Esiletõstetud lood

Laulge Issandale uus laul

See pisuke lugu on isa Vello Salo mälestuseks, kes uinus ülestõusmisööl.

Astume läbi suure reede ülestõusmisse. Sellesse pühasse päeva – ülestõusmisse – viib ainuke tee, mis kulgeb läbi suure reede. Lähme täna koos Mare Kandrega: „Ta nägi seal ennast (oma poja kujul).“ Sest, kes Jeesust näeb, näeb Teda, kes Tema on saatnud (Jh 12:45; 14:9). „Kahekordse inimrivi vahel komberdamas, täissülitatud, poolalasti, lohistades tohutut puuristi, kibuvitsakroon laubale surutud. Ta nägi verd immitsemas ja jämedate niredena mööda laupa suletud silmadesse jooksmas, ta pidi oma silmaga nägema, kuidas ta suurte roostes naeltega ristile naelutati, ja kui teda odaga paremasse külge torgati, oiatas Jumal ja haaras puusast (ja ta sai ristilöömisest eluaegsed ihuhädad, teda piinas raske, aina korduv peavalu, nagu raudvõru ümber pea, täpselt seal, kus kunagi oli kibuvitsakroon, vahel valutas parem külg, ning jalgades ja kätes võis iga hetk puhkeda uinuv piinarikas tuim valu). Ja Jumala raev laotus raske mustjaslilla lämmatava pilvevaibana üle kogu maa, eriti võimsalt just Kolgata kohal. Ja enne õhtut vallandus äike. Vihma valas tihedalt, nii et maa must, see ujutas üle maa ning ajas jõed, ojad ja terve mere üle kallaste, välgud süütasid puid, lautu, lõid pähe inimestele ja koduloomadele, ning keset pimedust ja mürinat kössitas Jumal, jahe pilk naelutatud ristile, millele ta ise, tema oma poeg, tema liha ja veri, see, kellest pidi saama kogu inimkonna lunastaja, oli nüüd naelutatud, surnud. Ja risti jalamil, lahiseva vihma käes, hoolimata äikesest, välkudest ja tuultest, põlvitas, käed koos, pea langetatud, vaene leinav inimnaine ja ema.“ (Kurat ja Jumal, 2019:63).

Kirikus lauldakse sellest üheksandal tunnil sääraselt: „Kui Sinu Sünnitaja nägi Sind, Talle ja Karjast ning maailma Lunastajat ristil rippuvat, siis ütles ta silmaveega: maailm on küll rõõmus, lunastatud saades, aga minu sisemus põleb, nähes Su ristilöömist, mida Sa kõikide eest kannatad, oh mu Poeg ja mu Jumal!“ Seda on pandud lausuma Jumalasünnitaja Maarja, aga öelda võis seda ka Jumalasünnitaja Isa, kes sünnitas Poja enne kõiki aegu, ja oma lembehetkel, mis on ju igal hetkel praegu, Ta lausub Jumalana oma ainusündinud Jumalale õrnalt sosistades Talle kõrva: „Mu Jumal.“

Kui Jumal suurel reedel Kandre loos raevutses, siis Kirikus usklikud omapäraselt paluvad:

„Selle hea eest, oh Kristus, mis Sa heebrea soole teinud olid, mõistsid nad Sind ristilöömisele ning jootsid Sind äädika ja sapiga. Aga anna neile, Issand, nende tegemist mööda, sest nad ei mõistnud Sinu alandumist.

Heebrea soole ei olnud küllalt äraandmisest, vaid nad vangutasid veel päid teotades ja pilgates. Aga anna neile, Issand, nende tegemist mööda, sest nad ei mõistnud Sinu lunastustööd.

Ei see, et maa värises ega see, et kaljud lõhkesid, parandanud heebrea rahva meelt, ei templi katkikärisenud vahetekk ega surnute ülestõusminegi. Aga anna neile, Issand, nende tegemist mööda, sest nad mõtlesid tühja Sinu vastu.“ (Lauluraamat, 2005:160-161).

Ennäe! hüüdis prohvet, terve rahvakild on vastutama pandud. Need mõistmatud ja mõistmatult süüdi, mitte need vaimueliidi mõningad, kes tegid koalitsiooni maailmariigiga surmamaks Eluülemat. Need, kellele on pühendatud terve läkitus Uues Testamendis, kus üksipulgi seletatakse lahti neile uskmatutest mõistmatuile, kes olid harjunud ohvritega, Messia lugu nende oma keeles.

Ja kristlaste palved on ajaloos täide läinud! Öelge veel, et Jumal palveid ei kuule ega täida! Ja ajalugu kestab, sest palvetatakse. Ja suurim reede kestab, ja kestab see Jumala tapmise päev ülestõusmispäeval ülestõusnute palvetes: „Juuda rahvas surmas ristipuul Issanda. /…/ Oh, mis kurja nõu pidasid ülekohtused ja uskmatud inimesed: Issanda mõistsid puu peale surma!“ (Lauluraamat, 2003:203, 208). Aga meie, need ülestõusnud ja uuesti sündinud, meie laulame endist: „Teda ülistame meie nõnda, kui kohus on.“ (2003:208). Ja me tahame rahvaste vahele sõprust ning rahu!? Teeme lepinguid ja lepime kokku! Aga pühapäeviti, ülestõusmispäeval, ilusas riietuses laulame kurja nõu pidavatest ülekohtustest ning uskmatutest ajaloolistest heebrealastest!

Mannetu, mannetu on see inimeste ülestõusmise lugu, see enda paremuse või õigema olemise upitamine teise arvelt. Aga me oleme tõesti paremad nondest, sest: „Kui tuleks Kristus praegu siia, me oleks sallivamad eks? Ei raatsiks teda risti lüüa – ehk ainult silma siniseks?“ (Vladislav Koržets) Sest me saame Kristusest paremini ja õigemini aru, sest me oleme ju ikkagi usklikud inimesed, Jumal võtaks! Koos Kristusega maha maetud ja koos Temaga üles tõusnud ristimises!

Jeesus ei laula neid laule, mida meie laulame, ja Tal valutavad kõrvad. Need Jeesuse valutavad kõrvad!

Ja me keedame endist välja juure, esimese surmapatu, kõrkuse. Isegi ülestõusmispäeval, pühapäeviti, ilusas riietuses, pühitseme Jeesuse ülestõusmist ja oleme joobnud sellest, rõõmsad ja lahked, unustanud kõik halva, selleks üheks ööks vara hommikul, mil tantsib päike: „Mu hing on väga rõõmus Issandas, sest Ta on mu ehtinud päästeriidega ja katnud rõõmukuuega; otsekui peigmehe on Ta mu krooniga ehtinud ja kui pruudi kaunistanud ilusa ehtega.“

Me oleme riietunud Kristusega, kelle räbalateks oleme kandnud ja määrinud inimverega. Me oleme Kristuse peigmehed ja pruudid, ja iga inimene seda korraga – ei ole meest ega naist Kristuses. Me oleme inimesed! Ülestõusmise päeva hommikul naistena Jeesuse haual ja hirmunud meestena lukustatud ukse taga. Iga inimene, kõik inimesed korraga. Kardame olla oma isa ja ema ja naise ja mehe ja laste ja vendade-õdede vihkajad (Lk 14:26), oma elu vihkajad (Jh 12:25) igal hetkel ehk kristlased, ning seepärast on hoopis kebjam nämmutada näiteks naistest, et nad vait oleksid või ei oleks koguduses (1Kr 14:34) ja ühiskonnas, või pidada Jeesust homoseksuaalsuse vastaseks esivõitlejaks.

Kardame tunnistada ega oska tunnistada, et peame kirjutatud sõna Jumala Sõnaks – Jeesus on saanud raamatuks! Määrame kirjade põhjal, mis on armastus, aga Jeesus kasutab armastust kirjade seletamiseks. Et Jumal lihastuks, selleks on vaja raiuda metsa, et me leiaksime Jumalariigi kirjadest, nagu targad ennemuiste. Ja et see kiri on sääraselt üldsõnaline, oleme tootnud metsi maha raiudes lugematu hulk täpsustavaid tekste lisaks Jumala lahti seletamiseks – iga õige kristlane hoiab metsa selleks, et saaks kirjutatud Jumal, ning üles ehitatud Jumala süvariik. Ja internetti hoiab. Aga Jeesus harrastas hoopis liivale kirjutamist. Kuid seda me ei järgi, me tahame hoopis oma Jumala kivisse raiuda ning koogutada Jahve neetud linnas Jeesuse haua kohal.

Ja vaata! ei ole enam surma, sest „Kristus on surnust üles tõusnud ja surmaga surma maha tallanud, ja neile, kes hauas olid, elu kinkinud.“ Aga surma ei olnud ennegi, sest Jumal pole surma loonud (Saal. Tark 1:13), „sest Jumal on loonud inimese kadumatuks, ja on teinud ta iseenese olemise sarnaseks“ (Saal. Tark 2:23). Kõik elavad Temale, sest „Jumal ei ole surnute, vaid elusate Jumal, sest kõik tõesti elavad Temale“ (Lk 20:38).

Isegi kõik surnud elavad! Mitte sellepärast, et Kristus on üles tõusnud, vaid seepärast, et see on Jumala loomise kord. Ja Jeesus elas ja suri ja tõusis üles Jumala korra kohaselt. Surm, see on elu – see on niivõrd absurdne, et seda peab lausa uskuma, kas pole? Surmapäev on elupäev! Millal on elavate pühakute mälestuspäev? Nende surmapäeval! Ja meiegi, kes oleme rüütatud Kristusega, nii et ei ela enam mina-minu-meie, vaid Kristus meis, oleme elavad inimlapsed Kristuses. Kas oleme?

„Ja nii jäi Jumal seisma, äranutetud ja tühi, keset laibamerd, lehkavas surmadžunglis. Ja äkki pani Jumal uuesti tähele inimlapse nuttu. Ta pühkis pisarad ja tati näolt ja hakkas ettevaatlikult sauaga torkides surnukehade hulgas otsima, kergitades jalaga väiksemaid laipu, et näha, ega laps juhtumisi mõne alla pole jäänud, ja lõpuks leidiski tema: väikese nälginud mustajuukselise äranutetud inimesehakatise, kes kössitas oma surnud ema kõrval, kelle parem rind oli paljastatud, justkui oleks laps viimse hetkeni selle küljes rippunud, kuid lahti lasknud, kui piima asemel hakkas tulema ainult mädast vedelikku. Ja Jumal võttis lapse kiiresti sülle. Surus teda rinnale ja seisis keset haisvat, laipadega täidetud džunglit (justkui ainus elusolend sel laastatud maal), laps süles, ja nende kahe nuuksed segunesid ühiseks nutuks, mis kostis isegi ümbritsevasse kõledasse maailmaruumi. /…/ Kuid laps jäi lõpuks vait. Ja Jumalal polnud enam pisaraid, mitte ühtegi. Laps lamas nüüd liikumatult ta süles, mustade silmade pilk küsivalt Jumala äranutetud näol, ja Jumal mõistis korraga, et jääb teha vaid üht. Nii asus Jumal nuutsuva väikese inimlapsega teele Põrgusse.“ (Kandre, 90,93).

Puhastustule Ta jättis vahele, selle süütas Ta hiljem. Kristus on põrguhaua võitja, nagu lauldakse näiteks kuuendal viisil, ning lisatakse näiteks kolmandal: „Neile, kes põrguhauas olid, kuulutas Kristus alla minnes rõõmusõnumeid ja ütles: Olge julged.“ Aga Jeesus pole võitja, sest keda Ta peaks võitma? Kellega võitlema või võistlema Jumal?

Kunagised Iisraeli lapsed, pidades Jahve troonile astumise pidustusi, laulsid oma Jumala võidust teiste jumalate üle. Ja kui Ta on juba troonil, võitja, kes siis ometi loodutest Temaga ikka ja jälle võitlema-võistlema asub? Saatan see pole, sest tema kuulus juba ammustest aegadest Jumala õukonda, nagu on lugeda Iiobi loost. Inimene? Surm? Seda pole isegi Jumala loodud asjade nimekirjaski mitte. Jah, ikkagi inimene siis. Aga tema läks inimeseks saanud Jumalana põrgusse ja võttis põrgu vangi. Pole enam vastast ega vaenlast ega vastandit.

„Pikki aegu lamas ta täiesti vaikselt, kuid vahel sonis ja naeris imelikult ja vehkis kätega, ja mõni aeg pärast selliseid hoogusid, ühel alumise maailma ilusa päeva loojangul, kui Kuradi- ja Jumalalapsed olid jälle hakanud üksteisega all jõe ääres mängima ja Kurat lamas endiselt kirstus, ootuses, et ta allilma punasesse mulda maetaks, suri ka Jumal.“ (Kandre, 135).

Jumal suri! Ja tõusis kolmandal päeval üles!! Ta on tõesti üles tõusnud!!! Kui meie jaoks olid need ainult mõni päev, siis Jumala jaoks olid need tuhanded aastad, nagu kirjutatud on. Selle aja sees Jumal kaotas inimese jaoks lahknevuse ja vastanduse, lõi Uue Inimese, nagu kirjutas Mare Kandre: „Võin ainult rääkida, mida ma ise jõevee kohale kummardudes näen: viltuste siniste silmadega naist, peened näojooned, punaste lokkidega varjatud sarvemügarikud, püstnina, harv kuldkollakas keha- ja näokarvastik, tedretähnid, ja tundlik suu.“ (Kandre, 138).

Jumal on saanud viltuste silmade, peenete näojoonte ja tundliku suuga kuradiks, ning kurat püstise nina, tedretähnide ja siniste silmadega Jumalaks, nii nagu see oli juba Vana Testamendi evangeeliumis, ja on ka Uues. Kui tahame, peame uue kuradi välja mõtlema, kellesse uskuda. Ja kui oleme seda tegemas, pidagem siis meeles, et „Kristus on üles tõusnud, ja põrguhaud on maha rõhutud; Kristus on üles tõusnud, ja kurjad vaimud on maha langenud; Kristus on üles tõusnud, ja hauas ei ole ühtainustki surnut; Kristus on üles tõusnud, ja on esimeseks saanud surnutest.“ (Johannes Kuldsuu).

Ta on tõesti üles tõusnud!


Orenti Kampus (1973), mag. theol., on õigeusu vaimulik.

Print Friendly, PDF & Email
English