Artiklid

Mida räägib endast ja oma kogukonnast Eesti moslem?

On juuni 2019. Kuu alguses lõppes sel aastal kõigi maailma islamiusuliste jaoks püha ramadaan – aeg, mil 30 päeva jooksul päikesetõusust päikese loojumiseni tõsiusklik moslem ei söö ega joo ning keskendub vaimulikele mõtisklustele. Sarnaselt kristlastele, kes jõukohase perioodi jooksul taasloevad kindla plaani järgi Piiblit, püüavad moslemid eriti ramadaani ajal lisaks kogukondlike tavade täitmisele süveneda Koraani uurimisse. Kogukondlikuks tavaks on näiteks ramadaaniaegsed kogunemised päikeseloojangujärgseks palvuseks ja sellele järgnevaks ühiseks söömaajaks, ramadaani lõppu tähistavad pidustused on suurimad moslemite usupühad nii mujal maailmas kui Eesti islamikogukonnas. Ometi erineb moslemi elu Eestis paratamatult elust mõnes islamiusulises riigis. Siinsete moslemite ramadaan lahkneb mitmel moel sellest, mida kogevad nende usukaaslased endise Nõukogude Liidu islamiusuliste liiduvabariikide alal, Araabia poolsaarel, Põhja-Aafrikas, Pakistanis ja Bangladeshis ning teistes piirkondades, kust on pärit praeguse Eesti islamikogukonna liikmed ja nende järeltulijad.

Maikuises „Kirik ja Teoloogia“ väljaandes tõi Soome Åbo Akademi sotsioloogiaprofessor Mikko Lagerspetz välja peamised erinevused narratiivides, mida Eesti islamikogukonna tatarlastest, eestlastest ja araablastest liikmed endist kui usklikest rääkides kasutavad, käesolevas artiklis püüab nimetatud kokkuvõtte aluseks olnud uurimuse autor ise anda islami traditsioonide ja siinse islamikogukonna tegevusega ehk mitte põhjalikult kursis olevale lugejaskonnale ülevaate sellest, mida ta Eestis igapäevaselt elavate moslemitega intervjuusid tehes, nende palvusi ja muid kogunemisi jälgides ning eri rahvusest kogukonna liikmetega mitme aasta jooksul suheldes koges ning milliste järeldusteni seeläbi jõudis. Edaspidi kasutatavad terminid „tatarlased“ ja „araablased“ on tinglikud, sest tatarlasteks nimetatavad kogukonnaliikmed ise kõiki endise Nõukogude Liidu territooriumilt pärit omavahelise suhtluskeelena vene keelt kasutavaid rahvusi (lisaks tatarlastele ka venelasi, aserbaidžaanlasi, usbekke, kasahhe, tšerkesse, tšetšeene jt), araablasteks aga uusimmigrante, kes omavahelises suhtluses kasutavad inglise või prantsuse keelt ega pruugi tegelikult araabia keelest osata enamat kui olulisemaid palveid ja Koraani suurasid (nende hulka kuuluvad egiptlased, tuneeslased, süürlased, pakistanlased, bangladeshlased jt). Omaette seltskonna moodustavad türklased, kes kuuluvad keeleliselt samasse gruppi tatarlastega, ning kuna Eesti Islami Kogudust teenib rotatsiooni korras lisaks tatarlasest peaimaamile Türgi riigi poolt saadetud ja praeguseks järjekorras teine türklasest imaam, siis tema peetavatest türgikeelsetest reedestest khutbadest ehk palvele järgnevatest jutlustest saavad tatarlastest ja aserbaidžaanlastest palvele kogunenud piisavalt hästi aru. Eestlastest moslemid peavad suhtlemiseks kasutama peamiselt vene või inglise keelt, sest võrreldes tatarlaste ja araablastega moodustavad eestlastest konvertiidid reedeseks palvuseks Tallinna islami keskusesse kogunevatest usklikest selge vähemuse.


Kuidas tekkis siinne islamikogukond?

Autori eesmärk oli saada ülevaade siinses islamikogukonnas toimunud muutustest pärast Eesti taasiseseisvumist, mõista, mis on kogukonnasiseselt muutunud ning miks on need muutused aset leidnud. Siinse kogukonna arengus võib enne taasiseseisvumist eristada kaht etappi: monoetniline tatari islam enne Nõukogude okupatsiooni ning tatari dominandiga NSV Liidu territooriumi islami usu- ja kultuuritaustaga liiduvabariikidest saabunud immigrantide islam nõukogudeaegses Eestis. Moslemitega on Eestis olnud kokkupuuteid alates Liivi sõjast, kui koos Moskva suurvürstiriigi vägedega Kaasani khaan Šigalei väed 1558. aastal Tartu piiskopkonda ründasid ning 1570. aastal Tallinna piirava väe hulgas ligi kümme tuhat tatarlast arvati olevat, kellest mõned Rootsi poolele üle tulid ning Eestisse elama jäid. Rohkem asus islamiusulisi Eesti alale pärast Põhjasõda 18. sajandi alguses, kui nad pärast Vene sõjaväeteenistust Tallinnasse elama jäid, ning 19. sajandil, mil pärast pärisorjuse kaotamist Venemaal tatarlastest rändkaupmehi Narva ja Tallinnasse saabuma hakkas. Sel põhjusel koosnes 20. sajandi alguses Eesti väikesearvuline islamikogukond ainult tatarlastest ning selliseks jäi ta Nõukogude Liidu okupatsiooni alguseni. Rahvaloenduse andmetel paarisajaliikmeline kogukond registreeris „muhameedlaste“ kogudused nii Narvas kui Tallinnas ja tegutses sealsetes palvemajades, korraldas vaimulikke suvelaagreid lastele ning pidas kohalike oludega kohandudes – näiteks koos kohalikega jõule ja lihavõtteid pidades – oma traditsioonidest, ramadaanist ja reedestest palvustest, kinni. Pärast Nõukogude Liidu okupatsiooni algust lisandusid tolleaegse migratsioonipoliitika toel aserbaidžaanlased, kasahhid, usbekid, tšerkessid, tšetšeenid jt. 1989. aastaks elas Eestis ligi 4000 tatarlast, 1200 aserbaidžaanlast, 600 usbekki jne. Nõukogude ateismipoliitika vormis Eesti praeguste moslemite vanema põlvkonna oma näo järgi, surudes igasuguse usu koduuste taha, kuid nende suletud uste taga palvetati, paastuti, korraldati Koraani lugemise õhtuid, õnnistati sündinud lapsi ja sõlmitud abielusid, mälestati lahkunuid. Kui 1980. aastate teisel poolel saabus järk-järgult vabam hingamine siinsetele luterlastele ja õigeusklikele, moodustasid ka Tallinna tatarlased 1988. aastal oma kultuuriseltsi, mille liikmeskond taastas järgneval aastal Tallinna (hilisema Eesti) Islami Koguduse. Koguduse liikmeskond koosnes taastamise ajal 200–300 tatarlasest. Kui koguduse põhikiri Eesti Vabariigi Siseministeeriumis 1994. aastal registreeriti, esindas see juba ka endise NSV Liidu islamiregioonidest pärit usklikke.


Mis muutus pärast Eesti taasiseseisvumist?

Kuidas saada ülevaade edasistest sündmustest? Kui autor 2015. aastal oma uurimistööga alustas, oli Tallinnasse Keevise tänavale tekkinud endisest kolmekorruselisest kontorihoonest ümber kujundatud islami keskus ning Eesti laiemale avalikkusele oli islam tuntud üksikute lugude kaudu sellest, kuidas mõnele islamimaale, näiteks Egiptusesse või Türki puhkama läinud eestlannad seal võrsunud tutvuse ja armastuse toel islamisse konverteerusid ning äsja loodud perega kas Eestisse elama asusid või kodumaalt lahkusid. Samuti oli peamiselt Tallinna Tehnikaülikooli hakanud saabuma vahetusüliõpilasi islamiriikidest, näiteks Pakistanist või Bangladeshist. Põhiliselt Tallinnas, Maardus ja Narvas elavad Eesti moslemid sattusid avalikkuse suurema tähelepanu alla just alates 2015. aastast, mil Eesti Islami Koguduse juhtkonna läbipaistmatuid finantstehinguid kajastavad ajaleheartiklid ning pagulaskriisi tagajärjel siia saabuma hakkavad sõja- ja majanduspagulased olukorda muutsid. Sellise teravnenud avaliku huvi valguses tekkis lisaks islami eripärast tulenevale kahtlusele, kas tõsiusklik moslemimees üldse naissoost uurijat jutulegi võtab, sootuks tõsisem kahtlus, kas ajakirjanikke umbusaldavad kogukonna liikmed – sõltumata soost ja taustast – üldse kellegagi väljastpoolt rääkima soostuvad. Õnneks soostusid küll ning juttu jätkus palju. Kahe aasta jooksul läbi viidud neljakümne viies pikemas intervjuus ning rohketel lühematel vestlustel ja osalusvaatlustel kuuldu andis pildi sellest, kuidas kogukonna liikmed soovisid ennast ja oma kogukonda kuulajale-vaatajale iseloomustada, kuid jutuajamistes pidevalt rahvusgrupiti korduma hakanud narratiivid lubasid arvata, et räägitu oli ka jutustaja enda jaoks oluline komponent tema mina-loos ning eristas tema usulist minapilti teiste kogukonnaliikmete omast.

Kui alguses lootis autor tutvuda islami koguduse arhiiviga, et saada ülevaadet erinevatest koguduse tegevustest, või korraldada koguduse või kultuuriseltside kaudu suurema osalejaskonnaga küsitlust, siis vähehaaval selgus, et pikem näost-näkku intervjuu oli ainus mõistlik andmete kogumise meetod. Arhiiviga ei saanud tutvuda sel lihtsal põhjusel, et see puudus, ning toimunud sündmuste osas tuli toetuda imaami ja teiste kogukonnaliikmete mälule. (Mõistagi oli imaami mälu detaili- ja sündmusterikkam kui tavalise kogukonna lihtliikme oma.) Selgus, et kultuuriseltsides esines sageli vastandlikke seisukohti; ka koguduse sees erinesid seisukohad. Kui seega selgus, et lisaks koguduse taastamisega seotud peamiselt venekeelsete ametlikku asjaajamist kajastavate arhiividokumentide ja avalikkusele kättesaadavate koguduse põhikirjade muid n-ö objektiivseid allikaid pole võimalik kasutada, jäi üle tugineda uhkelt ja avalikult subjektiivsetele. Esialgu püüdis autor intervjuudes saada vastuseid küsimusele, mis on kogukonna koosseisus ja tegemistes kolme aastakümne jooksul muutunud, aga intervjuude ja osalusvaatluste käigus uurimise fookus nihkus, sest avalikkusele mitte tuttav Eesti islami iseloomulik joon – kogukonna märgatav killustatus ja teatud gruppide teineteisele vastandumine – tingisid selle, et rohkem räägiti endast ja oma grupist ning toodi välja erinevusi teiste gruppidega. Seetõttu tekkis pilt ka sellest, millisena kirjeldasid Eesti moslemid oma usklikkust ning suhet Jumalaga, kuidas põhjendasid nad oma usulist praktikat või selle muutumist ajas.

Mis puudutab ennatlikku kartust, kas naissoost uurijat võtab tõsiusklik moslemist mees jutule, siis tegelikkus osutus vastupidiseks, sest enamik intervjuudest tehti meestega. Täpsemalt öeldes intervjueeriti mehi rohkem nn tatarlaste ja nn araablaste hulgas, naisi aga eestlastest moslemite seas, sest koguduse taastamisel otsustavat rolli mänginud ja praegu koguduse juhatuse, nõukogu ja vaimuliku juhtimisega tegelevad tatarlastest ja aserbaidžaanlastest ametimehed on – nagu arvata võibki – mehed, araablaste puhul kujunes meeste arvuline ülekaal intervjueeritute hulgas ilmselt araabia maailmas juurdunud põhimõtte pärast, et naisel on sobilikum palvetada koduseinte vahel, samas kui mehe jaoks on mošees toimuval reedesel palvusel osalemine kohustuslik. Seepärast avaneski Tallinnas Keevise tänaval asuvas islami keskuses reedeti tavapäraselt küllaltki erinev vaatepilt meestele mõeldud teise korruse suures mošees ja kolmanda korruse naistele kohandatud palvesaalis, kus nad läbi valjuhääldi, ise meeste pilkude eest peidetuna, palvet ja jutlust jälgida said. Meeste korrusele kogunes autori vaadeldud perioodil (2015–2018) äärmiselt mitmerahvuseline ja kõiki vanusegruppe esindav seltskond, kus nende aastate jooksul muutus arvuliselt ülekaalukaks nn araablaste grupp, kõigi kogunenute arvu võis hinnata vahemikku 60–100 meest sõltuvalt päevast; naiste korrusele kogunes tavaliselt 12–20 vanemaealist tatarlannat ning lisaks neile mõni üksik eestlannast konvertiit ja uusimmigrant. Kogukonna ja usu muutumist monoetnilisest, tatari- ja venekeelsest ning valikuliselt usukombeid täitvast tatari nägu islamist multietniliseks, inglise- ja araabiakeelseks ning arvatavalt tõsiusklikumaks, kompetentsemaks araabia või türgi nägu islamiks tõi peamise muutusena välja kogukonna vanim „kiht“ – kogudust nõukogude ajal alal hoidnud ja taasiseseisvumise ajal taastanud tatarlased.


Kuidas ja kus saada moslemiga jutule?

Enamik Eesti moslemeid – nii nn põlistatarlased, nõukogudeaegse taustaga immigrandid, eestlastest konvertiidid kui erinevatest islamiusulistest riikidest hiljuti siia rännanud uusimmigrandid – elavad Tallinnas või selle ümbruses. Seoses õppimisega Tartu ülikoolis on väike kogukond ka Tartus, mille aktiivsus sõltub sellest, kas konkreetsel aastal leidub eestvedajaid, kes mõnes ühiselamu ruumis reedeseid palvusi organiseerivad või on nõus muid usupühadega tähistamisega seotud ettevalmistusi tegema. Tavaline on see, et kodumaal traditsioonilisi islami kombeid järgivast perest (viis korda päevas palvetav, kord aastas paastuv, alkoholist hoiduv) noor(mees) elab ülikoolis veedetud aastate või mõne semestri jooksul täiesti läänelikku elu, muutudes kodus käies taas usinaks islami praktiseerijaks. Seega üks koht, kus moslemiga jutule sai, oli ülikooli – konkreetselt Tartu Ülikooli või Tallinna Tehnikaülikooli – loengusaal või kohvik, ning saadud intervjuudest avaldus mitmekesine pilt sellest, kas ja kuidas Eestisse saabudes siinne olustik islamiusulises riigis kasvanut muuta võib. Kui Eestisse vastselt saabununa satuti küllaltki tõenäoliselt Tallinna islami keskuse hoonesse – kas oma rahvuskaaslasi otsima ja leidma, harjumuspärasele palvusele või keskuse keldris asuvast halal-poest toiduaineid varuma –, siis tihti muutusid pärast kohalike oludega kohanemist reedesel palvusel käimised harvemaks, sest oma osa võttis õppimine, töötamine või rahulolematus keskuse juhtimise ja tegevusega. Ühe olulise muutusena kogukonnas tõid eestlastest konvertiidid välja Põhja-India taustaga moslemite arvu märgatava kasvu viimastel aastatel ning nii pakistani kui bangladeshi rahvusest intervjueeritud tõdesid tõepoolest, et paari aasta jooksul on ühe-kahe pere suurune kogukond kasvanud 50–60-liikmeliseks või aitavad siin ülikoolis käivad välistudengid igati kaasa rahvuskaaslaste lisandumisele. Eesti ilmalik ühiskond võis seni harjumuspäraselt religioossest ühiskonnast tulnuid mõjutada täiesti erinevalt: seni islamisse leigelt suhtunud pakistanlane pöördus just Eestis järjekindla usupraktika juurde ning asus Tallinna islami keskuses vabatahtlikuna tegutsedes abistama siia äsja saabunud usuvendasid, äärmiselt religioosses kodus kasvanud bangladeshlane aga nentis kahetsevalt, et ülikooliloengud ja tööl käimine ei luba tal enam palvetada ja paastuda, kuid kodumaal viibiva perekonna hingerahu huvides ta seda ei maini.

Huvitav intervjuudes ilmnenud vastuolulisus iseloomustas ka uusimmigrantide suhtumist Tallinna islami keskusesse. Osad intervjueeritud leidsid, et sealsed tatarlaste tavad ja harjumused ei ole tõeline islam, vaid islami kohalik mugandunud versioon, aga tegutsemine selle, nn araablaste hulgas korduvalt väljendatud arvamuse ajel võis kujuneda erinevaks: mõned loobusid täiesti ühispalvustel käimisest, teised läksid küll, aga kuulasid väidetavalt veebi vahendusel kõrvaklappidest reedese palvuse ja jutluse otseülekannet oma kodumaalt, kolmandad püüdsid aktiivse sekkumise abil mošees toimuvat mõjutada.

Teine koht, kus Eesti moslemiga jutule saab, on veebikeskkond. Tänu teisele olulisele muutusele – lisaks kogukonna mitmerahvuseliseks ja -keelseks muutumisele – ehk usu kolimisele virtuaalsusesse on Eesti islamiusuliste Facebooki grupid – aktiivsem „Eesti Moslemid“ ja vähem aktiivne „Tartu Muslims“ – kohad, kus kogukonnas toimuvast infot jagatakse, temaatilisi loenguid ja õpetussõnu soovitatakse, mõnda kogukonnas olulist teemat arutatakse. Seetõttu oli võimalik nende keskkondade abil saada jutule ka kogukonna aktiivsemate liikmetega. Sellises keskkonnas olid ehk kõige aktiivsemad just eestlasest konvertiidid, kes teatud juhtudel olid ka oma tee islamisse leidnud just internetist infot otsides või mõne jututoa kaudu islamiusulise vestluspartneriga tutvudes, kelle mõjul hiljem islamisse astuti. Samuti valitses eestlaste hulgas kõige väiksem vajadus koguneda reedeseks palvuseks mošeesse ja tunnetada osadust kogukonnaga (araabia k ummah’ga), mis islami põhimõtete kohaselt on üks usu alustugesid. Eestlaste puhul toimusid veebis põhjalikud arutelud selle üle, kas ja kuidas avalikus kohas pead katta, kuidas ramadaani ajal hõlpsamalt paastuda ja varahommikusteks palvekordadeks tõusta, millised Eesti kaubandusvõrgus saadavad tooted on tegelikult halal ehk moslemile lubatud jne. Sageli peeti internetist enda jaoks autoriteetsetelt islami kodulehtedelt saadud õpetusi kasulikumateks Tallinna islami keskuses aeg-ajalt toimuvates nn meeste või naiste tundides peaimaami ja tema abikaasa jagatavatest õpetustest. Tatarlastest kogukonna liikmete jaoks olid viimased näiteks usaldusväärseimad kohad, kus oma usualaseid teadmisi täiendada.

Veebisuhtlus on eestlastest moslemite jaoks oluline ka seepärast, et mitmed endised eestlastest konvertiitide ühendajad on asunud elama välismaale ning erinevad Facebooki grupid või muud enam või vähem suletud võrgustikud on peamine suhtluskanal, kuidas peamiselt usuõdedega kontakti säilitada. Intervjuudes märgiti just uuringu lõpuperioodil, 2018. aastal, et mõned aastad tagasi arvukas eestlannadest moslemite kogukond on Tallinnas peaaegu kokku kuivanud. Mitmed on kolinud elama Soome, samuti on perega asutud erinevatesse Lääne-Euroopa riikidesse, kus on juba tugevad islamikogukonnad, mille olemasolu toetab usupraktikast kinni pidamist, aga ollakse samas ka majanduslikult kindlustatud. Eestist minema kolimise peamiste põhjustena nimetasid siiajäänud Eesti ühiskonna vaenulikku hoiakut moslemite suhtes ja mujal ees ootavate tugevamate islamikogukondade toetavat mõju igapäevasele usupraktikale. Samuti tõid eestlased veebisuhtlusest ja üldse ühistegevuse organiseerimisest rääkides korduvalt välja veel ühe Eesti islamikogukonnale iseloomuliku joone: kuna kogukond on nii väike, siis on tugeva üksikisiku roll väga suur. Kui leidus mõni aktiivsem naiskonvertiit, kes korraldas kokkusaamisi ja üritusi ning jagas nende kohta veebis teavet, oli kogukond aktiivne ja tegus; kui kas Eestist ära kolimise või muul isiklikul põhjusel kogukonnast eemaldumise tagajärjel selline juhtfiguur kadus, soikus määramata ajaks ka eestlannade ühistegevus nii veebis kui islami keskuses.

Kolmas ja esmapilgul loogilisim koht, kus Eesti moslemiga jutule saab, on korduvalt nimetatud Tallinna islami keskus. Olgu siinkohal täpsustatud, mis on mis. Eesti islamikogukonnaks tervikuna võib nimetada kõiki siinseid erinevatest rahvustest islamiusulisi, kes peamiselt elavad Tallinnas ja hajusalt mujal Eestis või ka välismaal (eestlastest moslemitena välismaal elades on nad siinse kogukonnaga eeskätt veebisuhtluse kaudu ja harvem ka Eestit külastades kursis); siinsesse islamikogukonda kuulumine tähendab sünnijärgseks moslemiks olemist või täiskasvanuna islamisse astumist. Tallinna islami keskus (kirjutatult väikeste tähtedega) on lennujaama vahetus läheduses paiknev Keevise tänava maja number 9, mille ostis 2009. aastal kohalikele moslemitele usutegevuseks Saudi Araabia ärimees, andes selle haldamise esialgu Eesti Islami Koguduse kätte. Enne 2009. aastat tegutses väikesearvuline kogudus erakorterites, kasutades suuremateks kogunemisteks usupühade ajal Sakala keskuse, Mustpeade maja või muid ajutiselt üüritud ruume. Praegu on Keevise tänaval asuva kolmekorruselise hoone oma tegutsemiskohana registreerinud mitmed siinsed islamiorganisatsioonid. Neist seni olulisim ja pikima tegutsemisajaga ongi Eesti Islami Kogudus, mis taasloodi 1989. aastal. Eesti Islami Kogudusse saavad selle põhikirja kohaselt alates 2015. aastast kuuluda vaid aserbaidžaani, baškiiri, kasahhi, kirgiisi, tatari ja usbeki rahvuste esindajad ning Idamaa rahvaste kultuuriseltsi liikmed. 2018. aastal kaalus koguduse nõukogu tšerkessi kultuuriseltsi esindaja nimetamist koguduse nõukogu liikmeskonda, mis oleks tähendanud ka selle rahvuse ametlikku kaasamist koguduse liikmeskonda. Kuni 2015. aastani võis koguduse liikmeks saada iga Eesti Vabariigi elanik, kes oli omaks võtnud islami usutunnistuse ja tunnustas koguduse põhikirja, kuid tõenäoliselt sellest aastast suurenenud eestlaste ja uusimmigrantide arvukuse kasvust ning soovist Tallinna islami keskuses toimuvat mõjutada võttis tatarlastest ja aserbaidžaanlastest koosnev koguduse juhatus vastu otsuse muuta põhikirja ja piirata juriidilisel teel eestlaste ja nn araablaste sekkumist koguduse rahaasjade ja vaimulike ametisse määramise küsimustesse. See tähendas, et araabia rahade eest soetatud keskuse hoone ruumides toimuvatel palvustel ja mitmesugustes araabia keele ja islami õpetuse tundides võisid kogukonnaga liitunud uustulnukad osaleda, aga kontrolli koguduse, selle rahakoti ja juhtimise üle säilitasid koguduse taastajad. Põhikirja sai siiski lisatud klausel, mis lubas Eestis kolm aastat tegutsenud rahvusvähemuse ühendusel kandideerida koguduse nõukokku, mis tõi kaasa paradoksaalse olukorra, kus eestlastel polnukski võimalust formaalselt Eesti Islami Kogudusse astuda. Siiski asutati 2015. aastal MTÜ Eesti Moslemid, et tulevikus soovi korral koguduse nõukokku kandideerida, ning kõiki (nii eestlasi, nn araablasi kui teiste rahvustega koostööaltimaid tatarlasi) esindav SA Eesti Islami Keskus, et luua islamiorganisatsioon, mis ei oleks ainult endise Nõukogude Liidu territooriumi rahvuste kultuuriseltside esindajaks. Lisaks olgu mainitud, et 2017. aasta lõpus tekkis veel ka MTÜ Tallinna Islamikeskus.

Neid erinevaid islamiorganisatsioone loetledes saab teha järelduse, et hoolimata vähesest arvust (rahvaloenduse andmeil nimetas end 2000. aastal islamiusuliseks 1387 ja 2011. aastal 1508 vähemalt 15-aastast Eesti elanikku) on siinne kogukond killustunud. Killustumine iseloomustab nii kogukonda tervikuna kui selle suuremaid rahvusgruppe. Intervjuudes kirjeldasid tatarlased peamiselt keeleliselt, aga ka kommetelt ja Eesti ühiskonda integreerituse tasemelt erinevatena nn põlistatarlasi (siia enne Teise maailmasõja algust asunute järeltulijad) ja nn nõukogude tatarlasi. Viimati nimetatud on nn põlistatarlaste hinnangul sageli tatari kultuurile (mille osaks islami usku peetakse) ja keelele selja pööranud ning kuuluvad pigem Eesti venelaste info- ja väärtusruumi. Samuti näitab tatarlaste sisemist killustumist ka see, et 1995. aastal registreeriti Tallinnas lisaks Eesti Islami Kogudusele Eesti Muhameedlaste Sunniitide Kogudus, mille väikesearvuline liikmeskond koosneb siiani Eesti Islami Kogudusest sisetüli tõttu lahku löönud tatarlastest. Kolmandaks lõhestavaks teguriks Eesti suurima islamiusulise rahvuse – tatarlaste – hulgas peetakse toetust või selle puudumist koguduse peaimaami tegevusele.

Niisiis on rahvaloenduse andmetel neli suurimat Eesti islamiusulist rahvust tatarlased, aserbaidžaanlased, eestlastest konvertiidid ja venelastest konvertiidid, kellest kaks esimest rahvust pretendeerivad Eesti moslemite olulisima organisatsiooni Eesti Islami Koguduse kaudu kogu siinse islamikogukonna esindajate staatusele, Keevise tänava palveruumides domineerib üha enam aga paljurahvuseline, nn araabia nägu islam. See vastuolu tingiski olukorra, kus siinse islamikogukonna liikmed tajusid kogukonna killustumist ja rääkisid sellest oma intervjuudes, mis eeltoodut arvestades toimusid uusimmigrantide puhul näiteks Tallinna Tehnikaülikooli ruumides või Tallinna kohvikutes (aga mitte Keevise tänava keskuse ruumides), eestlaste puhul intervjueeritavate töökohas või autori kodus, aga ka Helsingis (kuid samuti mitte Keevise tänava keskuses) ning nn tatarlaste puhul reeglina Tallinna islamikeskuse ruumides.


Mida räägib Eesti moslem endast ja oma jumalast?

Kui eeltoodu võtab kokku peamised teemad, mida oma kogukonnast ja selle muutumisest rääkides tõstsid esile siinsed moslemitest elanikud – kogukonna kasv, üha uute rahvuste ja keelte lisandumine, killustumine, organisatsioonide hoogustuv moodustumine ning seeläbi tekkinud väljakutsed Eesti Islami Kogudusele kui senisele Eesti islami näo kujundajale –, siis olgu öeldud mõni sõna ka usulise minapildi erinevuste kohta. Oma usulise identiteedi kujunemist ning oma suhet jumalaga mõtestati intervjuude käigus sageli lahti Eesti islamikogukonna arengu ja teistele gruppidele omase identiteedi taustal või neile vastandudes.

Siinne nn põlistatarlasest või samuti nõukogude ajal siia asunud islamiusulise vennasvabariigi rahvuse esindajast moslem asetas oma usuga seotud esimesed mälestused ning oma usupraktikas toimunud muutused peaaegu alati perekondlikku konteksti. Vanaema või vanaisa oli see, kes lapsele palveid õpetas; päritolumaa ja esivanemate kodu on see, kuhu sageli või igal aastal naastakse ramadaani ajaks või oma abiellumiseas lastele samast kultuuriruumist (ja seega ka usuruumist) kaaslast leidma; surnud vanemad või vanavanemad on need, kelle nimel nüüdseks kättesaadavaks muutunud võimalus Mekasse palverännakule minna tuleb ära kasutada. Nõukogude ajal usust võõrdunud keskmine põlvkond on see, kellest sageli räägiti intervjuudes, et nad naasevad noorema põlvkonna innustusel esivanemate usukommete juurde. Samas iseloomustati oma usupraktikat, et see ei vasta „korralikule moslemile“, selle põhjendamiseks kasutati korduvalt nõukogude aja usku murendavat narratiivi. Peamiseks argumendiks selle toetuseks, et ollakse usklik, oli aga usk jumalasse või hirm jumala ees, keda kirjeldati peamiselt tervise, hea elukäigu ja muude hüvede andjana.

Siinne eestlasest moslem paigutas oma usulise arengu isikliku vaimse arengu konteksti, millel perekonnaga polnud sageli mitte midagi ühist. Sageli kirjeldati pikaajalisi vaimseid otsinguid, mille tagajärjel jõuti veendumuseni, et islami väärtussüsteem kattub kõige paremini otsija juba väljakujunenud maailmapildiga. Jumalaga sõlmitud lepingu kohaselt on oma elu antud tema kätesse ning usukommete korralik täitmine toob kindlustunde. Eestlasest moslem näeb jumalat sageli lepingupartnerina, kes mõistab uskliku valikuid elus ja usukommete täitmisel. Sageli kirjeldati konkreetsete inimeste mõju oma usulisele arengule, kuid oma sisemiste veendumuste kasvu käsitleti reeglina oluliste inimeste mõjust lahus.

Siinsed uusimmigrandid kirjeldasid usku kui midagi, millesse nad on loomulikul moel sündinud ning mis on ühiskonna ja kultuuri osa. Esimesed usuga seotud mälestused ei puudutanud reeglina perekonda või oma vaimseid otsinguid, vaid ühiskonda tervikuna, mošees toimuvat või koolis õpitut. Jumalat kirjeldati kui kedagi, kes annab usklikule õigete otsuste kompetentsi, kes garanteerib õiglase elukorralduse, kes arvestab häid tegusid siinses elus, et kohtupäeval kõik õiged ja valed sammud uskliku ette tuua ning omadele teenitud häid ande anda. Kuna ühiskondlik taust mängis usulisel kujunemisel tähtsat ja loomulikku rolli, siis Eesti ühiskonda ümber asununa võis siinne ilmalik ühiskond mõjuda usklikule erineval moel: kas sundides Loojaga veel tihedamat kontakti otsima ja usukommete täitmisest tuge leidma või kohandudes siinsete väärtustega ajutiselt või võõrandudes lõplikult usukommete täitmisest.

Ühendades Eesti moslemite isikliku usulise arengu narratiivi kogukonna arengut kirjeldavaga, võiks siin esitatud väga laiade pintslitõmmetega maalitud pilte kokku sobitada nii: kui tatarlaste arusaam „minu usk on minu ja minu perekonna asi“ ning eestlaste arusaam „minu usk on minu ja minu Jumala vaheline asi“ kohtuvad nn araablaste arusaamaga („minu usk on ühiskonna ja minu elu loomulik osa“), siis on mõistetav see, et Tallinna islami keskuse hoones esitab nn araabia nägu islam senisele tatari nägu islamile tõsise väljakutse, millele koguduse taastajaskond reageerib muutustega Eesti Islami Koguduse põhikirjas, et muutuvat olukorda stabiilsena (ja oma kontrolli all) hoida, eestlased aga reeglina distantseerivad ennast nendest vastuoludest. Eesti islamikogukond on hoolimata oma väiksusest väga mitmepalgeline ja dünaamiline kooslus.


Ege Lepa (1977), dr, on Nõo Reaalgümnaasiumi ajaloo- ja religiooniõpetuse õpetaja, EELK Tartu Pauluse koguduse liige ja Tartu Ülikooli usuteaduskonna vilistlane.

Print Friendly, PDF & Email
English