Esiletõstetud lood

Vestlused teed käies (Lk 24:13–15). Emadepäeva jutlus

„Ja vaata, kaks nendest olid selsamal päeval minemas külla, mis on Jeruusalemmast umbes kümne kilomeetri kaugusel, mille nimi on Emmaus. Ja nad vestlesid omavahel kõigest, mis oli juhtunud. Ja sündis, et nende vesteldes ja arutledes lähenes neile Jeesus ise ja kõndis nendega kaasas.”

Minu jaoks isiklikult on see Emmause teekonna lugu üks kõige kaunim ülestõusnud Jeesuse ilmumise lugu Piiblis. Meile räägitakse kahest murelikust jüngrist: nad on segaduses, pettunud, lüüasaanud – aga samas püüavad mõista, mis on toimunud. Ka meie täna siin elame ajas pärast Kristuse ülestõusmise imet ja just seetõttu on loetud kirjakohas kirjeldatu midagi, mida me igaüks võiksime kogeda. Julgen väita, et igaüks meist võib ka tänases maailmas reaalselt kogeda, et käies oma igapäevast teed ja tehes igapäevaseid toimetus, isegi olles pettunud, segaduses, lüüasaanud, võib meile läheneda Issand Jeesus ja meiega kaasas kõndida. Sest ülestõusnud Kristus on ise öelnud: „Vaata, ma olen iga päev teie juures ajastu lõpuni.” (Mtt 28:20)

Küsimus on meiepoolses märkamises ja äratundmises. Kas ülestõusnud Jeesus kõnnib sinuga kaasas sinu argipäevas? Kas sa kuulad oma julgustavat teekaaslast piisavalt kaua, et temas Jeesus ära tunda? Sest tänane lugu räägib ju, et jüngrid ei tundnud Jeesust esmapilgul ära, päris tükk aega. Me ei tea täpselt, miks see nii oli. On pakutud mitmeid ratsionaalseid seletusi kuni selleni välja, et teekond Jeruusalemmast Emmause suunas oli vastu päikest ja päikesepimestuses nad lihtsalt ei näinud Jeesust piisava selgusega, et teda ära tunda. Küllap oli aga asi hoopis selles, et nende mõtted ja meeled olid liiga murelikud, selleks et Jeesust ära tunda enne, kui ta ise ennast neile tuntavaks tegi; mis juhtus juba märksa hiljem. Ometi sündis selsamal hetkel, kui Jeesus nendega kõnelema hakkas, midagi nende südametes. Kui nad tagantjärele oma teekonna kogemust meelde tuletasid, eriti seda hetke, mil Jeesus neile lähenes ja nendega juttu tegi, siis nad ütlesid teineteisele: „Eks meie süda põlenud meie sees…”

Need jüngrid olid keset oma argist elu ja rääkisid sellest, mis neil parajasti südame peal oli. Jeesus oli valmis neid esmalt kuulama ja siis aitama paremini aru saada sellest, mis nende elus toimus. Ja alles siis, kui jüngrid on arusaamiseni jõudnud, tunnevad nad viimaks ära ka selgituse andja – ülestõusnud Jeesuse enda.

Aga täna on ju hoopis emadepäev. Kuidas võiks see lugu emadepäevaga seostuda?

Kui mõtlen emadele ja lastele (sest emadega kuuluvad ju ikka lapsed kokku), siis mõtlen paratamatult lugematutele vestlustele, mida emad ja lapsed teed käies või kodus argiseid toimetusi tehes omavahel peavad. Mida väiksem on laps, seda suurem on tema ind jutustada, küsida, oma tähelepanekuid jagada ja igal viisil oma emaga suhelda. Suuremad lapsed tulevad ehk emade juurde rohkem siis, kui neil on mure. Ja seda siis, kui usaldus on püsima jäänud ja emal on olnud seni piisavalt kannatlikkust oma last kuulata. Aga emadepäeval on ehk õige hetk küsida, kas need vestlused, mida lapsed ja emad omavahel peavad, on sellised vestlused, millest ka Jeesus võiks tulla osa võtma? Millest me emadena tavaliselt oma lastega vestleme? Või kas me üleüldse teeme seda – kas me oleme teadlikud sellest, kui olulised need ükskõik kui väikesed vestlusehetked meie omavaheliste suhete jaoks on?

Kui mu lapsed kusagil keskastmes koolis käisid, oli mul see haruldane võimalus, et sain nende koolist koju jõudes enamasti kodus olla. Tavaliselt olin neile lõunasööki valmistamas sel hetkel, kui nad kõik kolm riburada pidi saabuma hakkasid. Seega enamik olulisi vestlusi „kõigest, mis oli juhtunud” – ehk siis kõige värskemate koolimuljete ülevaateid – toimus köögiuksel. Mina seisin pliidi ees midagi segades või lisades või pannil ringi keerates ja nemad seal kusagil lähedal, võibolla alles sall kaelas või jope pooles mastis, päris seljast võtmata. Need olid vestlused mitte küll päris teed käies, küll aga teelt tulles. Jutud olid mõnikord üsna murelikud, täis otseseid ja kaudseid küsimusi, ning vaja oli erilist tarkust, et jutulõnga mitte valel hetkel ära katkestada.

Nii mõnigi kord palvetasin seal pliidi ääres seistes omas mõttes vaikselt, et Jeesus astuks sinna minu kõrvale, meie vestluse juurde ja sisse oma tarkuse ja kannatlikkuse ja selgitustega. On ju ühe ema vastutus sellises olukorras nii uskumatult ja hirmutavalt suur! Kuidas sa reageerid asjadele, mis sind üllatavad, ehmatavad, ehk mõnikord pahandavadki ja millest laps samas üsna selge silmavaatega ja justkui süüdimatult räägib. Kui vastad talle järsult ja hakkad kurjustama, jääb ta lihtsalt vakka, teinekord enam ei räägi – ja sa oledki pöördumatult kaotanud võimaluse oma lapse argipäevast osa saada. Samas, kui sa näid kõike ühtviisi heaks kiitvat, siis kaob lapse jaoks ajapikku selgus, et elus on asju, mida ei saa ega tohigi heaks kiita. Siin on tõesti tarvis erilist tarkust ülevalt.

Usun, et kõige kaalukam elutarkus, mida emad lastele edasi saavad anda, jõuabki tegelikult kohale just sellisel lihtsal viisil, keset argipäeva tegemisi ja toimetusi. Meie väikesed sõnad, hinnangud, arvamused, hoiakud, mõnikord isegi ainult näoilmed – laps nopib need kõik üles ja võtab endaga kaasa. Võibolla ütleb su laps sulle aastate pärast: „Ema, sul oli selles asjas õigus!” Mulle on neid sõnu paar korda öeldud. Aga võibolla ei ütle ta seda sõnades kunagi, samas oma tähelepaneliku emasilmaga märkad ühel hetkel, et su laps järgib oma elus ja peres sedasama põhimõtet, mida sa ise oled eluaeg püüdnud järgida. Ja sa võid Jumalat tänada, et su ema-töö on head vilja kandnud. Võibolla aga astub ühel päeval keegi päris võõras sulle ligi ja ütleb, et oled tubli tütre või poja üles kasvatanud.

“Armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma väest! Ja need sõnad, mis ma täna sulle annan, jäägu su südamesse! Kinnita neid oma lastele kõvasti ja kõnele neist kojas istudes ja teed käies, magama heites ja üles tõustes!” (5Ms 6:5–7) manitses Mooses kord Iisraeli rahvast. Need sõnad, mille Jumal oma rahvale andis, ehk Pühakiri, antigi esialgu põlvest põlve edasi ilma igasuguse kirjatarkuseta. Vanemad põimisid jumaliku tarkuse sõnad oma igapäevasesse juttu ning lapsed teadsid seetõttu hästi, mida Pühakiri ühe või teise asja kohta ütleb. See kõik kuulus loomulikul viisil elutarkuse juurde; see kuulus täiskasvanuks saamise juurde. Küllap need kaks Emmause tee jüngritki olid lapsest peale oma vanemate kõrvalt Pühakirja kuulnud ja õppinud. Ometi jäi sellest kriisiolukorras siiski väheseks: siin oli vaja Jeesust ennast, kes astus ligi ja aitas jüngritel aru saada, mida Jumal ülestõusmise ime kaudu tegelikult toime saatis. Aga see ligiastumine oli võimalik just seetõttu, et jüngrite südamed olid Jumala sõnale juba avatud.

Nelipühapäeval tuletab Peetrus oma tuhandetesse ulatuvale kuulajaskonnale meelde: „Sest see tõotus on antud teile ja teie lastele ning kõikidele, kes on eemal, keda iganes Jumal, meie Issand, enese juurde kutsub.” (Ap 2:39). Jumal suudab kindlasti kutsuda enese juurde ka neid inimesi, kes pole temast enne midagi kuulnud. Aga emadena, kes me Jumalat tunneme ja armastame, võime meie olla need, kes Jeesuse ikka ka oma kõige argisematesse vestlustesse appi paluvad. Sel kombel saavad meie laste südamed Jumala kutseks paremini ette valmistatud. Isegi kui nad ligi astuvat Jeesust kohe ära ei tunne, on nad ometi valmis kuulama ja arutlema ja Jeesuse selgitusi tõesena võtma. Sest neil on kogemus, et ka nende vanemad on sellessamas tões elanud ja käinud ja see on neile abiks olnud. Olgem siis need emad ja isad, kes oma lastega ja ka omavahel kojas istudes ja teed käies, magama heites ja üles tõustes sel kombel vestlevad, et Jeesus võib alati meie vestlusse sekkuda ja anda sinna selle osa ja selle tarkuse, millest meil endal ehk inimlikult vajaka jääb.

Meeli Tankler (1956) on Eesti Metodisti Kiriku Teoloogilise Seminari õppejõud ja praktilise teoloogia doktor (Doctor of Ministry).

Print Friendly, PDF & Email
English