Esiletõstetud lood

Jumala armastuse ohvritee (Lk 18:31-43)

„Aga võttes endaga need kaksteist, ütles Jeesus neile: „Vaata, me läheme üles Jeruusalemma ja seal viiakse lõpule kõik see, mis prohvetid on kirjutanud Inimese Pojast, sest ta antakse paganate kätte ja teda teotatakse ja tema peale sülitatakse, ja kui nad teda on piitsutanud, tapavad nad tema ning kolmandal päeval tõuseb ta üles.” Aga nemad ei mõistnud sellest midagi ja see sõna oli nende eest peidetud ja nad ei taibanud öeldu mõtet. Aga see sündis, kui Jeesus Jeeriko lähedale jõudis, et üks pime istus kerjates tee ääres. Kui too kuulis rahvahulka mööda minevat, päris ta, mis see võiks olla. Nemad teatasid talle, et Jeesus Naatsaretlane läheb mööda. Ja ta hüüdis: „Jeesus, Taaveti Poeg, halasta minu peale!” Ja möödaminejad sõitlesid teda, et ta jääks vait. Tema aga karjus veelgi enam: „Taaveti Poeg, halasta minu peale!” Jeesus jäi seisma ja käskis pimeda enese juurde tuua. Aga kui pime tema juurde tuli, küsis Jeesus temalt: „Mida sa tahad, et ma sulle teeksin?” Tema aga ütles: „Issand, et ma jälle näeksin!” Ja Jeesus ütles talle: „Näe jälle! Sinu usk on su päästnud!” Ja otsekohe nägi ta jälle ja läks temaga kaasa Jumalat ülistades. Ja kogu rahvas, kes seda nägi, kiitis Jumalat.“ (Lk 18:31-43)

Jumala mõtted on kõrgemad, kui inimeste mõtted, ja seda eriti elu ja surma puudutavates küsimustes. Jeesuse jüngrid olid käesoleva maailma inimesed ja nad mõtlesid samamoodi nagu kõik nende kaasaegsed. Nende eesmärgid olid samasugused nagu nende kaasmaalastelgi, ainult et selle vahega, et nad uskusid, et Jeesus on õige isik neid eesmärke ellu viima. Jeesusel oli rahvahulgas suur poolehoid ja ta rändas Jeruusalemma poole, oma vastustega pani ta suu kinni kõigil oma vastastel. Inimestele tundus, et edasi saab kõik minna ainult ülespoole. See on igati arusaadav, et selline eelnimetatud mõtteviis ei suutnud aru saada Jeesuse sõnumist, mis rääkis kannatustest ja surmast. Luukase jutustuses kuulutab Jeesus oma kannatusi Jeruusalemmas selles tänase tekstiga juba  seitsmendat korda ette, kuid tema järgijad ei mõistnud tema öeldut endiselt, jüngritel oli vaja näha risti ja tühja hauda, et nad hakkaksid tõeliselt mõistma Jeesuse sõnu.

Me vajame kõik Jumala Vaimu valgustamist, Jumala sõna ääres, et Jeesuse sõnade tähendust üldse õigesti taibata. See käib mitte ainult tänases tekstis kirjutatu kohta, vaid üldse kogu Jeesuse õpetuse ja eriti tema olemuse mõistmise kohta. On karta, et paljudki meist on vaimulikes asjades niisama pimedad kui Jeesuse jüngrid.

Jeeriko, mis asus 200 m allpool merepinda Jordani lähedal oli viimane peatus- ja puhkepaik enne rasket tõusu üles mägedesse Jeruusalemma. Jeerikos kohtus reisiseltskond pimeda mehega, kes näeb mitmeid asju paremini kui teised, kes olid nägijad. Ta annab oma valjude hüüete ja karjetega kõigile teada, kellega koos nad on teel Jeruusalemma. Taaveti Poeg on Messia/Kristuse tiitel. Siin on näide ühest mehest, kes saab esimeseks. Esimesed, kes koos Jeesusega liikusid, tahtsid panna pimedat kerjust vaikima, temast mööda pääseda, et ta ei segaks, pime mees aga toimis õigesti, et ta oma takistajaid ei kuulanud. See on kõnekas näide meile kristlastele, kui peame end vahel isegi paremateks, tublimateks, eeskujulikemaks, vagamateks jne positsioneerides end ise esimesteks ja püüdes kõrvale jätta need, kes hüüavad ja kisendavad Jeesuse poole.

See on huvitav, kuidas Jeesus kõigepealt küsib sellelt kerjuselt: “Mida see mees soovib?” Võibolla tahab Jeesus sellega meile midagi õpetada? Nimelt, et ei maksa anda vastuseid, enne kui küsimus on esitatud. Üks näide selle kohta. Kord oli üks naisterahvas ilukirurgi vastuvõtul. Kui naine kabineti uksest sisse astus, nägi kirurg naisele peale vaadates, et tal on ebaproportsionaalselt suur nina. Kirurg juba mõtles, kuidas selle ninaga edasi tegeleda ja milline võiks olla tulemus, kuid õnneks suutis ta siiski keele hammaste taga hoida, kuniks naisterahvas hakkas rääkima oma murest. Naisel olid mõned sünnimärgid, mida ta hoopis soovis eemaldada ja ninast ei olnud juttugi. Usun, et tihti mõtleme meiegi nii ja püüame olukordi lahendada, ilma et mõistaksime tegelikku elu olukorda ja probleemi.

Jeesus muidugi teadis, mida pime mees oma südames igatses, sest tema ju teadis, mis peitus inimeste südametes. Vajaduse selgest sõnastamisest on abi ka abivajajale endale ja see on üks võimalus väljendada oma usku. Usku selles loos näitab ka see, et mees mõistis, kes Jeesus on, ja ta ei häbenenud teda appi hüüda. Ta ei loobunud sellest isegi siis, kui teda püüti vaikima panna. Ta pöördus oma vajadusega Jeesuse poole kogu rahva silme ees ja sai abi, ja nagu Jeesus ütles: “Sinu usk on sinu päästnud!” Jeesuse öeldu ei tähenda siin seda, et mehe usk oleks teostanud Temas tervenemise, justkui see oleks tema enda teha ja otsustada, vaid et usk oli vahend, mille abil mees Jeesuse tervendamise vastu võttis.

Kui see pime kerjus sai nägijaks, järgnes ta Jeesusele, andes au Jumalale. Kui keegi on saanud Jeesuselt abi, siis see rõõm ja tänu täidab ka teisi. Selline on Jumala riik. Seal on Jeesuse ja tema abi üle selline rõõm, et sellest pole lihtsalt võimalik vaikida.

Tänases evangeeliumi tekstis tundsin end paljuski ära selle pimeda mehena, kes sai nägijaks, ja tõi tänu ja kiitust Jumalale koos kõigi rändajatega. Räägin loo ühest saja-aastasest naisterahvast. See naine oli kõige eest oma elus tänulik, alates sotsiaaltöötajast, kes talle vajadusel toidu koju tõi, ja lõpetades kirikuõpetajaga, kes teda pühapäeval kirikusse viis. Pikkade eluaastate jooksul oli ta kogenud palju raskusi ja kannatusi, poja surma, tütre rasket haigust, ilmasõda jne. Need pikad aastad ei olnud teda pannud mõtlema, et see ongi sotsiaaltöötaja kohus täna tulla ja tuua vajadusel süüa, või et see ongi kirikuõpetaja ülesanne, et ta tuleb ja võtab mu peale, kui ta tahab, et ma üldse teenistusele tuleksin. See väärikas eas naine nägi selles kõiges Jumala armu, ta nägi selles kõiges eesõigust, ta nägi selles kõiges tänu põhjust ja selle kõige peale ütles ta endast kordades nooremale meesterahvale sügavalt silma vaadates: “Aga ütle, mis on inimesel viga elada?” See on küsimus, mis paneb mu mõtlema.

Jumal on loonud kõik hästi, me oleme inimestena palju ära rikkunud, kuid vaatamata kõigele on Jumal meile pakkumas külluslikku õnnistust ja armu. Millal sina viimati hämmastusid Jumala suurusest, millal sa viimati seda Jumalale ja inimestele väljendasid? Mis on see, mis paneb sind poisikese või tüdrukutirtsuna rõõmust hüppama? Või oleme me oma õnnistuse ja armuga nii harjunud, et me ei oskagi seda enam väärtustada? Võibolla on hea mõelda täna, kui sa oled mees, millal sa viimati väljendasid tänu oma abikaasale valmistatud õhtusöögi eest või pestud pesu eest või vahetatud voodilinade eest? Me võtame asju nii loomulikuna. Seda saab palju laiemalt elu peale üle kanda.

Ps 9:2-3 ütleb: „Ma tänan Issandat kõigest südamest, ma kuulutan kõiki su imetöid. Ma olen rõõmus ja ilutsen sinus, ma laulan kiitust sinu nimele, Kõigekõrgem!Rääkides seitsmest maailmaimest mõtleme nende all erilisi ehitisi või kauneid kohti üle maailma. Keegi on aga nimetanud, et seitse maailmaimet on see, et ma näen; see, et ma kuulen; see, et ma saan puudutada; see, et ma saan maitsta; see, et ma saan tunda; see, et ma saan naerda ja see, et ma saan armastada. Võibolla on mõni ime meil puudu, võibolla on silmanägemine halb, aga sa kuuled. Võibolla on su kuulmine halb, aga sa saad puudutada, sa saad maitsta, tunnetada, sa saad naerda ja sa saad armastada.

Meie elu rikkus ei sõltu, kui palju meil on, vaid sellest, kui palju me suudame jätkuvalt vaimustuda ja tänulikud olla selle eest, mis meile on antud. Jumal on andnud meile kõik, mis meile on eluks ja tema tundmiseks vaja, ja see on Jumala armastuse ohvritee tulemus. See on põhjus olla tänulik, see on põhjus näha elu erakordsust ja see ei ole iseenesestmõistetav. Aamen!

 

Kristo Hüdsi (1988) on EELK Haapsalu Püha Johannese koguduse abiõpetaja.

Print Friendly, PDF & Email
English