Artiklid

Diakoonia kontekstis. Uuenemine, lepitus, võimestamine [1. osa]

Diakoonia kontekstis: uuenemine, lepitus, võimestamine

LML-i panus diakoonia mõistmisesse ja praktikasse

Sisukord
Eessõna
Tänuavaldus
Sissejuhatus

I osa: Diakoonia kontekst
    1. Miks on vaja konteksti lugeda?
    2. Kohalik kontekst ja üldised suundumused
    3. Diakooniatöö muutuvad kontekstid
    4. Lootusetuse ja lootuse keerised
    5. Igas kontekstis esinevad eksistentsiaalsed proovikivid
    Küsimused järelemõtlemiseks

II osa: Diakoonia identiteet
    1. Meie usk Kolmainu Jumalasse
    2. Diakoonia kui kirikuks olemise lahutamatu osa
    3. Armulaua diakoonia
    4. Head teod
    5. Diakoonia vaimsus
    Küsimused järelemõtlemiseks

III osa: Diakoonia praktika
   1. Diakoonia eesmärk
        1.1 Üksikisikute ja rühmade abistamine
        1.2 Lühi- ja pikaajalised meetmed
     2. Diakooniatöö põhisuunad
         2.1 Uuenemine
         2.2 Lepitus
         2.3 Võimestamine
     3. Diakoonia praktika avaldumisvormid
         3.1 Individuaalne diakoonia – kõigi usklike diakoniamet
         3.2 Organiseeritud diakoonia – koguduse ühine jõupingutus
         3.3 Institutsionaalne diakoonia – kui on vaja tugevamat struktuuri
         3.4 Rahvusvaheline diakoonia – inimeste abistamine koos
ülemaailmse kirikute osadusega ja selle nimel
    4. Diakoonia meetodid
        4.1 Metodoloogia tähtsus
        4.2 Näha – järele mõelda – tegutseda
        4.3 Kodanikuvastutuse kasvatamine
        4.4 Kogukonna ehitamine
        4.5 Võrgustike loomine
        4.6 Vastutuskohustus
    5. Diakooniatöö osapooled
        5.1 Vabatahtlikud
        5.2 Kutsetöötajad
        5.3 Ametikorrad
    6. Diakooniaõpe
    7. Diakoonia ja arengutöö
    8. Prohvetlik diakoonia
    9. Diakoonia ja kuulutus
    10. Diakoonia ja diapraktika
    11. Diakoonia käitumisjuhendi alusväärtused
    Küsimused järelemõtlemiseks

Sõnastik


Eessõna

Usu- ja misjoniteadlased on diakoonia teema üle arutades veetnud lugematuid tunde ja koostanud kuhjaga dokumente. Käesoleva dokumendi eessõna ei ole sobiv koht, kus korrata eri koolkondade seisukohti selles küsimuses või anda neile hinnanguid. Sellegipoolest on dokumenti „Diakoonia kontekstis“ lugedes värskendav meenutada, et diakoonia on kiriku DNA lahutamatu osa – see on võti kirikuks olemise tähenduse ja iga koguduse enesemõistmise juurde. Diakoonia ühendab kirikut, mistõttu seda ei saa tellida allhanke korras mõnelt spetsialiseerunud agentuurilt või kutsetöötajate ühenduselt. Loomulikult vajab kirik kutselisi töötajaid, kellel on vaimuliku ameti jaoks vajalikud teadmised ja oskused. Ent teisalt tuleb märkida, et kutselise töö mõned aspektid võivad hõlpsasti tekitada kirikus teatud „vabaühendusliku“ enesemõistmise.

Seetõttu pakutakse käesolevat dokumenti kirikutele kui luterlikku panust praegusaegsesse oikumeenilisse mõttevahetusse diakoonia ja sellega seotud struktuuride üle. Nii vaadates kehastub diakoonias inimese tegude vahendusel Jumala armastus maailma vastu. See Jumala loodule lahkelt osutatav armastus on põhialus, mis muudab võimalikuks religioonidevahelise dialoogi ja diapraktika. Sellist dialoogi on hädasti vaja nii kliimamuutuste ja nende mõjudega seotud keeruliste küsimuste valguses kui ka selleks, et kristlaskond analüüsiks oma hoolekandjarolli maailmas, kus teiste eest hoolitsemist kiputakse üha enam kaubastama.

Seetõttu soovitan käesolevat dokumenti nii koguduseõpetajatele, üliõpilastele kui ka oikumeenilistele piiblirühmadele. See kutsub kõiki lugejaid pidevalt küsima, kas kirikute ja koguduste diakooniatöö struktuurid ja praktika on endiselt asjakohased.

Õp dr Ishmael Noko peasekretär


Tänuavaldus

Nagu dokumendi sissejuhatuses öeldud, on selle koostamisele kaasa aidanud palju inimesi, kelle panus väärib tunnustamist:

  • piirkondlikes õpitubades ja diakooniat käsitleval rahvusvahelisel diakooniakonsultatsioonil (Addis Abeba, 2009. a oktoober) osalenud isikud;
  • tuumikrühma liikmed, kes olid järjepidevalt dokumendi kirjutamise juures ja andsid olulisi sisendeid;
  • liikmeskirikud ja üksikisikud, kes saatsid enne lõpliku versiooni koostamist ettepanekuid dokumendi mustandi kohta;
  • misjoni- ja arenguosakonna töötajad ning kolleegid oikumeeniakeskusest;
  • eriti täname Stefan Niederbergerit, kes abistas misjoni- ja arenguosakonna juhatajat valmisdokumendini jõudmise protsessi kõikidel etappidel.

Misjoni- ja arenguosakonna partneritelt saadud rahaline toetus võimaldas rahastada nii luterlikus osaduses ühiselt diakoonia üle arutlemise protsessi kui ka käesoleva dokumendi väljaandmist ja LML-i kõigisse töökeeltesse tõlkimist. Norra Diakonhjemmeti fondi, Rootsi Kiriku ja Saksamaa Ühendatud Evangeelse Luterliku Kiriku (VELKD) eritoetused võimaldasid rahaliste raskuste ajal tööd jätkata. Kõigile partneritele kuulub meie siiras tänu ja lugupidamine.

Oleme väga tänulikud fotode eest, mida partnerorganisatsioonid ja fotograafid meiega tasuta jagasid. Ilma selliste lahkete andide ja partnerorganisatsioonide toetuseta ei oleks see projekt võimalikuks osutunud.

Sissejuhatus

Õp dr Kjell Nordstokke

Dokument „Diakoonia kontekstis“ koondab erinevaid kogemusi sellest, kuidas diakooniat luterlikus osaduses praktiseeritakse ja mõistetakse. Protsessi eesmärk on pakkuda ühist platvormi diakoonia identiteedi ja praktika üle reflekteerimiseks. Kuna kontekstid on väga erinevad ja diakooniatöös juhindutakse mitmesugustest traditsioonidest, siis soodustab taoline platvorm loodetavasti meie teabevahetust ja tugevdab koostööd Jumala ülesande täitmise partneritena. Käesolev dokument võiks anda eri piirkondades loodetavasti jätkuvale arutelule ette mõned põhisuunad ning soodustada kestvat õppimist, millest tõuseb kasu meile kõigile.

Kuna me kõik osaleme selles õpiprotsessis, siis ei anta dokumendis diakoonia mõistele täpset definitsiooni. Sellegipoolest on aluseks võetud mõned põhieeldused. Esiteks eeldatakse, et diakoonia on teoloogiline mõiste, mis seostub otseselt kiriku identiteedi ja ülesandega. Teiseks võetakse arvesse selle praktilist tähendust, kuna diakoonia tähendab kutset tegutseda, et leevendada inimliku kannatuse ja ebaõigluse probleeme ning hoolitseda loodu eest. See üsna vähepiiritletud diakooniakäsitus on muu hulgas tingitud ka sellest, et mõistet ei ole võimalik täpselt defineerida isegi siis, kui seda kasutatakse kreekakeelses Uues Testamendis. Sõna tänapäevane kasutus on suuresti välja kujunenud kõige selle põhjal, kuidas kristlased on läbi kiriku kogu ajaloo püüdnud täita Piibli ligimesearmastuse nõuet.

Ka oikumeenilises liikumises on diakoonia mõiste viimastel aastakümnetel tähtsust kogunud, kuna paljud tunnetavad, et see väljendab midagi olulist seoses kiriku tegevusega tänapäeva maailma probleemide leevendamisel. Selliselt mõistetud diakoonia on misjoni lahutamatu osa, kuna see püüab söakalt tegeleda inimliku kannatuse ja ebaõigluse algpõhjustega. Dokument „Diakoonia kontekstis“ on mõtisklus selle protsessi üle ning püüab panustada sellesse luterlikust vaatepunktist ning luterliku osaduse diakooniategevuse valguses.

Seda tehes järgitakse LML-i misjonidokumenti „Misjon kontekstis“,[1] mille holistlik misjonikäsitus hõlmab nii kuulutust, teenimist (diakoonia) kui ka huvikaitset. Selles 2004. aastal avaldatud dokumendis ei kirjeldatud põhjalikult diakoonia praktikat ja tähendust, mistõttu leiti, et täiendavalt oleks vaja otseselt kõnealusele teemale keskenduvat publikatsiooni.

„Diakoonia kontekstis“ püüab seda vajadust rahuldada. See algab sotsiaalset konteksti käsitleva lühikese analüüsiga, milles osutatakse mõnedele diakoonia praegusaegsetele üldistele suundumustele ja probleemidele. Dokumendi teises osas esitatakse teoloogiline sissejuhatus diakoonia mõistesse. Kolmandas osas kirjeldatakse diakooniatöö erinevaid avaldumisvorme alates üksikisikute osalusest kuni põhjalikult korraldatud tegevusteni kohalikul ja rahvusvahelisel tasandil.

Läbivalt lähtutakse dokumendis „Misjon kontekstis“ esitatud holistlikust misjonikäsitusest. Selle käsituse kohaselt on diakoonia misjoni lahutamatu osa. Samas arutletakse jätkuvalt selle üle, milles see täpsemalt peaks seisnema. Osaliselt on see tingitud asjaolust, et kirikut ümbritsevad erinevad kultuurilised, usulised ja poliitilised kontekstid. Pole olemas ühte holistliku misjoni mudelit, mida saaks rakendada kõigis kontekstides, ning seetõttu asetuvad ka misjoni eri aspektid üksteise suhtes erinevasse vahekorda. Oma osa mängib ka see, et ühtede jaoks osutab sõna „misjon“ eelkõige kuulutustegevusele, samas kui teised mõistavad seda laiema ülesandena (sarnaselt misjonidokumendiga): see hõlmab nii kuulutust kui ka teenimist. Üks konkreetne murekoht paljude diakooniatöötajate jaoks tuleneb vajadusest kohandada oma tegevust vastavalt kontekstile ja töö iseloomule. Ent need raskused ei peaks siiski viima misjoni ja diakoonia teineteisest lahutamiseni, nagu mõnikord on tehtud, vaid pigem peaksid need innustama meid kõiki jätkuvalt arutlema, kuidas misjoni erinevad aspektid omavahel seostuvad ja üksteist toetavad.

2004. aasta misjonidokumendis esitati kolm mõistet, mille abil misjonit tänapäeval tõlgendada: uuenemine, lepitus ja võimestamine. Need mõisted on väga kasulikud ka diakoonia valdkonnas, kuna toovad selgelt esile diakooniatöö suunad. Neid ei tuleks mõista nii, et üks eelneb teisele ja teeb need võimalikuks, vaid pigem tuleks neid käsitada interaktiivsete paralleelprotsessidena, mis kõik lähtuvad Jumala armulikust hoolest loodu suhtes ja Jeesus Kristuse päästetööst. Samuti ei välista need kolm mõistet muid olulisi kontseptsioone, nagu tervendamine, juhatamine ja hoidmine, vaid pigem on nendega seotud.

Käesolev dokument on mõeldud eelkõige kirikujuhtidele ja erinevaid ülesandeid täitvatele diakooniatöötajatele. See peaks tugevdama nende tahet diakooniaga tegeleda ja andma igapäevatööks kasulikku teavet. Diakooniat käsitlevatel piirkondlikel konsultatsioonidel on selgunud, et diakooniaalane väljaõpe on kirikute jaoks suur probleem ning vaja on koolitusmaterjale. Loodetavasti on dokumendist „Diakoonia kontekstis“ abi ka teoloogilistele õppeasutustele, kes kaaluvad diakoonia õppekava avamist.

Käesoleva dokumendi koostamist on suunanud piirkondlikud ja rahvusvahelised konsultatsioonid, millest esimene toimus 2002. aastal Johannesburgis ja keskendus prohvetlikule diakooniale, ning viimane 2008. aastal Addis Abebas, kus võeti kokku senise ühise mõttetöö põhielemendid.[2] Tunnustame ja täname kõiki nendel üritustel osalenuid nende panuse ja mõtete eest. Dokumendis ei olnud võimalik anda ammendavat ülevaadet kirikute erinevate kogemuste rikkalikust mitmekesisusest. Esitatud on vaid mõned näited, mis annavad aimu diakooniatööle pühendumise eri vormidest. Loodetavasti kinnitab dokumendi vastuvõtmise protsess seda kogemuste mitmekesisust veelgi ja näitab meie ülemaailmse osaduse polütsentrilisust. Samuti loodame, et see protsess tugevdab meie omavahelisi sidemeid ja aitab Jumala ülesande täitmise partneritena paremini võrgustikke moodustada.

Dokumendi „Diakoonia kontekstis“ koostamiseks moodustati kuuest eri piirkondi esindavast inimesest tuumikrühm: Gustavo Driau Argentinast, Eva Grollova Tšehhi Vabariigist, Rebecca Larson Ameerika Ühendriikidest, Dieter Lorenz Saksamaalt, Selma Shejavali Namiibiast ja Jongkers Tampubolon Indoneesiast. Viimased tänusõnad kuuluvad neile nende toetuse ja mõtete eest, mis andsid tugeva panuse protsessi lõpule viimiseks.

Genf, juuli 2009

Kjell Nordstokke

LMLi misjoni- ja arenguosakonna juhataja


I osa

Diakoonia kontekst

1. Miks on vaja konteksti lugeda?

Kõik inimesed elavad ja tegutsevad kindlas ajaloolises kontekstis. Piibel kuulutab, et Jumal tegutseb maailmas konkreetsetes ajaloolistes kontekstides ja väga sageli just seal, kus inimesed kannatavad. Vana Testamendi Egiptusest väljarändamise loos seotakse Jumala sekkumine otseselt rahva rõhumisega: „Ma olen küllalt näinud oma rahva viletsust, kes on Egiptuses, ja ma olen kuulnud nende kisendamist sundijate pärast; seetõttu ma tean nende valu“ (2Ms 3:7). Sarnaselt sai Jumal Jeesus Kristuses lihaks konkreetses ühiskondlikus, majanduslikus, poliitilises, usulises ja kultuurilises kontekstis, mis andis tema tegevusele vormi.

Ka tänapäeva maailmas kiriku ülesande lahutamatu osana mõistetud diakooniat mõjutavad asjaolud ja probleemid tekivad konkreetses kontekstis. Diakoonia saab olla asjakohane vaid siis, kui see „jälgib palves aja märke ja loeb õigesti konteksti“.[3]

Selline konteksti lugemine on keeruline ettevõtmine, sest kontekst on alati paljutahuline ja eeldab interdistsiplinaarset käsitlust. Näiteks HIV ja AIDS-i pandeemia ei ole ainuüksi meditsiini küsimus, vaid selle täielikuks mõistmiseks tuleb tähelepanu pöörata ka ühiskondlikele, majanduslikele, kultuurilistele ja usulistele tahkudele. Kannatused puudutavad elu kõiki aspekte ning sama kehtib ka hoolitsuse ja uuenemise kohta.

Konteksti analüüsimine on ülimalt oluline tegevus, mis võimaldab esitada küsimusi ja tuua välja eeldusi. Sealjuures tuleb eriti tähele panna neid inimrühmi, keda kiputakse nii kirikus kui ka ühiskonnas sageli ignoreerima. Väga oluline on kuulda tõrjutud inimeste lugusid ning nende arusaama sellest, miks asjad on just nii, millele nad loodavad ja millest võimalik muutus peaks algama. Selles konteksti tundmaõppimise, analüüsimise ja liigitamise protsessis on eriti tähtis jätta ruumi naiste ja noorte seisukohtadele.

Diakoonia saab oma ülesannet täita ja aktiivselt parema tuleviku kujundamisele kaasa aidata vaid siis, kui see käivitab uuenemisprotsessid, milles austatakse iga inimese erilisi andeid, inimväärikust ja igapäevakogemusi. Kõik inimesed peaksid saama rääkida oma loo nii, et teised seda ka kuulevad ja väärtustavad. Ainult sel moel saab alata uuenemisprotsess, milles igaühel on võimalus aktiivselt panustada parema tuleviku loomisesse.

Kuna diakoonia on usust lähtuv tegevus, saavad seal kokku konteksti lugemine ja Pühakirja lugemine. Piibli lood kannatustest ja rõhumisest aitavad heita õpetlikku valgust tänapäeva sarnastele lugudele. Ent lisaks meenutab Piibli tunnistus meile Jumala tingimusteta armastust ja hoolt kannatavate ja tõrjutud inimeste suhtes ning Jumala lootustandvat tõotust tulevikuks.

Diakoonia jaoks ei ole konteksti lugemine kunagi eesmärk iseeneses. Selle ülesanne on võimaldada diakooniategevust ja tagada, et selles tegevuses arvestatakse abivajajate endi huvidega. See aitab määrata ühistegevuse prioriteete ja eesmärke ning valida diakoonia väärtushinnangutel põhinevaid tõhusaid töömeetodeid. See võimaldab töötegijatel endale teadvustada, millised on kasutatavad ressursid, võimalused ja piirangud ning kellega oleks võimalik koostööd teha.


2. Kohalik kontekst ja üldised suundumused

Tänapäeval ei saa kohalikku konteksti enam kujundada lahus ülejäänud maailmast. Kõiki kohalikke olukordi mõjutavad üldisemad majanduslikud, usulised, ühiskondlikud, kultuurilised ja poliitilised suundumused. Lisaks tuleb kogu maailmas arvestada üleilmastumise mõjuga loodusele, majandusele, ühiskonnale, kultuurile ja isegi religioonile.

LML-i dokumendis „Misjon kontekstis“ nimetatakse ülemaailmset ja kohalikku konteksti mõjutavate muutuste loetelus esimesena üleilmastumise kompleksset mõju, osutades sellele, et tegemist on paljutahulise nähtusega. Käesolevas dokumendis ei ole võimalik esitada täielikku analüüsi üleilmastumise eri aspektide, probleemide ja sellega kaasnevate võimaluste kohta.

Ühelt poolt on üleilmastumine soodsalt mõjutanud mitmeid eluvaldkondi, näiteks sidetehnoloogia arengut ja teaduslike teadmiste levikut. See on suurendanud teadlikkust maailma eri paigus esinevatest sotsiaalsetest probleemidest ja kannatustest ning parandanud kriisidele reageerimise võimekust. On võimalik välja tuua saavutusi, mis on lihtsustanud miljonite inimeste elu. Näiteks on enamatel lastel võimalik omandada haridust ja puhta vee kättesaadavus inimestele on parem kui kunagi varem. Selliste raskete haiguste nagu tuberkuloos ja malaaria vastu võitlemisel on saavutatud lootustandvaid tulemusi. Paljud saavutused on saanud võimalikuks tänu 2001. aastal käivitatud ÜRO aastatuhande arengueesmärkide programmile ja muudele sarnastele rahvusvahelistele jõupingutustele.

Teisalt on üleilmastumisel ka ebasoodsaid mõjusid, millest mõned on üsna rängad. See puudutab eriti majanduslikku üleilmastumist, mida kujundab rahvusvaheliste rahandusasutuste ja ettevõtete tegevus. „Majanduslik üleilmastumine on kantud eeldusest, et kui anda turu nn nähtamatule käele suhteliselt vaba voli, on tulemuseks parim võimalik hüve, sest iga isik tegutseb oma majandusliku heaolu nimel. Inimesi nähakse eeskätt indiviididena, kellel on täitmatud soovida ja ihad, mis sunnivad neid üksteisega konkureerides iseenda omandit kasvatama selle asemel, et teistega ühismeelselt elada. Kõige mõjukamad ja olulisemad eesmärgid on piiramatu majanduskasv, tööviljakus, omand ja kontroll, millega kaasneb valmisolek kasutada kasumi suurendamiseks peaaegu ükskõik milliseid vahendeid.“[4]

Majandusliku üleilmastumise mõju avaldub mitmel moel. Selle üks halvemaid tagajärgi on kasvav lõhe maailma kõige rikkamate ja kõige vaesemate vahel. Lisaks ei allu majandusliku üleilmastumise juhtivad jõud, näiteks hargmaised ettevõtted, poliitilisele kontrollile ega demokraatlikule otsustusprotsessile. Samal ajal suudavad nad mõjutada tervete rahvaste tulevikku, eriti kui nad tegutsevad koos suurte riikidega, kelle poliitilised ja majanduslikud eesmärgid on omavahel tihedalt seotud nii, et need meenutavad endisaegseid impeeriume.

Üleilmastumise ebasoodsate mõjude hulka kuuluvad ka tarbimiskultus, saastamine ning oht ökosüsteemile. Viimasel ajal on tähelepanu keskendunud veel kahele muret ja hirmu tekitavale nähtusele: haprad rahandussüsteemid ja ränkade tagajärgedega kliimamuutused, mis mõjutavad enim jällegi maailma kõige vaesemaid ja haavatavamaid riike. Selle tagajärjel on vaesus muutunud üheks kõige põletavamaks probleemiks. ÜRO andmete kohaselt peab vähemalt 80% kasvava sissetulekulõhega riikides elavatest inimestest päevas toime tulema vähem kui 10 USA dollariga. UNICEF-i raportite põhjal sureb iga päev vaesuse tõttu kuni 30 000 last.

Paljudes ühiskondades võib näha, et vaesumine ähvardab rohkem naisi, eriti üksikemaga perekondi ja vanemaid naisi. Lisaks on naistel sageli vähem majanduslikke ja poliitilisi võimalusi enda ja oma pere heaolu parandamiseks. Vaesuslõksus olevad naised jäävad sageli mitmesuguse diskrimineerimise küüsi, mis omakorda vähendab nende võimalust oma õigusi kaitsta.

Vaesusest tingitud ebainimlikke tingimusi kirjeldati 2006. aasta septembris Aafrikas toimunud vaesuse ja kiriku misjoni teemalisel LML-i konsultatsioonil, mille järeldustes öeldakse: „Sellistel aegadel tuleb hukka mõista vaesust põlistavad patused jõud. Sellised jõud kasutavad jätkuvalt ära meie maad ja võtavad miljonitelt inimestelt neile Jumalast antud õiguse igapäevasele leivale ja rahuldavale äraelamisele. Nende jõudude hulka kuuluvad ebaõiglased majandussüsteemid, ägenevad konfliktid ja vägivald ning inimeste sunnitud põgenemine oma esivanemate maalt. Vaesus soodustab HIV ja AIDS-i levikut. Inimesed on sunnitud elama ilma peavarjuta ja otsima oma igapäevast leiba prügikastidest. Nende meeste, naiste ja laste silmad on kuivaks nutetud ning neilt on röövitud võimalus kasutada oma õigusi, andeid ja potentsiaali. Ärevaks tegevalt kasvab nende noorte inimeste arv, kellel pole tööd ega lootust. Peaaegu igal pool, kus esineb vaesust, langeb masendavalt suur koorem naistele, kes on sunnitud lakkamatult rügama. Sellised rusuvad tingimused on talumatud ja patused.“[5]

Kirjeldatud olukorra üks oluline tagajärg on ränne. Pagulaste ja põgenike arv on enneolematult suur. Aastal 2007 registreeriti enam kui 70 riigis kokku ligi 32 miljonit pagulast. Neist peaaegu 14 miljonit olid riigisisesed põgenikud. Lisaks on miljonid inimesed koduriigist lahkunud endale ja oma perele paremat tulevikku otsides, et pääseda vaesusest ja pidevas ohuolukorras elamisest. Kui neist saavad võõrtöötajad, on nende õigused ja juurdepääsuvõimalused sageli väiksemad kui pikaajalistel elanikel. Neid ähvardab suurem väärkohtlemise oht ning sageli peavad nad taluma diskrimineerimist ja võõraviha.

Selliste inimlike kannatuste üks kõige valusamaid avaldumisvorme on inimkaubandus. See maailmas arvatavasti kõige kiiremini kasvav kuritegevuse liik sunnib sadu tuhandeid inimesi, kellest enamik on naised, tänapäevasesse orjusesse prostituutide või koduteenijatena.

„Sotsiaalne voolavus“ on mõiste, millega on hakatud nimetama paljudes ühiskondades tekkinud suundumust liikuda näiteks klassil, rahvuslikul koosseisul või kultuurilisel heterogeensusel põhineva kivistunud ühiskonnakorralduse juurest paljutahulisemate ühiseluvormide suunas. Selle nähtuse kaks olulist elementi on ränne ja linnastumine. Sotsiaalne voolavus võib lõhkuda rahvaste ja kultuuride vahel traditsiooniliselt esinenud tõkkeid. Samas võib see ka nõrgestada kollektiivset identiteeti ja vastutustunnet ning suurendada sellist individualismi, mis jätab iga inimese oma eluraskustega üksinda.

Kõnealuse „voolavuse“ üks tagajärgi on ka eetika muutumine suhteliseks nii, et otsused näiteks sellistes küsimustes nagu abort, eutanaasia ja geenide muundamine jäävad iga inimese enda teha. Tänapäeva tehnoloogia ja teadus on muutnud küsimuse inimese elust ja surmast palju keerulisemaks, kui see oli veel eelmise põlvkonna jaoks. Kas selliseid probleeme saab lahendada igaüks iseseisvalt? Või kas pigem peaksid lahendused lähtuma mingist väärtussüsteemist, mis ei arvesta üksnes konkreetse hetkeolukorra vajadustega?

Mõistega „sotsiaalne sidusus“ väljendatakse arusaama, et kogukond tervikuna on midagi enamat kui vaid selle liikmete summa, ning seda peetakse ühiskonna kujunemise vältimatuks eeltingimuseks. Kuidas selline sotsiaalne sidusus tekib? See näib sisaldavat mitmeid eri elemente: poliitilised seisukohad, eetilised väärtushinnangud, põhiveendumused ning arusaam sellest, mis on hea ja mille eest tasub võidelda. Kõik need elemendid on seotud usuga ning usklikel võib olla sotsiaalse sidususe loomisel oluline roll. See on koht, kus võib kasulikuks osutuda postmodernismi avatus religioossele ja kultuurilisele mitmekesisusele. Kui räägitakse „religiooni tagasitulekust“, siis osaliselt võib see tähendada just seda, kuid samas tuleb arvesse võtta ka selle tagasituleku hirmutavat aspekti, mis soodustab tagurlikku ja vägivaldset fundamentalismi. Diakoonia jaoks võib see areng tähendada uusi võimalusi, kuidas ühendada usku ja tegusid ning suurendada inimelu argipäevas lootust, armastust ja õiglust.

Kõik mainitud teemad sunnivad kirikuid kujundama oma diakooniat nii, et see oleks julge tegevus kannatavate ja tõrjutud inimeste heaks ning pühenduks õigluse ja rahu edendamisele ning loodu kaitsmisele. Sellest lähtudes tuleb valida diakooniatöö eelistatud valdkonnad ja põhjendada, miks teatud tegevustele pööratakse rohkem tähelepanu kui teistele. Sellest tulenevad ka metodoloogilised järeldused selle kohta, kuidas diakooniatööd tehakse. Kõiges selles tuleb arvesse võtta diakoonia praktika ja teooria vältimatut seost ümbritseva keskkonna ühiskondlike, poliitilise, usuliste, majanduslike ja kultuuriliste aspektidega.

Teadlikkus maailma üldisest olukorrast ei pea tähendama kohaliku tasandi väiksemat tähtsustamist. Ülemaailmseid suundumusi saab tõeliselt mõista üksnes kohalikust vaatepunktist – vaadeldes ja hinnates nende mõju tavaliste inimeste igapäevaelule. Üldine vaade aitab mõista kohalikku, kuid toimib ka vastupidine protsess. Seda analüütilist ja praktilist vastastikust seost globaalse ja kohaliku tasandi vahel on hakatud nimetama sõnaga „glokaalne“. Ent kohaliku konteksti lugemisel ei saa piirduda vaid üldpildiga. Vaja on süveneda kohalike tingimuste ja probleemide kõigisse detailidesse. Üksnes nii on võimalik mõista suuremat pilti, mis võimaldab diakooniatöötajatel kriitiliselt otsustada, kas nad ikka tegelevad kindlaks tehtud tegelike probleemidega või on vaja midagi muuta, eesmärke ja strateegiaid ümber sõnastada ning uusi sidemeid sõlmida.

Samal põhjusel ei tohiks alahinnata kohaliku konteksti võimet üldistele suundumustele vastu seista ja neile koguni alternatiive pakkuda. Ühe paljulubava näitena võib nimetada õiglase kaubanduse algatusi, milles kohalikud kasvatajad viiakse kokku mõnes muus maailma paigas asuvate kohalike tarbijatega. Ajaloost võib leida uskumatuid lugusid selle kohta, kuidas ääremaaks peetud kohtadest on alguse saanud ootamatuid uuendusi ja muutusi. Naatanaeli küüniline märkus Jh 1:46: „Mis võib küll Naatsaretist head tulla“? osutus ekslikuks ning sellele võiks mõelda alati, kui inimesed kipuvad kohalikku tegelikkust ja selle uuenduspotentsiaali alahindama.


3. Diakooniatöö muutuvad kontekstid

Diakooniatöö sisu muutub iga põlvkonnaga vastavalt ümbritsevate tingimuste muutumisele. Osaliselt on see tingitud sarnastest asjaoludest, millele on eespool juba osutatud, aga osaliselt ka ideoloogilistest tingimustest ja tõlgendusest, mis ühiskonnas tehtavale diakooniatööle antakse.

Enamikus piirkondades avaldavad üleilmsed suundumused diakooniale olulist mõju. Nad põhjustavad uusi probleeme ja muudavad diakooniatöö tingimusi. Mõnda sellist suundumust on eespool nimetatud.

Ent diakooniat mõjutavad ka kohalikud või piirkondlikud asjaolud. Paljudes nn lõunariikides (ingl global South) tunnetab kirik üldist vaesuse kasvu omal nahal. Diakooniaasutuste, näiteks haiglate, ülalpidamine on muutunud enamikus kohtades raskemaks. Põhjariikide partneritelt saadav rahaline toetus kahaneb. Nii võivad mõned kirikud otsustada, et nad ei suuda enam seda tööd jätkata, ning anda haiglad üle riigile või erasektorile. Võib väita, et need asutused pärinevad veel ajast, kui välismisjonärid tõid endaga kaasa piisvalt majanduslikke vahendeid, ning et tänapäeva diakooniatöö peaks olema mobiilsem, kogukondlikum ja mitte nii sõltuv kulukatest struktuuridest. Teisalt on valus vaadata, et kirikud peavad oma tervisetööst loobuma, eriti kui samal ajal jätkuvad veel sellised hiiglaslikud probleemid nagu AIDS-i pandeemia.

Vaesus avaldub kohalikul tasandil alati teatud iseloomulikul moel ja sellel on konkreetsed algpõhjused. Halb valitsemine, korruptsioon, rahvuskonfliktid ja kodusõjad on vaid mõned tegurid, mis lisavad juba vaesuses elavatele inimestele üha uusi kannatusi. Need samad tegurid innustavad ka kirikuid jätkuvalt diakooniaga tegelema ning otsima uusi võimalusi, kuidas vaeste ja tõrjutute eest hoolitseda, nendega koos töötada, nende väärikustunnet suurendada ja nende õigusi kaitsta.

Ida-Euroopa on üks piirkond, kus viimastel aastakümnetel on toimunud järsud muutused. Vanasti tegelesid kirikud seal mitut laadi diakooniatööga ja pidasid ülal tervet hulka asutusi. Kommunistide võimuletuleku järel kogu see töö lakkas ja paljud hooned sundvõõrandati. Pärast kommunismi kokkuvarisemist tundsid kirikud vajadust oma diakooniategevus taastada. Eriti alguses said nad ka lääne partneritelt tugevat toetust, mis võimaldas neil diakooniategevuse käivitada. Kuid peagi sai selgeks, et välistele vahenditele ei saa lootma jääda ning ka kirikute kommunismieelset positsiooni ühiskonnas ei ole õnnestu taastada. Tekkis selge vajadus kujundada diakoonia ümber vastavalt uuetele probleemidele ja poliitilistele oludele.

Ka Lääne-Euroopas on viimastel aastakümnetel aset leidnud olulised muutused. Seoses heaoluriigi väljakujunemisega 1950. ja 1960. aastatel muutusid diakooniaasutused selle süsteemi osaks. Selle täpne korraldus oli eri riikides erinev. Ent üldiselt järgiti igal pool põhimõtet, et tervise- ja sotsiaalteenuste pakkumine peab põhinema solidaarsusel ja õiglusel, mitte heategevusel. Lisaks võeti eelduseks, et neid teenuseid peavad osutama väljaõppinud kutsetöötajad, kes järgivad seda tehes riiklikke standardeid.

Uusaegse hoolekandetöö kandvaks jõuks ei olnud enam usk ja usulised väärtused, vaid pigem poliitilised ideed ja sotsiaalsed vajadused. See on diakooniategevust tugevalt mõjutanud, eriti kui seda rahastatakse riigisektori vahenditest või kui see on muul moel riiklike tervise- ja sotsiaalprogrammide osa. Võib väita, et sellises olukorras on ühiskonna sekulariseerumisega kaasnenud ka teatav diakooniaasutuste ja diakooniatöö sekulariseerumine.

Kuigi see teema on endiselt aktuaalne, on selle kõrvale viimastel aastakümnetel lisandunud veel üks probleem. Mõnes lääneriigis on hoolekandesüsteemid surve alla sattunud. Kriitikute väitel ei ole need tõhusad ja on liiga kallid. Abinõudena pakutakse välja erastamist ja muid turupõhiseid lahendusi. Kuhu asetuvad selles debatis diakooniaasutused? Mittetulundusorganisatsioonidena ei kuulu nad avaliku ega (kasumi teenimisele orienteeritud) erasektori alla ning tihtipeale ei ole nad nõus järele andma kulutõhususe suurendamise survele, eriti kui seda tuleks teha põhiväärtuste või hoolduse kvaliteedi arvel.

Mida ütleb diakoonia eriomane ideoloogia taoliste probleemide kohta? Kas diakooniatöös esineb mingi ainukordne lisaväärtus ja eriline pädevus? Kas on oht, et diakooniatöö võib kaotada poliitilise ja rahalise surve all oma identiteedi?

Diakoonia ja valitsusasutuste suhted näitavad sageli, millised on sellel maal üldised kiriku ja riigi suhted. Mõnel pool toimub tihe koostöö ja on kokku lepitud, et diakooniatööd tehakse valitsuse nimel ja rahastatakse riiklikest vahenditest. Teisal takistab selliste suhete loomist vastastikune kahtlustav hoiak. Küsimus on selles, kas valitsusasutuste ja diakoonia koostöö saab toimida vaid riigi ja kiriku traditsioonilise liidu tingimustes või on võimalik luua ka teistsuguseid suhete vorme, näiteks kodanikuühiskonna raames.


4. Lootusetuse ja lootuse keerised

Siin kirjeldatud pilti üleilmastunud maailmast võidakse tajuda lootusetuse keerisena. Üksikisiku tasandil kogetavad raskused ja kannatused on seotud sarnaste muutustega muudel tasanditel, näiteks sotsiaalvaldkonnas, poliitikas ja ideoloogias. Selles protsessis leiab väga kergesti kinnitust ja võib isegi suureneda jõuetuse ja hirmu tunne.

Poliitiliselt tasandil on mõnes riigis vähendatud esmaste toidukaupade toetusi ning tihtipeale on seda tehtud rahvusvaheliste finantsasutuste survel. Teistes riikides jällegi tõmmatakse koomale või likvideeritakse riiklikke hoolekandesüsteeme. Mõlemal juhul kannatavad selle tagajärjel kõige vaesemad inimesed. Ideoloogilisel tasandil põhjendatakse seda turukeskse uusliberalismiga või siis väidetakse, et riiklikud sotsiaalteenused on liiga kulukad ja nõrgestavad lõppkokkuvõttes riigi majandust.

Paljudes riikides on avaliku sektori asutuste rahastuse vähenemisega samal ajal kasvanud erasektori rikkus. Tõenäoliselt on see postmodernistliku kultuuri individualismi üks väljendusi.

Individualism on ainult endale paremaid võimalusi otsiva autonoomse inimese elustiil, kus oma tuleviku eest vastutab igaüks ise. Paraku ei ole kõik inimesed suutelised sellistel tingimustel endale head elu looma. Põhjuseks võivad olla isiklikud, majanduslikud või kultuurilised asjaolud või ka nende kombinatsioonid, aga tagajärjeks on alati see, et inimestel ei teki võimalust saada osa sellest, mida peetakse ühiseks hüveks ja üldisteks õigusteks. Pigem satuvad nad selliste hüvede ja õiguste kasutamisel tõrjutud seisundisse. Nii tekibki lootusetuse keeris, kus eri tasandite ebasoodsad asjaolud koonduvad kõik ühte ahelasse ja lisaks avaldub tsentrifuugiefekt, mis tõrjub kord juba süsteemi sattunud inimese aina kaugemale äärealadele.

Seega tuleb tõrjutust käsitada mitmemõõtmelise nähtusena. Selle isiklik mõõde väljendub enesehinnangu languses. Inimesi häbimärgistatakse ja sunnitakse vaikima. Sotsiaalne mõõde seisneb tõrjumise mehhanismide kinnistamises ja nende ideoloogilises õigustamises.

Mõistagi on selline tegelikkuse kirjeldus äärmiselt ühekülgne ja õnneks sisaldab enamiku inimeste elu peale lootusetuse keerise ka väga palju muid aspekte. Inimesed kogevad armastust ja headust ning loovad suhteid, mis annavad neile lootust tulevikuks. Lisaks on kogemused näidanud, et sellest keerisest on võimalik välja murda. Alustada võib ükskõik milliselt tasandilt: isiklikult, sotsiaalselt, poliitiliselt või ideoloogiliselt. Näiteks apartheidivastane võitlus oli üks selline liikumine, milles erinevad osapooled leidsid erinevaid kohti, kust senise olukorra muutmist alustada.

Inimesena elab igaüks meist ühtaegu nii indiviidina kui ka kogukonna liikmena: oleme pereliikmed, naabrid, töökaaslased, sõbrad, riigikodanikud. Aafrikast pärit tuntud mõiste ubuntu väljendab just sellist inimesekäsitust, milles identiteet põhineb seotusel teistega. Peapiiskop Desmond Tutu on seda kirjeldanud kui inimese eneseusku, mis sünnib teadmisest, et ta kuulub suuremasse tervikusse. Seega alavääristab ükskõik kelle alandamine, pisendamine, piinamine või rõhumine ühtlasi ka kõiki teisi.

Sellist identiteeti võib kujutada suhete keerisena, mis pidevalt laieneb ja haarab järjest uusi inimesi. Nelson Mandela kirjeldas kunagi ubuntu tähendust nii: „Kui läbi küla tuli reisija ning peatus seal, siis tal ei olnud vaja küsida toitu või vett. Kui reisija peatus, siis inimesed tulid ise tema juurde, andsid süüa ja peavarju. See on kõigest ubuntu üks aspekt, kuid sellel on veel palju tahke. Ubuntu ei tähenda, et inimesed ei peaks iseenda eest hoolitsema. Järelikult on põhiküsimus selles, kas sa seda tehes aitad ka ennast ümbritseval kogukonnal paremaks saada?“ [6]

Loomulikult on selliseid mõisteid nagu ubuntu väga lihtne romantiseerida: kirjeldada seda kui ideaalset traditsiooni, jättes samal ajal tähelepanuta LAV-i ühiskonna karmi tegelikkuse ja killustatuse. Üks selle mõiste tugevusi terviklik arusaam sellest, kuidas üksteise eest hoolitseda. See on ühtaegu osutus ja tõotus, mis rõhutab, kui tähtis on olla seotud teiste inimestega moel, mis annab kõigile lootust. Võib-olla aitab seda näitlikustada ka see lootuse keerise joonis.


Joonis 1. Lootuse keeris

Selle lähtekohaks on arusaam, et inimväärikus võib avalduda ja saada kinnitust erinevate mõõtmete ja nendevaheliste seoste kaudu. Nii tekib osadus ja nii kogetakse osadusega kaasnevaid väärtusi.

Poliitiline mõõde on seotud asjaoluga, et poliitikas toimuv sõltub kodanikest, kes väljendavad selle kaudu oma lootusi ja ettekujutust tulevikust. Heaks näiteks on kodanikuühiskonna aluseks olevad ühiskondlikud liikumised ja nende võime tugevdada demokraatiat ja osaluspõhiseid poliitilisi protsesse rohujuuretasandil.

See on seotud ideoloogilise mõõtmega, kus määratakse kindlaks see, mida peetakse tõeseks, heaks ja õigeks, ning kus inimesed esitavad oma maailmavaatel ja väärtushinnangutel põhinevaid plaane solidaarsuse, õigluse, rahu ja loodu eest hoolitsemise edendamiseks.

Sotsiaalses mõõtmes saab selgeks, kas igal inimesel on tema identiteedile ja aktiivsusele vastav võimalus ühiskonnaelus osaleda. Kui sellist võimalust ei ole, muutub ideoloogia totalitaarseks: lubatud on ainult üks tõde või väljendatakse ainult ühte lootusekäsitust. Sotsiaalses ruumis on võimalik luua kaasavaid ja võimestavaid mehhanisme osalemise toetuseks ning tõdeda, et inimeste erinevustes peitub suur potentsiaal, mitte probleem.

Tegeliku elu mõõtmed on mõistagi märksa keerukamad, kui sellel joonisel on võimalik kujutada. Lisaks sisaldab iga mõõde sisemisi vastuolusid, mille tõttu tegevus kõigile parema elu loomiseks ei ole sedavõrd tõhus, kui võiks loota.

Sellegipoolest on reisijad alati vajanud teekaarte. Ka lootus vajab teekaarte. Tegelik küsimus seisneb selles, kas lootus – iga inimese sügav igatsus millega parema saabumise järele – tuleneb esmaselt sellest, et me oleme Jumala loodud olendid. Lootus ei ole üksnes olemise lahutamatu mõõde. Me kõik oleme näinud ja lugenud, kuidas lootused võivad täituda: pereliige terveneb raskest haigusest, kogukond lahendab ühiselt tegutsedes oma probleemi, rõhutud saavutavad vabaduse. Sellistes olukordades tekib lootuse keeris, mille energia kandub edasi ka poliitilisse, ideoloogilisse ja sotsiaalsesse mõõtmesse.

Diakoonia ülesanded tulenevad lootusetuse keerisest ja diakoonitegevuse eesmärk on tugevdada lootuse keerist. Diakoonia haarab initsiatiivi ja käib inimestega igal sammul kaasas, aidates teoks teha uuenemise, lepituse ja võimestamise eesmärke.


5. Igas kontekstis esinevad eksistentsiaalsed proovikivid

Oluline on meeles pidada, et mõned inimelu sügavamad mõõtmed on kontekstist sõltumata alati ühesugused. Need on seotud eksistentsiaalsete proovikividega, millega diakoonia peab alati tegelema ning mis tulenevad tõsiasjast, et haigused, valu ja kannatused ei lähe kellestki mööda ning surelike olenditena ei pääse keegi meist surmast. Selle vaatenurga alt saab selgeks, et diakoonia on kõigis inimlikes olukordades vajalik ülesanne ja võimalus.

Lisaks kogeme kõik meis endis peituva ja meid ümbritseva kurjuse jõudu, mis kahjustab suhteid ja ei lase meil tunnetada oma vastutust. Mõnikord läheb meie käitumine vastuollu meie endi sügavamate veendumustega ja me ei suuda teha seda, mida meilt oodatakse. Headel kavatsustel võivad olla ka vastupidised tagajärjed. Teoloogilisest aspektist on see seotud pärispatu mõistega, mille kohaselt ühelgi inimesel pole olemuslikult võimalik hoiduda pattu tegemast. Seetõttu oleme kõik ühtaegu nii kurjuse ohvrid kui ka kaasvastutajad maailmas esineva kurjuse eest.

Aastal 2003 käivitas Etioopia Evangeelne Kirik Mekane Yesus projekti AIDS-i tõttu orvuks jäänud laste abistamiseks. Enamik neist oli elanud juba aastaid üksinda, ilma hoolitsuse ja tulevikulootuseta. Koostöös kohalike kogukonnajuhtidega tegi kirik kindlaks 150 last, kes kõige rohkem selle projekti abi vajaksid. Lisaks toidu ja peavarju pakkumisele oli projekti eesmärk anda lastele uus perekond. Kõigil juhtudel leiti lastele kodud peredes, kes elasid nendega samas kandis. Peredele anti rahalist toetust toidu, voodite, voodiriiete ja vajalike koolitarvete eest tasumiseks. Kiriku töötegijate regulaarsete külastustega tagati, et lastele võimaldatakse arstiabi ja haridust. Kolm aastat hiljem küsiti lastelt, milline oli kõige suurem muutus, mida see projekt nende elus kaasa tõi. Kõigi vastus oli ühesugune: meil on nüüd koht, kus magada, me saame iga päev süüa ja koolis käia ning meil on uued vanemad, õed ja vennad, kellega koos elada. Parim muutus on see, et kui me enne olime kodutud ja üksi jäetud, siis nüüd me kuulume kuskile ja see annab meile lootust tulevikuks.

Aga see ei ole veel kogu tõde. Kristuses oleme patu kütkest vabanenud „uus loodu“ (1Kr 5:17). Seetõttu seisab diakoonia kurjusele vastu kõigil tasanditel, k.a sotsiaalsel ja poliitilisel. Kurjust tuleb märgata ja hukka mõista. Diakoonia kuulutab julgelt teistsuguseid inimeseks olemise võimalusi, lähtudes usu, armastuse ja lootuse perspektiivist.

Loomulikult mõjutab kontekst seda, millisel konkreetsel kujul inimene oma eksistentsiaalseid proovikive kohtab. Lootusetuse keerises viibides võib juhtuda, et valu lisandub valu otsa. See kehtib nii jõukas ühiskonnas kui ka seal, kus valitseb äärmine vaesus. Analoogselt saab kannatusi leevendada seal, kus lootuse keeris tekitab ruumi hoolimiseks, solidaarsuseks, õigluse eest võitlemiseks ja kristlikuks armastuseks, mis „ei hääbu kunagi“ ning „lepib kõigega, usub kõike, loodab kõike, talub kõike“ (1Kr 13:7–8).

Küsimused järelemõtlemiseks

  1. Millised on kõige põletavamad ühiskondlikud probleemid, millele teie kirik peaks oma diakooniatöös keskenduma? Kas need on olemuselt pigem kohalikud, piirkondlikud või ülemaailmsed?
  2. Kuidas toimub teie kirikus diakooniatöö? Kuidas see suhestub eelmises küsimuses osutatud probleemidega?
  3. Kas „lootuse keeris“ on teie kontekstis kõnekas metafoor? Kuidas teie selle abil ennast ümbritsevat eluolukorda tõlgendaksite?


II osa

Diakoonia identiteet

1. Meie usk Kolmainu Jumalasse

Kristlased tunnistavad usku Kolmainu Jumalasse. Sellel usul põhineb kiriku identiteet ja seeläbi ka diakoonia identiteet.

Usk Jumalasse Loojasse tunnistab, et „Issanda päralt on ilmamaa ja selle täius, maailm ja kõik, kes seal elavad“ (Ps 24:1). Usk Loojasse eeldab ka imetlust ja kiitust, millega tunnustatakse kogu loodu väärikust ja sügavat väärtust. See on kooskõlas Looja enda järeldusega iga loomispäeva lõpus: „Jumal vaatas kõike, mis ta oli teinud, ja vaata, see oli väga hea” (1Ms 1).

Psalmis 19 räägitakse koguni kosmilisest rõõmupeost Looja Jumala auks. „Taevad jutustavad Jumala au ja taevalaotus kuulutab tema kätetööd. Päev peab päevale kõnet ja öö kuulutab ööle Jumala tarkust. Ei ole see kõne ega sõnad, mille hääl ei kostaks. Üle kogu ilmamaa käib nende kõla, maailma otsani nende sõna.“ Sarnaselt ülistab Loojat 8. psalmi autor: „Issand, meie Jumal, kui auline on sinu nimi kogu maailmas!“ Seejärel osutab ta inimese ootamatule rollile ja väärikusele: „Kui ma näen su taevast, su sõrmede tööd, kuud ja tähti, mis sa oled rajanud, siis mis on inimene, et sa temale mõtled, ja inimesepoeg, et sa tema eest hoolitsed? Sa tegid ta (ainult) pisut alamaks Jumalast ja ehtisid teda au ja austusega.“

Selline usk on vastuolus mõtteviisiga, et loodu pole midagi muud kui mateeria, mida inimestel on vabadus lausa raiskamiseni tarbida. Mateeria ei ole lihtsalt väärtusetu objekt, vaid Jumala hea tahte väljendus, mida on puudutanud Jumala lõputu armastus. Jumala head loodut ei saa taandada inimeste tarbeesemeks, vaid see väärib eraldi austust ja hoolt. Kõik olendid kuuluvad vastastikuste seoste ja sõltuvuste ökosüsteemi. See üldine vaateviis muutub eriti aktuaalseks ränga ökoloogilise kriisi ajal.

Inimeste väärikuse sügavaim alge peitub selles, et nad on loodud Jumala näo järgi. Ent see ei õigusta mis tahes antropotsentrismi, mille järgi kõigi muude loodute ülesanne on inimest teenida. Vastupidi: Jumal on teinud inimesele eriliseks ülesandeks Jumala loodu eest valitsejana hoolt kanda.

Sedasama kutsumust kinnitab ka diakooniatöö, mille eesmärk on luua võimalusi Jumala ülesande täitmisele kaasa aitamiseks. Selline tegevus on tunnistus Jumala jätkuvast loovast kohalolust maailmas – iga päev ja igas olukorras. See on üks paljudest häältest Kolmainu Jumalale lauldavas kosmilises ülistuses. Luther väljendab taolist arusaama kestvast loomistööst oma „Väikeses katekismuses“:

„Mina usun, et Jumal on mind koos muu looduga loonud, andnud mulle ihu ja hinge, silmad, kõrvad ja kõik ihuliikmed, mõistuse ja kõik meeled ning hoiab neid siiamaani, lisaks sellele riietuse ja jalavarjud, söögi ja joogi, maja ja valdused, naise ja lapsed, põllud ja kariloomad ja kogu vara; hoolitseb iga päev külluslikult selle ihu ja elu vajaduste ning peatoiduse eest, varjab kõigi ohtude eest ning hoiab ja kaitseb kõige kurja eest, ja seda kõike pelgalt isalikust jumalikust heldusest ja halastusest, sõltumata minu mis tahes teenetest ja väärilisusest. Kõige selle eest võlgnen ma tänu ja kiitust talle, selle eest teenin ma teda ja olen talle kuulekas; see on kindlasti tõsi.“

Selline maailmavaade tekitab kristlastes motivatsiooni erinevat liiki diakooniatööks. Lisaks ajendab see kristlasi koostööle kõigi heatahtlike inimestega mõistmises, et iga inimene on loodud Jumala näo järgi ning on seetõttu saanud samasuguse ülesande aidata kaasa Jumala pideva armastuse ja hoolitsuse teostamisele kogu loodu suhtes.

Sellegipoolest möönab kristlik usk, et kurjuse jõud, ebaõiglus ja surm püüavad iga päev nii kirikus kui ka sellest väljaspool elu hävitada ning mõnes olukorras võib tekkida mulje, et need jõud on tugevamad. Ent ka siis jääb lootus püsima, toetudes Piibli sõnumile, et Jumal on elu Jumal, kes annab eriti vaestele ja tõrjututele tulevikuväljavaateid ja lootust (Rm 4:18: „kui lootus näis lootusetu“; Hb 1:1: „Usk on loodetava tõelisus, nähtamatute asjade tõendus“). Selline usk innustab diakooniat kurjusele vastu seisma, õiglust edendama, hädas olijate huvide eest välja astuma ja julgelt tegutsema, olles sel moel uuendavaks lootuse tunnusmärgiks.

Usk Jeesusesse Kristusesse tunnistab teda kui lihaks saanud Jumalat, kes „ei ole tulnud, et lasta ennast teenida, vaid et ise teenida ja anda oma elu lunaks paljude eest“ (Mk 10:45). Siin osutab Jeesus sõna „teenima“ (kr diakonein) kasutades oma messiaanlikule ülesandele nii, et kuulutus ja diakoonia saavad lahutamatuks osaks tema saabumisest jumalariigi teerajajana.

„Jumal armastab kogu inimkonda. Kuna Jumal on meid kõigepealt armastanud, suudame ka meie igat inimest armastada ja tema väärikust austada. Diakoonia mõtleb ja tegutseb eelkõige nende heaks, kelle väärikust on haavatud. Selle eelduseks on usklik hoiak, mille aluseks on Jumala teod ja Kristuse teenimistöö. Seega on kiriku ülesanne kuulutada kogu inimkonnale Jeesuses Kristuses väljendunud Jumala armastust maailma vastu. Diakoonia on selle tunnistuse üks vorm.“ Allikas: DIAKOONIAHARTA, Euroopa Diakoonialiit (Eurodiaconia), 2000

Jeesus kinnitab oma kuulutuses algusest peale tema ees seisva ülesande laiahaardelisust. Jeesuse diakoonial on mitu mõõdet. See on vabastav, lepitav, tervendav ja ülendav tegu kõigi nende heaks, kes on „otsekui lambad, kellel ei ole karjast“ (Mt 9:36); see on asumine kannatajate, alandatute ja tõrjutute poolele. Jeesus kinnitab ja kaitseb oma diakoonia kaudu inimväärikust. See loob ja kindlustab suhteid, mis jäävad püsima isegi kannatuste ja surma ajal. Nii annab diakoonia prohvetlikku tunnistust jumalariigi väärtustest.

Kõik see toob Jeesuse diakoonias nähtavale veel ühe mõõtme: tema meelevalla kutsuda inimesi, isegi patuseid, tema loodud messiaanlikku osadusse ning anda neile jõudu osaleda tema ülesande täitmises. Jeesus osutab sellele samaaegselt Püha Õhtusöömaaja seadmisega: „Ent mina olen teie seas nõnda nagu see, kes teenib“ (Lk 22:27). Seega tähendab Jeesuse diakoonia nii osaduse loomist kui ka sellesse kuulujate määratlemist. See on Jumala lepitava, uuendava ja võimestava armu väljendus. Sama põhisõnumit kannab ka jüngrite jalgade pesemise lugu (Jh 13). Kuigi osutatud peatükis sõna diakoonia ei kasutata, kujutatakse Jeesuse teenimistööd kaaluka teona selles mõttes, et see annab jüngritele „osa“ Jeesusega (Jh 13:8). Seega ei ole jalgade pesemine niivõrd eetiline alandlikkuse väljendus, vaid see teeb teatavaks, et inimkonna ajaloos on saabunud uus ajastu, ning näitab Jeesuse teenivat meelevalda, mis annab kõigile võimaluse kuuluda äsja loodud jüngrite osadusse (Jh 1:12).

Usk Pühasse Vaimu palub, et Jumala eluandev hingus ärataks inimeses usku ja annaks talle jõudu osaleda usklike osaduse elus ja misjonis. Seda näitlikustab Apostlite tegude raamatu 2. peatükis esitatud lugu Püha Vaimu tulekust, milles kirjeldatakse, kuidas algselt hirmunud jüngritele langenud Vaim neid uuendas ja andis neile jõudu misjoniülesande täitmiseks.

Apostel Peetrus kuulutas nelipühipäeval, et Püha Vaimu tulekuga on täitunud prohvet Joeli tõotus: „[…] teie pojad ja teie tütred ennustavad […] ning oma teenrite ja teenijate peale ma valan neil päevil välja oma Vaimust“ (Ap 2:17–18). Asjaolu, et selles kirjakohas on otseselt mainitud nii noori, naisi kui ka teenreid (orje), osutab Püha Vaimu töö kõiki kaasavale iseloomule, mis on paljuski vastuolus levinud ettekujutusega loomulikust võimu jaotusest inimrühmade vahel. Samas on see igati kooskõlas sellega, kuidas Jeesus omaaegse ühiskonnakorra sageli pea peale pööras, andes sõna nendele, kellelt üldjuhul eeldati vaikimist.

Püha Vaim muudab kõigi kaasamise kiriku elu ja diakoonia üheks alusväärtuseks. Ristimine on kiriku elus üks koht, kus seda kaasamist radikaalselt kuulutatakse sellega, et usklike osadusse võetakse vastu isegi väikesed lapsed. Samal ajal on ristimine see hetk, mil Püha Vaim võimestab inimest Jumala ülesande täitmises osalemiseks. Vana kirikutraditsiooni kohaselt antakse igale vastristitule kätte põlev küünal, mis peaks nii talle kui ka kõigile teistele meenutama Jeesuse sõnu jüngritele: „Teie olete maailma valgus. […] Nõnda paistku teiegi valgus inimestele, et nad teie häid tegusid nähes ülistaksid teie Isa, kes on taevas“ (Mt 5:14–16).

Paulus seostab seda oma õpetuses vaimuandidega (charisma): „Armuandides on küll erinevusi, aga Vaim on seesama, ja teenimisviisides on erinevusi, aga Issand on seesama“ (1Kr 12:4). Sellised annid annavad igale kristlasele vajaliku teenimisvalmiduse, kuid loovad ka osaduses tervikuna valmisoleku esindada Kristuse ihu. Nagu ihu koosneb erinevatest liikmetest, nii on ka annid erinevad ja samas ühtviisi väärtuslikud. Paulus hoiatab, et me ei omistaks ühtedele andidele suuremat tähtsust kui teistele, ja meenutab, et ka kõige väiksemad ihuliikmed on vajalikud ja neid ei tohi kaotada.

Luterlikus traditsioonis on sellest andide võrdse väärtuse õpetusest välja kasvanud arusaam usklike üldisest preesterlusest. Seda võiks nimetada ka usklike üldiseks diakooniaks, milleks kõik ristitud on kutsutud ja ette valmistatud, olenemata nende välisest seisusest või sotsiaalsetest tingimustest. See on võimalik eelkõige tänu Püha Vaimu väljavalamisele ja anniks saadud osadusele Kristusega. Sest ristimine laseb meil osa saada Kristuse surmast ja ülestõusmisest, et ka meie võime „käia uues elus“ (Rm 6:4). Kristuses, kes on maailma valgus, uuendatakse tema jüngrid nii, et ka nemad saaksid olla maailma valgus.

Sarnaseid mõtteid väljendab ka „Väikeses katekismuses“ esitatud Lutheri selgitus Püha Vaimu kohta:

„Mina usun, et ma ei suuda omaenda arust või jõust Jeesusesse Kristusesse, oma Issandasse, uskuda või tema juurde tulla, vaid Püha Vaim on mind evangeeliumi kaudu kutsunud, mind oma andidega valgustanud, õiges usus pühitsenud ja hoidnud, nii nagu ta kutsub, kogub, valgustab, pühitseb kõiki kristlasi maa peal ning hoiab neid Jeesuse Kristuse juures ainsas õiges usus. Nende kristlaste keskel annab ta mulle ja kõigile usklikele iga päev kõik patud heldelt andeks ning äratab viimsel päeval minu ja kõik surnud jälle üles ning kingib mulle koos teiste Kristusesse uskujatega igavese elu; see on kindlasti tõsi.“

See lähtekoht loob kindla aluse nii kõigi kaasamisele kui ka võimekusele osaleda Jumala ülesande täitmises.

„Diakoonia on kiriku hooliv teenimistöö. See on tegudes toimiv evangeelium, mida väljendatakse ligimese armastamise, kaasavate kogukondade loomise, loodu eest hoolitsemise ja õigluse eest võitlemise abil.“ Norra Kiriku diakooniaplaanis esitatud diakoonia määratlus


2. Diakoonia kui kirikuks olemise lahutamatu osa

Jeesuse diakooniatöö jätkamine sai algusest peale üheks kristliku osaduse peamiseks ülesandeks. Kindlasti mõjutas mälestus Jeesuse õpetusest esimeste kristlaste väärtushinnanguid ja elustiili: „Sest ma olen teile andnud eeskuju, et teiegi teekiste nõnda, nagu mina olen teile teinud“ (Jh 13:15) ja „Nõnda nagu Isa on läkitanud minu, nõnda saadan ka mina teid“ (Jh 20:21).

Nii muutus diakoonia kõikjal Rooma keisririigis üheks kristlike koguduste elu põhimõisteks. Lisaks hakati sõna diakonia kasutama kirikus juhtiva ameti pidamise kohta (nt Rm 11:13; 2Kr 4:1; Kl 4:17). Apostlite tegude raamatu 6. peatükis esitatud lugu Jeruusalemma koguduse seitsme juhataja ametisse seadmisest kirjeldab, kuidas kreekakeelsete leskede tõrjumine läks vastuollu kiriku kaasava iseloomuga. Sellega ei sattunud ohtu üksnes igapäevases abiandmises kõrvale jäetud leskede väärikus, vaid ka kirikliku osaduse diakooniline olemus ise. Seda ignoreerides jätaksime ühtlasi tähelepanuta patu laastava jõu ja potentsiaali hävitada see, mille Jumal on Kristuses lepitanud. Kõigil ametisse seatud seitsmel mehel olid kreeka nimed ja seega oli neil tõenäoliselt leskedega ühine kultuuriline ja sotsiaalne taust, aga nende seadmine ei olnud üksnes praktiline otsus asjade paremaks korraldamiseks. Sellega kindlustati ühtlasi kiriku põhimõttelist enesemõistmist, millest oli kasu nii tervele laiemale osadusele kui ka kiriku avalikule tunnistusele. Kõik seitse olid „täis Vaimu“ – see on meeldetuletus, et kirikule elu andev Püha Vaim on ühtlasi õnnistavaks jõuks selle diakoonilisele eluviisile. See lugu jätkub nii: „Ja Jumala sõna levis ning jüngrite arv Jeruusalemmas kasvas väga suureks“ (Ap 6:7).

Seega on diakoonia seotud koguduste eetose ja struktuuriga. Teisiti öeldes osutab see nii kiriku olemuslikule sisule kui ka selle välisele avaldumisele igapäevaelus, plaanides ja projektides. Nii on loomulik, et diakooniaks on hakatud nimetama teatud konkreetseid tegevusi. Üheks näiteks võib tuua juba mainitud igapäevase toidu ja muude vajalike asjade jagamise (Ap 6).

Teine näide on Pauluse ja tema kaastöötajate korraldatud korjandus Jeruusalemma vaese koguduse heaks. Seda algatust mainitakse Uues Testamendis mitmes kohas ja selle kohta öeldakse lihtsalt „diakoonia“. Kõige põhjalikum kommentaar on esitatud 2. Korintose kirja 8. ja 9. peatükis. Teoloogilise diakooniakäsituse väljatöötamise perspektiivist on tänapäevalgi huvitav ja õpetlik see viis, kuidas Paulus manitseb Korintose kogudust korjanduses osalema.

Hakatuseks tuleks märkida, et Paulus ei räägi otsesõnu Jeruusalemma koguduse rahalistest raskustest. On võimalik, et sealne olukord oli niigi üldteada ja sellele polnud vaja enam sõnu kulutada. Ent väga tõenäoliselt võib selles väljenduda ka sügavam arusaam diakooniast kui tegevusest, mis lähtub pigem kindlatest teoloogilistest ja eklesioloogilistest põhimõtetest kui konkreetsetest inimliku puuduse olukordadest.

Pauluse jaoks väljendub diakoonia kaudu koinonia – jumalarahva uus osadus Jeesuses Kristuses. Huvitaval kombel kasutabki Paulus kreeka keeles otseselt väljendit κοινωνία τῆς διακονίας (2Kr 8:4). Diakoonia ühendab Korintose, Makedoonia, Jeruusalemma ja muude paikade kristlikke kogudusi nii eesmärgina kui ka nende olemasolu sisuna, mida väljendab eelkõige Jeesuse diakooniategevus: „Te ju teate meie Issanda Jeesuse Kristuse armu, et tema, kuigi ta oli rikas, sai teie pärast vaeseks, et teie saaksite rikkaks tema vaesusest“ (1Kr 8:9).

Arm on siin võtmesõna. Paulus kasutab seda sõna moel, millest võib mõista, et arm on midagi enamat kui lihtsalt teatud ellusuhtumine: pigem väljendub see aktiivse sekkumisena, nagu võib näha lihaks saanud Jeesuse ja tema päästetöö näitel. Osadust loob ja hoiab Jumala arm, mis saab meile nähtavaks armastusteona. Kristuses olemine tähendab tema armus olemist ja tema jätkuvas armastusteos osalemist. Diakoonia praktikast ning kaasamisele ja aineliste vahendite üksteisega jagamisele orienteeritud eetosest tulenevad ka selged eetilised nõuded, kuid selle esmaseks aluseks on kogetud Jumala arm ja annina saadud võimalus kuuluda selle armu loodud osadusse.

See võib jätta mulje, et diakoonia on midagi sügavalt spirituaalset, millel on vähe pistmist igapäevaeluga, aga 2Kr 8 viimane lõik näitab diakoonia praktilist suunitlust. Paulus räägib siin korralduslikest küsimustest ja aruandmisest kogutud rahaga ümberkäimise kohta, osutades nõnda vastutuse ja läbipaistvuse tähtsusele diakoonias. Ent ka siin leiame viiteid osadusele. Ausus on miski, mis kuulub suhete juurde: nii suhetes Jumalaga kui ka kaasinimestega. Ebaausus tähendaks osaduse lõhkumist. Tähelepanuväärselt kasutab Paulus Tiituse kohta, kes on määratud diakooniat korraldama, sõna „kaasosaline“ (κοινωνός, 2Kr 2:23), mis väljendab partnerlust ja pühendumist osaduse heaks töötamisele.

Teise Korintose kirja 9. peatükis lisandub diakooniateoloogiale uue mõõtmena seos kiriku liturgiaga: diakoonia kasvab välja jumalateenistusest ja selle eesmärk on tänada Jumalat tema sõnulkirjeldamatu anni eest (2Kr 9:15). Diakoonia on armastusekäsust lähtuv vastus konkreetsetele olukordadele, kus valitseb kannatus, puudus ja ebaõiglus, väljendades nõnda seda, mida kirik usub ja tunnistab: maailma tervendavat Jumala armu.

Seega on diakoonia kirikuks olemise lahutamatu osa, mida ei saa taandada ainult teatud pühendunud isikute tegevuseks või üksnes teatud väliste ühiskondlike tingimuste korral vajalikuks reaktsiooniks. Diakoonia on sügavalt seotud sellega, mida kirik oma liturgias ülistab ja sõnas kuulutab. Samal moel on liturgia ja sõnakuulutus omakorda seotud diakooniaga. Kiriku osadus (koinonia) saab nähtavaks selle kolme peamise avaldumisvormi kaudu.


Joonis 2. Kirikuks olemise mõõtmed

Joonis peaks näitlikustama, et ülistamine, kuulutamine ja teenimine kui kolm mõõdet on üksteisega seotud, kasvavad üksteisest välja ning ei saaks ilma üksteiseta eksisteerida. Diakooniat ei saa lahutada sellest, mida kirik kuulutab ja ülistab. Mõõtmed ei ole omavahel hierarhilises suhtes, vaid on kõik ühtviisi osaduse avaldumisvormid.

Sarnaselt saab selgeks, et kiriku kuulutus ja jumalateenistus peavad olema juurdunud diakoonias. Vastasel korral tajutakse kuulutust proselütismina ja jumalateenistust spiritualismina. Kõik kolm mõõdet suunavad ja sütitavad üksteist vastastikku. Kui üks mõõde on puudu, pole ka elu ja misjon osaduses täielik. See jääb halvatud kehaks, sest üks eluline liige on amputeeritud.

Diakoonia identiteedi võti peitub selle vertikaalse ja horisontaalse mõõtme lahutamatuses. Ilma vertikaalse mõõtmeta kaotab diakoonia usulise maailmavaate ja kandepinna selles, mida kirik kuulutab ja ülistab. Tekib oht, et diakoonia muutub pelgalt sotsiaalseks meetmeks, mis lähtub ilmalikest huvidest ja eesmärkidest.

„Kirik on Kristuse sõnas ja Vaimus ühe ihuna kokku tulnud isikute kogudus, mis koosneb eri liikmetest, kellest igaühe on amet ja töö on pühendatud kogu ihu ja selle kõikide liikmete hüvangule.“ Martin Bucer, 1538

Samavõrd möödapääsmatu on diakoonia jaoks horisontaalne mõõde. Ilma selleta kaotaks diakoonia sideme tegeliku eluga ja ei suudaks reageerida ühiskonna probleemidele. Sellisel juhul muutuks diakoonia ülemäära spirituaalseks ning jääks liigselt kinni oma teoloogilistesse ja kiriklikesse raamidesse.

Järelikult peab diakoonia suutma dialektiliselt vahendada nii vertikaalset kui ka horisontaalset aspekti. See tähendab, et diakoonia üle arutlemine peab toimuma interdistsiplinaarselt, võttes arvesse nii teoloogia kui ka sotsiaalteaduste järeldusi.

Ent diakoonia vertikaalse ja horisontaalse mõõtme vastastikuse seose tõdemine ei tähenda nende kriitikavaba segamist. Käesoleva dokumendi III osas käsitletakse olulist küsimust, kuidas on diakoonia seotud kuulutusega. Selle küsimuse üks raskuspunkte puudutab seda, kuidas kahte mõõdet ilma neid lahutamata ega segamata eristada. Hea diakooniatava juhindub kristlikust identiteedist ja usust armulisse Jumalasse. Diakooniat ei saa kasutada kui vahendit moraali- või usuõpetuse levitamiseks, sest see oleks lugupidamatu Piiblis esitatud inimväärikusekäsituse suhtes, eriti kui seda tehakse olukorras, kus inimesed on äärmiselt haavatavad ja vajavad teistelt abi. Kuna Jumala arm on tasuta and, peab ka diakooniatöö olema helde ja tingimusteta. Üksnes sel juhul saab see olla Jumala „ütlemata suure anni“ (1Kr 9:15) väljendajaks ja sellest tunnistajaks.

Kui me mõtestame kirikut läbi jumalateenistuse, kuulutuse ja teenimise mõõtme, siis saab selgeks, et ka diakoonia ei saa jääda vaikseks, vaid peab avalikult sõna võtma. Selles tehakse alati teatavaks, et diakooniatöö liikumapanev jõud on usk, ning antakse tunnistust usku toitvast ja lootust andvast Jumala armastusest. Samal kombel peab diakoonia jääma ustavaks oma prohvetlikule ülesandele, võtma sõna kannatusi põhjustavate ja inimväärikust alandavate patuste käitumisviiside ja struktuuride vastu ning väitlema inimlikuma ja õiglasema ühiskonna poolt. Sageli on just diakooniatöötajad olnud need eestvedajad, kes on aidanud kiriku tähendusel teiste inimeste jaoks esile tulla: olla teeniv osadus ja – veel olulisemana – kirik, mis seisab ise vaesena vaeste poolel.

Siin esitatud kirikuks olemise kolmest mõõtmest järeldub alternatiivne maailmakäsitus, mis väärtustab inimsuhetes võrdsust ja mõlemapoolsust. Kaasamisest saab lakmuspaber, mis näitab, kas Jumala armust antud identiteet kiriku elus ka tegelikult avaldub. Selles rollis võib diakoonia kirikult nõuda, et ta ei muganduks senise olukorraga, vaid astuks vastu nii ühiskonnas kui ka kirikus endas tekkinud inimlikele võimustruktuuridele.

Siin on oluline mõelda juhtimismudelitele ja ‑tavadele. Igasugune juhtimine eeldab volituste ja võimu kasutamist. Ent on suur vahe, kas võimu kasutatakse võimuna inimeste üle või inimeste heaks. Jeesus teostas oma messiaanlikku meelevalda (kr ἐξουσία) haigete ja rõhutute ülendamiseks, nende ühiskonda ja koguni oma riigi osadusse kaasamiseks ning nende võimestamiseks, et nad saaksid osaleda tema ülesande täitmises maailmas. Selline võimu kasutamine inimeste heaks, nende väärikuse kaitseks ning uuenemise, lepituse ja võimestamise soodustamiseks on meelevald, mida Jeesus soovitas jüngritel nende tulevases juhirollis rakendada (Mk 10:42–45; Jh 13:15, 20:21). See ei ole taoline võim kellegi üle, mida maailmas sageli esineb seal, kus vägevad kasutavad oma meelevalda inimeste allasurumiseks, vaigistamiseks ja iseendale piiramatu tegevusvabaduse loomiseks.

Veel üks lakmusvaldkond on seotud sooga. Naiste juurdepääs juhtivatele ja otsustusvastutusega ametikohtadele näitab selgelt, mil määral kirikud kaasamist kui kiriku elu põhiväärtust praktikas teostavad. Sellelt lähtekohalt on naiste ordineerimine põhjendatud eelkõige teoloogiliselt, kuna selles väljendub nähtaval kujul kõigi Jumala loodud inimeste väärikus ja kutsumus osaleda täiel määral Jumala ülesande täitmises.

Sarnase tähelepaneku võib teha seoses noorte ja eakatega. Kui noori julgustatakse aktiivselt osalema ja juhtimisvastutust võtma, siis ei tehta seda üksnes noorte endi pärast, vaid ka terve osaduse heaolu nimel, kuna see vajab noorte vaatenurka ja kaasalöömist. Sarnaselt läheb kaotsi eakate inimeste panus, kui ei hinnata nende elukogemust ja tarkust.

Kaasava ja osaluspõhise ühistegevuse saladus peitub just selles, et taoline toimimisviis on kasulik kõigile osalistele. Seda kinnitab ka teoloogiline osadusekäsitus, mille kohaselt osadus ise tunnistatakse Jumala anniks, mida saab täielikult kogeda vaid siis, kui me ühe ihu erinevate liikmetena üksteist tunnustame ja igaühele antud ande üksteisega jagame


3. Armulaua diakoonia

Armulaud on veel üks oluline kirikuelu aspekt, mis hõlmab teenimist ja annab teenimiseks vajalikku jõudu. Meid oma lauas teeniv Issand tugevdab meid seeläbi ühtlasi diakooniliseks teenimiseks. Õigeusu traditsioonis nimetatakse diakooniat mõnikord ka liturgiale järgnevaks liturgiaks, osutades sellega armulaual kogetava uuenemise müsteeriumile, mis annab osalejatele võime olla igapäevaellu tagasi pöördudes uuenemise, võimestamise ja lepituse vahendajaks.

Armulaua pühitsemisega kuulutatakse Jumala tingimusteta armastust Kristuses ja Jumala diakoonia kaasavat iseloomu. Me kõik tuleme armulauale tühjade kätega ja teadmises, et lauaosadus on meile antud vaid Jumala armust Kristuses. Asjaolu, et püha õhtusöömaaega võõrustab Kristus ise, annab meile jõudu ja indu aidata maailmas kaasa Jumala diakooniale. Selline käsitus muudab küsitavaks mõnede kirikute tava pühitseda armulauda vaid mõned korrad aastas.

Tuleb ette ka seda, et kirikud korraldavad altarisakramenti nõnda, et sellel ei saa osaleda oma käitumise tõttu „väärituks“[7] koguduseliikmeks peetavad inimesed. Selline kiriku distsipliini moralistlik kasutamine võib ähmastada armulaua diakoonilist mõõdet, uuendavat jõudu ja kõiki kaasavat olemust maailmas, kus paljud inimesed kogevad tõrjumist.

Tänapäeval võib inimeste tunnistamine armulauda mitteväärivaks toimuda mitmesugusel moel, aga iga kord, kui selline olukord tekib, peaks see andma kirikule põhjust endasse vaatamiseks. Ei olnud väga ammu, kui mõned kirikud ei lubanud teatud inimesi Issanda laua ümber nende nahavärvi tõttu. Tänapäeval häbimärgistatakse inimesi vahel seepärast, et nad elavad HIV-iga või nende perekondlikku elukorraldust peetakse moraalselt kohatuks. Ent kutsumus kaasamisele jääb alati kiriku diakoonilise olemuse oluliseks väljendusvormiks.

Kirjas Korintose kogudusele kritiseeris Paulus teravalt sellist armulaua pühitsemise korda (1Kr 11). Ühtsuse loomise asemel oli sellest saanud eraldatuse ja enesekesksuse ilming. Kui Paulus palus koguduseliikmetel üksteist oodata, siis tõenäoliselt mõtles ta kõige vaesematele, kes pidid teenijate või orjadena hiliste õhtutundideni tööl olema. Kui ülejäänud alustasid söömaaega enne, kui kõige vaesematel tekkis võimalus selle pühitsemisel osaleda, seadis see otseselt ohtu osaduse diakoonilise olemuse.

Armulaual on lisaks kaasamisele mitmeid muid olulisi diakoonilisi mõõtmeid. Neis kõigis väljendub erineval moel Jumala uuendav jõud Jeesuses Kristuses ning need kujundavad diakoonia identiteeti.

Üks selline diakoonia mõõde on külalislahkus. Uus Testament sisaldab mitmeid külalislahkusest rääkivaid lugusid (Lk 7:36–50, 14:7–24, 22:14–30). Neist kumab läbi antiikaegne eetos, et lauaosadus on midagi palju enamat kui vaid koos söömine: see väljendab sõprust, vastastikust sotsiaalset tunnustust ja solidaarsust. Just sellepärast mõjus paljudele provokatiivelt Jeesuse komme einestada koos inimestega, keda „lugupeetud“ ühiskonnaliikmed ei oleks oma laua äärde lubanud. Pidalitõbise Siimona majas lauda kutsutuna kaitses ta ägedalt naist, kes oli tulnud teda salvima. Seekord pahandasid isegi tema enda jüngrid, et ta oli lubanud naise nende ühise laua juurde (Mt 26:6–13).

Sel kombel näitas Jeesus, et Jumala külalislahkus on üks tema messiaanliku ülesande põhielemente, mis kõlab kokku psalmisti kunagise kuulutusega: „Sa katad mu ette laua mu vastaste silmade all; sa võiad mu pead õliga, mu karikas on pilgeni täis. Ainult headus ja heldus järgivad mind kõik mu elupäevad ja ma jään Issanda kotta eluajaks“ (Ps 23:5–6).

Kiriku diakooniatraditsioonis antakse sellist pelgupaika kodututele, orbudele ja leskedele. Tagakiusatutele pakutakse varjupaika. Seda tehes tekib kirikule oht sattuda ise tagakiusamise objektiks ja jääda ilma rahumeelsest ühiskonnas elamise võimalusest. Ent Jeesuse eeskuju järgides kuulub külalislahkus prohvetliku diakoonia ülesande juurde. Seda kinnitab apostli manitsus: „Abistage pühasid nende puuduses, püüdke olla külalislahked“ (Rm 12:13). Taoline külalislahkus hõlmab ka teiste inimeste eest kõnelemist ja nende kaitsmist.

Veel üks lauaosaduse oluline mõõde on jagamine. Laua ääres ei vahetata üksnes sõnu, lugusid ja kogemusi, vaid sageli ka söögi- ja joogipoolist. Laud ei tähenda siin konkreetset mööblieset, vaid pigem kujundlikult seda kohta, kus inimesed koos einet võtavad ja üksteisega oma ühtekuuluvuse andi jagavad.

Laud on eelkõige eriline koht, kus leiab aset lepitus. Laud võimaldab inimestel silmast silma kohtuda olukorras, kus igaühe nimi ja identiteet on teada ning igaühega tulevad kaasa tema elu lood ja mured. Jagamise vaim loob uusi suhteid, mis lihtsustavad andeksandmist ja uut algust. Kuna kristlased ise kogevad Issanda laua ümber lepitust, motiveerib see neid täitma kiriku lepitusametit (1Kr 5:18). Tasub märkida, et kreekakeelses originaalis kasutatakse lepitusameti kohta väljendit „lepituse diakoonia“ (διακονία τῆς καταλλαγῆς), mille eeskujuks on ilmselt Jeesuse diakoonia ja tema kõiki varjundeid arvesse võttev käsitus kannatustest ja ebaõiglusest.

Armulaua keskmeks on uuenemise saladus. Tavalist leiba ja veini võetakse vastu Kristuse kalli ihu ja verena. Patud antakse andeks ja patused uuendatakse, et nad suudaksid olla argiellu tagasi pöördudes teistele uuenemise vahendajad. Masendus muutub lootuseks ja valmiduseks rõõmuga teenida. Just seda kogesid jüngrid Emmauses, kui teel kohatud kaaslane nende kodus leiba murdis ja ennast nende lauas ülestõusnud Issandana ilmutas. Saladuslikul kombel võttis neile seni veel tundmatu külaline endale võõrustaja rolli ning avas nendega leiba ja veini jagades nende silmad. Lauaannid tugevdasid nende ihu, hinge ja vaimu ning innustasid tagasi Jeruusalemma kiirustama, et juhtunust teistele jüngritele rääkida.

Loomulikult esineb olukordi, kus on raske näha mingeid uuenemise tundemärke, eriti meie argielus. Sellegipoolest kutsub uuenemise saladus usklikke endiselt armulauale, kus nad paluvad: „Tule, Issand, uuenda maailma“. Ikka ja jälle saavad nad uut innustust uuekssaamise lugudest. Üks selline on näiteks lugu Sakkeusest, kes kutsus Jeesuse oma laua äärde, kuid mõistis siis, et hoopis teda on kutsutud. See kogemus muutis teda ja sundis kuulutama: „Vaata, Issand, poole oma varandusest annan ma vaestele, ja kui ma olen kelleltki midagi välja pressinud, siis ma annan neljakordselt tagasi“ (Lk 19:8).

Sellest loost nähtub, et kaastunne ja õiglus on uuenemise välised tundemärgid, mis näitavad ka kiriku puhul, kas kirik soodustab inimeste uuekssaamist.


4. Head teod

Teistele hea tegemine on Kristuses antud uue elu lahutamatu osa. Luterlased on suhtunud alati kahtlustavalt sellesse, kui head teod ülendatakse kohustuslikuks nõudeks. Kardetakse, et tegude liigne rõhutamine võib vähendada ainult usu läbi õigeksmõistmise tähtsust. Sel põhjusel võib isegi diakoonia olla mõnede luterlaste jaoks probleemne, eriti kui seda kujutatakse kiriku olemusliku osana.

Seoses sellega on kasulik meenutada Augsburgi usutunnistuses esitatud luterlikku õpetust heade tegude kohta:

 „Samuti õpetatakse, et see usk peab kandma häid vilju ja tegusid ning et häid tegusid, mida Jumal on käskinud teha, peab tegema Jumala pärast ja mitte lootma nendega Jumala armu ära teenida. Sest me saame patud andeks ja õigeks usu tõttu Kristusesse, nii nagu Kristus ütleb: „Kui teil saab tehtud kõik, […] siis öelge: me oleme tarbetud orjad“ [Lk 17:10]. Nii õpetavad ka kirikuisad. Ambrosius ütleb: „Nii on Jumal kindlaks määranud, et see, kes Kristusesse usub, on õnnis ja tema patud on talle andeks antud mitte tegude, vaid üksnes usu läbi, ilma teeneteta“ (CA VI).

Siin heidetakse kõrvale selline heade tegude käsitus, mille kohaselt neid tehakse eesmärgiga Jumala ja inimeste ees midagi välja teenida. Häid tegusid mõistetakse usu läbi Kristuses saadudu uue elu nähtava väljendusena, nagu on kirjas ka ühisavalduses õigeksmõistuõpetusest:

„Armu kui Jumala poolt usus, lootuses ja armastuses õigeks mõistetute osadust võetakse alati vastu Jumala pääste- ja loomistöö kaudu. Ent sellegipoolest on õigeksmõistetutel vastutus seda armu mitte raisku lasta, vaid selles elada. Üleskutse headele tegudele on üleskutse oma usku praktikas teostada.“[8]

Lutheri jaoks seostub see tugevalt arusaamaga Jumala armastusest, mis on maailmas kohal Kristuse kaudu. Kõigile ristitutele on Kristuses kingitud seesama armastus ja nende teod väljendavad Jumala head tahet kogu loodu jaoks. Seega ei tähenda kristlik kuulekus kuulekust mingitele moraali- või vagadusnormidele eesmärgiga saada Jeesuse sarnaseks, vaid selle järgimist, kes me Kristuses oleme. See ei eelda mingit erilist pühendumist või tahet, vaid kasvab välja Kristuses saadud uuest elust ja Püha Vaimu võimestavast kohalolust.

Seda on oluline meeles pidada alati, kui diakooniat kujutatakse kui kristlaste tänulikku vastust sellele, mille nad usus on vastu võtnud. Taoline sõnastus võib jätta mulje, et diakoonia on mõnes mõttes nagu teine vaatus, mis järgneb esimesele vaatusele ehk usu läbi õigeksmõistmisele. Selliselt mõistetud diakoonia oleks usu tagajärg: kohustus teha häid tegusid tänutäheks Kristuses kingitud armu eest, mitte aga usu enda lahutamatu osa.

Lutheri käsituses ei saa usu läbi õigeksmõistmist kirjeldada sel kombel kahest vaatusest koosneva näidendina. Usklik on õigeks mõistetud ainult ja eranditult Kristuses ning sellega kaasneb kaks võrdselt olulist aspekti. Ühelt poolt tähendab see osasaamist Kristuse suhtest Jumala kui Isaga ning Kristuses õigeksmõistetud jumalalasteks muutumist. Teiselt poolt tähendab see osasaamist Kristuse teenimistööst selles maailmas, tema diakoonias osalemist.

Luther selgitab seda käsitust oma „Traktaadis kristlase vabadusest“, kust võib leida järgmise kuulsa mõttetera: „Ristiinimene on kõige vabam isand ja pole kellegi alam. Ristiinimene on kõige kohusetruum teener ja kõikide alam.” See samaaegselt vabaks isandaks ja teenriks olemise kaksikidentiteedi eeskuju lähtub Kristusest Jeesusest, „kes, olles Jumala kuju, […] loobus iseenese olust, võttes orja kuju, saades inimese sarnaseks“ (Fl 2:6–7).

Ristimise kaudu saab usklik osa samast identiteedist. Luther kinnitab: „Sellest võime järeldada, et kristlane ei ela eneses, vaid Kristuses ja oma ligimeses, vastasel korral ta ei ole kristlane. Ta elab Kristuses usu läbi ja ligimeses armastuse läbi. Usu varal on ta tõstetud endast kõrgemale, Jumalani, aga armastuse varal laskunud endast allapoole, ligimeseni […].“[9]

Kõige eelneva põhjal võiks arvata, et diakooniat on lihtne selgitada ja praktiseerida. Tegelikkus on mõistagi palju keerukam. Nagu iga muu inimtegevus, võib diakoonia vahel eksida ja oma eesmärki mitte saavutada. Teoloogiliselt saab seda selgitada õpetusväljendiga simul justus et peccator (ühtaegu õige ja patune), mis osutab asjaolule, et kristlane jääb patuseks ka siis, kui ta on armu läbi õigeks mõistetud. Kristlase elu kujundab pidev heitlus vastandite vahel: ühelt poolt see, kelleks me Kristuses juba oleme saanud, ja teiselt poolt meie inimlik patusus. Samas me ei peaks tegema selle tõttu pessimistlikku järeldust, et head teha polegi võimalik. Ent me ei peaks ka naiivselt uskuma, et head inimesed suudavad alati ainult head teha. See peaks aitama meil oma olukorda inimestena, meie piiratust ja patusust, kainelt hinnata, kuid ühtlasi peaks meil võimaldama näha meie jumalanäolisusest tulenevat väärikust ja Kristuse ihusse kuulumisega kaasnevat kutsumust.

Teoloogiast võib leida veel mitmeid mõisteid, mis aitavad selgitada diakoonia dialektilist positsiooni Kristuses antud uue elu ja minevikust kaasa tulnud elukorralduse vahel. Uues Testamendis kasutatakse sõna ajastu (αἰών; Ef 2:7; Gl 1:4; Kl 1:26), et osutada nii nendele ajaperioodidele, mis tuleb läbida enne Jumala päästeplaani teostumist, kui ka nendevahelistele pingetele.

Luther ja mitmed teised teoloogid eelistavad rääkida selles kontekstis kahest riigist: neist üks on praegune maailm, kus me oleme sunnitud taluma selle piiratust ja kannatusi, ja teine on Jeesuse kuulutuse kohaselt peatselt saabuv ja temas juba saabunud jumalariik, kus me ootame selle kõigi õnnistuste täitumist (Mk 1:15; Mt 12:28).

Diakooniatööd tehakse selles vahepealses olukorras juba saabunu ja veel oodatava vahel. See annab tunnistust Jumala armust ja hoolitsusest loodu eest, kuna näitab kristlastele antud võimet koos teistega ja teistele head teha. Ent sellest kumavad läbi ka inimeste vead ja rikutus. Seda teadvustades peaksime suutma vältida romantiseeritud või koguni triumfaalset diakooniakäsitust. Diakoonia peab jääma enesekriitiliseks ja realistlikuks, kuid mitte kaotama sealjuures veendumust, et tänu Jumala armule võib aardeid leida ka hapratest „saviastjatest“ (2Kr 4:7).


5. Diakoonia vaimsus

Spirituaalsuse ja diakooniatöö vastastikust seost näitab hästi püha Benedictuse kuulus ütlus „Ora et labora“ (palveta ja tee tööd), mis hiljem sai kloostrielu korraldamise juhtlauseks. See ütleb, et mõlemad nimetatud elemendid on tähtsad ja sõltuvad teineteisest. Tõeline palve saab lihaks tegeliku elu kogemustes ja võitluses surma jõudude vastu. Samal kombel lähtub diakooniatöö sellest, mida me usus näeme ja lootuses igatseme.

Kiriku igapäevaelus toimub jumalateenistuse ja diakoonia pidev vastastikune toetamine. Enamikul liturgia elementidest on selge diakooniline mõõde. Õigesti jagatud sakramendid (Augsburgi usutunnistus VII) kannavad armu ja diakoonia identiteeti nii üksikkristlaste kui ka terve osaduse elus. Varakirikus oli levinud tava, et diakonid jagasid armulaualt üle jäänud leiva vaestele, mis oli otsekui nähtav märk sellest jumalateenistuse ja diakoonia vastastikusest seosest. Sellist diakooniat nimetati „liturgiaks pärast liturgiat“ ning see rajas vaeseid toetades nähtava silla uuendava armu kahe aspekti vahele.

„Me ei tee Jumala tööd sellepärast, et seda on vaja Jumalale, vaid kuna seda on vaja meie ligimesele. Me teeme Jumala tööd Kristuse nimel maailmale eluks.“ Piiskop Mark S. Hanson, LMLi president 2003–2010

Diakoonia vaimsus juhindub uuenemise saladusest ja pealtnäha tähtsusetuna tunduva tähtsusest. See saab innustust ennast alasti ja näljas olijatega samastanud Issanda tõotusest (Mt 25). Kodukülastusi ja külalislahkust ei nähta selles üksnes diakooniategevuse alaliikidena, vaid hetkedena, kus „ise seda aimamata“ võib kohata ingleid (Hb 13:2).

Vaimsust võib mõista kui asjade sügavama tähenduse tajumisele suunatud mõttehoiakut. Diakoonia vaimsus näeb Jumala kohalolu igapäevaelus, eriti olukordades, kus inimesed peavad oma elu ja väärikuse pärast võitlema. Selles tuntakse Jumalat kui teda, kes kuulutab: „Ma olen küllalt näinud oma rahva viletsust […].ja ma olen kuulnud nende kisendamist […];seetõttu ma tean nende valu ja olen alla tulnud neid […] päästma“ (2Ms 3:7–8). Selliselt mõistetud Jumalast rääkides on kohasemad päästvale sekkumisele osutavad tegusõnad kui staatilist olemist väljendavad nimisõnad.

Diakoonia vaimsus näeb inimesi Jumala loodute ja antutena. Sarnaselt nähakse inimeste osadust kohana, kus saab kogeda, edendada ja omavahel siduda rahu ja õiglust. Kuna igaühele meist on antud erinevad annid, on meil võimalik kogeda, kui rikas on osadus, kus neid ande jagatakse. Diakoonia vaimsuse eesmärk on sellist kirikusse ja ühiskonda kuulumisega kaasnevat rikkust välja tuua ja suurendada.

Lisaks kujundab diakoonia vaimsust ka ristiteoloogia. See teoloogia rõhutab, et ainult Jumal saab kurjuse kaotada. Jeesus Kristuse rist on Jumala eitus inimlikule enesekindlusele; see kuulutab Jumala päästvat võitu kannatuste, ebaõigluse ja surma üle. Jumala armulik kaastunne loob vaimsuse, mis on tähelepanelik kannatavate inimeste suhtes ning kannustab solidaarsusele ja julgele tegutsemisele. Seda vaimsust toidab usk, et Jeesuses Kristuses on juba avatud tee, mis viib ristilt (via crucis) ülestõusmiseni (via resurrectionis). Teisiti öeldes hüljatakse siin keerukate probleemide lihtsad lahendused ja lihtsustatud vastused ning ollakse valmis maksma sellise solidaarsusele ja parema maailma loomisele suunatud diakooniategevuse eest täit hinda.

Seega ei kujunda diakoonia vaimsus üksnes meie tegusid, vaid ka meie olemust. See mõjutab isiksust tervikuna ja puudutab kõigi osaliste südant. Diakooniast saab selles maailmas elamise viis. Diakoonia vaimsus on elukestev holistlik kogemus, mis võimestab ja kujundab südant nii, et diakoonia muutub teatud mõttes harjumuseks või eelsoodumuseks, mis annab meie elule suuna ja ergutava jõu. Selline holistlik diakoonia vaimsuse käsitus kasvab välja elulähedasest vaimsest praktikast.

Pidevalt teiste vajadustele tähelepanu pööravate inimeste jaoks on diakoonia vaimsus oluline jõu allikas. See aitab meil ka enda vajadustega arvestada ning need jumalateenistusel, palves ja rituaalides Jumala ette tuua. Sageli raskeid ülesandeid täitvad vabatahtlikud ja täiskohaga diakooniatöötajad saavad järgida Jeesuse kutset: „Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise“ (Mt 11:28). Oluline on võtta ruumi ja aega oma vaimu toitmiseks. Kui ületöötanud töötegijad ja vabatahtlikud märkavad enda juures läbipõlemise sümptomeid, muutub diakoonia vaimsus nende diakooniategevuse oluliseks osaks.

Sellele osutab ehk väikese huumorivarjundiga ka Jeesuse tähendamissõna pärast pikka päevatööd koju pöörduvatest sulastest, kellel isand ei luba puhata, vaid käsib õhtusöögi valmistada. Jeesuse kokkuvõtlik järeldus kõlas: „Nõnda ka teie: kui te olete teinud kõik, mis teil on kästud, siis öelge: Me oleme tühised sulased, me oleme ju teinud, mis meie kohus oli teha“ (Lk 17:10).

Esmapilgul võib sellest ütlusest jääda mulje, et diakoonia peab olema väsimatu teenimine, mida isegi Issand ise ei tunnusta, ja sellega töö tegijad on otsekui väärtusetud sulased. Ent diakoonia vaimsus näeb seda teisiti: see on absoluutne vabadus teenida, mis ei sõltu kellegi isiklikust ettevalmistusest, tulemusaruannetest ega ka ümbritsevate inimeste kiitusest. See vabadus saab üha uuesti toitu Jumala armust, kui me tajume, et me ei ole oma valdkonnas tööd tehes üksi jäetud, vaid meiega on kaasas Issand ja paljud teised, kes pakuvad meile osadust ja võimalust üksteisele toetuda.

Küsimused järelemõtlemiseks

  1. Mil määral vastab II osas esitatud teoloogiline käsitlus teie kiriku õpetusele ja kuulutusele?
  2. Milliseid seoseid leiate selle teoloogilise käsitluse ja teie kiriku diakooniatöö erinevate avaldumisvormide vahel? Kuidas saaks neid seoseid edasi arendada?
  3. Selles jaotises on esitatud mõned Piibli kirjakohad, mille põhjal saab kujundada teoloogilise diakooniakäsituse. Milliseid tekste või mõisteid võiks nendele lisada või veel rohkem rõhutada?
  4. Milline on teie kogemuses diakoonia seos jumalateenistuse ja vaimsusega? Millises suunas võiks see seos teie arvates edaspidi areneda?

[1] Mission in Context: Transformation, Reconciliation, Empowerment. An LWF Contribution to the Understanding and Practice of Mission. LWF, Geneva, 2004.

[2] Addis Abeba konsultatsiooni aruanne on avaldatud väljaandes Serving the Whole Person. The Practice and Understanding of Diakonia Within the Lutheran Communion. Documentation 54/2009. LWF, Geneva. See sisaldab ka piirkondlikke aruandeid ning piirkondlike õpitubade järeldusi ja soovitusi.

[3] Mission in Context, lk 10.

[4] Karen L. Bloomquist (ed.): Communion, Responsibility, Accountability. Responding as a Lutheran Communion to Neoliberal Globalization. Documentation No 50, LWF Geneva 2004, lk 25–26.

[5] “So the poor have hope, and injustice shuts its mouth”. Poverty and the Mission of the Church in Africa. Geneva, LWF Studies, 01/2007, lk 16.

[6]   http://en.wikipedia.org/wiki/Ubuntu_( (philosophy)

[7]   Võimalik, et selle aluseks on 1Kr 11:27, kuid seal ei ole juttu vääritutest isikutest, vaid ebaväärikast käitumisest.

[8]   Joint Declaration on the Doctrine of Justification, The Lutheran World Federation/Catholic Church, Wm. B. Eerdmans Publishing, 2000, Annex 2D, p. 45.

[9] Martin Luther, “Traktaat kristlase vabadusest” – Valitud tööd, koostanud Urmas Petti (Tartu: Ilmamaa, 2012), 342.



Dokument ilmub kolmes osas järgmistel nädalatel.


Originaal: „Diakonia in Context. Transformation, Reconciliation, Empowerment“, toimetamine: misjoni- ja arenguosakond, Luterlik Maailmaliit, 2009, toimetaja: õp dr Kjell Nordstokke Luterliku Maailmaliidu nimel. Tõlkinud Alar Helstein, toimetanud Urmas Nõmmik. Tõlge ilmub Luterliku Maailmaliidu loal ja koostöös EELK konsistooriumi välissuhete komisjoniga .

Luterlik Maailmaliit – luterlik osadus – ühendab maailma luterlike kirikute enamikku: 145 kirikut 98 maalt kokku enam kui 74 miljoni liikmega. Eesti Evangeelne Luterlik Kirik on liige 1963. aastast, väliseesti luterliku kiriku kaudu ka asutajaliige (1948). Vt ka: Luterlik Maailmaliit, Kirik & Teoloogia nr 111/ 24.1.2014.

Print Friendly, PDF & Email
English