Artiklid

Sissevaade Alvin Plantinga religioonifilosoofiasse

Sissejuhatus 

Religioonifilosoofiat on mitmesugust: selle valdkonnaga tegelevad erinevatesse konfessioonidesse kuuluvad kristlased, erinevate religioonide esindajad, aga ka ateistid ja agnostikud. Nii nagu nüüdisaegses lääne filosoofias üldiselt on tavaks eristada analüütilist ja kontinentaalset filosoofiat, saab selle eristuse teha ka religioonifilosoofias. Erinevast filosoofilisest ja usulisest taustast ja positsioonist tulenevalt on religioonifilosoofidel ka erinevad mõisted, meetodid, hoiakud ja taotlused. Üks näeb oma missiooni usu ja kiriku kaitsmises, teine ründamises, kolmas püüab uurida neutraalselt. Üks otsib mõistusega kinnitust oma usule, teine lähtub vaid teoreetilisest huvist. 

Traditsiooniliselt on lääne religioonifilosoofia keskmes olnud monoteistlike religioonide põhiõpetused ja nendega seonduvad probleemid: Jumala olemasolu ja omadused, kurjuse probleem, hinge surematuse küsimus, aga ka Jumalast kõnelemise võimalikkus ning usu ja mõistuse vahekord.[1] Üha enam pööravad nüüd filosoofid tähelepanu ka teistele religioonidele, teostades võrdlevaid filosoofilisi uurimusi ja tegutsedes koostöös religiooniuuringutega (vt nt Knepper ja Kalmanson 2017). Osa religioonifilosoofe jätkab traditsioonilisel viisil mõtlemist, keskendudes oma religiooni alusõpetuste põhjendamisele ja kaitsmisele, kuid nemadki seisavad silmitsi religioossete traditsioonide mitmekesisusega maailmas ja on sunnitud selle suhtes seisukoha võtma. 

Tänapäevase filosoofia üldpildis ei ole religioonifilosoofia sugugi kesksel kohal, mõned on selle – vähemalt analüütilise traditsiooni raames – ka lõppenuks kuulutanud (Trakakis 2008). Ometi see valdkond kestab ja areneb oma mitmesugustes vormides edasi. 


Plantinga positsioon 

Alvin Plantinga (snd 1932) on Ameerika analüütiline filosoof, kes on tegutsenud peamiselt religioonifilosoofia, epistemoloogia ehk tunnetusteooria ja samuti loogika vallas. Pikemalt on ta töötanud Calvini kolledžis ja Notre Dame’i ülikoolis, kus ta kirjutas valmis oma arvukad ja mõjukad raamatud ja teadusartiklid. 

Plantinga näol on tegemist traditsioonilise religioonifilosoofiga, kes on rakendanud palju vaimujõudu monoteistliku jumalakäsituse kaitsmiseks ja põhjendamiseks. Näiteks on ta esitanud oma versiooni ontoloogilisest jumalatõestusest, kasutades selleks modaalloogika vahendeid. Ta on apologeet, kes püüab filosoofiliste argumentidega astuda vastu kristluse või igasuguse religiooni vastu suunatud kriitikale, pärinegu see kriitika siis ajaloost või meie kaasajast. 

Üks oluline vastuväide usule Jumalasse, aga ka Kolmainsusse, Kristuse ülestõusmisse, pattude andeksandmisse, lunastusse ja teistesse kristliku usu põhipunktidesse seisneb selles, et säärane uskumine on mõistusevastane, irratsionaalne. Kui fideistliku arusaama järgi saab ja tulebki käsitada usku mõistusest eraldi seisvana või viimasele vastanduvana, siis Plantinga jpt kristlikult meelestatud analüütiliste religioonifilosoofide jaoks see nii ei ole. Nad leiavad, et Jumala mõistet ja Jumala vahekorda maailmaga saab ja tasub analüüsida ning religioosseid uskumusi on võimalik mõistusega kaitsta, näidates, et need uskumused on teatud tingimustel ratsionaalsed ja kooskõlas sellega, mida me maailma kohta teame. 

Teadaolevalt ei ole kellelgi õnnestunud ära tõestada, et Jumal on olemas. Sellegipoolest on võimalik esitada argumente Jumala olemasolu poolt ja selgitada, mis mõttes on ratsionaalne Jumalasse uskuda. Nii näiteks on Briti filosoof Richard Swinburne (snd 1934) väitnud, et Jumala olemasolu on parimaks seletuseks universumi, loodusseaduste ja ka inimolendite olemasolule, ning püüdnud seda seisukohta põhjendada analüütilise rangusega ja teaduslikule maailmapildile tuginedes (1979). Swinburne leiab, et ainujumalasse, aga ka eriomaselt kristlikesse tõdedesse uskumist toetavad kaalukad tõendid (ingl evidence) (vt nt 2003). Kui kaalukad need tõendid on ja kas või mis mõttes nad tõendid on, see on muidugi vaieldav. 

Plantinga on läinud teist teed, püüdes näidata, et religioossed uskumused saavad olla ratsionaalsed ka siis, kui nad ei toetu argumentidele ega tõenditele. Koos Nicholas Wolterstorffi (snd 1932) ja William Alstoniga (1921–2009) kuulub ta nn reformeeritud epistemoloogia rajajate hulka (vt Plantinga ja Wolterstorff 1983). See suundumus religiooniepistemoloogias on inspireeritud reformeeritud teoloogiast ja Plantinga vaated on iseäranis mõjutatud Jean Calvini (1509–1564) mõtlemisest. 

Epistemoloogias üldiselt on uskumus ehk tõekspidamine (ingl belief) üks keskseid mõisteid, millel ei ole iseenesest midagi pistmist religiooniga. Vaatan aknast välja ja näen eemal puu otsas uut moodustist, mille kallal askeldavad kaks lindu. Minus tekib uskumus, et varesed on sinna pesa ehitanud. Usun, et see on nii, seda enam, et vaatepilt kordub. Samuti on mul juba ammu selline uskumus, et 2 + 7 = 9. Mõlemal puhul ma leian, et asi on nii, mitte teisiti. Mõlemal puhul on need uskumused minus alles ka siis, kui ma parasjagu neile teemadele ei mõtle. Niimoodi käsitletuna saab öelda, et meil on väga palju argiseid ja vähem argiseid uskumusi. Kuidas uskumused tekivad, mis tingimustel on nad tõesed või väärad, õigustatud või mitte, mis tingimustel me mitte üksnes ei usu, vaid teame – need on tavapärased tunnetusteoreetilised küsimused.[2] 

Selles raamistuses on religioossed uskumused üht eri tüüpi uskumused, ent uskumused tunnetusteoreetilises mõttes on nad sellegipoolest ja niimoodi käsitleb neid ka Plantinga. Ka religioossete uskumuste puhul vajab selgitamist, kuidas need tekivad, mis tingimustel saab neid tõeseks ja õigustatuks pidada ning kas on võimalik koguni religioosne teadmine. 

Plantinga pooldab vaadet, mille järgi on osa meie uskumustest alususkumused – need on tekkinud teatud olukordades vahetult, spontaanselt, ei põhine argumentidel ega ole tuletatud teistest uskumustest. Sääraste uskumuste näiteks tuuakse sageli tajukogemusel põhinevad uskumused, nagu eelpool toodud linnupesa näites, ning uskumused, et teatud aksioomid matemaatikas on tõesed. Alususkumused moodustavad selle vaate järgi vundamendi, millele toetuvad meie ülejäänud uskumused. See tähendab, et Plantinga positsiooniks epistemoloogias on fundatsionism

Ka fundatsionismil ei ole iseenesest midagi pistmist religiooniga. Kuid kristliku filosoofina leiab Plantinga, et alususkumuste hulka saab arvata ka säärased uskumused, et Jumal on olemas, Kristus on üles tõusnud, patud antakse andeks jmt. Need uskumused tekivad tema arvates teatud olukordades spontaanselt, ilma argumenteerimise ja järeldamiseta. Kui need uskumused 1) tunduvad uskujale endale olevat tõesed ja vastuvõetavad, 2) on kooskõlas omavahel ja samuti uskuja teiste uskumustega ning 3) on esile kutsutud normaalselt toimiva(te) tunnetusvõime(te) poolt, siis on nad ratsionaalsed. Nad on küll tekkinud spontaanselt, kuid igati kohane on neid mõistusega kontrollida. Religioossed alususkumused võivad olla ratsionaalsed samade kriteeriumide järgi nagu teisedki alususkumused. 


A/C-mudel 

Nägemisvõime oli see, mille toimimisel tekkis minus uskumus, et eemal puu otsas on linnupesa. Eeldatavasti toimib see võime minus normaalselt ja kõnealune uskumus on ratsionaalne. Ent mis tunnetusvõime see on, mis kohaselt toimides tekitab uskumuse, et Jumal on olemas? 

See on sensus divinitatis (ee „jumalikkusemeel“), ütleb Plantinga, laenates selle ladinakeelse väljendi Calvinilt. Calvin on oma teoses „Kristliku religiooni õpetus“ (1536) esitanud seisukoha, et Jumala tunnetamine ja temasse uskumine on inimese jaoks loomulik. Mitte uskuda on ebaloomulik. Inimestes on loomulik teadlikkus Jumala olemasolust, nii et see on isegi ateistidel (Calvin 1845, 44–52). Plantinga arvab sarnase arusaama leidvat ka Aquino Thomaselt. 

Kuid Plantinga tõlgendab Calvini vaadet omasoodu, pidades silmas nüüdisaegseid tunnetusteoreetilisi sihte. Ta ei tegele religioosse mõtte ajaloo kontekstitundliku rekonstrueerimisega, vaid kasutab Calvini mõttekäike, nagu ta neid mõistab, oma filosoofia arendamiseks. Põhjaliku käsituse selle kohta, mis on sensus divinitatis ja kuidas see saab toimida, on ta esitanud oma suurteoses „Tagatud kristlik uskumus“ (2000). 

Selles teoses arendab Plantinga välja tunnetusteoreetilise mudeli, mida ta nimetab Aquino Thomase / Jean Calvini mudeliks (lühidalt A/C-mudel). Täpsemalt kirjeldab A/C-mudel teistlike uskumuste tekkimist ja omadusi. Spetsiifiliselt kristlike uskumuste tekkimist ja omadusi kirjeldab laiendatud A/C-mudel. A/C-mudeli järgi kuulub inimese loomuliku tunnetusliku varustuse hulka spetsiaalne võime – seesama sensus divinitatis –, mille abil omandatakse uskumusi Jumala kohta. Kui see võime või mehhanism on töökorras, siis selleks sobilikes olukordades need uskumused inimeses tekivad. Enamgi veel, selle käsituse järgi on tegemist tõeste religioossete uskumuste tekitamise mehhanismiga, millega varustatult on Jumal meid loonud vastavalt oma plaanile. 

Mudeli järgi on siin tegemist alususkumustega, mis tähendab, et need tekivad spontaanselt, ilma argumenteerimise ja järeldamiseta, sarnaselt sellega, kuidas väidetavalt tekivad tajukogemusel põhinevad uskumused. Sensus divinitatis võib „käivituda“ näiteks siis, kui imetleme suurejoonelisi mägesid, öist taevalaotust või muid looduse imesid, aga ka kriisiolukorras, kus pöördume instinktiivselt Jumala poole, et saada abi ja tuge. On mitmesuguseid olukordi, kus see mehhanism tööle hakkab ja tekitab uskumusi Jumala kohta (samas, 174). 

Kui sensus divinitatis toimib normaalselt, siis tekivad inimeses Jumala kohta tõesed uskumused. Seeläbi on neil uskumustel tagatis (ingl warrant). Enamgi veel, kui sensus divinitatis toimib normaalselt ja inimene usub küllalt tugevasti, et Jumal on olemas, siis on tegemist teadmisega (samas, 179). 

Nende uskumuste spontaanne tekkimine ei tähenda, et nad tuleks pimesi ja kaalutlemata omaks võtta. Nad peaks sobituma meie muude uskumustega ning säilitama oma veenvuse ka pärast kahtluste ja vastuväidete vaagimist. Siis on nad ratsionaalsed ja õigustatud (samas, 112, 203–204). 

Plantinga arvates on tema mudel tõene või tõelähedane, kuid ta ei püüa selle tõesust näidata. Talle piisab sellest, et mudel on meie tunnetuse seisukohalt võimalik ja kooskõlas sellega, mida me üldiselt teame ja milles ühel meelel oleme (samas, 168–169). 

Edasi väidab ta, et inimkonna pattulanguse tulemusel on sensus divinitatis kannatada saanud ega toimi nii, nagu peaks. Võimalik, et mõnes inimeses ei toimi see vahepeal üldse. Inimese loomulik jumalatunnetus on kahjustatud, nõnda et selle asemele on tunginud rumalus, nürimeelsus, pimedus ja võimetus tajuda Jumalat tema kätetöös. Üksnes oma jõuga inimene seda rasket olukorda parandada ei suuda. Tarvis on lunastust (samas, 205, 215). 

Siin tuleb mängu laiendatud A/C-mudel. Lunastusest on inimkonnale teada antud pühakirjas, mille autoriks on esmajoones Jumal ise. Jumal on saatnud Püha Vaimu, kelle ülesandeks on anda inimestele usku (ingl faith). Usk on and, mis antakse igaühele, kes on valmis seda vastu võtma. Tänu Püha Vaimu seesmisele ergutusele (ingl internal instigation of the Holy Spirit) tajub inimene, et evangeeliumi põhiõpetused vastavad tõele (samas, 180, 206, 284). Tegemist on üleloomuliku mõjutustegevusega, mis kutsub evangeeliumi kuuljas või lugejas esile usku pattude andeksandmisse, lunastusse, Kristuse ülestõusmisse ja teistesse spetsiifiliselt kristlikesse tõdedesse. Ühtlasi saab uuesti töökorda ja aktiveerub inimese loomulik Jumala tunnetamise võime (samas, 280–281). Laiendatud A/C-mudeli järgi tekivad inimeses teatud tingimustes tõesed kristlikud uskumused vahetult, ilma argumenteerimise ja järeldamiseta. Niisiis on ka need alususkumused. Plantinga mudeli järgi on kristlikud uskumused mitte üksnes tõesed, vaid ka ratsionaalsed, õigustatud ja tagatud. 

Selline on üldjoontes Plantinga tunnetusteoreetiline usukäsitus. Ta teeb juttu ka usulistest tundmustest, kuid need on uskumuste ratsionaalsuse selgitamisel kõrvalised. Teoloogilises plaanis on Plantinga konservatiivne, hoides kinni klassikalisest teismist, ning tema lähenemine pühakirja tekstile on põhimõtteliselt valgustuseelne (vt samas, 374–421). 


Kriitika 

Plantinga vaadetele on esitatud mitmeid vastuväiteid. Näiteks on väidetud, et kui uskumus, et Jumal on olemas, on tagatisega alususkumus, siis saab sama staatuse omistada igasugustele, ka väga veidratele uskumustele. Nii võib mõnel inimesel olla tagatisega alususkumus, et on olemas Suure Kõrvitsa nimeline olend, kes naaseb igal aastal Halloweeni ajal. Sarnasel moel usub mõni nõidusesse, voodoosse jne. 

Selle peale on Plantinga vastanud, et kui teatud sorti uskumused on tagatisega alususkumused, siis sellest ei tulene, et igat muud sorti uskumused võivad seda samuti olla. Kui A/C-mudel ja laiendatud A/C-mudel peavad paika, siis sellest ei järeldu sugugi, et nood teised kummalised uskumused on samas staatuses teistlike ja kristlike uskumustega (vt samas, 344). 

Plantingale on ette heidetud eksklusivismi, see tähendab arusaama, et ühele religioonile, nimelt kristlusele omased uskumused on tõesed, kõik ülejäänud, mis nendega vastuollu lähevad, on aga väärad. Teiste religioonide esindajad, aga ka ateistid ja agnostikud võivad ju uskuda, mida nad usuvad, sama veendunult ja ratsionaalselt nagu kristlased ning edukalt kummutada asjassepuutuvad vastuväited. Kas nad tõesti kõik eksivad ning kristlastel on tõe monopol? 

Plantinga ongi eksklusivist ja kaitseb seda positsiooni. Nendega, kes tema ja ta usukaaslaste tõekspidamisi ei jaga, on midagi valesti. Neil on mingi tunnetuslik vaegus, nad on teinud vea või pimestatud uhkusest või muul moel eksiteele sattunud. Nad ei ole kristlastega tunnetuslikus plaanis mitte võrdväärsed, vaid on alaväärsed (samas, 453–454). 

Ette on heidetud ka seda, et see inimene, kelle usku kirjeldab laiendatud A/C-mudel, on ideaalne ratsionaalne kristlane, kes on üks tunnetusteoreetiline konstruktsioon. Päris kristlased ei ole oma uskumises sugugi nii vankumatud ja järjekindlalt ratsionaalsed. Plantinga on möönnud, et tõesti, mudel kirjeldab ideaalset usku ning tegelikkuses varieerub inimeste usu tugevus ajati ja olukorrati oluliselt (2015, 62–63). 

Eraldi käsitlemist väärib tunnetusteoreetiline küsimus, kas alususkumusi üldse leidub. Kui fundatsionism teooriana ei pea paika, siis pole alust ka Plantinga mudelil. Ent nii või teisiti on tegemist intrigeeriva ja inspireeriva mudeliga, mis annab filosoofidele arutlusainet veel tükiks ajaks.


[1] Mõningase ülevaate võib selle kohta saada peatükist „Jumal“ värskes filosoofiaõpikus (Mölder, Jakapi ja Volt 2018, 145–164).

[2] Lähemalt saab selle kohta lugeda peatükist „Teadmine“ õpikus (Mölder, Jakapi ja Volt 2018, 82–102).


Kasutatud kirjandus 

Calvin, John 1845 [1536]. The Institutes of the Christian Religion. Tlk Henry Beveridge. Christian Classics Ethereal Library, www.ccel.org. 

Knepper, Timothy D. ja Leah E. Kalmanson (toim.) 2017. Ineffability: An Exercise in Comparative Philosophy of Religion. Cham: Springer. 

Mölder, Bruno, Roomet Jakapi ja Marek Volt 2018. Sissejuhatus filosoofiasse. Õpik kõrgkoolidele. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.  

Plantinga, Alvin ja Nicholas Wolterstorff (toim) 1983. Faith and Rationality: Reason and Belief in God. Notre Dame: University of Notre Dame Press. 

Plantinga, Alvin 2000. Warranted Christian Belief. New York: Oxford University Press. 

Plantinga, Alvin 2015. Knowledge and Christian Belief. Grand Rapids, MI: William B. Eerdmans Publishing Company. 

Swinburne, Richard 1979. The Existence of God. Oxford: Clarendon Press. 

Swinburne, Richard 2003. The Resurrection of God Incarnate. Oxford: Oxford University Press. 

Trakakis, Nick 2008. The End of Philosophy of Religion. London and New York: Continuum. 



Roomet Jakapi (1973), PhD, on Tartu Ülikooli filosoofia ajaloo dotsent.

Print Friendly, PDF & Email
English