Artiklid

Diakoonia kontekstis. Uuenemine, lepitus, võimestamine [3. osa]

Üleeelmisel nädalal ilmunud esimeses tekstiosas oli teemaks diakoonia kontekst ja diakoonia identiteet. Eelmisel nädalal sai alguse diakoonia praktika käsitlemine. Käesolevas numbris see jätkub. Alateemadeks on diakooniatöö osapooled, diakooniaõpe, diakoonia ja arengutöö, prohvetlik diakoonia, diakoonia ja kuulutus, diakoonia ja diapraktika, diakoonia käitumisjuhendi alusväärtused. Ka diakoonia praktikale pühendatud tekstiosa lõpeb küsimustega järelemõtlemiseks. Uurimusdokument lõpeb erialaste terminite lühisõnastikuga.

5. Diakooniatöö osapooled

Diakooniatööl on palju osapooli, kellest enamik jääb anonüümseks, sest nad peavad kannatuste, puuduse või ebaõigluse leevendamist millekski loomulikuks ja õigeks. Eriti kehtib see eelmises peatükis kirjeldatud individuaalse diakoonia valdkonnas, kuid ka diakooniatöö muudes vormides osaleb peale otseste vastutajate tavaliselt palju rohkem inimesi. Oluline oleks selliselt teenivaid inimesi rohkem esile tõsta, kuna lisaks nende endi tunnustamisele innustaks see ka teisi nende eeskuju järgima. Pole kahtlust, et praegusest palju enam inimesi oleks valmis diakooniatöös osalema, kui neile selleks võimalus anda.

Naised on alati mänginud diakooniatöös tähtsat rolli ja on üsna tavaline, et nii vabatahtlikus kui ka kutselises diakoonias osaleb rohkem naisi kui mehi. Sellel on mitmeid põhjuseid, millest osa on ajaloolised. Ent see on tõsiasi, mille üle me peaksime hoolikalt ja kriitiliselt järele mõtlema. Saksamaal 1830. aastatel alanud diakoonialiikumises oli diakonissidel väga keskne koht. See oli seotud asjaoluga, et naistel puudusid tollel ajal töötamisvõimalused, ning ajaloolises perspektiivis aitas see liikumine oluliselt kaasa naiste positsiooni parandamisele nii kirikus kui ka ühiskonnas.

Samas puudus naistel siis ja puudub mõnel juhul ka praegu juurdepääs ühiskonna ja kiriku juhtivatele kohtadele. Isegi diakonisside emadekodu kõrgemaiks juhiks oli mees, enamasti kirikuõpetaja. Mitmel pool valitseb sama olukord tänapäevani: mehed on endiselt juhtivatel kohtadel ja teevad diakooniatöö kohta tegelikke otsuseid. Teisal võivad naised küll olla juhiametis, aga otsuseid teevad ja eelarvet kujundavad ikkagi mehed. Lisaks kehtib enamikus maailma paigus kurb tõsiasi, et isegi samal ametikohal saavad mehed kõrgemat tasu kui naised. See on minevikust kaasa tulnud ebaõiglus, mis on selges vastuolus diakoonia identiteedi ja väärtustega.

Diakoonia pidamist eelkõige naiste ülesandeks nimetatakse mõnikord diakooniatöö „feminiseerimiseks“. Selle aluseks võib olla ekslik arusaam, otsekui oleks diakoonia kiriku elus teisejärgulise tähtsusega ning piirduks üksnes hooldamise ja alandliku teenimisega. Selline diakoonia „feminiseerimine“ ei ole kooskõlas selle teoloogilise alusega, sest diakoonia kuulub kogu Kristuse ihule ning selles on kutsutud osalema nii mehed kui ka naised.

Seetõttu tuleb sooküsimustele diakoonias suurt tähelepanu pöörata. Seda tuleb teha nii praktilisest kui ka strateegilisest aspektist. Soorollide analüüsis vaadeldakse väljakujunenud tavasid, mida järgitakse pereringis, kirikus või ühiskonnas. Sellise analüüsi põhjal saab alustada kriitilist arutelu diakooniatöös valitsevate soorollide kohta: kas rollid peaksid üksnes peegeldama tegelikus olukorras kujunenud tavasid või võiksid need anda võimaluse naiste ja meeste võrdseks osalemiseks? Oluline on mõista, et selline küsimuseasetus lähtub diakoonia enda identiteedist ning selle püüdlusest kaasava ja osaluspõhise ühiskonna poole.

Diakoonia soorolle analüüsides tuleks arvesse võtta nii usust kui ka õigustest lähtuvat lähenemisviisi. Selles rõhutatakse, et naised ja mehed on loodud Jumala näo järgi, neil on võrdne hoolitsuskohustus, nad on ristitud võrdsesse osadusse ja Püha Vaim annab neile jõudu vastutada võrdselt Jumala kogu loodu eest. Selles protsessis on kasulik arutleda, kuidas naised ja mehed saaksid ühiselt diakooniatöösse oma panuse anda. Kas nende võimed ja rollid on sarnased või erinevad? Kas on võimalik, et diakooniatöös osalemine muudab meeste ja naiste rolle ka kirikus ja ühiskonnas? Või otsustavad kirikud pigem eirata neid ühiskondlikke protsesse, mis on suunatud naiste suuremale tunnustamisele ja väärtustamisele?

Kõnealune tegevus peaks olema kindlasti praktiline selles mõttes, et see pakuks naistele ja meestele koolituse ja korraldustöö vormis konkreetset abi. Võimestamisega kaasneb seniste võimusuhete muutus. Antud juhul tähendab see meeste ainuvõimu säilitava mõtteviisi lõhkumist ning selliste tingimuste ja poliitikate loomist, mis võimaldaks osalemist ja juhtimisvastutust võrdselt jagada.

5.1. Vabatahtlikud

Suure osa diakooniatööst teevad ära koguduste lihtliikmed. See kehtib ka organiseeritud diakoonia puhul, sest sealgi on vabatahtlikel keskne roll. Loomulikult hinnatakse vabatahtlikku tööd kõrgelt ja paljudel kirikutel on programmid vabatahtlike värbamiseks. Selle aluseks on kindel veendumus, et kiriku elu ei saa põhineda üksnes nendel, kes saavad oma töö eest tasu.

Mõnel juhul on vabatahtlikel väga hea erialane ettevalmistus ja nad kasutavad oma kutseoskusi diakooniatöös ilma selle eest tasu saamata. Arst või hambaarst võib loovutada igal nädalal mõned tunnid oma vabast ajast vaestega tegelevale diakooniakliinikule. Paljud neist mõtestavad seda enda jaoks hea tahte panusena, võimalusena anda ühiskonnale midagi tagasi selle eest, mida nad ise on saanud. Mõned vabatahtlikud jällegi võivad ise olla ühtlasi abivajajad ning saada oma töö eest mingisugust väikest tunnustust, nt tasuta süüa või veidi taskuraha.

Paljudes riikides pakutakse noortele võimalust veeta üks aasta vabatahtlikuna teisi aidates. Üks näide on Saksamaa nn diakooniaasta (diakonisches Jahr), mille raames pakuvad kirikud 16–17-aastastele noortele võimalust teenida koguduses või diakooniaasutuses. Teise näitena võib mainida rahvusvahelist valitsusvälist noorteliikumist Changemaker, mille algatasid Norra kiriku abiorganisatsiooni noored vabatahtlikud. Nad kutsuvad noori osalema rahvusvahelises huvikaitsetegevuses, et võidelda algpõhjustega, mis on tinginud vahendite ebavõrdse jaotumise rikaste põhjariikide ja vaeste lõunariikide vahel. Kolmas näide on noorte rahvusvahelise misjoni programm Young Adults in Global Mission, mida korraldab Ameerika Evangeelne Luterlik Kirik.

Seda kõike arvestades väärib vabatahtlike roll senisest põhjalikumat lahtimõtestamist, sest tihtipeale kiputakse eeldama, et vabatahtlikud lihtsalt tulevad vajadusel appi ja täidavad ülesandeid, mille palgalised töötajad neile annavad. Oluline on meeles pidada, et vabatahtlik ei ole palgalise töötaja abiline, vaid isik, kes suudab vastavalt oma annetele ja võimetele täita olulisi ülesandeid. Näiteks pakuvad paljud kirikud telefoninõustamist mitmesuguste eluraskustega võitlevatele inimestele. Tavaliselt on sel juhul nõustajaks vastava erialase ettevalmistusega vabatahtlikud.

Üks diakooniatöö esmaseid ülesandeid, eriti koguduste tasandil, on leida, motiveerida, võimestada ja toetada vabatahtlikke töötegijaid. Võib juhtuda, et vabatahtlikelt nõutakse liiga palju ja liiga sageli või et nad jäetakse oma teenimistööd tehes üksi. Nii mõnedki loobuvad selles tööst juba lühikese aja järel raske südamega või siis tundega, et neid on üleekspluateeritud. Seetõttu on oluline tunnustada vabatahtlikke nende töö eest, kaasata neid planeerimis- ja hindamisprotsessi ning austada neid kui olulisi partnereid. Lisaks tunnevad vabatahtlikud ennast oma tööd tehes kindlamalt, kui neile on pakutud koolitusvõimalusi. Samuti tunnetab enamik vabatahtlikke tugevat sidet oma usu ja teenimistöö vahel ning ka seda tuleb tunnustada ja toetada.

Mõnes mõttes on sõna „vabatahtlik“ eksitav, sest see jätab mulje, nagu valitseks vabatahtlike ja palgaliste töötajate vahel mingi põhimõtteline erinevus. Muidugi võib see tõesti nii olla väga spetsiifilise diakooniatöö puhul, mis eeldab konkreetset erialast pädevust ja sellele vastavat töökorraldust. Samas ei õigusta see kutsetöötajate ja vabatahtlike paigutamist hierarhilisse alluvusvahekorda ning selle põhjal ei saa väita, et ainult palgalistel professionaalidel on õigus diakooniatöö sisu üle otsustada ja vastavaid ülesandeid täita.

Juba sõna „vabatahtlik“ ise osutab, et sellise töö eelduseks on seda tegeva isiku tahe. Inimlikust vaatevinklist on see igati loogiline. Teoloogilises diakooniakäsituses aga on võimalik minna veel sammu võrra edasi ja rääkida teenimisest kui kutsumusest, mis kehtib kõigile ristitutele ja milles väljendub Jumala Püha Vaimu toel võimalikuks saanud uus elustiil.

Martin Lutheri kutsumuse eetika põhineb just sellisel arusaamal ning selle järgi on maailm koht, kus me saame kristlikku kutsumust teostada. Nii näiteks peaks põllumees, kingsepp või õpetaja mõtestama oma igapäevast tööd Jumalale meelepärase teenimisena. See tähendab, et lisaks kirikus töötamisele võib kutsumus kehtida ka ilmalike ametite suhtes ning ka inimese argiste tegevuste kaudu on võimalik hoolitseda Jumala loodu eest. Mõistagi on see õpetus diakoonia praktika jaoks väga oluline.

5.2. Kutsetöötajad

Võttes aluseks eespool kirjeldatud arusaama sellest, mida võiks nimetada „kõigi usklike diakooniaks“, saame järgmiseks käsitleda väljaõppinud kutseliste diakooniatöötajate tegevust. Muidugi võib küsida, mis saab „headest tegudest“ siis, kui neid teevad kutsetöötajad, kes saavad selle eest palka. Kas neid saab ka sel juhul teoloogiliselt käsitada „heade tegudena“? Kui lähtuda Lutheri seisukohast, et kõik „heas usus“ tehtu on hea, siis kindlasti ei vähenda erialane pädevus või töö eest tasu saamine heade tegude väärtust. Pigem võib see hoopis tõsta selle töö kvaliteeti.

Erialane väljaõpe ja pädevus on eelkõige vahendid, mis aitavad tagada organiseeritud diakooniatöö kvaliteeti nii koguduste kui ka diakooniaasutuste tasandil. Traditsiooniliselt on diakonid ja diakonissid saanud oma väljaõppe kiriklikus kontekstis, kuid diakooniatöö professionaalset kvaliteeti aitavad tagada ka teiste erialade esindajad, näiteks meditsiini- ja sotsiaaltöötajad, juhtimis- ja majandusspetsialistid. Siin kasutatud kvaliteedi mõistel on kaks aspekti: ühel pool on sisendid, mis hõlmavad muu hulgas inimeste motivatsiooni, hoiakuid ja oskusi, ning teisel pool väljundid ehk see, kuidas konkreetselt tööd tehakse ja millised on tulemused.

Tervishoiu ja sotsiaaltöö suurem professionaliseerumine leidis aset pärast Teist maailmasõda ning oli enamasti seotud riiklike sotsiaalsüsteemide arenguga. Selle eesmärk oli ühelt poolt väärtustada selles valdkonnas töötavaid inimesi, pakkudes neile korralikku väljaõpet ja häid töötingimusi. Professionaliseerumise teine ja veel olulisem eesmärk oli parandada pakutavate teenuste kvaliteeti. Meditsiini- ja sotsiaaltöötajatele kehtestati ametlikud pädevusnõuded, et nad oskaksid keerulistes inimliku kannatuse olukordades tegutsedes parandada inimeste elukvaliteeti sellisel moel, mis austab abivajaja inimväärikust.

Sarnased muutused toimusid ka seoses diakooniatöö professionaliseerumisega. Diakooniaõpet andvad asutused olid sageli lausa tervishoiu ja sotsiaaltöö professionaliseerumise teerajajad. Diakoonia professionaliseerumise põhieesmärk on tagada tehtava töö kvaliteet. Kutselisel diakooniatööl on mitu mõõdet. Neist üks on loomulikult juhtimisvaldkond, mille ülesanne on tagada, et töö on hästi korraldatud, nii planeerimise kui ka teostamise etapil kehtib vastutuskohustus, vahendeid kasutatakse otstarbekalt ja aruandlus vastab nõuetele. Sellest veel olulisem on sisuline mõõde, mis hõlmab tegevuse tulemusi ja seda, kas kindlaks määratud eesmärgid saavutatakse. Kutsetöö see aspekt eeldab analüütiliste töövahendite, meetodite ja väärtussüsteemide tundmist. Ent kõigist kõige olulisem on siiski inimlik mõõde. Diakooniatöö tegelik kvaliteet ilmneb selles, kuidas austatakse inimväärikuse kõiki aspekte, kuidas suudetakse ületada tõrjutuse mehhanisme, kuidas võimestatakse inimesi ise oma elu üle kontrolli võtma ning kuidas see kõik aitab kaasa ühiskonna uuenemisele. See kvaliteedimõõde eeldab pädevat tegelemist selliste protsesside vaimse küljega iga inimese konkreetses olukorras, võimet arvestada professionaalselt inimeste vaimsete vajadustega ning oskust käsitada inimelu ühtse tervikuna, mis hõlmab ka usku, vaimsust ja religiooni.

Kõik need aspektid on väga aktuaalsed ka rahvusvahelises diakoonias. Uued võimalused ja probleemid eeldavad vastavaid erialaseid teadmisi ja oskusi. Mõnikord võib jääda mulje, et see on teema, mis huvitab eelkõige lääne organisatsioone, millele riiklikud rahastajad esitavad üha rangemaid tulemus- ja aruandlusnõudeid. See võib küll olla oluline kaalutlus, kuid diakooniatöö professionaliseerumise tegelik põhjus on ikkagi soov parandada tegevuse ja saavutatavate tulemuste kvaliteeti. Otse öeldes: tööd tuleb teha professionaalselt eelkõige sellepärast, et nii väljendame kõige paremini austust ja hoolt nende suhtes, keda me selle tööga abistame.

Kutsepädevuse lahutamatu osa on ka kriitilise analüüsi võime. On väga oluline, et selline analüüs oleks ka enesekriitiline ning esitaks küsimusi kutselise tööga seotud ohtude ja piirangute kohta. Näiteks võib siin probleemiks osutada elitaristlik hoiak, mis suhtub tõrjuvalt mitteprofessionaalide teadmistesse ja kaasamisse. Probleem tekib ka siis, kui diakooniatööd hakatakse pidama ainult diakooniaspetsialistide pärusmaaks või kui seda tehes juhindutakse rangelt ilmalikest põhimõtetest, mis ei jäta mingit ruumi usulistele väärtustele ja praktikatele. Selliste hoiakutega kokku puutudes tajuvad tavainimesed sageli jõuetust ja seda, et neid ei võeta kuulda. Sellisel juhul mõjub kutsetöötaja „tehnokraadina“, nagu näitab ilmekalt üks Madagaskarilt pärit lugu. Ühte sealset projekti külastasid seda mitmeid aastaid rahastanud partnerorganisatsiooni esindajad. Pärast külastust märkisid projekti elluviijad nukralt: „Nad soovisid meilt ainult dokumente ja aruandeid. Nad tegelesid suurema osa ajast meie raamatupidamise kontrollimisega ja jätsid väga vähe aega projektis osalevate inimestega kohtumiseks. Ja nad ei küsinud üldse, kuidas on projekt tegelikku elu mõjutanud.“

Addis Abeba konsultatsioonil soovitati kasvatada diakooniatöös „ärakuulamise kultuuri“ ning leiti, et „kutsepädevus tuleb siduda kohalike kogemuste ja püüdlustega nii, et need üksteist vastastikku tugevdaksid“. Oluline on mõista diakoonia kõikide vormide omavahelist seotust ning vajadust üksteist toetada ja tugevdada, kuigi teatud juhtudel võib põhiosa vajaliku tegevuse korraldamisest toimuda ühes kindlas vormis. Näiteks võib see kehtida hädaolukordades, kus on vaja palju suuremat suutlikkust, kui kohalik kogudus või kirik suudab pakkuda. Ent isegi sel juhul oleks vale kohaliku koguduse rolli ja selle diakooniavõimekust eirata, eriti kui mõelda pikemale perspektiivile.

Diakoonia eesmärk on suurendada inimeste võimet muutumisprotsessides osaleda. Selle eesmärgi saavutamiseks vajalikud oskused peavad kindlasti kuuluma diakooniaõppe ja kutsepädevuse juurde. Neid oskusi kasutatakse nii üldise lähenemisviisi kui ka meetodite valikul. Kuid lisaks on oskusi vaja inimelu terviklikuks mõistmiseks ning selleks, et suuta rakendada elutingimuste parandamisele suunatud tegevustes nii usku, vaimsust kui ka väärtussüsteeme.

5.3. Ametikorrad

Kutselise diakooniatöö selged esindajad on diakonid ja diakonissid, kes on saanud vastava väljaõppe ning on diakooniaga seotud ametikohale tööle võetud. Mõnes luterlikus kirikus on diakonaat osaks kiriku ametist. Mõned kirikud (nt Rootsis ja Brasiilias) tunnustavad diakoneid ordineeritud ameti lahutamatute osalistena, samas kui teised kasutavad ordineerimise mõistet üksnes õpetajate [ingl pastors] puhul ning nimetavad diakonite ametiaja alguse talitust läkitamiseks või õnnistamiseks. Veel ühe variandi võib leida Indoneesiast, kus luterlikul HKBP kirikul on diakonisside jaoks eraldi kool ning 1983. aastal otsustati, et diakonisse võib ordineerida.

Samas puudub luterlaste seas ühine arusaam diakoniameti olemusest ja rollist. Luther hülgas katoliku traditsiooni, mille kohaselt pidi inimene enne preestriks ordineerimist teatud aja, tavaliselt ühe aasta olema diakon. Sellist n-ö ajutist diakonaati kasutatakse jätkuvalt kirikutes, kus vaimulikku ametit käsitatakse hierarhiliselt, näiteks roomakatoliku ja anglikaani kirikus.

Olen aeg-ajalt kuulnud arvamusi, et hingehoid ja diakoonia tuleks üksteisest lahutada. Mõnikord nimetatakse diakooniat evangeeliumi kuulutamiseks tegudega. Teise inimesega koos istumine on oluline tegu, mis aitab oma elu mõtestada. Seepärast on hingehoid ja diakoonia minu arvates lahutamatult seotud.

Stigs Kerstin Olsson, Rootsi Kiriku Säffle koguduse diakon

Lutheri seisukoha järgi ei peaks diakon olema mingi väiksemat sorti preester, vaid isik, kelle ülesanne on tegeleda puudustkannatajate abistamisega. Ta leidis, et kirik vajab selliseid diakoneid, kuigi konkreetseid algatusi diakoniameti sisseseadmiseks tehti luterlikes kirikutes reformatsiooniajal üsna vähe. Tegelikult sai õpetajast ameti ainus esindaja. Selle aluseks oli luterliku ortodoksia tõlgendus Augsburgi usutunnistusest, mille kohaselt seisneb kiriku amet eelkõige evangeeliumi kuulutamises ja sakramentide jagamises. Harilikult mõisteti seda kui teenimist õpetajana.

Diakoonialiikumise raames 19. sajandil loodud diakonite ja diakonisside institutsiooni ei seostatud algselt kiriku ametiga, kuigi mõningaid sellekohaseid ettepanekuid esitati. Kuna nad olid läkitatud diakooniatööle enamasti tervishoiu- ja sotsiaalasutustes, siis ei olnud nende ülesandeks „evangeeliumi kuulutamine ja sakramentide jagamine“ selle väljenduse kitsamas tähenduses. Ehk siis neid küll peeti kiriku töötegijateks, aga mitte kiriku ameti kandjaks.

Viimastel aastatel on nii oikumeenilistel kõnelustel kui ka luterlike kirikute sees räägitud võimalikust diakoniameti uuendamisest. Üks oluline tõuge selleks saadi KMN-i usu ja kirikukorra komisjonilt, mis avaldas 1982. aastal nn Lima dokumendi ristimise, armulaua ja ameti kohta. Selles räägitakse varases kirikus kasutatud ameti kolmekordsest struktuurist: piiskop, presbüter (õpetaja), diakon. Diakoniameti kohta öeldakse dokumendis: „Tänapäeval kaldutakse paljudes kirikutes taastama diakonaati kui ordineeritud ametit, millel on oma väärikus ja mida tuleb täita kogu elu. […] Diakonid esindavad kiriku kutsumust olla maailmas teenijad. Heideldes Kristuse nimel ühiskondade ja isikute loendamatute vajaduste pärast, näitlikustavad diakonid jumalateenistuse ja teenimise vastastikust sõltuvust kiriku elus. Nad täidavad kohustusi koguduse jumalateenistusel: näiteks loevad Pühakirja, jutlustavad ja juhatavad koguduse palvet. Nad aitavad kaasa koguduse õpetamises. Nad täidavad armastuse teenistust koguduses. Nad teostavad teatud administratiivseid ülesandeid ja võivad olla valitud juhtimiskohustuste täitmiseks.“[1]

Mõned luterlikud kirikud on kujundanud diakoniameti selle laialt levinud kirikliku traditsiooni järgi. Tavaliselt vastutavad diakonid eelkõige oma koguduse diakooniatöö korraldamise eest ja neilt oodatakse ka jumalateenistustel kaasa teenimist. See võib hõlmata konkreetseid liturgilisi ülesandeid, näiteks eestpalvete lugemist või kõigile inimestele, sealhulgas füüsilise puudega inimestele armulaual osalemise võimaldamist.

Diakoniametist rääkides väljendatakse sageli skeptilist hoiakut kolmeosalise vaimuliku ameti suhtes, eriti kui seda tõlgendatakse hierarhiana, kus diakon asub piiskopi ja õpetaja järel kõige madalamal astmel. Luterliku traditsiooni kohaselt on olemas ainult üks ministerium ecclesiasticum. Samas tunnistab enamik luterlasi, et piiskopi ja õpetaja vahel on vahe.[2] Kui öelda, et nad esindavad sama ameti kahte eri vormi, siis kas diakoniametit saaks pidada samuti üheks vajalikuks avaldumisvormiks?

Selles arutelus ei tuleks keskenduda kolmeosalisele ametile, vaid pigem sellele, mida kirikuks olemine tänapäeva maailmas üldse tähendab. Seda küsimust 2004. aastal arutanud Norra kiriku piiskopid jõudsid järeldusele, et arusaam kiriku diakoonilisest olemusest ja teadlikkus kaasaegsetest probleemidest annavad piisavalt alust kaasata ka diakon kirikliku ametisse. Nii kuulub diakoniamet olulise mõõtmena kiriku ühe ameti sisse – sellest teoloogilisest põhimõttest võib lähtuda, kui kirik otsustab kujundada oma ameti struktuuri ümber nii, et see hõlmaks ka diakoniametit.

Sellisel juhul ei kujutaks diakon endast „väiksemat sorti preestrit“, vaid oleks spetsiifilise diakoniväljaõppega isik, kellel on vajalikud oskused kirikus juhtimisülesannete täitmiseks. Seda kiriku identiteeti ja misjonit teenivat funktsiooni tuleks käsitada kui kiriku bene esse (heaolu) väljendust, mitte kui õpetuslikku seisukohta, mis nõuab kiriku ameti korraldamist ainult sellisel moel.

Johannesburgis 2002. aastal toimunud prohvetlikku diakooniat käsitleva LML-i konsultatsiooni lõppavalduses osutatakse diakoonilise juhtimisvastutuse tähtsusele ning soovitatakse kirikutel alustada ja suurendada jõupingutusi diakooniaõppe korraldamiseks. „Et paremini välja tuua diakoonia põhimõttelist tähtsust kiriku olemasolu jaoks, peaks see ametina olema täielikult kaasatud ametite hulka, millesse kirik ordineerib, õnnistab ja läkitab.“[3]

Ka siin on lähtekohaks arusaam kiriku olemusest. Kui diakoonia on kirikuks olemise lahutamatu mõõde, siis peab see väljenduma ka kiriku juhtimisstruktuuris. Seda küsimust käsitleti põhjalikumalt 2005. aastal Brassilias Sao Leopoldos toimunud LML-i konsultatsioonil diakoniameti kohta: „Oleme veendunud, et diakoonia tähtsus kiriku tunnistuses on viimastel aastatel mitmel põhjusel kasvanud. Enamik LML-i liikmeskirikuid tegutseb mitmetahulises sotsiaal-poliitilises olukorras, kus valitseb religioonide paljusus ja luterlased võivad olla mõnel juhul ka vähemuses. […] Sellistes tingimustes võib just diakoniamet osutuda eriti tõhusaks vahendiks, kuidas väljendada Jumala armastust.“[4]

Lisaks öeldakse konsultatsiooni aruandes: „Meie arusaama kohaselt on diakoonia kiriku olemuse ja maailmas täidetava ülesande tuumikelement. Diakonaalne tunnistamine on selline kiriku elus avalduv diakoonia, milles iga kristlane on kutsutud osalema ristimise läbi, ning selle kaudu teostatakse igapäevaelus usklike üldist preesterlust. Diakoniamet on kiriku ühe ameti (ministerium ecclesiasticum, Augsburgi usutunnistuse V artikkel) eriline väljendusvorm. […] Me lähtume eeldusest, et luterliku traditsiooni potentsiaal ei ole veel ammendunud. Kiriku üks (avalik) amet (Augsburgi usutunnistuse V ja XIV artikkel) on Jumala poolt seatud. Sellegipoolest peab kirik seda ümber korraldama vastavalt pidevalt muutuvatele ajaloolistele tingimustele. Nagu oleme näinud, ilmneb nii Piibli tunnistusest endast kui ka kirikute, sh luterliku kiriku ajaloost tõsiasi, et avaliku ameti korraldamiseks ei ole ühtset ega üldkehtivat mudelit.“[5]

Arutelu tulemusena jõuti järgmise lõppjärelduseni: „Kutsume liikmeskirikuid üles uuesti läbi vaatama, kuidas on nad oma kirikliku ameti reguleerinud, ning vaagima sealjuures eriti seda, kas kiriku missiooni diakonaalne aspekt on selles piisaval määral esindatud.“[6]

6. Diakooniaõpe

Kõige sagedamini tehakse diakooniatööd teistele inimestele esmavajaliku abi osutamiseks ja nende õiguste kaitsmiseks. See on reaktsioon nii kannatustest ja puudusest tingitud välistele probleemidele kui ka sisemistele ajenditele, mis tekivad kaastundest, solidaarsusest või koguni nördimusest ja protestist kaasinimeste suhtes toime pandud ebaõigluse ja nende tõrjumise vastu.

Ilmselt peab paika väide, et spontaanset tegutsemist ei saa inimesele õpetada. Samas on õige ka see, et ükski tegu ei ole täiesti spontaanne, kuna selle taga on alati inimese sügavamad hoiakud, väärtushinnangud ja veendumused. Uuringud on näidanud, et see inimese omadus, mida me sageli nimetame intuitsiooniks, on välja kujunenud varasemate kogemuste ning sageli ka kasvatuse ja hariduse tulemusena.

Sellest järeldub, et ka spontaanseks diakooniaks on võimalik valmistuda ja selle kvaliteeti saab koolituse abil parandada. Näiteks võib kõrge HIV-levimusega piirkonnas asuv kogudus korraldada õpitubasid, mis suurendavad inimeste teadlikkust sellest, kuidas käituda nii, et tagada kõigile inimväärikus ja edendada hoolivat suhtumist.

Igasugune koolitus peaks hõlmama ka aluspõhimõtet, et diakooniatöö on midagi enamat kui lihtsalt heategevus ning selles tuleks vältida tugevaid eraldusjooni meie kui abistajate ja nende kui abistatavate vahel. Lisaks tuleks selgitada, et igas kogukonnas on kohalikel inimestel teadmisi, ande ja võimeid, millest võib diakooniatöös kasu olla. Näiteks HIV ja AIDS-i puhul aitab tegelikku olukorda paremini mõista see, kui kasutada HIV ja AIDS-iga elavaid inimesi koolitajatena. Ainult nii omandavad selle probleemi erinevad aspektid inimliku mõõtme, mis loob motivatsiooni kaastundest, hoolimisest ja õiglusest ajendatud tegevuseks.

Selle protsessi oluline osa on koolitus, mis soodustab inimesena kasvamist ja hoiakute muutumist. Üks diakooniaõpet andev Šveitsi kool, mille juures tegutses ka raske psüühikahäirega inimeste hooldekodu, lisas oma õppekavasse nõude, et iga esimese kursuse õppur peab jagama tuba hooldekodu ühe elanikuga. See annab mõlemale poolele võimaluse üksteiselt midagi õppida.

Diakooniaõpe on veelgi olulisem organiseeritud diakooniatöö korral. Mitmed kogudused on aru saanud, et haigete ja üksildaste inimeste külastamine eeldab vastavat ettevalmistust. See teeb kogu olukorra nii külastajale kui arvatavasti ka külastatavale lihtsamaks. Ning kuna külastusi tehakse koguduse nimel, siis on oluline, et kõik osalejad oleksid teadlikud külastusprogrammi eesmärkidest. Kogemused näitavad, et kui selliste tegevuste ettevalmistus, kaasas käiv toetus ja hindamine on hästi korraldatud, suureneb ka osalejate arv ja paranevad tulemused.

Hea diakooniaõppe juurde kuulub ka teiste kogemustega tutvumine ning probleemide analüüsimine laiemas ühiskondlikus, kultuurilises ja poliitilises kontekstis. Ent kuna diakooniatöö eeldab aktiivset tegutsemist, on praktiline õpe sellest veelgi olulisem. Üks levinud meetod tegevuste (näiteks vangide külastamise) läbiproovimiseks on rollimäng. Teine meetod on moodustada väikesed rühmad, mille liikmed tegutsevad koos ja hindavad selle käigus ühtlasi üksteise tegevust.

Institutsionaalne diakoonia eeldab tavaliselt juba kõrgemat erialast ettevalmistust. Euroopas 150 aasta eest asutatud diakooniaasutuste üheks esimeseks ja kõige olulisemaks tegevussuunaks sai haridus. Neil õppeasutustel on tänaseni oluline roll, kuna nad tutvustavad diakoonia temaatikat kirikus ja ühiskonnas ning edendavad haridust ja teadusuuringuid. Diakooniaõpe oli algusest peale interdistsiplinaarne. Lisaks õekoolitusele said diakonissid ka teoloogilist haridust. Saksamaal nimetatakse seda sageli kahekordseks pädevuseks (Doppelqualifikation), pidades silmas seda, et õpilane saab ettevalmistuse nii haiglas kui ka kirikus töötamiseks. Samas ei tähenda taoline eristus, et neid kahte mõõdet tuleks lahus käsitleda. Vastupidi: selline väljaõpe peaks andma diakooniatöötajale ettevalmistuse, mis võimaldab tal olla „vahendaja“ ning toetada patsienti tema saatjana nii kehalistes kui ka usulistes vajadustes.

Interdistsiplinaarsed meetodid on diakooniaõppe aluseks. Selle põhjuseks on asjaolu, et tegelikkus on olemuslikult paljutahuline ning eeldab interdistsiplinaarset analüüsi ja tegevust. Kannatuste leevendamistega tegelev spetsialist peab olema pädev nii inimelu kehalistes, vaimsetes, usulistes kui ka ühiskondlikes aspektides. Lisaks vajavad diakooniavaldkonna juhtimisega tegelevad inimesed oma töös sageli parimaid teadmisi raamatupidamisest, rahandusest ja juhtimisteadustest. Kõige enam soovitakse diakooniaasutuste juhi kohal näha inimesi, kellel on ettevalmistus nii teoloogias kui ka äri- või tervishoiujuhtimises.

Üks diakooniaõppe eeliseid peaks olema asjaolu, et selles võetakse arvesse ka sotsiaaltöö usulist mõõdet ning analüüsitakse seda süstemaatiliselt nii teoloogia kui ka muude valdkondade, näiteks sotsiaalteaduste kontekstis. Ehk siis see hõlmab nii praktikas väljenduvat usku kui ka distsiplineeritult ja kriitiliselt arutlevat teoloogiat.

See diakooniaõppe eriomadus ei ole oluline üksnes meditsiini valdkonnas, kus tervishoiutöötajalt eeldatakse oskust arvestada ka patsiendi usuliste vajadustega, vaid seda läheb samavõrd vaja siis, kui diakooniatööd tehakse arenguabi kontekstis. Religiooni ja arengu tihe seos on eriti ilmsiks tulnud praegusel ajal, mil sageli räägitakse „religiooni tagasitulekust“. Kuna inimeste maailmavaade toetub tavaliselt religioossetele veendumustele ja väärtussüsteemidele, mõjutavad need ka tema arusaama ümbritsevast ühiskonnast ja tahet selles olukorras midagi muuta. Arengutöös osalevad diakooniatöötajad vajavad head ettevalmistust, mis võimaldab neil mõista religiooni rolli ühiskonnas koos selle tugevate ja nõrkade külgedega ning põhjendada religioossele mõttelaadile ja väärtustele tuginedes vajadust püüelda õiglasema ja kestlikuma ühiskonna poole.

Nagu juba öeldud, kuulub teoloogia lahutamatult diakooniaõppe juurde. Ent kehtib ka ümberpööratud väide: diakoonia peaks olema teoloogiahariduse lahutamatu osa. Tihtipeale jääb see element pastoraalkoolituses puudulikuks, mistõttu erinevate tasandite kirikujuhtidel ei ole diakooniatöö mõistmiseks ja tõhusaks korraldamiseks vajalikku pädevust.

Ideaaljuhul peaks diakooniaõpe kuuluma igasuguse kristliku õppe juurde. Sellest tuleks rääkida nii pühapäevakoolis kui ka leeritundides. Kuna diakooniat käsitlevaid õppematerjale sageli napib, võiksid kirikud omavahel kogemusi ja kasulikke materjale vahetada.

7. Diakoonia ja arengutöö

Kolonialismijärgsel ajal tekkis eristus arenenud riikide ja arengumaade vahel. ÜRO kuulutas 1960. aastad esimeseks arengu aastakümneks ning kõikjal maailmas kaasati valitsusi ja vabaühendusi arenguabi algatustesse. Neid püüdlusi kannustas üldine optimism ja ootus, et teadmiste, tehnoloogia ja raha siirded toovad vaestes lõunariikides kiiresti kaasa püsivad muutused. Sellest ajast peale on arenguteooriad muutunud vastavalt iga aastakümne poliitilistele meeleoludele. Seitsmekümnendatel väitsid radikaalsed mõtlejad, et vaesust ei põhjusta üksnes madal arengutase, vaid see on eelkõige tingitud rõhumisest ja ebaõiglastest rahvusvahelistest majandusstruktuuridest. Hiljem lisati sellesse loetellu veel muidki asjaolusid. Neist üks puudutas arengu ja keskkonna vahekorda ning selle tulemusena tekkis püüdlus kestliku arengu poole. Kui me räägime tänapäeval kestlikkusest, siis hõlmab see mõiste paljusid erinevaid mõõtmeid, näiteks kultuur, ühiskond, majandus, ökoloogia ning isegi ideoloogia ja religioon.

Kõige suuremad kriitikud heitsid senise arengumõiste üldse kõrvale, rõhutades, et see on liiga tugevalt kinni lääne ratsionalismis, mis tekkis valgustusaja ideoloogia mõjul. Selliselt mõistetud areng tähendab riigi „taseme tõstmist“ arenenud riikide eeskujul, nagu saaks riikide puhul rääkida mingisugusest „arengu hierarhiast“. Eriti just arenguabi varasematel etappidel saadeti põhjariikidest kohale „abistajaid“ ja „eksperte“, kelle ülesanne oli ehitada üles läänelikku (või kui nad tulid idablokist, siis kommunistlikku) sotsiaalset, poliitilist ja majanduslikku elukorraldust, mis pidi kaasa tooma loodetud arengu. Nagu eespool osutatud, ei ole selline areng aga tegelikkuses võimalik rahvusvaheliste majanduslike ja poliitiliste võimustruktuuride tõttu. Lisaks sai peagi selgeks, et vaesuse ületamiseks peavad olema täidetud ka teatud kultuurilised ja inimlikud eeltingimused. Heade kavatsustega antud arenguabi ei saanudki soovitud tulemusi anda, sest selle andjad ei mõistnud piisavalt kohalikku kultuuri ja ühiskonnamudeleid või siis hävis saavutatu kiiresti halva valitsemise ja korruptsiooni tagajärjel.

Diakoonia ja arengu seosed on oluline teema, millele pööratakse palju tähelepanu. Üks tähtis küsimus puudutab seda, mida arengu all üldse silmas peetakse ja milline saaks olla usust lähtuva tegevuse roll sellises arengutöös. Siit edasi minnes võib küsida, kas diakoonia arengutööd saab kuidagi eristada tavalisest arengutööst ehk kas diakoonitöö arengumaade heaks sarnaneb ilmalike vabaühenduste samasuguse tööga või on sellel mingeid eriomadusi.

Juba mõnda aega on selge, et arengust rääkides ei saa piirduda ainult majanduse ja poliitika valdkonnaga. Samuti ei saa seda pidada projektitööks, mille eesmärk on lahendada mingi konkreetne probleem, näiteks varustada küla puhta veega või ehitada lastele klassiruumid. Sellised tegevused võivad küll arenguprotsessidele oluliselt kaasa aidata, kuid neid tuleb vaadelda laiemas tervikkontekstis, kus pööratakse piisavalt tähelepanu ka tehtu kestmajäämisele.

LML avaldas 2002. aastal brošüüri „Kestliku arengu juhtpõhimõtted“. Selle järgi on kestlik areng „muutuste protsess, mis võimaldab rahuldada konkreetses ühiskonnas isikute ja kogukondade põhivajadusi ja tagada nende inimõigusi ning millega samal ajal kindlustatakse teiste kogukondade ja tulevaste põlvede põhivajadusi ja inimõigusi“.

Dokumendis esitatud arengukäsitus ei piirdu üksnes tehniliste ja poliitiliste küsimustega. Selles räägitakse lisaks sotsiaalsetest ja kultuurilistest aspektidest ning ka sellest, kuidas tõlgendada arengut kristlikust vaatevinklist, väites, et LML-i kestliku arengu käsitus „lähtub ja juhindub kristlaste tunnistatud usust Kolmainu Jumalasse“.

Dokumendis loetletakse 15 üldist põhimõtet.

  1. Kestlik areng on holistlik protsess, mille elemendid on vastastikku tihedalt seotud.
  2. Kestlik areng ei ole diskrimineeriv ja selles kaitstakse iga inimese väärikust.
  3. Kestliku arengu prioriteet on inimeste heaolu.
  4. Kestlik areng arvestab kultuurilise ja vaimse keskkonnaga.
  5. Kestlik areng ei eelda ühegi majandusliku või ühiskonnakorraldusliku mudeli ülimuslikkust.
  6. Kestlik areng on osaluspõhine.
  7. Suutlikkuse suurendamine on nii kestliku arengu vahend kui ka eesmärk.
  8. Kestliku arengu tõhus edendamine eeldab majanduslikku jätkusuutlikkust.
  9. Kestlik areng sõltub institutsionaalsest kestlikkusest.
  10. Kestlik areng keskendub kohaliku kogukonna tugevustele.
  11. Kestlikus arengus kasutatakse sobivat tehnoloogiat.
  12. Kestlik areng eeldab piisavaid tervishoiu- ja haridustingimusi.
  13. Kestlik areng hõlmab väljaastumist inimeste heaoluks vajalike sotsiaalmajanduslike ja poliitiliste tingimuste loomise eest.
  14. Rahu ja lepituse edendamine on ühtaegu kestliku arengu olemuslik funktsioon ja eeltingimus.
  15. Kestlik areng eeldab õiglast ja toimivat ressursside jagamist.

Lisaks nendele üldpõhimõtetele tõstetakse esile veel mõned olulised aspektid.

  1. Inimõigused: inimõiguspõhimõtted esindavad juriidiliselt sõnastatud arusaama igale inimesele Jumala poolt antud väärikusest, mida kirik on kutsutud kaitsma ja edendama. Õigus arengule kätkeb endas kõikide inimõiguste – majanduslike, sotsiaalsete, kultuuriliste, kodaniku- ja poliitiliste õiguste – teostamist.
  2. Sooküsimused: naiste inimõiguste kaitse ja edendamine on kestliku arengu jaoks otsustava tähtsusega. Kestlik areng eeldab soolist võrdõiguslikkust ja naiste täieõiguslikku osalemist otsustajatena kõigis arenguprotsessides. Arengutööga seotud analüüsi-, planeerimis-, seire- ja hindamistegevuses tuleb alati arvesse võtta ka soolist aspekti, et naiste tööpanust ja kogemusi vääriliselt tunnustada.
  3. Keskkond: kestlik areng peab toimuma keskkonnateadlikult; selles kaitstakse, säilitatakse ja taastatakse loodusvarasid. Kestlik areng eeldab, et keskkonnakaitse vajadusega arvestatakse kõigis arenguotsustes ja -tegevustes.
  4. Teabevahetus: inimkogukondade tugevus sõltub teabevahetusest, mis võimaldab neil areneda. Seetõttu eeldab kestlik areng tõhusat teabevahetust ja sellealase suutlikkuse suurendamist.

Kuna areng on maailmas jätkuvalt aktuaalne teema, peavad ka kirikud sellega tegelema. Kirikuid sunnib tegutsema maailma üldine olukord ja tõsiasi, et miljonitel inimestel puudub võimalus inimväärseks eluks, milles oleks tagatud esmane heaolu ja turvalisus. Tegutsemisvajadus on veel pakilisem siis, kui kirik asub kohas, kus nälg ja sügav vaesus ohustavad nii koguduseliikmete kui ka teiste kohalike inimeste elu. Vajalikud tegevused peavad toimuma kiriku elu kõikidel tasanditel: kogudustes, kiriku keskvalitsuses ja rahvusvahelises koostöös. Sidususe ja tõhususe huvides peaks kõikidel tasanditel toimuv tegevus olema omavahel koordineeritud.

Arengutööna tehtaval diakoonial võib olla mitmeid vorme. Selle raames võidakse korraldada väikesi projekte või ulatuslikke programme. Selle eesmärk peaks alati olema inimeste võimestamine. Nagu eespool juba öeldud, peaks selle töö juurde kindlasti kuuluma algpõhjuste ja ümbritseva keskkonna kriitiline analüüs. Seda ei tule teha üksnes tegevuse soovitud eesmärgi saavutamiseks, vaid ka selleks, et säilitada huvikaitseks vajalik kriitiline teadlikkus.

Mille poolest on diakooniline arengutöö eriline? On selge, et kirikute abiga tehtava arengutöö väline vorm ei pruugi tingimata erineda tavalisest ilmalikust arengutööst. Sellegipoolest saab esile tuua mõned võimalikud eristavad elemendid.

  1. Diakoonilises arengutöös luuakse rohujuuretasandil sidemed kohalike kirikute ja kogudustega. See loob osalemisvõimalusi kohalikele inimestele, eriti naistele, kes on sellel tasandil sageli hästi organiseerunud. Samuti annab see lootust alustatud tegevuste järjepidevuseks, sest kogudus jääb alles ka pärast projekti lõppu.
  2.     Diakooniline arengutöö põhineb kristlikul usul ja maailmavaatel. See juhindub kõigis tegevustes veendumusest, et kõik inimesed on loodud Jumala näo järgi, mistõttu neile on antud rikkumatu väärikus, ning Jumal on vaeste ja tõrjutute kaitsja.
  3.     Diakooniline arengutöö rikastab meie usku ning aitab meil ühtlasi oma usku ja eesmärki selles maailmas paremini mõista.
  4.     Diakoonilises arengutöös on võimalik leida kontakti religioossete mõtteviiside ja väärtussüsteemidega. Kuna see lähtub ise usust, mõistetakse selles usu ja lootuse tähtsust vaesuse ja kannatuste ületamisel. See loob võimaluse arengutöö holistlikumaks mõtestamiseks ning aitab inimelu erinevaid aspekte paremini üksteisega seostada.
  5.     Diakoonilises arengutöös eelistatakse meetodeid, mis soodustavad kaasamist ja suurendavad inimeste endi võimekust tegevuses osaleda. See lähtub arusaamast, et iga inimene on loodud iseseisva subjektina, kellel on oma identiteet, ning ta kuulub kogukonda, mis seda identiteeti väärtustab ja toetab.
  6.     Lisaks rohujuuretasandile loob diakooniline arengutöö kirikute vahel sidemeid ka otsustustasanditel. Riikliku poliitika küsimustes peaksid rohujuuretasandi algatused haakuma kirikute juhtkonna ja ilmalike võimukandjate kõnelustega (nn grass-tops ehk „altpoolt üles“ huvikaitse).

Need diakoonilise arengutöö võimalikud eriomadused ei vabasta kirikuid kohustusest järgida tavapäraseid kvaliteedinõudeid, mida kasutatakse näiteks projektitegevuse puhul. Soovitud tulemuse saavutamiseks peab selline tegevus olema hästi planeeritud, läbi mõeldud ja korraldatud. Tegevused peavad vastama kindlaksmääratud eesmärkidele ja kasutatavatele ressurssidele. Raha tuleb kasutada vastutustundlikult ja läbipaistvalt. Seetõttu on viimasel ajal prioriteediks tõusnud suutlikkuse suurendamine ja mõlemapoolse vastutuskohustuse rõhutamine just nendes valdkondades.

8. Prohvetlik diakoonia

Saksamaal 1830. aastatel alanud diakoonialiikumine oli kantud pietismi vaimust ja keskendus isiklikule vagadusele. Seda tausta arvestades oli loomulik, et Piibli mõistet diakonia hakati tõlkima sõnadega „alandlik teenimine“, milleks diakonissid ja diakonid olid kutsutud. Nii asutustes kui ka kogudustes teenivatelt diakooniatöötajatelt eeldati, et nad oleksid „alandlikud teenijad“. Alandlik hoiak on vaestega töötades kahtlemata oluline ning alandlikkus võimaldab diakooniatöötajatel paremini märgata vaeste inimesti endi väärtust ja võimeid. Ent selle tagajärjel võis kergesti tekkida mulje, et diakoonia ise peaks olema alandlik, vaikiv ja allaheitlik, ei tohiks kedagi provotseerida ega keerulistesse poliitikaküsimustesse sekkuda.

Seda tõlgendust on viimastel aastakümnetel korrigeeritud. Mitmed piibliteadlased, näiteks austraallane John Collins[7] on kindlaks teinud, et kreekakeelne sõna diakonia ei tähenda tegelikult alandlikku teenimist, vaid pigem olulist ülesannet, mis on saadud mõnelt kõrgelt ametikandjalt. Uues Testamendis räägitakse sellest kõige sagedamini seoses ametiga (juhtimisvastutusega) või Jeesuse puhul seoses tema messiaanliku missiooniga. Sellest arusaamast lähtudes on välja kujunenud prohvetliku diakoonia mõiste. Viimastel aastakümnetel on see väljend oikumeenias ja eriti lõunariikide kristlaste seas laialdaselt kasutusele võetud.

Sama kehtib ka luterliku osaduse kohta. Johannesburgis 2002. aastal toimunud prohvetlikku diakooniat käsitleval LML-i konsultatsioonil sõnastati järgmine avaldus:

Me tunnistame tänulikult kiriku poolt sajandite vältel tehtud ja 
vajaduse sunnil tänase päevani jätkuva diakooniatöö vormide
paljusust. Praegusel ajal on tekkinud suurem vajadus diakoonia
prohvetlike vormide järele. Võttes eeskuju Jeesuselt ja prohvetitelt,
kes astusid vastu võimukandjatele ja nõudsid ebaõiglaste struktuuride
ja tavade muutmist, me palume, et Jumal annaks meile jõudu aidata
kaasa kõige selle uueksloomisele, mis põhjustab inimlikku ahnust,
vägivalda, ebaõiglust ja tõrjumist.[8]

Üks prohvetliku diakoonia oluline lähtekoht on kannatavate ja tõrjutud inimeste ärakuulamine. Aastal 1990 Curitibas toimunud LML-i assamblee teema oli „Ma olen kuulnud oma rahva appihüüdu“, mis lähtus Piibli tunnistusest, et Jumal hoolib hädas olevatest inimestest. „Ma olen küllalt näinud oma rahva viletsust, kes on Egiptuses, ja ma olen kuulnud nende kisendamist sundijate pärast; seetõttu ma tean nende valu […]“ (2Ms 3:7jj).

Curitiba assamblee sõnumis rõhutatakse prohvetliku tunnistamise tähtsust:

Jumala sõnale kuuletuv prohvetlik tunnistus eeldab vastandumist 
teatud ühiskondlikele väärtustele, eriti neile, mis soodustavad uut
liiki ebajumalakummardamist, milles inimene püüab saavutada
eneseteostust lahus Jumalast. Igasugune prohvetlik tunnistus peab
hoolikalt kuulama nii inimeste appihüüdeid kui ka Jumala sõna. [...]
Kiriku diakooniline tunnistus on inimestele sageli lihtsamini mõistetav
kui sõnad. Kui kirik teeb otsuseid ja tegutseb koos tõrjutute ja
väljasaadetute, noorte ja vanade, naiste ja meestega, annab ta sellega
tunnistust Jumala kõikehõlmavast armust.[9]

Mida „prohvetlik diakoonia“ siis täpsemalt meie jaoks tähendab? Prohvetlusest rääkides tuleks mõista ja meeles pidada selle piibellikku tausta. Mõnikord väidetakse, et poliitiline diakoonia ja prohvetlik diakoonia on üks ja sama asi. Nad on tõepoolest seotud, kuid neid tuleb siiski teineteisest eristada.

Jumala kohtumõistmine ähvardab kirikut rohkem kui kunagi varem. Kui praegune kirik ei suuda taaselustada varakiriku ohvrimeelsust, kaotab ta usutavuse, minetab miljonite inimeste lojaalsuse ning heidetakse kõrvale kui tähtsusetu sotsiaalne klubi, millel pole 20. sajandi jaoks mingit tähendust. Ma kohtun iga päev noorte inimestega, kelle pettumus kirikus on kasvanud juba otseseks tülgastuseks.

Martin Luther King, Kiri Birminghami vanglast, 1963

Poliitilises diakoonias avaldub diakooniatöö poliitiline mõõde. Kuna diakoonia toimub avalikus ruumis, peavad selle töö tegijad endale teadvustama oma ühiskondlik-poliitilist rolli ning olema valmis vajadusel sõna võtma. Poliitilise diakoonia kohta võib esitada mitmeid häid näited. Üks neist on India kirikute osalemine võitluses 250 miljoni daliti vabaduse eest. Daliteid nimetati varem „puutumatuteks“ ja neid peeti kastisüsteemis inimesest alamateks olenditeks. Teine näide on luterlike kirikute tegevus Ladina-Ameerika riikide ebaõiglase välisvõla vastu, mille raames sõlmitakse liite kodanikuühiskonna teiste osapooltega, et sundida poliitikuid tegutsema. Kolmas näide on New Yorgis ÜRO peakorteri juures loodud luterlik maailmaosaduse büroo (Lutheran Office for World Community), mille eesmärk on esindada LML-i seisukohti ja huve. Lobitöö võib olla poliitilise diakoonia oluline osa, kuid eelkõige tuleks selles seista vaeste ja tõrjutud inimeste eest, mitte kaitsta iseenda huvisid.

Prohvetliku diakoonia rõhuasetus on teistsugune. See on seotud diakoonia enda olemusega, millest lähtub arusaam, et prohvetlik kuulutamine on osa sellest ülesandest ja meelevallast, mille Jumal kirikule ja selle diakooniatööle on andnud.

Piibli traditsioonis on prohvetlus reaktsioon, mis järgneb jumalikule ilmutusele ja prohveti läkitamisele Jumala poolt. „Mulle tuli Issanda sõna; ta ütles…“ Selles sõnas saab ilmsiks Jumala valitsus ja võim: „Sest vaata, tema on see, kes valmistab mäed ja loob tuule, kes ilmutab inimesele oma mõtteid, kes teeb koidu ja pimeduse ja kes kõnnib maa kõrgendikel – Issand, vägede Jumal on tema nimi“ (Am 4:13). Ent ühtlasi väljendab see Jumala hoolimist oma loodust ja eriti kõigist inimestest, meenutades neile, et Jumal on nii praegu kui ka tulevikus kohtumõistja ja lunastaja.

Kristlased tajuvad nende sõnade aktuaalsust. Praegusel üleilmastumise ajal, mil turg ja mõned üliriigid soovivad endale õigust määratleda inimelu aluseks olevaid tingimusi, meenutab prohvetlik sõna, et ajaloo Issand on endiselt Jumal.

Kuidas on prohvetlus ja diakoonia omavahel seotud?

Mõlema ülesanne on leida võimalusi meeleparanduse ja uuenemise suunas liikumiseks. Diakoonia ülesanne on olla teerajaja ning ühtlasi teerajajana tegutseda. Diakoonia ei piirdu kunagi ainult sõnadega, vaid otsib oma tegudega võimalusi uuenemise võimaldamiseks.

Oluline on märkida, et prohvetid olid suured õigluse eest võitlejad. Eriti ägedalt reageerisid nad sellele, kui rikuti Jumala seadust, mis nõuab ligimese teenimist. See niinimetatud apodiktiline seadus kehtestati Siinai mäel ühe osana Jumala ja tema rahva vahelisest lepingust. Selle seaduse tuumaks on kümme käsku ning tasub tähele panna, kuidas Luther kasutab neid käske oma katekismustes: nende eesmärk ei ole üksnes teatud teguviise keelata, vaid ka kohustada meid tegevusteks, millega me saame ligimest teenida ja teda kahju eest hoida. Apodiktiline seadus erineb kasuistlikest seadustest, mida kehtestasid linnavärava juurde kogunenud vanemad. Esimest liiki seadus on vaieldamatu. See kuulub lepingu ning sellega kaasneva rahu- ja õndsusetõotuse juurde. Seepärast olid ka selle seaduse rikkumisel nii rängad tagajärjed.

Prohvetlus tähendab õigluse eest seismist. Seetõttu on diakoonia olemuslik ülesanne paljastada süsteemset ebaõiglust ja edendada õiglust või õigemini olla lausa sellealase tegevuse teerajaja.

Samas ei saa prohvetlikku kuulutust kirikus institutsionaliseerida, sest see kõlab küll läbi kiriku, aga ei esinda kirikut ennast. Prohvetlik vaim peab olema avatud Pühale Vaimule: seda kannab vaimsus, mis on pidevalt valmis vastu võtma uusi vaatenurki, uuenemisunelmaid ja lunastuslootust. Seoses sellega võib märkida, et prohvetite sõnum oli sageli suunatud usujuhtidele, kes olid tihtipeale korruptsiooni ja vaeste rõhumise kaasosalised. Samuti manitsesid nad võimu kuritarvitamise pärast rikkaid, võimukandjaid ja isegi kuningat.

Huvikaitse on sageli seotud vägevate võimule ja ideoloogiale vastu hakkamisega. Vastuhakuga kaasneb ka kannatuste ja isegi märtrisurma oht, mis sai esimestel sajanditel osaks paljudele kristlastele ning on kiriku ajalooga kogu aeg kaasas käinud. Uuema aja märtrite hulka kuuluvad näiteks Milada Horakova, kes elas üle natside koonduslaagri, kuid kelle kommunistlik režiim 1950. aastal surma mõistis, ja Gudina Tumsa, kes mõrvati Etioopias 1979. aastal.

Ka tänapäeval on prohvetliku diakoonia ülesanne kaasaja põletavaid küsimusi käsitledes pöörduda kirikuaparaadi poole ja küsida, kuidas me oleme praeguse ajaga mugandunud (Rm 12:2). Kas võib öelda, et mõnikord on ka kirik üle võtnud ülemvõimu ja tõrjumise struktuure või kipub liialt palju keskenduma minevikule ja sellele, kuidas vanasti diakoonia ees seisvaid ülesandeid lahendati? Kas kirik on omaks võtnud religioosse tarbimise ja kõlbelise ükskõiksuse mentaliteedi selle asemel, et olla maailmas kasvava vaesuse ja ebaõigluse märkidest sügavalt puudutatud?

Ilma kriitiliste prohvetlike küsimusteta võivad kirik ja diakoonia jääda kergesti triumfalismi, kirikukesksuse ja muude sarnaste auhiilguse teoloogia variantide lõksu. Siinkohal on paslik meenutada reformatio continua traditsiooni ehk vajadust kiriku elu pidevalt uuendada, et me saaksime vabastatud ja uuendatud ning et meil püsiks meeles meile Jumala poolt antud ülesanne ja me käiksime oma teed, isegi kui see on ristitee.

9. Diakoonia ja kuulutus

Assisi Franciscus on öelnud: „Jutlusta evangeeliumi kogu aeg ja kui vaja, kasuta sõnu.“ See ütlus osutab, et evangeelium on sündmus ja tegu, inimeste keskel lihaks saanud Jumala armastus. Aga ühtlasi osutab see asjaolule, et iga tegu kannab mingit sõnumit ning annab tunnistust tegutseja isiksusest ja motivatsioonist, mida võib siis ka sõnadega kinnitada.

Milada Horakova oli jurist ja poliitik, kellest sai Tšehhoslovakkias vabaduse, demokraatia ja kodanikuõiguste eest peetud võitluse sümbol. Ta oli esimene naine, kelle kommunistlik režiim surma mõistis. Tema ja veel 12 kolleegi üle peetud kohtupidamine oli propagandistlik näidisprotsess. Vaatamata kuid kestnud ülekuulamistele ja piinamisele jäi Milada Horakova endale kindlaks, kaitstes ennast ja oma ideaale, kuigi ta teadis, et selline vastuhakk saab tema kohtlemist ja lõppotsust üksnes halvendada. Ta hukati 27. juunil 1950, kui ta oli 48-aastane. Milada Horakova oli Tšehhi Evangeelse Vennastekiriku liige

http://en.wikipedia.org/wiki/Milada_Horakova

Sellegipoolest on diakoonia ja kuulutuse vahele kindla ja vastutustundliku sideme loomine üks diakooniatöö suurimaid ülesandeid. Addis Abeba 2008. aasta diakooniakonsultatsiooni sõnumi kohaselt osalejad „mõistavad kuulutuse ja diakoonia vastastikuse suhte selge määratlemisega seotud raskusi. Mõlemad väljendavad evangeeliumi ja on kiriku ülesande kesksed elemendid. Me kohustume selle teemaga edasi töötama ning välja selgitama, kuidas seda meie erinevates kontekstides rakendada.“

Esimene tähelepanek on seotud kontekstide paljususega, mis ei võimalda diakoonia ja kuulutuse seost üheselt määratleda. Näiteks mõnel islamimaal tuleb diakooniatöös kuulutamisest hoiduda, et saavutada omaksvõtt kohalike elanike seas ja vältida süüdistusi proselütismis. Teisal jällegi näevad inimesed otsest seost usu ja tegude vahel. Nad eeldavad, et olulisi koosolekuid alustatakse palvega, ning leiavad, et inimeste eest hoolitsemisel on ka usuline mõõde.

Me ei peaks kummagi näite põhjal tegema kiireid järeldusi. Esimesel juhul antakse diakooniatööga tunnistust kristlikust armastusest ja hoolimisest ka siis, kui avalikku kuulutamist ei toimu. Kuigi teisel juhul on pealtnäha kõik korras, tuleb ka selles olukorras säilitada kriitikameel, et usulisest praktikast ei saaks inimestega manipuleerimise vahendit, eriti kui abistatavad on nõrgad ja kannatavad. Tahes-tahtmata on siin tegemist ebavõrdse võimujaotusega.

Seega on hulk põhjusi, miks tuleb diakoonia ja kuulutuse vahekorda põhjalikumalt uurida. Varasemad kogemused ja praegusaegne diakooniapraktika aitavad meil paremini näha neid valikukohti, kus tuleb teha vastutustundlikke otsuseid. Seda arvestades saab teoloogilise arutluse pinnalt esitada mõned juhtpõhimõtted.

Ühe aluspõhimõtte on sõnastanud Martin Luther. Ta oli ägedalt oma kaasaja heategevuskombe vastu ja kritiseeris eriti arusaama, et inimesed saavad vaestele almuse andmise eest Jumalalt tasu. Vaeseid ei saa kasutada selleks, et ise õigeks saada; ainult Jumalal on voli patuseid õigeks mõista. Tänu sellele, et Jumal on meid Jeesuses Kristuses armuliselt usu läbi õigeks mõistnud, oleme saanud vabaduse teenida vaeseid ja pääseda vaesuse kütkest. Lutheri järgi on see teenimine küll tihedalt Jumalaga seotud ja tähendab ühtlasi Jumala teenimist, aga on samas täielikult keskendunud abi vajavale inimesele. „Pole olemas suuremat Jumala teenimise [sks Gottesdienst] viisi kui kristlik armastus, mis abistab ja teenib abivajajaid.“[10]

Seega ei saa diakooniatööd käsitada vahendina mingi muu eesmärgi saavutamiseks, vaid selle töö sisu ongi selle põhieesmärk: teenida abi vajavat ligimest. See ei saa olla vahend abistaja enda vajaduste rahuldamiseks või inimeste evangeliseerimiseks. Vastasel korral muutuks diakooniatöö mingi muu strateegia osaks: püüdluseks siduda inimeste eest hoolitsemist kuulutusega, et saavutada nende usule pöördumist. Selle tagajärjel võib juhtuda, et isegi diakooniategevusi hakatakse valima selle järgi, kas need aitavad kirikule uusi liikmeid värvata.

Sellisele misjonile orienteeritud meetod on vastuolus Piibli käsuga abistada hädalisi. Jumalalt saadud ülesande täitmine on oluline iseeneses, nagu näitab selgelt ka Jeesuse diakooniategevus. Lisaks on inimeste hädaolukorra ärakasutamine evangeliseerimise eesmärgil eetiliselt küsitav, sest see tähendaks puudulikku austust inimese väärikuse ja iseseisvuse suhtes. Näiteks Hiinas tekkis 19. sajandil mõiste „riisikristlased“, millega tähistati neid vaeseid, kes liitusid kirikuga selleks, et saada misjonäridelt igapäevast toiduabi. Tänapäeval teeb enamik vastutustundlikke misjoniorganisatsioone koostööd kohalike kirikutega ja väldib abi sidumist mingite eeltingimustega, näiteks et lapsed käiksid pühapäevakoolis või täiskasvanud osaleksid regulaarselt jumalateenistustel.

Väga häirivad on ka olukorrad, kus misjonitegevus ise rõhutab selle maailma rikaste ja vaeste vahel valitsevat lõhet: näiteks kui rikastest riikidest pärit misjonärid kasutavad teadlikult ära rikkuse ebaõiglast jaotumist ja näevad vaeste inimeste olukorras võimalust saada juurde uusi usku pöördunuid. Pigem peaksid kirikud oma misjonitegevuses selliseid olukordi prohvetlikul häälel hukka mõistma. Samuti peaksid nad kriitiliselt analüüsima iseendi osalust võimustruktuurides. Igal juhul tuleb jõuliselt rõhutada, et Jumala armastus on tingimusteta ning seetõttu on ka kirik kutsutud teenima abivajajaid ilma neile tingimusi esitamata.

Eespool osutatud raskuste tõttu on vahel mindud ka teise äärmusesse, väites, et diakoonia ja evangeeliumi kuulutamise vahel pole üldse mingit seost. Näiteks väidetakse mõnikord, et rahvusvaheline diakoonia peks keskenduma humanitaarabile ja arengutööle. Tavaliselt seostatakse seda kirikusisese tööjaotusega, kus ühed organisatsioonid tegelevad evangeliseerimisega ning teised võitlevad ebaõigluse ja vaesuse vastu.

Ilmselt lähtub selline arusaam väga kriitilisest misjonikäsitusest, mille järgi proselütism on misjoniorganisatsioonide tegevuse lahutamatu osa. Samas on selline ettekujutus misjonitööst ekslik, sest proselütismi all mõistetakse tavaliselt püüdu meelitada teisi kristlasi oma konfessiooni – enamik misjoniorganisatsioone sellist tegevust heaks ei kiida. Lisaks tuleks meeles pidada, et enamasti sisaldab misjoniorganisatsioonide töö ka diakooniategevusi, mis ei ole seotud mingite eeltingimustega ja mille eesmärk ei ole saada kirikule uusi liikmeid.

Diakoonia ja evangeliseerimise vahele võidakse tõmmata selge eraldusjoon ka siis, kui seda tööd rahastatakse riiklikest vahenditest. Kuna riigi raha on ilmalikku päritolu, siis võib see olla seotud eeldusega, et ka sellest toetatavad tegevused peavad olema ilmalikku laadi. See kehtib sageli siis, kui lääne kiriklikud organisatsioonid osalevad rahvusvahelises diakoonias ja peavad täitma riiklike rahastajate nõudeid.

Selline praktika lähtub arusaamast, et arenguabi ei peaks sekkuma religiooni valdkonda, sest usku peetakse inimeste isiklikuks asjaks. Tegelikult ei ole aga ükski sekkumine täiesti neutraalne, vaid lähtub alati mingitest eksistentsiaalsetest ja kõlbelistest eeldustest, mis mõjutavad teadvustatult või teadvustamata ka inimeste usulisi veendumusi ja tegevust. See kehtib igasuguse arengutöö puhul, olgu see ilmalik või usust motiveeritud.

Praegusajal on riiklikud rahastajad hakanud üha enam mõistma, et religioon on arengutöö oluline osa. Kirikuid on hakatud tunnustama nende tegevuse eest rohujuuretasandil ja kodanikuühiskonna ehitamisel. Kui riigiorganid otsustavad kiriklikke abiorganisatsioone rahastada, siis on põhjuseks enamasti nende võime teha koostööd vastavate võrgustikega lõunariikides. See suurendab nende lisaväärtust, kuna nad suudavad kaasa aidata ühiskondade uuenemisele. Seda suutlikkust tuleks tunnustada ja muuta see nende strateegilise tegevuse osaks.

Kirikute tegelik ülesanne seisneb selles, et siduda diakoonia ja kuulutus omavahel viisil, mis arvestaks diakoonia eripäraga, aga käsitaks seda siiski kiriku suurema tervikülesande osana. Diakoonia ja kuulutus on mõlemad kiriku elu osad, aga praktikas toimib see nii, et mõned kiriklikud organisatsioonid keskenduvad kuulutustööle ja teised diakooniale.

LML-i konsultatsioonil „Kirikud misjonis“, mis toimus 1998. aastal Nairobis, esitati järeldus: „Misjon hõlmab kuulutust, teenimist ja õigluse eest seismist.“[11] See on kooskõlas LML-i 1988. aasta misjonidokumendis „Üheskoos Jumala misjonis“ esitatud kinnitusega:

Misjoni terviklikus peab olema nähtav sõnade ja tegude ühtsusena 
kõigis kiriku väljapoole suunatud tegevustes. Mõlemad vahendavad
Jumala tingimusteta armastust, sest tema võtab inimesed omaks juba
siis, kui nad on veel patused, pööramata tähelepanu nende
ühiskondlikule, rassilisele või kultuurilisele taustale. Sõnad ilma
tegudeta on tühised, sest nii muutub evangeelium abstraktseks ning
jäetakse tähelepanuta Jumala uuendav vägi, mis avaldub nii loomises
kui ka inkarnatsioonis. Kui sõnades tunnistamisega ei kaasne
tunnistamist oma eluga, võib see evangeeliumile ukse sulgeda. Ent
teod ilma sõnadeta võivad jällegi taanduda puhtaks humanitaartööks,
mis kohaneb ümbritseva kontekstiga ega anna edasi täit arusaama
päästest kui Jumala annist. Tunnistuse usaldusväärsuse viimseks
aluseks ei ole teod, mis jäävad alati ebatäiuslikuks, vaid evangeelium
ise.[12]

Mõte ei ole ainult selles, et sõnad ja teod kuuluvad kokku, vaid ka selles, et igasugune tegevus kätkeb endas tunnistust, mida tuleb tõlgendada. On loomulik eeldada, et inimese teod ja sõnad lähevad kokku. Diakoonia ei saa kunagi vaikides tegutseda ja ei peaks isegi püüdma sellist muljet jätta. Sellest järeldub, et kui diakooniaasutuses, näiteks haiglas, töötab mõne teise usundi esindaja või ateist, aitab ka tema kaasa kiriku ülesande täitmisele. Kõik asjaosalised peaksid ausalt tunnistama asutuse kristlikku identiteeti, selle väärtussüsteemi ja juhtpõhimõtteid.

Samas on selle identiteedi osaks kuulumine evangeeliumi kuulutavasse kirikusse. Järelikult ei saa diakoonia teeselda, et kuulutus ei kuulu selle ülesande juurde, mida kirik maailmas täidab. Teisalt tuleks kiriku ülesande eri aspekte hoida koos viisil, mis säilitab neist igaühe eripära. Isegi kui sõnu ei saa tegudest lahutada, ei tohiks neid omavahel segada moel, mis vähendab neist ühe tähtsust, muutes selle teise jaoks pelgalt instrumendiks.

Selle põhimõtte praktiline teostus võib olenevalt kontekstist erineda. Professionaalne diakooniatöö eeldab kriitilist arutlemist nendel teemadel, et vältida teiste inimeste kannatuste ärakasutamist kristliku sõnumi levitamise nimel. Ent selles arutluses tuleb arvesse võtta ka igasuguse kannatuse vaimset mõõdet ning evangeeliumi võimet uuenemise, lepituse ja võimestamise protsessidele kaasa aidata.

Kokkuvõtteks võib sõnastada mõned üldpõhimõtted.

  1. Diakoonial on oma iseseisev tähendus. Seda ei pea õigustama muude põhjendustega ja seda ei tohiks kunagi taandada mingite teiste eesmärkide saavutamise vahendiks.
  2. Diakoonia peab olema tingimusteta. See ei saa kehtestada abi saamisele mingeid eeltingimusi, näiteks usulistes tegevustes osalemist.
  3. Diakoonia peab austama iga inimese iseseisvust ja vabadust väljendada usku kooskõlas oma veendumuste ja traditsioonidega.
  4. Diakoonia peab tagama, et nõrgemal positsioonil olevaid inimesi ei mõjutata ega survestata järgima teatud usupraktikaid või tegema kindlaid valikuid.
  5. Diakoonia peab tunnistama inimelu ja eriti inimlike kannatuste vaimset mõõdet ning olema valmis abi küsijaid abistama ning pakkuma vajadusel ka hingehoidu, kui seda küsitakse.
  6. Diakoonia peab suutma tõlgendada tegelikkust ja ühiskondlikke muutumisprotsesse holistlikult.
  7. Diakoonia peab olema valmis tunnistama, et tema identiteedi aluseks on usk.
  8. Diakoonia peab võtma vastutuse tunnistuse eest, mida ta kiriku sõnumi kohta annab.

Diakoonia vertikaalne ja horisontaalne mõõde on olemuslikult teineteisest lahutamatud ning diakoonia tõeline proovikivi seisneb selles, kuidas neid kahte dialektiliselt koos hoida ilma neid eraldamata ja samas ka segamata. Nende lahutamise korral võib diakoonia kergesti muutuda sekulaarseks. Selle tegevus võib olla endiselt hea ja vajalik, kuid see piirduks üksnes ilmalike huvide ja eesmärkidega. Lahutamise teine tagajärg oleks diakoonia spiritualiseerumine, mille korral teoloogiline ja kiriklik raamistik muutuks tegevuse jaoks liigselt kitsendavaks.

Lõppkokkuvõttes tuleb meil usaldada Jumala Püha Vaimu väge, et ta suunab inimeste vaime usu, lootuse ja armastuse poole ning annab meile vabaduse teenida ja usaldada nii Jumalat kui ka inimeste suutlikkust teha oma otsuseid väärikalt.

10. Diakoonia ja diapraktika

Diakoonia on alati kokku toonud nii eri konfessioonide ja usundite esindajaid kui ka ateiste, et teha ühiselt tööd kannatavate ja tõrjutud inimeste heaks. Selline ühine tegevus õigluse kaitseks nii vahetus lähikonnas kui ka ühiskonnas laiemalt on aidanud ületada usulisi eelarvamusi ja soodustanud dialoogi. Tänu sellele tugevale sildade ehitamise traditsioonile on diakoonia olnud üks oikumeenilise liikumise alustalasid. Olulise näitena võib nimetada, Põhja-Euroopas 19. sajandil alanud linnamisjoni liikumist. Selles ühendasid eri konfessioonide kristlased oma jõud, et abistada inimesi, kes kannatasid tollel perioodil industrialiseerimise ja linnastumise tagajärjel tekkinud probleemide tõttu.

Sarnaseid näiteid võib tuua olukordadest, kus eri usundite esindajad töötavad külg külje kõrval, et anda häda- või arenguabi ja parandada sellega kaasinimeste elukvaliteeti. Taani teoloog Lissi Rasmussen pakkus 1988. aastal välja termini diapraktika, millega tähistada usunditevahelist koostööd.

Minu kogemused Aafrikas ja Euroopas osutavad, et dialoog on elav 
protsess, võimalus elada koos teistega ja teiste heaks. Seetõttu
tahaksin kasutusele võtta termini „diapraktika“. Kui dialoog osutab
suhtele, milles on kesksel kohal teineteisega rääkimine, siis
diapraktikas on kõige tähtsam ühine tegutsemine.[13]

LML-i dokumendis „Misjon kontekstis“ räägitakse diapraktika kogemustest Indias, kus eri usutraditsioonide esindajad tulid kokku, et „tegutseda ühiselt õigluse edendamise, elukvaliteedi parandamise ja inimlike kannatuste leevendamise nimel“.[14]

LML korraldas 2006. aastal konsultatsiooni Indoneesias Medanis, kuhu kutsuti nii kristlased kui ka moslemid, et nad saaksid vahetada kogemusi seoses maad laastanud tsunamiga, ning järgnenud päevadel oli võimalik kogeda usundite piire ületavat solidaarsust ja abistamist. Enamiku osalejate jaoks oli see konsultatsioon esimene võimalus pidada moslemite ja kristlaste vahel usulistel teemadel kõnelusi. Nii mõnelgi oli raske teist poolt ära kuulata, kuid ühised kannatused, üksteise abistamine ja koos uue tuleviku ehitamine innustasid neid sellegipoolest kõnelusi jätkama.[15]

Sel moel loob diakoonia – ka diapraktika vormis – inimeste jaoks uuenemise, võimestamise ja lepituse võimalusi ka seal, kus valitsevad religioonidevahelised pinged, nagu paljudes Lõuna-Aasia riikides. Euroopas on diapraktikat katsetatud kodanikuõpetuse kontekstis, et suurendada inimeste suutlikkust vabalt, võrdselt ja demokraatlikult ühiskonnaelus osaleda.[16]

LML on avaldanud tugevat toetust Aafrika religioonidevahelisele rahualgatusele (Inter-Faith Action for Peace in Africa, IFAPA), mille raames on korraldatud mitmel pool Aafrikas kohtumisi, vestlusi ja konsultatsioone eri usundite esindajate vahel, et suurendada lugupidamist üksteise usutraditsioonide suhtes ning teha koostööd arenguprojektides, näiteks puhta veega varustamisel.

Diapraktika annab tunnistust kristlikust arusaamast, et kõigil inimestel on ühine Looja antud kutsumus armastada ligimest ja olla ligimeseks puudustkannatajatele. Leidub kaalukaid teoloogilisi põhjusi, miks tõlgendada Lk 10 esitatud lugu halastajast samaarlasest tähendamissõnana, mis selgitab käsku „armasta oma ligimest nagu iseennast“ nii, et ligimeseks olemine ei sõltu usust. Seda seisukohta toetab tõsiasi, et samaarlane oli võõras ega kuulunud kohalikku usukogukonda. Samuti aitab see meil näha abi- ja armastustegevust ka väljaspool seda, mida kristlased teevad ja korraldavad diakooniatöö raames.

Sama arusaam kinnitab usu, vaimsuse ja religiooni tähtsust arengutöös, sest selles arvestatakse tõsiasjaga, et kõik religioonid kujundavad inimeste väärtussüsteeme ja tegelikkuse tõlgendamise viise. Seetõttu ei saa religiooni sotsiaal- ja arengutöös ignoreerida.

Diakoonia raames toimuv diapraktika eeldab põhimõttelist lugupidavat hoiakut teiste konfessioonide, usundite ja maailmavaadete suhtes. See hoiak ei muuda kõiki uskumusi suhteliseks selles mõttes, et need kõik „juhatavad Jumala juurde“, nagu pealiskaudsetes religioonikäsitustes sageli arvatakse. Samuti ei tähenda see, et diakooniatöö peaks olema „religioosselt neutraalne“ või et sellest, mida kirik tunnistab ja ülistab, tuleks vaikida. Pigem on oluline lihtsalt diakoonia põhimõtteline austus teise poole väärikuse ja erinevuste suhtes koos tugeva veendumusega, et Jumal on andnud kõikidele inimestele võime head teha.

Sõna respekteerima (ld re-spectare) tähendas algselt „uuesti vaatama“ selles mõttes, et meil tuleks vaadata oma esmastest eeldustest ja stereotüüpidest kaugemale ning mitte piirduda vaid esmamulje või esimese reaktsiooniga, mis meil teist inimest kohates tekib. Inimene võib näida esmapilgul abitu, aga lähemal vaatlemisel selgub, et ta on isiksus, kellel on oma ajalugu, võimed ja usk.

Haavatud planeedi appikarje

Maa pojad ja tütred, teie, kes tunnete head ja kurja, 
elu on ohus! Näidake, et hoolite! 
AVASTAGE TERVIKLIKKUS

Maa on õmblusteta kootud vaip.
 Kellelgi pole õigust seda lõhki rebida.
 TUNNETAGE TERVIKLIKKUST

Püha aroom hõljub kõige oleva kohal.
Elu tuleb väärtustada, kaitsta ja armastada.
TUNDKE RÕÕMU ILUST

Loodul on oma rikkus.
Miski pole üksnes tooraine.
Maa kingitud ande tuleb kasutada
hardumuse ja tänutundega.
PANGE TÄHELE KONTEKSTI

Teie elu on kootud kogu maapealse elu mustrisse.
Kõik, mis teil on, on saadud laenuks.
Te peate selle edasi andma neile, kes tulevad pärast teid.
VÕIDELGE ÕIGLUSE EEST

Emake Maa suudab rahuldada kõikide vajadused,
aga mitte nende ahnust.
Vaeste ja rikaste lõhe
on häbiks inimväärikusele.
ELAGE LEPITUSES

Maa pojad ja tütred,
teie, kellel on jõud, et tema vaip lõhki rebida,
te olete kutsutud elama lepituses!

Finn Wagle, Trondheimi piiskop (Norra)

See austus teise inimese ja tema iseseisvuse suhtes välistab eriti kannatuste ja ebaõigluse olukordades võimaluse kasutada diakooniat evangeliseerimise vahendina, et värvata inimesi kirikusse. Oluline on mõista, et diakoonial on iseseisev tähendus, kuna see on kiriku ülesande olemuslik osa. Ent teise inimese austamine hõlmab tema austamist ka siis, kui ta oma vabast tahtest otsustab kirikusse tulla ning selle tunnistuses ja ülistuses osaleda.

Veel üks oluline diapraktika element seisneb selles, et diakooniatööd ei peaks tegema üksinda, vaid koostöös kõikide „heatahtlike inimestega“. Probleemid ja ülesanded on palju suuremad, kui kirik ja diakoonia suudaksid lahendada. Teiste partneritega liitude sõlmimine aitab ehitada kodanikuühiskonda ja tugevdada kohalikku kogukonda, et need saaksid inimliku puuduse ja ebaõigluse olukordadega paremini toime tulla.

11. Diakoonia käitumisjuhendi alusväärtused

Diakooniatöös ei ole oluline ainult see, mida tehakse, vaid ka kuidas seda tehakse. Milliseid hoiakuid väljendatakse? Millise mulje diakooniatöötajad oma käitumisega jätavad? Need küsimused on aktuaalsed nii diakooniatöös kui ka meditsiinis ja sotsiaaltöös ning sarnaselt on need ühised nii rahvusvaheline diakoonia kui ka rahvusahelise häda- ja arenguabi jaoks. Igal pool, kus inimeste vahel valitsevad ebavõrdsed võimusuhted, tekib oht võimu valesti kasutada või lausa kuritarvitada.

Seetõttu on mitmete erialade jaoks koostatud käitumisjuhendid. Üldjuhul esitatakse nendes põhimõtted, väärtused, normid või käitumisreeglid, mis aitavad organisatsioonis igapäevatööd tegevatel kutsetöötajatel oma käitumist suunata. Käitumisjuhend peaks aitama tagada kõikide osapoolte heaolu ja eriti kaitsma nende õigusi.

Üks oluline näide on Punase Risti ja Punase Poolkuu ja vabaühenduste katastroofiabi käitumisjuhend 1994. aastast. Allpool on esitatud selle kümme põhikäsku.

  1. Humanitaarvajadused on alati esikohal.
  2. Abi antakse saaja rassist, usutunnistusest või rahvusest olenemata ja mingeid ebasoodsaid eristusi tegemata. Abi prioriteedid määratakse kindlaks üksnes vajaduse suuruse järgi.
  3. Abi ei kasutata ühegi konkreetse poliitilise või religioosse seisukoha propageerimiseks.
  4. Me ei lase ennast muuta riikliku välispoliitika tegemise vahendiks.
  5. Me austame kultuuri ja kombeid.
  6. Me püüame rajada oma katastroofiabi kohalikele võimekustele.
  7. Otsime võimalusi kaasata abisaajaid endid katastroofiabi haldamisse.
  8. Lisaks põhivajaduste rahuldamisele peab katastroofiabi püüdma vähendada haavatavust tulevaste katastroofide suhtes.
  9. Meil on vastutuskohustus nii nende ees, keda me soovime aidata, kui ka nende ees, kellelt me saame vahendeid.
  10. Oma teavitustöös, avalikus tegevuses ja reklaamides me käsitame katastroofiohvreid väärikate inimeste, mitte lootusetute objektidena.[17]

Diakooniatöö peaks püüdlema samaväärse kvaliteedi poole ja seetõttu järgima sarnast käitumisjuhendit. Siin väljendatud väärtused on ühised väga paljudele diakooniatöötajatele üle kogu maailma.

Seda teemat käsitleti ka Addis Abeba diakooniakonsultatsioonil, kus kutsuti üles pidama kõnelusi diakoonia käitumisjuhendi koostamiseks. Konkreetsemalt oli see seotud rahvusvahelise diakooniakoostöö ja eri partnerite ühistegevuse korraldamisega. Ent see teema on oluline ka diakooniatöö muude vormide puhul, näiteks koguduse või organisatsioonide tasandil. Eesmärk ei olnud seniseid käitumisjuhendeid asendada. Pigem sooviti neid täiendada seisukohtade ja suunistega, mis lähtuvad otseselt diakooniatöö alusväärtustest. Loomulikult tuleks selliseid suuniseid kohandada vastavalt kontekstile ja kohalikele tingimustele.

Allpool on esitatud Addis Abeba konsultatsioonil ühise diakooniakäsituse jaoks oluliseks peetud elemendid, millest lähtudes võiks koostada meie käitumisjuhendi.

Teoloogiliselt diakoonia:

  1. põhineb armul ja meie kristliku usu väljendamisel;
  2. lähtub Kristuse elu ja teenimise eeskujust;
  3. kujutab endast Jumala tegutsemist meie läbi, et tulla vastu (kehaliselt, vaimselt, hingeliselt või sotsiaalselt) kannatavatele ja puudust tundvatele inimestele, kelles me võime ära tunda Kristuse enda;
  4. püüab anda nähtavat tunnistust Jumala tingimusteta armastusest ja hoolest loodu suhtes;
  5. on üks osa kiriku tervikülesandest.

Diakoonia eesmärgid on:

  1. kaitsta inimväärikust;
  2. taastada katkisi suhteid ning tuua tervenemist ja lepitust;
  3. hoolitseda loodu terviklikkuse eest;
  4. mõista hukka ebaõiglus ning võtta sõna rahu ja õigluse eest vastavalt oma prohvetlikule kutsumusele;
  5. teenida abi vajavaid inimesi;
  6. saavutada elumuutus kõigi asjaosaliste jaoks.

Oma tegevuses diakoonia:

  1. hõlmab põhiväärtustena kaastunnet, kaasamist, mõlemapoolsust, austust ja vastutuskohustust;
  2. väljendab piiriülest solidaarsust ja mõlemapoolset vastutust ning otsib võimalusi vahendite ühiseks kasutamiseks;
  3. on suunatud oikumeeniliste liitude sõlmimisele nii teiste usundite esindajate kui ka kodanikuühiskonna osapooltega;
  4. kasutab põhimeetoditena osalust, kaasas käimist ja võimestamist;
  5. lähtub kontekstist ja kasutab vastavalt sellele erinevaid meetodeid;
  6. on teadlik oma piirangutest ja ohust tekitada sõltuvussuhteid.

Diakoonia mõistet peaks kasutama ainult selle töö kohta, mida kristlased spontaanselt või organiseeritult teevad, et osaleda Jumala ülesandes „maailma tervendada“. Ent Jumala armuline kohalolu maailmas rahu, õigluse ja lepituse suurendamiseks ei piirdu sellega, mida tehakse diakoonia raames või mida ütlevad ja teevad kristlased. Seetõttu ei saa diakoonia teoloogiline enesemõistmine ega praktika olla eksklusiivsed. Diakooniatöö peaks jõudu saama Jumala rikkuse, tarkuse ja tunnetuse sügavusest, sest temast ja tema läbi ja temasse on kõik ning temale olgu kirkus igavesti (Rm 11:33jj).

Küsimused järelemõtlemiseks

  1. Kuidas teie kogemuse põhjal on diakoonia erinevad avaldumisvormid omavahel seotud? Millised on nendevaheliste sidemete tugevad ja nõrgad küljed? Milline peaks teie arvates olema erialase väljaõppe saanud töötajate roll diakooniatöös? Kas kirikule on vaja ordineeritud diakoniametit?
  2. Kuidas teie määratleksite kuulutuse rolli ja funktsiooni kiriku suuremas ülesandes? Mis oleks diakoonia roll ja funktsioon kiriku suuremas ülesandes? Kuidas need kaks mõõdet omavahel seostuvad?
  3. Diakoonia on kutsutud olema prohvetlik ja tõstma häält tõrjutute kaitseks. Kuidas see kutsumus võiks väljenduda teie kontekstis ja kas sellel on diakooniatöös oma koht?
  4. Võrgustike loomist peetakse üheks diakooniatöö oluliseks meetodiks. Milliseid sidemeid teiste osapooltega (rühmad, organisatsioonid, teised kirikud, riigiasutused jne) olete loonud oma diakooniatöös?
  5. Kuidas on teie kirikus korraldatud diakooniaõpe? Mida oleks vaja parandada ja kuidas seda saavutada?

Sõnastik

Allpool on esitatud dokumendis kasutatud põhimõisted.

Aastatuhande arengueesmärgid (Millennium Development Goals) – ÜRO poolt aastaks 2015 püstitatud kaheksa eesmärki, millega püüti leevendada maailma peamisi arenguprobleeme. Nende aluseks olevad meetmed ja eesmärgid on esitatud ÜRO aastatuhande deklaratsioonis, mille on heaks kiitnud 189 riiki ja millele 2000. aasta septembris toimunud ÜRO aastatuhande tippkohtumisel kirjutasid alla 147 riigipead.

Agentuur (agency) – rahvusvahelise diakooniatöö valdkonnas nimetatakse nii organisatsioone, mis tegelevad peamiselt hädaolukordadele reageerimise, humanitaarabi ja arenguabiga.

Algrahastaja (back-donor) – rahastuse algallikas olukorras, kus raha liigub ühelt organisatsioonilt teisele, näiteks valitsuselt kiriklikule arenguagentuurile.

Diakon (deacon) – kiriku vaimulik amet. Varase kiriku traditsioonis moodustas diakon koos piiskopi ja vanemaga (preestriga) kiriku juhtkonna. Evangeelses traditsioonis on diakonid sageli saanud väljaõpet koguduse või asutuse diakooniatöö juhtimiseks.

Eklesioloogia (ecclesiology) – teoloogiline kirikukäsitlus.

Heaoluriik (welfare state) – pärast Teist maailmasõda peamiselt lääneriikides välja kujunenud poliitiline mudel. Selle eesmärk on ühendada omavahel demokraatia, reguleeritud kapitalism ja sotsiaalhoolekanne nii, et sotsiaalteenuseid korraldab ja rahastab avalik sektor, mis teeb tervishoiu, sotsiaalkaitse ja hariduse kättesaadavaks kõigile kodanikele.

Heategevus (charity) – ladina keeles caritas (armastus). Üksikisikute heatahtlikud annetused või heategevustööna korraldatud tegevus.

Holistlik (holistic) – sotsiaalne ja diakooniline sekkumine on holistlik, kui see peab võrdselt oluliseks ja püüab omavahel siduda elu kehalisi, vaimsed, usulisi ja ühiskondlikke aspekte.

Huvikaitse (advocacy) – strateegiline avalik tunnistamine koos tõrjutud, haavatavate või vaikima sunnitud rühmadega ja nende eest.

Inkarnatsioon (incarnation) – tuleneb ladinakeelesest väljendist in carnis (lihas). Kristliku teoloogia õpetus, et Jeesus Kristus on Jumal, kes on meile ilmunud tõelise inimesena. Diakooniatöö eesmärki mõistetakse sageli kui kristliku usu ja teenimise „lihaks muutmist“ inimeste tegelikus elus.

Kaasamine (inclusiveness) – üldine hoiak ja tava arvestada kõigiga, eriti nende isikute või rühmadega, keda sageli tõrjutakse.

Kaasas käimine (accompaniment) – mõlemapoolselt ja teineteise suhtes lugupidavalt ühises tegevuses osalemine, eriti keerulistes olukordades; kasvab välja eeskujust, mida Kristus näitas oma suhetes teiste inimestega.

Kodanikuvastutus (citizenship) – kõigi inimeste ühiskondlik roll kodanikuna, mis hõlmab õigusi ja kohustusi nii kohalikul, riiklikul kui ka rahvusvahelisel tasandil.

Kodanikuühiskond (civil society) – vabatahtlikest ühendustest, kodanikuliikumistest, organisatsioonidest ja asutustest moodustuv võrgustik, mis toimib ühiskonnas riikliku sektori ja turusektori kõrval kolmanda sektorina.

Koinonia – kreekakeelne sõna, mis tähendab osadust ja mida Uues Testamendis kasutatakse kiriku kohta (Ap 2:42; 1Kr 1:9). See on üks oikumeenia põhimõisteid, millega väljendatakse kiriku, kiriku ja kolmainu Jumala osaduse ning kõigi ristitute jumalikku loomust.

Kutseline diakoonia (professional diakonia) – üldreeglina tähendab diakooniatöö korraldamist ja teostamist tunnustatud standardite ja kvaliteedinõuete kohaselt, näiteks vastavalt mõnele planeerimise ja tulemusseire süsteemile.

Kutsetöötaja (professional) – isik, kes on saanud oma kutsealal väljaõppe ja saab sellel alal tehtava töö eest tasu.

Läbipaistvus (transparency) – avatus, teabevahetus ja vastutustava järgimine, eriti otsuste tegemisel ja finantsjuhtimises.

Misjon (mission) – ladina keeles missio (lähetamine). Kristlikus teoloogias nimetatakse nõnda kiriku lähetamist maailma. Tänapäeval mõistetakse misjonit Jumala ülesande täitmises osalemisena. Misjonit käsitatakse holistliku tegevusena, mis hõlmab kuulutamist, teenimist (diakoonia) ja huvikaitset.

Mõlemapoolsus (mutuality) – olukord, kus suhtlevad pooled on teineteise suhtes võrdsed: mõlemad panustavad midagi ja saavad midagi.

Osalemine (participation) – ühiste eesmärkide nimel koos töötamine, õiguste ja kohustuste jagamine ning ühine otsustamine.

Partnerlus (partnership) – ühiste eesmärkide saavutamise nimel koos töötavate inimeste või rühmade koostöösuhe, milles järgitakse vastutustava.

Paternalistlik (paternalistic) – ladinakeelsest sõnast pater (isa). Teise inimeste eest hoolimise sildi all nende autoritaarne kohtlemine nii, et oma võimupositsiooni kasutades takistatakse neil nende õigusi kasutada, vastutust võtta ja otsuseid teha.

Poliitiline diakoonia (political diakonia) – teadlikult poliitiliste teemadega arvestav ja avalikke väljendusvõimalusi otsiv diakooniategevus.

Praktika (praxis) – kavakohased ja vastutustundlikud sekkumised sotsiaaltöö ja diakoonia valdkonnas.

Prohvetlik (prophetic) – Piibli traditsioonis on prohvet isik, kelle Jumal on kutsunud häält tõstma ebaõigluse vastu ning vaeste ja rõhutute kaitseks.

Sekulaarne (secular) – ladinakeelsest sõnast saeculum (praegune maailm). Kasutatakse nähtuste kohta, mis ei kuulu religiooni valdkonda. Ajalooline sekulariseerumise protsess tähendab religiooni ühiskondliku mõjuvõimu vähenemist poliitika, teaduse ja kultuuri iseseisvumise tagajärjel.

Solidaarsus (solidarity) – ladinakeelsest sõnast solidum (kogusumma). Algselt tähendas teatud rühma liikmete vastastikust toetust. Tänapäeval tõlgendatakse seda mõistet laiemalt kui teiste inimeste, eriti vaeste ja tõrjutute toetamist, lähtudes arusaamast, et me kõik kuulume ühte ülemaailmsesse perekonda.

Sotsiaalne kontekst (context) – ümbritsev keskkond koos kõigi ühiskondlike, poliitiliste, kultuuriliste, usuliste, majanduslike ja ökoloogiliste aspektidega.

(Sotsiaalne) sugu (gender) – termin, mida kasutades analüüsitakse meeste ja naiste selliseid rolle ja erinevusi, millel on lisaks bioloogilisele ka ühiskondlik mõõde.

Suutlikkus (capacity) – üksikisikute, rühmade ja organisatsioonide võime oma keskkonda mõjutada ja muuta ning selle võime saavutamiseks korraldatav koolitus.

Tegevuskava (agenda) – eesmärkide loetelu, mille järgi diakooniategevust teatud ajavahemikul korraldatakse.

Usupõhine (faith-based) – olukord, kus ühiskondliku ja diakoonilise tegevuse motivatsioon ja eesmärgid lähtuvad usust.

Uusliberalism (neo-liberalism) – 1980. aastatel esile tõusnud ideoloogiline ja poliitiline liikumine, mida iseloomustab sügav veendumus, et poliitiline ja majanduslik vabadus saavutatakse vaba turumajanduse mehhanismidega, mida tuleks poliitiliselt võimalikult vähe reguleerida.

Vastutuskohustus (accountability) – üksteise suhtes vastutustundlik tegutsemine; seda peetakse sageli rahvusvahelise diakoonia põhiväärtuseks.

Võimestamine (empowerment) – tegevused, mis võimaldavad tõrjutud isikutel ise oma elu üle otsustama ja ühiskonnas kaasa rääkima hakata.

Väärikus (dignity) – ladina keeles dignitas. Kristliku inimesekäsituse põhielement: iga inimene on loodud Jumala näo järgi ja talle on antud piiramatu väärikus, mida tuleb tunnustada, austada ja toetada.

Õigustepõhine (rights-based) – selline sotsiaalne ja diakooniline tegevus, mis saab motivatsiooni ja juhindub inimeste kodaniku-, poliitilistest, majanduslikest, sotsiaalsetest ja kultuurilistest õigustest.


[1]   „Ristimine, armulaud ja vaimulik amet“, punkt 31 ja selle kommentaar. Documenta oecumenica: kirik, ühiskond, misjon (Tallinn: EELK Usuteaduse Instituut, 2006), lk 77. [Tsitaadi tõlge ingliskeelse originaali põhjal revideeritud. – Toim.]

[2] Episcopal Ministry within the Apostolicity of the Church. The Lund Statement 2007. LWF Geneva 2008.

[3] Prophetic Diakonia: ‘For the Healing of the World’. Report. Johannesburg, South Africa, November 2002. LWF Geneva, lk 9.

[4] The Diaconal Ministry in the Mission of the Church. LWF Studies 01/2006. LWF Geneva, lk 82.

[5] Ibid., lk 82 ja lk 84–85.

[6] Ibid., lk 88.

[7] John N. Collins, Diakonia. Re-interpreting the Ancient Sources. New York / Oxford 1990.

[8] Prophetic Diakonia: ‘For the Healing of the World’ Report. Johannesburg, South Africa November 2002, LWF Geneva, lk 6.

[9] I have heard the cry of my people. Curitiba 1990. Proceedings of the Eighth Assembly. LWF Report 28/29, Geneva 1990, lk 85.

[10] “Ordinance of a Common Chest”, in: Luthers Works, ed. Jaroslav Pelikan and Helmut T. Lehmann. Fortress Press, 1958 (1972), Volume 45, lk 172; WA (Weimarer Ausgabe) 12, lk 13.

[11] Report, lk 20.

[12] Together in God’s Mission: An LWF Contribution to the Understanding of Mission. LWF Documentation, No. 27, 1988, ch. 4.1.4.

[13] Lissi Rasmussen, “From Diapraxis to Dialogue. Christian-Muslim Relations,” in Lars Thunberg et al. (eds.), Dialogue in Action. New Delhi: Prajna Publications 1988, lk 282.

[14] Lk 52.

[15] LWF Seminar on Dialogue in Life, Report published by the LWF Department of Mission and Development, Geneva.

[16] Lissi Rasmussen (ed.), Bridges Instead of Walls. Christian-Muslim Interaction in Denmark, Indonesia and Nigeria. LWF, Geneva 2007, lk 208–209.

[17] www.ifrc.org/publicat/conduct


Originaal: „Diakonia in Context. Transformation, Reconciliation, Empowerment“, toimetamine: misjoni- ja arenguosakond, Luterlik Maailmaliit, 2009, toimetaja: õp dr Kjell Nordstokke Luterliku Maailmaliidu nimel. Tõlkinud Alar Helstein, toimetanud Urmas Nõmmik. Tõlge ilmub Luterliku Maailmaliidu loal ja koostöös EELK konsistooriumi välissuhete komisjoniga .

Luterlik Maailmaliit – luterlik osadus – ühendab maailma luterlike kirikute enamikku: 145 kirikut 98 maalt kokku enam kui 74 miljoni liikmega. Eesti Evangeelne Luterlik Kirik on liige 1963. aastast, väliseesti luterliku kiriku kaudu ka asutajaliige (1948). Vt ka: Luterlik Maailmaliit, Kirik & Teoloogia nr 111/ 24.1.2014.

Print Friendly, PDF & Email
English