Artiklid

EELK perikoopide abimaterjal 2/16: apostlite püha Lk 5:1–11

Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) tekstikäsitluste sari keskendub Piibli tekstidele (nn perikoopidele), mida loetakse ja millele jutlustatakse käimasoleva kirikuaasta tähtsamatel pühapäevadel ja pühadel. Tekstikäsitluste sari on unikaalne eestikeelne lugemisvara kõigile, kes huvitatud piiblitekstide tõlgendamisest (eksegeesist), aga ka sellest, kuidas neid on kasutatud ja kasutatakse jumalateenistuse kontekstis. EELK töötegijatele saavad jutluste koostamist või Piibli üle toimuvaid arutelusid toetavad materjalid ligipääsetavaks EELK intranetis. Ajakiri Kirik & Teoloogia on saanud EELK-lt loa nende paralleelseks avaldamiseks.

1. Perikoobi tekst

Jeesuse tegevust Galileas iseloomustab see jutustus ainulaadsel kujul, ühendades endas imejutustuse, kutsumisjutustuse ja läkitamisjutustuse elemente. Perikoobi teksti piiritlemine salmidega 1–11 on õigustatud ning see hakkaks lugejale sellisena silma ka siis, kui lõigul puuduks piibliseltsi sõnastatud pealkiri: „Jeesus kutsub oma esimesed jüngrid“. Teksti variantide poolest on perikoop Nestle-Alandi Novum Testamentum Graece’i tunnistusel rikkalik, ent need puudutavad enamasti nüansse ja tõlgenduslikult olulisi avastusi peale lõpusalmide siin leida ei ole.

5:3 Mõned käsikirjad kirjutavad rahvahulkade „paadist õpetamise“ asemel, et „ta istus paadis ja õpetas rahvahulki“, mis ei muuda sisuliselt midagi.

5:5–6 Võrkude vette laskmise või vette heitmise ning nende rebenemise puhul on variantides kasutatud sünonüümseid väljendeid, mille puhul samuti tõlgendust puudutavaid erinevusi ei ole.

5:10–11 Tekstides, mida esindab käsikiri D, esineb kahte tüüpi erinevust. Esmalt on selle käsikirja koopia tegija kujundanud kogu kahe salmi pikkuse tekstiosa lauseehituslikult ümber. Suurem on aga sõnakasutuse erinevus, kui räägitakse kalade ja inimeste püüdmisest. Käsikirja D kohaselt ütleb Jeesus mitmuse vormis, et ärge saage enam kalade kalastajateks (halieis ichthyōn), vaid inimeste kalastajateks (halieis anthrōpōn). Seevastu tõendab käsikirjade enamus, et Jeesus ütleb Siimonale, et nüüdsest alates saad sa inimeste püüdjaks (anthrōpous zōgrōn). Tegusõna zōgreō rõhutab elavalt püüdmist, mille tulemusel püütud olendid jäävad ellu ja siin avaldub põhiteksti mõte. Kalastamisel kalad surevad, elaval püüdmisel jäävad inimesed ellu.

Sisuliselt koondub salmi 1 lauseehituse tõttu lugeja tähelepanu rahvahulgale, mis tungles Genneesareti järve ääres seisva Jeesuse poole, et kuulata Jumala sõna (logos). See sunnib nägema salmides 10–11 jutustuse sümmeetrilist teist poolt ehk seda, kuidas perikoop lõpetatakse inimeste elava hõlmamise või püüdmise ülesande andmisega. Ülesande andmine n-ö „suletakse“ viitega kõige maha jätmisele ja temale järgnemisega.

5:2 Salm viitab ebaõnnestunud tööle, sest võrke pestakse ilma, et neist kalu välja võetaks.

5:3 Salm toob jutustusse pöörde. Igapäevane töö katkeb ja Jeesus palub Siimonal kaldast eemale sõita. Lühike lause annab mõista, et see ka sünnib. Nüüd Jeesus õpetab, kaldale Jeesuse lähedusse tunginud rahvahulk saab seda, mida ta otsima tuli: kuulda Jumala sõna.

5:4–6 Salmides antakse edasi Jeesuse dialoog Siimonaga, Siimona kuulekus ja kuulekuse tasu, mis tähendab suure hulga kalade püüdmist.

5:7–9 Salmi 2 viide kahele paadile ja kaluritele saab siin selgema funktsiooni. Teises paadis olijaid kutsuvad esimeses paadis olijad endale abiks. Ei selgu, kellele meie-vorm Siimona paadis ehk esimeses paadis viitab, sest teise võimaliku kaluri nime Siimona paadis ei ole nimetatud. Igatahes on mulje, et Siimona (alates 6:14 Peetrus) ja Jeesuse suhtlemisele ning selle tulemusele on piisavalt tunnistajaid. Siimon tajub oma patusust ja palub isandal enda juurest ära minna. Oletatavasti laseb Luukas siin läbi kumada jumaliku ligiolu tundel (vrd Js 6:5), mis inimese patususe päevavalgele toob. Salmis 8 ei räägita küll patukahetsusest, aga patutunnetusest, oma Jumalast lahutatusest siiski. Motiivi seost Js 6 tekstiga kinnitab salm 9 viitega hirmule, mis haaras Siimonat ja teisi, kusjuures imeline kalasaak on hirmu vallandaja.

5:10 Siin antakse teada Siimona kaaslastest. Markuse evangeeliumi kutsumisjutustusest 1:16–20 tuttavad Jaakobus ja Johannes Sebedeuse pojad on võibolla teise paadi kasutajad. Jeesus ütleb aga Siimonale, et sa saad inimeste elavalt haarajaks. Luuka salm 11 kinnitab Markuse jutustuse otsust jätta kõik maha, mis takistab edasist tööd. Korraga pöördub teksti sõnum taas vähemalt kolme lugejale juba teada oleva kaluri (Siimon, Jaakobus, Johannes) poole ning sedastab mitmuse vormis, et „nad järgnesid talle“.

2. Perikoobi struktuur

1–2 Sündmuskoha ja tegevustandri selgitamine. Rahvahulk läheneb 
Jeesusele Jumala sõna kuulama. Jeesus näeb ümbritsevat olukorda.
3 Jeesus avab narratiivi ja sooritab esmase ja seega tähtsaima töö –
õpetab rahvast.
4–5 Jeesuse dialoog Siimonaga. Siimona kuulekus.
6–7 Imeline kalasaak. Kaaslaste kaasamine.
8–9 Siimona patutundmine ja kõikide kalurite ehmumine. 
10–11 Sebedeuse poegade tutvustamine. Siimona kinnitamine ja uue 
ülesande andmine. Kõikide kalurite kuulekus järgida Jeesust.

3. Kontekst

Luuka esituses on selle perikoobi mõistmiseks kõige vajalikum teave eelnevas peatükis. Jeesus on alustanud rahvale evangeeliumi kuulutamist Naatsaretis (4:14–27) ning Kapernaumas parandanud kurjadest vaimudest vaevatu. Järgnevalt on Jeesus ravinud Siimona ämma ja sellega on Luuka jutustusse sisse toodud Siimon (4:38–41). Järgnevalt on Jeesus kuulutanud evangeeliumi kusagil väljaspool Kapernauma. Põhiteksti ja piibliseltsi tõlke kohaselt kuulutas Jeesus Juudamaa sünagoogides, ent peaaegu sama hulk väärtuslikke käsikirju erineb sellest käsikirjade grupist ja nende kohaselt jutlustas Jeesus „juutide“ või „juudalaste“ sünagoogides. Nende käsikirjade kohaselt on geograafiline loogika selgem, sest 5:1 algab otsekui endastmõistetava eeldusega, et Jeesuse on Genneesareti järve kaldal.

Lähikonteksti sõnum peatükis 4 on seega ühene. Jeesus kuulutab esmalt Naatsareti sünagoogis ja siis tervendab selles paikkonnas. Siit edasi perikoobi juurde: salmides 1–11 õpetab Jeesus esmalt ja alles siis hoolitseb kalasaagi eest. Seega saab perikoobi põhijoont esitada parafraseerides nii: inimesed ei ela mitte üksnes kalast, vaid igast õpetusest, mis tuleb Jeesuse suust.

4. Kirjanduslooline kontekst

Luuka evangeeliumi tekst 5:1–11 on ainukordne jutustus nii oma süžeeliselt asukohalt, sisult ja struktuurilt. Markuse evangeeliumi struktuuriga võrreldes saaks perikoobi paigutada Mk 1:39 järele. Jeesus on tervendanud kurjast vaimust vaevatu ja Peetruse ämma (Mk 1:21–34 // Lk 4:31–41) ja mõlemas tekstis on viide Jeesuse kuulutustööle kusagil mujal. Kui võrrelda salmiga Mk 1:39, kus Jeesus kuulutab Galilea külades, ja salmiga Lk 4:44, saab kinnitust järeldus, et pigem peavad ajalooliselt paika need Luuka käsikirjad, mille kohaselt Jeesus kuulutas kusagil juutide sünagoogides ja mitte kaugel Juudamaal. Jutustuse Lk 5:1–11 paigutust Markuse struktuuris Mk 1:39 järele tõendab veel kord see, et Mk 1:40 kohaselt jätkab ka Lk 5:12 pidalitõbise tervendamise looga.

Pärimus imelisest kalapüügist, Jeesuse ja Siimona / Peetruse omavahelisest vahekorrast kogu stseenis ning paljudest muudest asjaoludest on märgatavalt teistsugusel kujul ja teistsuguses funktsioonis leitav Johannese evangeeliumi epiloogis Jh 21. Nende kahe jutustuse kirjandusloolisest, pärimusloolisest ja redaktsiooniloolisest suhtest on kirjutatud palju mahukaid uurimusi. Tuleb tõdeda, et nende jutustuste omavahelise suhestamise erinevate variantide kasvõi skemaatiline esitamine jutluse eesmärki silmas pidades on mitte üksnes ülearune, vaid tooks kaasa terve rea jutlustamist segavaid arutlusi.

5. Ajalooline kontekst

Siinse abimaterjali eeldus on, et Luukas on oma evangeeliumi kirjutanud pärast Markust, võibolla ka hiljem kui Matteus, ent Matteuse teksti mitte tundes. Perikoop esitab selgelt Jeesuse missiooni algusperioodi Galileas ja on hästi paigutatav Markuse evangeeliumi esimese peatüki sündmuste konteksti. Keerulisem on lugu Matteuse evangeeliumiga. Kui võrrelda Jeesuse õpetavat kõnet paadist ja sellega seotud esimeste jüngrite kutsumist, on siin niitidena nähtavad nii jüngrite kutsumine (Mt 4:18–22) kui ka rahva õpetamine järve ääres (Mt 5–7). Aga ka siinses võrdluses jätkab Mt 8:1 jj pidalitõbise tervendamisega. Ka kirjandusteadusliku vaatluse kohaselt on perikoobi sündmustik paigutatav igal juhul ajalooliselt Jeesuse avaliku tegevuse algusesse ning kuulub Galilea perioodi.

6. Paralleelkirjakohad

Sünoptiline traditsioon näitab ilmekalt sisulist ja struktuurset kooskõla kolme evangeeliumi esitatud Jeesuse tegevuse algusperioodi tekstide vahel. Markuse 1:16–18 on olnud kirjanduslikuks aluseks teiste evangelistide jutustustele esimeste jüngrite kutsumisest. Luuka jutustus on niisugusena ainukordne ja paralleeltekstina sobib rangemas mõttes peale Markuse alusteksti ka Mt 4:18–22. Siinkohal tasub panna tähele, et apostliteks nimetatakse jüngreid siiski alles hiljem, alates nende määratlemisest arvuga 12 ja neile selgemate ülesannete andmisest peatükkides Mk 3, Mt 10 ja Lk 6.

Avaramas mõttes sobib vaadelda motiiviloolist seost Johannese evangeeliumi kirjakohaga jüngrite kutsumise kohta Jh 1:35–51, apostel Pauluse kirjeldust selle kohta, kuidas ta ise kutsuti apostliks Gl 1:15–24, või lausa patriarhide lugudest tähtsaimat ehk Aabra(ha)mi kutsumist 1Ms 12:1–4, kes samuti kuulekalt teele asus.

7. Tõlgendusloolised märkused

Evangeeliumid jutustavad Peetruse ja ta kaaslaste imelisest kalapüügist kahes seoses: apostlite pühapäeva jutlusetekst Lk 5:1–11 par paigutub Jeesuse avaliku tegevuse algusse ning seostub esimeste jüngrite kutsumisega, Jh 21:3–11 kirjeldab ülestõusnud Jeesuse ilmumist jüngritele.

Kunstis on mõlemat sündmust sageli kujutatud, eristada aitab neid see, et Luuka perikoobi korral kujutatakse Jeesust koos jüngritega paadis, Johannese perikoobi puhul seisab Jeesus kaldal. Järgnevalt on illustreeritud mõlemat perikoopi mõne kunstiteosega.


Peter Paul Rubens, „Imeline kalapüük“ (1618–1619), Onze-Lieve-Vrouw-over-de-Dijlekerk (Mechelen, Belgia), allikas: Wikimedia.

Rubens on lisaks Luuka evangeeliumi kalapüügiloole kujutanud Mecheleni kalakaupmeeste altaritriptühhonil veel kahte imelist kalapüügilugu: vasakul tiival seda, kuidas Peetrus püüab Jeesuse juhatusel kala, mille suust leiab hõbeseekli templimaksu maksmiseks (Mt 17:24–27), paremal tiival on kujutatud seda, kuidas Tobias püüab peaingel Raafaeli juhatusel Tigrisest kinni kala, mille maksa, südame ja sapiga vabastada inimesi kurjadest vaimudest ning ravida nende silmi (Tb 6:1–9).


Lodewijk Toeput, „Imeline kalapüük“ (1587–1589; Ermitaaž, St Peterburg), allikas: Wikimedia.

Flaami päritolu kunstnik (hüüdnimega il Pozzoserrato) on ühel maalil kujutanud mitut stseeni Johannese evangeeliumi kalapüügiloost – näha on Peetruse vetteviskumine, kalurite kaldalejõudmine ning seegi, kuidas Jeesus on jüngritele juba valmistanud söömaaja.


Strängnäsi toomkiriku peaaltar (16. saj, detail), „Imeline kalapüük“, allikas: Wikimedia.

Strängnäsi toomkiriku peaaltaril on kujutatud Johannese evangeeliumi kalapüügilugu. Sellele viitab grillrest Jeesuse jalge ees – Jeesus on juba valmistanud oma jüngritele söömaaja ning kutsub restile osutades neid sööma.


„Kalameestekantsel“ (tundmatu kunstnik, 1753) Traunkircheni Maarja kroonimise kirikus (Austria), allikas: Wikimedia.

Kantsel on kujutatud paadina, milles seisab Jeesus, kelle ees põlvitab Peetrus. Jaakobus ja Johannes tõmbavad veest välja võrku kaladega. Kantsli kõlaräästa tipus on kujutatud püha Franciscus Xaveri, jesuiitide idamisjoni apostlit. Franciscuse jalge ees istuvad pruunid ja mustad kujud, Kaug-Ida rahvaste esindajad. Pühaku ees on kujutatud suurt vähki, kes hoiab sõrgade vahel risti. Franciscus Xaveri kohta jutustab pärimus, et ta sattus laevaga tormis suurde ohtu ning tormi vaigistamiseks pistis ta risti merre, mille suur laine tal käest ära lõi. Maabumise järel tõi üks suur vähk risti pühakule tagasi.

Johannes Paulus II ütles oma ametisseastumise missa jutluses: „Ärge kartke! Ärge olge rahul keskpärasega! Sõitke sügavale kohale ja laske võrgud sisse loomuse katseks!“

Tsitaati on kasutatud 1999. aastal välja antud CD-l „Abba Pater“ (track 2, „Cristo È Liberazione“), mille muusikapalades on Leonardo de Amicis kasutanud salvestusi Johannes Paulus II sõnavõttudest.

Imelise kalapüügi teemadel on loodud ka mõningaid üsna tabavaid karikatuure. Üks on leitav siit lingilt.

8. Liturgilised soovitused

EELK Kirikukalendri kohaselt pühitsetakse igal aastal kuuendal pühapäeval pärast nelipüha apostlite pühapäeva. Sellele pühapäevale on reformatsiooni järel nihutatud 29. juuni – peeterpaulipäeva – temaatika. 29. juunit on iidse traditsiooni kohaselt peetud apostlite Peetruse ja Pauluse märtrisurma päevaks keiser Nero tagakiusamiste ajal 60. aastatel.

Liturgiline värv: punane (ainult pühapäeval, argipäevadel – roheline).

Alguslaul: 247. 
Päeva laul: 245.
Jutluselaul: 317.
Ettevalmistuslaul: 246.
Lõpulaul: 277.
Päeva palve – Käsiraamat, lk 198, nr 3, või lk 284, nr 1 / Agenda, lk 131, 
nr 2, või lk 138, nr 3.
Kirikupalve – Intranet, Jumalateenistuste käsiraamatust välja jäänud
kirikupalved, lk 37 (Apostlite ja evangelistide päevad ning teised
nime- ja mälestuspäevad) / Agenda, lk 138–140.
Kiituspalve – Käsiraamat, lk 354 (apostlid ja evangelistid) või lk 353
(üldine I).
Palve pärast armulauda – Käsiraamat, lk 199, nr 2, või lk 285 /
Agenda, lk 71, nr 2.

9. Muud soovitused

Martin Luther on missareformist kirjutades ja kõneldes puudutanud ka kirikuaasta temaatikat, pühade ja pühakupäevade tähistamist. Gerhard Kunze (Leiturgia I, lk 498–499) sõnul tuleb Lutheri kirikuaasta reformi puhul pidada silmas tema sotsiaalset päritolu. Vaeste vanemate lapsena tundis Martin Luther hästi nende häda, kes oma elatise nimel pidid rasket tööd tegema, ja seda, et iga pühaei olnudmitte kaotus üleliigsetes sissetulekutes, vaid kibedalt vajaliku igapäevase leiva osas. Iga kirikuaasta püha seadis talupoja vastamisi vajadusega otsustada, kas käed tohivad puhata või mitte. See, et loomad nõuavad oma osa, oli iseenesestmõistetav, aga kuidas toimida ilusate ilmade korral, kui on pühapäev või mõni muu kirikupüha? Alates Karl Suurest oli pühade ja pühakupäevade arv pidevalt kasvanud ning kasvas üha. Kõik proprium de sanctis’e päevad ei olnud küll kohustuslikud puhkepäevad, kuid neile lisandus teatud arv päevi, mille pühitsemata jätmist peeti patuks.

Wittenbergi liturgilist elu reguleeris Brandenburgi piiskopkonna kalender, mis oli muuhulgas trükitud Missale Brandenburgense pagineerimata avalehekülgedele. Kalender eristab tavapäraselt pühi, mille juurde kuulus missal osalemise kohustus ja töökeeld (festum fori, trükitud punasega), ja pühi, mida pühitsesid üksnes vaimulikud (festum chori, trükitud mustalt).Töövabade päevade loetelu määrab kindlaks Codex Iuris Canonici (Decr. Grat. III, dist. III, c. I), mille kohaselt on töövabad päevad lisaks kõikidele pühapäevadele „õhtupalvusest õhtupalvuseni“ jõulud, tehvanipäev, johannesepäev, süütalastepäev, vana-aastaõhtu, jõulu- ja kolmekuningapäeva oktaav, küünlapäev, ülestõusmispüha koos terve nädalaga, kolm palvepäeva, taevaminemispüha, nelipüha, jaanipäev, kaheteistkümne apostli mälestuspäevad, ennekõike Peetruse ja Pauluse päev, lauritsapäev, rukkimaarjapäev, ussimaarjapäev, kiriku pühitsemise päev, mihklipäev, kabeli pühitsemise päev, kõikide pühakute päev, mardipäev ja pühad, mida piiskopid oma piiskopkondades koos rahvaga peavad.Brandenburgi missaali kalendris leidub 47 festum fori’t (millele lisandub 52 pühapäeva ja mitmed liikuvad pühad, mis ei esine liikumatute pühade kalendris, kokku üle saja töövaba päeva aastas) ja 211 festum chori’t. Pühadest või mälestuspäevadest oli aastas vaba 101 päeva.

Luther lähtus kalendrisse kärbete tegemisel kolmest punktist:

  1. Majanduslik-sotsiaalne vaatenurk.
  2. Arusaam pühapäeva pühitsemisest.
  3. Pühakute austamisest loobumine.

Lutheri teostest ja lauakõnedest kumab läbi, kui hästi tundis ta lihtsa inimese häda ja kui tugevalt tundis ta end nendega seotuna. Ta kirjutab teoses „Saksa rahva kristlikule aadlile“ (WA 6:445–446; Luther 2014:141): „Kaheksateistkümnendaks tuleks kõik pühad ära kaotada ja alles jätta vaid pühapäev; kui aga tahetakse pühitseda meie emanda ja suurte pühakute pühasid, tuleks need kõik paigutada pühapäevade peale, või siis peetagu vaid hommikust missat, ning kogu ülejäänud päev olgu argipäev. Põhjendus: et nendel päevadel joomine, mängimine, logelemine ja igasugune patt üha enam maad võtab, siis me vihastame Jumalat pühadel päevadel rohkem kui muudel. Me oleme asjad täiesti pea peale pööranud, nii et pühad päevad enam pühad ei ole, vaid hoopis argipäevad on muutunud pühaks. Jumalale ja Tema pühakutele ei osutata neil päevil mingit teenet, pigem leiab aset suur häbistamine. /—/ Pealegi saab lihtne inimene sellest lisaks vaimulikule veel kahesugust ihulikku kahju: jääb töötegemisest kõrvale, kulutades seejuures rohkem kui muidu, ning nõrgestab ja rikub oma ihu, nagu me seda iga päev näeme ja mida ometi keegi ei kavatsegi parandada.“

Kuid kuna pühakud on olulised õpetuseks ja pühakulegendid on kosutavad, jõuab Luther välja valikuni pühakupäevadest. Ta kirjutab teoses „Jumalateenistuse korrast koguduses“ (WA 12:37): „Kõik pühakupäevad peavad ära jääma, või kus on hea kristlik legend, jäägu see pühapäeva evangeeliumi järel heaks näiteks. Siiski jätan ma alles Issanda templissetoomise püha [ja] Maarja kuulutamise püha; Maarja taevamineku ja sündimise püha peab veel mõneks ajaks jätma, kuigi nende laulud ei ole puhtad. Ristija Johannese püha on samuti puhas. Apostlite legendidest ei ole ükski puhas, püha Pauluse võib nihutada pühapäevale, või kui see meeldib, eraldi pühitseda.“

Kunze arvates (Leiturgia I, 504) võib Pauluse päeva säilitamise põhjus olla selles, et Pauluse biograafilised andmed on leitavad Uues Testamendis ja tema kohta ei ole vaja midagi välja mõelda. Teiste apostlite puhul on andmed segatud legendidega.

Ka Riia kirik pidas kinni Lutheri soovitustest. 1530. aasta misskorra kohaselt peetakse Riias Kristuse pühi – jõule, ümberlõikamise päeva, kolmekuningapäeva, küünlapäeva, paastumaarjapäeva, ülestõusmispüha ja nelipüha – koos järgnevate päevadega, samuti taevaminemispüha ja Maarja külaskäigu päeva, sest see oli Kristuse esimene ilmutus, kui ta veel emaihus oli (die erste offenbarung Christi ist gewesen, da er noch in mutter leib war).Neljapäeval ja reedel enne ülestõusmispühi jutlustatakse õhtusöömaajast, uuest lepingust ja kannatustest (Briesmann 1530: 16).

Näib, et humanistlike ideede levimine Euroopas sünnitas sarnaseid mõttekäike mujalgi. Eamon Duffy viitab teoses „Stripping of the Altars“ ka Inglismaal levinud aruteludele liigsete pühakupäevade teemal, mistõttu süveneb vaesus ja kasvab logelemine.

Töönädala reform 20. sajandil on viinud uuesti selleni, et aastas on taas umbes sadakond vaba päeva (laupäevad ja pühapäevad), millele lisandub teatud hulk argipäevadele langeda võivaid kiriku- ja riigipühi. On kuulda hääli, et vabu päevi võiks olla rohkem (soovitakse kaaluda nelja päeva pikkuse töönädala kehtestamist), teisalt tuuakse riiklikul tasandil nende vastu sageli esile sama motiiv, mis leidub Lutheri kirjutistes ja 16. saj Inglismaal: liigne hulk vabu päevi sünnitab vaesust ning koormab riigieelarvet.

(Punktid 1–6 on koostanud Randar Tasmuth, punktid 7–9 Joel Siim, toimetanud Urmas Nõmmik.)

Print Friendly, PDF & Email
English