Esiletõstetud lood

Jumala armastus on meile antud. Jutlus kolmainupühaks (Js 6:1–4)

„Sel aastal, kui kuningas Ussija suri, nägin ma Issandat istuvat suurel ja kõrgel aujärjel, ja tema kuue palistused ulatusid templi seinast seina. Temast kõrgemal seisid seeravid; igaühel neist oli kuus tiiba: kahega ta kattis oma palet, kahega ta kattis oma jalgu ja kahega ta lendas. Ja need hüüdsid üksteisele ning ütlesid: „Püha, püha, püha on vägede Issand! Kogu maailm on täis tema au!“ Ja uksepiidad vabisesid hüüdjast häälest ning koda täitus suitsuga.“ (Js 6:1–4)

Kogu Pühakiri on Jumalat tõeliselt tundnud inimeste tunnistus nende kogemusest. Tsiteeritud prohveti kutsumise loos kirjeldab Jesaja oma jumalatunnetuse kogemust. Inimene on tõstetud Jumala troonisaali, ta on Issandat näinud. Ja nii näeme meie teda praegugi. Kiitus ja austus Temale!

„Jumal on ennast täielikult meile andnud,“ ütleb Martin Luther Suures Katekismuses. Ta on meile end ilmutanud Loojana, Isana, kõige alalhoidjana. Ta on end ilmutanud Pojana, Päästjana ja Õnnistegijana. Ta on end ilmutanud Püha Vaimuna, Trööstijana ja Pühitsejana. Jumal on end avaldanud ajaloos. Usk on selle anni vastuvõtmine, enese avamine ja usaldamine mõttele, mis kannab mind ja maailma. Seega on kolmainupüha teema ennast meile andva Jumala ja päästva Jumala kiitus.

Joseph Ratzinger kirjutab: „Kristlik usk tähendab meie eksistentsi mõistmist vastusena sõnale, logosele, mis kõiki asju kannab ja hoiab. See tähendab tunnistamist, et mõte, mida me ei saa teha, vaid saame ainult vastu võtta, on meile juba kingitud, nii et meil jääb vaid üle see vastu võtta ja endid sellele usaldada. Vastavalt sellele kujutab kristlik usk endast võimalust, et vastuvõtmine eelneb tegemisele – millega ei vähendata tegemise tähtsust ega arvata seda üleliigseks.“ („Sissejuhatus kristlusesse“, 59).

Kolmainsuse tunnetus on tunnetus või kogemus Jumalast nii, nagu ta on ennast meile ilmutanud – Jumal on see, kellena ta ennast näitab. Üks olemus, kolm isikut, Jumal on ühtaegu üks ja kolm. Mitmusele või suhtele Jumalas leidub viiteid juba Vanas Testamendis, olgu või näiteks Psalm 111: „Issand ütles minu Issandale: „Istu mu paremale käele, kuni ma su vaenlased su jalajäriks panen.““ (Ps 111:1). Jesaja prohvetinägemuse seeravite kolmekordset püha hüüdmist nähakse Vana Testamendi kolmainutunnistusena. Ja nii ka usutunnistuses vastab usk „jah“ Jumala avalikukssaamisele kolmes isikus.

Kõigepealt sisaldab kristlik usk sõnumit, et kuna Jumal on oma täiuses astunud inimese juurde, siis see on avanud inimesele tee Jumala auhiilguse asupaika. Kaugel olijad saavad ühtäkki omadeks.

Tom Wright sedastab: et mõista Uue Testamendi sümboolikat, peame vaatama terasemalt juudalaste usule. Vana Testamendi rahva jaoks on Pühakirja kulminatsiooniks Jumala auhiilguse asumine pühimasse paika lepingutelgis (2Ms 40:34). Usu keskmes on Jumala leping, mis loob rahva ja teeb kohtumispaiga maailma ajaloos keskseks. Sarnaselt on Vana Testamendi inimesele ka Jeruusalemma linn maailma kese, sest seal on tempel kui Jumala ligiolu paik.

Jeesus ütleb, et Jumal on Temaga üks (Jh 10:30). Tema ise ongi see uus tempel, kohtumispaik, kelles ilmneb Jumala ligiolu, ja kui keegi Temaga kohtub, saab ta osa Jumala auhiilgusest. Ta ütleb, et Tema kaudu saab Isa juurde astumine – troonisaali minek – võimalikuks. Temas avaldub ka Jumala põhiolemus – armastus. Ta läheb hea karjasena omade eest lõpuni, ristisurma. Ta ei jäta pooleli, ta armastab meid otsani. Ja nüüd istub ta Isa paremal käel.

Jumal oma täiuses on ennast avanud meile ja vastuvõtmise kanaliks on usk. Jeesus ütleb omadele: „Ma ei jäta teid vaesteks lasteks, ma tulen teie juurde“ (Jh 14:18). Püha Vaimu kaudu on ta tulnud ja viibib jätkuvalt oma rahva keskel. „Kes tema vastu võtsid, neile ta andis meelevalla saada Jumala lasteks“ (Jh 1:12). Püha Vaim loob ja juhib kogudust; juhatab meid Jeesuse juurde, Jumala troonisaali. Sõna ja sakramendi kaudu leiab see aset. Vastuvõtmine eelneb tegemisele, vastuvõtmine loob uue tegelikkuse, milles võime liikuda ja asuda.

Kristliku kuulutuse keskne sõnum on, et Jumal on seadnud kuningaks Jeesuse, ja seeläbi on kõik uueks saanud. Uus loodu avaldub siin, keset meie maalima(korda), uuendavana ja vabastavana. Kuna Jeesuse kuningakssaamine muudab kõike, siis ei jäta see meidki puudutamata. „Kes minusse usub, selle ihust peavad voolama elava vee jõed“ (Jh 7:38). „Kes mind vastu ei võta, selle üle on kohus juba mõistetud“ (Jh 3:18). Inimesele on jäetud valik, kas Jumala saadetud kuningas vastu võtta või tagasi lükata. Vastuvõtmine loob uue tegelikkuse. Jumala täius voolab meie eludesse. Tagasilükkamine toob resignatsiooni, suletuse ja surma.

See sõnum ei ole populaarne meie maailmas. Vastuvõtmine, mis eelneb tegemisele tundub nõrkusena. Õige paistab ju olevat palk vastavalt tegudele. Väärtus võiks tuleneda tööpanusest ja inimese pingutusest. Muidu laguneb koost kogu tarbimiskeskne väärtussüsteem. Inimesed küsivad juba Piibli mõistuloos isandalt: „Miks meie, kes oleme tööd teinud kogu päeva, saame sama tasu kui need, kes on töötanud ainult ühe tunni?“ (Mt 20:12) Väga õige küsimus. Mis siis annab elule väärtuse kui mitte meie pingutus ja panus?

Piibli vastus räägib Jumala armust. „Sõber, kas sulle ei meeldi, et ma hea olen?“ (parafraas Mt 20:15). Jumal on ülevoolavalt hea ja armuline kurja ja kaotsi läinud maailma vastu. Kadunud selles mõttes, et Jesaja-laadse nägemuse osaliste vastus on kõikjal sarnane. Siimon vastab Jeesusele: „Mine minu juurest ära, sest ma olen patune inimene!“ (Lk 5:8). Jumala ligiolus ilmneb meie tegelik olukord ja see, et mitte ükski inimlik pingutus ei suuda meid teha õigeks ega Jumala troonisaali vääriliseks. Seda suudab vaid Jumal ise. Ja ta on seda teinud, nagu ütleb Jeesus: „Nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud.“ (Jh 3:18).

Jumal on teinud uue tee inimese jaoks. Prohvet Sakarja raamatus on kirjas, et suurimad asjad siin maailmas „ei sünni väe ega võimu läbi, vaid Jumala Vaimu läbi“. Ja teisal sedastatakse, et ei olene lahingus võit hobustest ega ratsanikest, ei sõltu kordaminek ehitajate vilumusest. Nii on Kristuse kuningakssaamises pea peale pööratud kogu senine maailmakord. Kogu inimlik täius saab hävitava hinnangu osaliseks oma võimetuse tõttu Jumalat vastu võtta. Ja samas on Jumal ise tulnud oma rahva ligi ja toonud pääste. Pildikeelt kasutades: läbipääsmatusse paika rajatakse püha tee, millel „isegi rumalad ei eksi“ (Js 35:8). Sellised pildid viitavad Jumala heldusele, kes astub oma täiusega inimese lähedale. Aga paradoksaalselt saab siin just inimlik nõtrus sissepääsuteeks jumalikku, puudus saab eeliseks, alandus saab ülenduseks ja väike saab suureks. Jumal teeb kõike seda oma Vaimu läbi. Sest nüüdsest algab tee vastuvõtmisest, Poja vastuvõtmisega saab inimesele osaks kogu jumalik täius. Uus saab sündida ja Jumala Riik kasvada just nii, nõtruse läbi ja risti läbi, loobumise ja vastuvõtmise läbi.

See, mida kogu Vana Testament ülimaks peab – Jumala auhiilgusest osasaamist, Jumala ligiolu oma rahva keskel –, see on nüüd kättesaadav, vastuvõetav ja kogetav igale inimesele sõltumata rahvusest, positsioonist või muust. Kõikide rahvaste keskelt kutsub Jumal oma rahva välja. Ta kutsub ja valmistab ka sind ja mind. Ta auhiilgus ja ta ligiolu on kogetav täna meie praeguses elus.

Ei pea selleks olema eriline inimene erilisel ajal, vaid just selles elus ja selles olukorras, kus oled, võid osa saada Jumala täiusest, kogeda Tema ligiolu ja rahu. Kuidas? Vastu võttes ja ennast avades Temale! Vastuvõtmine eelneb tegemisele. Ainult Jumalat vastu võttes saab täituda inimelu sügavam eesmärk ja mõte. Ainult vastu võttes saad teha seda, milleks oled mõeldud. Elu saab pühaks ja teod saavad armastuse tegudeks. Seda põhjusel, et ainult armastava Jumala täiusest vastu võttes, temaga ühenduses olles on sul üldse, mida jagada. Ilma on kõik poolik ja tühine, ka suurim ja täiuslik. Ilma armastuseta on kõik tühine, isegi kui ta on pühadusega riietatud. Aga Kolmainu Jumal tuleb nende juurde, kes Jeesust armastavad ja tema sõna peavad. Tuleb ja teeb nad uueks. Johannese evangeeliumi sõnadega: „Kes tema vastu võtsid, neile ta andis meelevalla saada Jumala lasteks.“ Siis on kõik võimalik.

See on kolmainupüha sõnum: püha Kolmainu Jumal meie seas, Jumal oma armastuse täiuses on ennast meile andnud, avanud meile tee taevasele jumalateenistusele. Ta tahab meid puhastada, uuendada ja oma tööle kutsuda. Kas on vastuvõtjaid? Kas on kedagi, kes meilt läheks? Aamen.



Aivo Prükk (1972 ) on Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Maarja-Magdaleena koguduse õpetaja.

Print Friendly, PDF & Email
English