem loodetakse ja eeldatakse, et kristlaste isiklik eeskuju on see, mis väljaspool seisjates huvi äratab. Nii ülejäänud ettekannetes kui paneeldiskussioonis sai see mõte kinnitust – kõige enam äratab huvi kristlaste ja kristluse vastu see, millised me oma eeskujuga oleme. Enamasti pöördutakse kristlusesse soovist leida oma elule mõte, siht ja suund, leida abi oma hingemuredes, saada mõistetud ja ära kuulatud. Võin oma uuringute põhjal kinnitada, et sageli saab just noorte inimeste teekond kogudusse alguse mõne isikliku eeskuju või sümpaatse inimese järgimise soovist. Seega, meie ise ja meie mõtted ja teod on need, mida tähele pannakse ja järgitakse ehk nagu keegi konverentsil osalejatest mainis: me ise olemegi misjon.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et aprilli alguse konverentsi ja hilisemate järeltegevuste näol on tegemist suurepärase algatusega. Paljud küsimused said läbi arutatud, kuid veel enam jäi tuleviku mõteteks ja tegudeks. Nii paljude innustunud ja tegusate, ideedest pakatavate noorte töötegijate ja uute koguduste rajajate meie kiriku misjoni üle täna ja tulevikus arutlemas nägemine mõjus igati lootustandvalt ja positiivselt. Ainult positiivseks saab pidada ka seda, kui misjoniteemasid arutatakse mitmetes erinevates gruppides ja kohtades, peaasi, et omavahel infot vahetatakse ja koostööd tehakse.


Liina Kilemit (1972), MA sotsioloogias, on EELK UI koosseisuväline lektor, Tartu Ülikooli usuteaduskonna doktorant ja EELK liige.

Print Friendly, PDF & Email
English