Artiklid

Peapiiskop Eduard Profittlichi elust ja märterlusest

„On ju ometigi õige, et karjane jääb oma lambukeste juurde ja jagab nendega rõõmu ja muret. Ning ma pean ütlema, et selle otsuse langetamiseks oli vaja küll mõni nädal ettevalmistust, kuid see ei sündinud hirmus ja kartuses, vaid hoopis suure rõõmuga [—]. Oleksin tahtnud kõigile öelda, kui hea on Jumal meie vastu, kui me andume talle täiesti, kui õnnelikuks me võime saada, kui oleme valmis ohverdama kogu oma elu ja vabaduse Kristusele. Ma tean, et Jumal on minuga.“ Eduard Profittich, S.J.

Paljudele eestlastele on paari aasta jooksul tuttavamaks saanud roomakatoliku kirik ja seda mitte ainult 2018. aastal toimunud paavsti visiidi, vaid ka ühe jesuiidi märtri õndsakskuulutamise juhtumi tõttu.  Eesti katoliiklased ootavad esimest õnnist märtrit, kes oleks nende eeskostja ja kiriku kaitsja Jumala juures.

Roomakatoliku kirikus Eestis on põhjalikult uuritud peapiiskop Eduard Profittlichi (1890-1942) elulugu, hingehooldustööd, märterlust ning tema pärandit. Paljud koguduse liikmed on peapiiskopi eeskoste läbi leidnud armu ja lohutust, mis omakorda on tähtsale kohale tõstnud pühaduse ja pühaduse teel olemise taasmõtestamise inimeste vaimuelus.

Peapiiskop Eduardi eluloo uurimus näitab juba täna, kui lõppemas on piiskopkondlik faas Eestis, et tema kannatuslugu on seotud paljude eestlaste saatusega 1940ndatel. Peapiiskopi nimi on kirjutatud Eesti kommunismiohvrite memoriaalitahvlile, sest ta jagas halastamatut saatust nende inimestega, kes ei pöördunud enam kunagi tagasi koju.

Peapiiskop Eduard Profittlich, saksa vaimulik, jesuiit, sai teenida Eestis veidi üle 10 aasta – alguses kogudusevaimulikuna (1930), siis administraatorina (1931) ja lõpuks piiskopina (1936).

 

Misjonärina Eestis

Peapiiskop Eduard Profittlichi elul on sügav tähendus nii eestlastele kui ka kaasmaalastele tema kodumaal Saksamaal, samuti kogu Kirikus seoses täna algatatud õndsakskuulutamise protsessiga. Tema elutee sai alguse sünnilinnast Birresdorfist 11. septembril 1890, kui seal ühe talupoja perekonda sündis poeglaps Eduard.

Heaks hingehoidjaks ning tõe kuulutajaks saamise eeldus on hea haridus. Põhihariduse sai Eduard Profittlich koduküla läheduses Leimersdorfis. See oli ühtlasi ettevalmistus progümnaasiumi astumiseks Ahrweilerisse, mis on väike linnake Reinimaal Ahri orus, Ahrgebirge idapoolsel jalamil, tema koduküla vahetus läheduses. Vahetult enne progümnaasiumis alustamist õppis Eduard Profittlich aastakese eraõpetaja pastor Lorenz Buhri käe all, mis oli ettevalmistus progümnaasiumisse astumiseks.[1] Ahrweileri progümnaasiumi järel läks Eduard edasi õppima Linz am Rheini gümnaasiumisse, mille lõpetas 1912. aastal – see oli aeg, mil noor Eduard tundis Jumala kutset.

Peale Linzi gümnaasiumiõpinguid astus nooruk Eduard Profittlich Trieri preestriseminari. Otsuse tegi Eduard tõenäoliselt oma vanema venna Peter Profittlichi eeskujul, järgides kindlalt oma hingesügavusest tulevat otsust, et temast peab saama preester. Enne Poola aastaid õppis Eduard Profittlich veel Heerenbergis ja Valkenbergis. Seal pühitseti ta 27. augustil 1922 piiskop Lorenz Schryneni (1862-1932) poolt preestriks enne tertsiaadi ‒ Studia Superiora ‒ õpinguid Poolas aastatel 1922 kuni 1924.

Olles juba saanud alushariduse Valkenbergist, õppis Profittlich Poolas filosoofiat ja teoloogiat, mis oli heaks vundamendiks kogudusetööle Eestis. Eriti keskendus Profittlich dogmaatika õpingutele Jeesuse Pühima Südame kolleegiumis Krakovis – Cracoviense Collegium Maximum SS. Cordis Iesu. Ta õppis ära poola keele ning pühendas ennast Jeesuse Pühima Südame hardusele, mida hiljem laialdasemalt ka Eestis tutvustas. Tänagi näeme Tallinnas Peeter-Pauli koguduse juures Eduard Profittlichi nimelises raamatukogus suurt kollektsiooni tema poolakeelseid raamatuid Poola ajast, need on valdavalt filosoofia- ja teoloogiaõpikud.

1930. aastal tuli Profittlich riiki, mille keelt ja kultuuri ta ei tundnud – Eestisse. Et koguduse elu arendada ning hingehoiuga tegeleda, tuli õppida ära kohalik keel. Töö ja misjon, mis teda Eestis ees ootas, ei olnud mitte lihtsalt teenimistöö, ta pidi alustama kiriku ülesehitamisega Maarjamaal. Luterliku reformatsiooni tulemusena oli katoliku kirik Eestis peaaegu täielikult kadunud. 1930. aastal tegutses Eestis vaid paar katoliku kogudust, mille liikmed olid peamiselt poolakad ja leedukad. Eduard Profittlichi oli saadetud seda ülesannet täitma Jumala armust, sest Jumal soovis inimesi, kes oleks Tema kaastöölised maa peal – ja seda ka Maarjamaal.[2]

Eesti vajas aga kasvavale ning arenevale katoliku kirikule juhti ‒ Apostellik Administraator pidi resideeruma Eesti territooriumil. Selles juhis nähti Püha Tooli poolt koheselt isa Eduard Profittlichit ja ta nimetati 11. mail 1931 Apostellikuks Administraatoriks Eestisse. Apostelliku Administraatorina kasutas Jumala sulane Eduard Profittlich kõiki võimalusi ja kontakte kiriku ülesehitamiseks ning kasvatamiseks Eestis. Ta tõi katoliku kirikusse palju uuendusi, tegeles hingehoiuga ja püüdis siin tugevdada katoliiklust.[3] Tema saavutused Apostelliku Administraatorina kinnitavad tema pühendunud tööd ülemkarjasena. Olukord, millest tuli alustada, ei olnud kerge, kuid pinnas Kristuse viinamäel kandis head vilja. See, millele Profittlich pani Administraatorina aluse 1930ndatel aastatel, kasvab ja areneb katoliku kirikus Eestis tänagi.

Eduard Profittlich nimetati 27. novembril 1936 paavst Pius XI poolt Adrianoopoli titulaarpeapiiskopiks. Ta oli ka esimene Eesti Vabariigi kodanik[4], kes katoliku piiskopiks pühitseti ning esimene piiskop reformatsioonijärgsel perioodil.  Kuu aega hiljem, 27. detsembril toimus pühitsemistseremoonia Tallinnas Peeter-Pauli katedraalis.

Profittlichi ajal toimus palju ristimisi ja mitmed inimesed teistest konfessioonidest liitusid roomakatoliku kirikuga. Kui 1930. aastal oli Eestis ainult kolm kogudust 2 vaimulikuga, siis 1939. aastal oli kümme kogudust 14 vaimulikuga, peale nende veel 5 orduvenda ja 15 nunna.[5]

Piiskop Profittlich arendas kristlikku kirjasõna, andis välja katoliiklaste häälekandjat „Kiriku Elu“, algatas evangeeliumi tõlkimise eesti keelde ning püüdis ellu äratada eestlaste vaimuelu. Ta nägi paljude eestlaste südametes, et usk on vaid emotsioon ja tunded. Usk on elu tões ja ta püüdis tuua inimesi tõe juurde ning olla tõe kuulutaja.

Profittlich nägi 1930ndatel aastatel Eestis inimeste pettumust ristiusus. Ta põhjendas seda armastuse puuduse levikuga inimeste seas ja südametusega, mis on vallanud moodsa inimese hinge. Ta kirjutas probleemi üle arutlemiseks artiklite kogumiku „Ristiusu olemus“, mis anti välja 1938. a. Selle teemaga töötades nägi ta, et inimesed siiski otsivad Jumalat ning neile on võimalik näidata, et tõde seisneb usus.

Koguduse elu edendajana oli tal eriline anne inimestega läbi käia, neid kõnetada. Profittlichil olid laialdased sidemed erinevate Eesti ringkondadega. Katoliku kirik oli tol ajal Eestis väga võõras ja eksootiline. Piiskopist peeti väga lugu mitmel pool, võibolla sellepärast, et ta oli diplomaatiline.[6]  Eriti hinnati tema võimet oma vestluskaaslase probleeme tõsiselt võtta ja neisse süüvida. Olgugi, et ta ise hoidus proselütismist ja manitses oma kaastöölisi sellest hoiduma, sigines tema ümber ometi eestlastest konvertiite.[7]

Günther Johannes Stipa oli katoliku preester, estofiil, jesuiit ja keeleteadlane Ülem-Sileesiast, kes töötas koos peapiiskop Profittlichiga Tallinna koguduse heaks. Võib öelda, et vaimulikest oli ta Profittlichile üks lähedasemaid inimesi. Stipa tuli esmakordselt Eestisse 1933. aastal ja ordineeriti piiskop Eduard Profittlichi poolt 1938. aastal preestriks. Stipa meenutustest saame teada, et Profittlich oli suur isiksus, kelle otseses alluvuses oli suur au töötada.

„Me olime temaga väga head sõbrad. /…/ Ta oli väga kokkuhoidlik ja ennastohverdav, oskas hinnata rahu inimeste vahel. Oma puhtkatoliikliku päritolu tõttu ei kaldunud ta ülemäärastesse uuendustesse, kuigi ta uuendusi ka ei vältinud. Msgr Eduardi kõige väljapaistvamaks omaduseks oli aga tema hingehoiutalent, mis seletab paljusid tolleaegseid konversioone katoliku usku. Tal oli palju sõpru ja ta oskas leida aktiivsetele koguduseliimetele rakendust koguduse töös. Enda otsustada hoidis ta majandusasjad ja ametikohtadele nimetamised. Lisaks sellele tundsin teda kui sügavalt usklikku inimest, kes oskas inimestega ümber käia, kes oli suurepärane jutlustaja ja rääkis südamlikult, justkui otse inimese hingele. Jutlused olid dogmaatilised ja neisse põimus psühholoogilisi elemente. Ta oli vaimuinimene. Võin tema suhetest teiste inimestega rääkida ainult häid sõnu. Mind pani alati imestama, missuguse tõsidusega suhtus ta inimeste probleemidesse. Kõik tulid tema käest nõu küsima ja tema oli alati mõistev, sest ta võttis oma hingehoidjaametit südamega. Isiklikult olin temasse väga kiindunud. Eesti perioodil oli piiskop mulle kõige lähedasemaks inimeseks. Tahtsin olla talle abiks ja tema usaldas mind, andes mulle ülesandeid, mis eeldasid usaldust.“[8]

 

Kolgata tee ja märterlus

Nii peapiiskop Eduard Profittlichi kui ka teiste tema saatusekaaslaste Kolgata teekond ei olnud kerge. Enne surma 1942. a tuli tal üle poole aasta taluda raskeid kartseritingimusi ning läbi elada uurimisprotsess Kirovi vanglas. Ta võttis märterluse vastu vabatahtlikult. „Ma tean küll, et ka kannatustel ja martüüriumil on Jumala jaoks sügav tähendus ja et sellega on võimalik võibolla veel enam hingede heaks teha kui apostelliku tööga,“ kirjutas Eduard Profittlich 1941. aastal Rooma[9], saamaks kinnitust, kas jääda siia või võtta vastu talle määratud katsumus.

Kolgata teekond algas Tallinna Peeter-Pauli koguduse juurest 27. juuni öösel 1941. a. Üks tunnistaja on seda  hiljem kirjeldanud järgmiselt: „Reede hommikul, kui läksin Pühale Missale ja et ka jutlust ära anda, tulid nunnad mulle juba kirikla õues nuttes vastu ja seletasid, et piiskop olevat vahistatud. Kirikla olla öösel ümber piiratud ja mitu tundi olla läbiotsimine kestnud. Piiskop olevat vahistamise ajal eriliselt rahulik olnud. Ta olla palunud luba enne veel kord kirikusse minna. Tema soovile olla vastu tuldud ja ta oli astunud kirikusse 7 relvastatud NKVD ametniku saatel. Kui piiskop oli palve lõpetanud, pöördunud ta nunnade poole, et neid veel õnnistada…,” kirjeldas peapiiskop Eduard Profittlichi viimaseid hetki Maarjamaal koguduse liige Marta Moorson-Murdu isa Vello Salo poolt väljaantud 1961. aasta Maarjamaa ajalehe numbrile.[10]

Sama hetke on isa Rein Õunapuule 1989. a kirjeldanud ka teine koguduse liige Voldemar Ugarenko: „Minu internaadikaaslane Entsmann teadis jutustada, et siis, kui soldatid tulid piiskoppi ära viima, palus ta luba veel korraks kirikusse minna. Nii ta siis läkski, soldatid järel. Kui ta ukse juures, nagu kombeks, ühele põlvele laskus, sõdurid võpatasid ja haarasid relva järele – mine sa tea, mis siis juhtub, kui piiskop põlvitab, vaat nõnda olid nad ise hirmu täis. Eks nad mõtlesid ju, et kirik on vaenlaste pesa ja piiskop küllap siis vaenlaste pealik.“[11] See, milline oli Profittlichi teekond Tallinnast Kirovisse, ei ole meile teada.

Esimesed märkmed Kirovist pärinevad juurdlustoimikutest ja 2. augustist 1941. Allikate põhjal võib väita, et kokku toimus Kirovi vanglas augustist oktoobrini 11 peapiiskopi ülekuulamist. Enamik ülekuulamisi toimus öösiti. Juurdlustoimikute[12] lähemal vaatlusel on näha, et Eduard Profittlichi tervislik seisund halveneb iga ülekuulamisprotsessiga. Ametlike fakte selle kohta ei ole, kuid ülekuulamised lõppevad kohtuistungiga Kirovis 21. novembril 1941, kuhu viidi ka Profittlich. Vene NFSV Kirovi oblasti kohtukolleegium leidis, et süüdistatava süü on tõendatud ja kohus kinnitanud tema süüd keelatud kaasaaitamises katoliku kiriku personali väljarändamisele ning revolutsioonivastases tegevuses ja kiriklikus agitatsioonis ning mõistis Eduard Profittlichile Vene NFSV kriminaalkoodeksi § 58 lõige 12 alusel ja § 58 lõige 10 II  surmanuhtluse mahalaskmise läbi. Peapiiskop Eduard Profittlich suri enne otsuse täide viimist Kirovi vanglas 22. veebruaril 1942.

Profittlichil oli 1940. aastal võimalus sõita Saksamaale. Enne palus ta Tema Pühaduselt paavst Pius XII selleks otsust. Ta kuuletus Püha Isa otsusele, kes oli jätnud otsustusvabaduse Profittlichile endale, ning jäi Eestisse. Profittlich vastas tänutundega Pühale Isale Rooma saadetud kirjas pärast oma otsuse langetamist 10. veebruaril 1941 järgmiselt: „Kuna ma telegrammist tundsin ära Püha Isa soovi, et ma siia jääksin, olen nüüd lõplikult otsustanud mitte Saksamaale naasta. Ma teen seda suure valmisolekuga. Ja ma võin isegi öelda, suure rõõmuga. Kuigi ma ei või mingil viisil ennustada ega ette näha, kuidas nüüd minu elutee minema hakkab, millised ohvrid mind veel ootavad, siiski lähen ma seda teed mööda suure usaldusega vastu Jumala armule, olles kindlalt veendunud, et kui Jumal on koos minuga, ei ole ma kunagi üksi. Ja mul on kindel lootus, et ohver, mille ma sellel maal Jumala riigi heaks toon, nii või teisiti asjatuks ei jää. Ma palun minu otsusest teada anda Püha Isale ja paluda teda anda mulle oma eriline õnnistus, et ma võiksin sel raskel ajal näidata end tema kiriku ustava pojana.“[13] Ta teadis Jumala ettehoolduse läbi ette oma saatust, kuid jäi oma kogudusele ülemkarjasena ustavaks ning võttis vastu märterluse.

 

Pühak?

„Oleksin tahtnud kõigile öelda, kui hea on Jumal meie vastu, kui me andume talle täiesti, kui õnnelikuks me võime saada, kui oleme valmis ohverdama kogu oma elu ja vabaduse Kristusele. Ma tean, et Jumal on minuga. Ja siis läheb kõik hästi. Ning mu elu ja, kui vaja, siis ka mu surm on elu ja surm Kristuses. Ja see on nii äraütlemata ilus,“ kirjutab Eduard Profittlich oma ohverdusest Eesti koguduse ees oma viimases kirjas sugulastele.[14]

Täielikult pühendunud palvele ja hingede päästmisele, oli peapiiskop Eduard tööriist Jumala kätes ja seda kuni oma märtrisurmani, täites ustavalt, ennast andvalt, täieliku pühenduse ja sisemise puhtusega talle antud ülesannet. Tema elus ja hingehooldustöös ning õpetajana võime näha isa Eduard Profittlichi võimet armastada kõiges Jumalat – Ad Maiorem Dei Gloriam.

Katoliku kirik Eestis ei unusta Eduard Profittlichit, kes jagas meie rahva ja kiriku saatust kõige keerulisemal ajal riigi ajaloos. Veretunnistajana on ta veel õndsa märtri kandidaadistaatuses, kuid usk võib viia imeteoni, mida on vaja, et tulevikus saaks õndsast märtrist pühak.

Seniks hoiab kirik tugevat lugupidamist peapiiskop Eduard Profittlichi suhtes ja hoiab tema pärandit ning tänab Jumalat, et Ta on Eestile kunagi Profittlichi näol kinkinud sellise inimese, tänaseks meie eeskostja Jumala juures.

 

[1] Eduard Profittlichi lugu. „Ein Bekennerbischof aus unserer Diözese“ in Paulinus, Wochenzeitung im Bistum Trier, Ausgabe Nr. 12 vom 24.03.1963.

[2] Archivum Romanum Societatis Iesu (ARSI). Catalogus Provinciae Germaniae Inferioris 1931, lk 51.

[3] Salo, V. Eduard Profittlich Eestis 1930–1941. „Maarjamaa“ nr 2 (133), 2011, lk 1.

[4] Eduard Profittlich. Kodakondsusdokument. ERA, Fond: 1.1.8503:16768/ Koopia: AEP.

[5] Salo, V. Eduard Profittlich Eestis 1930–1941. „Maarjamaa“ nr 2 (133), 2011, lk 2.

[6] Feldmann, A. Temal oli kodus juttselgkärnkonn… Meenutab Arnold Feldmann ehk Tuku. „Kiriku Elu“ 1994, nr 1 ja 2, lk 20.

[7] Salo, V. Episcopus et Martyr: Eduard Profittlich Eestis 1930-1941. „Kleio“. Ajaloo ajakiri, 1997, nr 2 (20), lk 37.

[8] Intervjuu Günther Johannes Stipaga. „Kiriku Elu” nr. 7, 1990, lk. 7-12. Intervjuu Günther Johannes Stipaga tegi 1989. a. oktoobris isa Rein Õunapuu.

[9] Peapiiskop Eduard Profittlichi kiri Rooma 14. jaanuaril 1941. ASdS, Fasc. 120, Prot. 792/41.

[10] Marta Moorson-Murdu, „20 aasta eest“, Maarjamaa 1961, lk 2-4./ Intervjuu Marte Moorson-Murduga tegi 1961. a Isa Vello Salo.

[11] Voldemar Ugarenko mälestused, Kiriku Elu nr 7, 1990, lk 6.

[12] Juurdlustoimik Eduard Profittlichi kohta Eesti Rahvusarhiivis, Tartus.

[13] Peapiiskop Eduard Profittlichi vastus Püha Isale Pius XII 10. veebruarist 1941.  ASdS., Fasc. 120, Prot. 1940/41.

[14] „Piiskop Eduarduse viimane kiri“, tlk Isa Rein Õunapuu, „Kiriku Elu“ nr 7, 1990, lk 16-17.

 

Kasutatud allikad ja kirjandus

Archivum Romanum Societatis Iesu (ARSI). Catalogus Provinciae Germaniae Inferioris 1931.

Archivum Secretum Vaticanum (ASV). Canc. Ap. Reg. Litt. Ap. 56, fasc. 15, nr. 004.

Eduard Profittlich. Kodakondsusdokument. ERA, Fond: 1.1.8503:16768/ Koopia: AEP.

„Ein Bekennerbischof aus unserer Diözese.“ (1963) ‒ Paulinus, Wochenzeitung im Bistum Trier, Ausgabe Nr. 12 vom (24.03).

Feldmann, A. (1994) „Temal oli kodus juttselgkärnkonn… Meenutab Arnold Feldmann ehk Tuku.“ ‒ Kiriku Elu, nr 1 ja 2, lk 20.

Juurdlustoimik Eduard Profittlichi kohta Eesti Rahvusarhiivis, Tartus.

„Msgr. Ed. Profittlich ülempiiskopiks.“ (1936) ‒ Kiriku Elu, nr 11/12, 82.

Peapiiskop Eduard Profittlichi kiri Rooma 14. jaanuaril 1941. ASdS, Fasc. 120, Prot. 792/41.

Peapiiskop Eduard Profittlichi vastus Püha Isale Pius XII 10. veebruarist 1941.  ASdS., Fasc. 120, Prot. 1940/41.

„Piiskop Eduarduse viimane kiri“ (1990) ‒ Kiriku Elu nr 7, tlk R. Õunapuu, 16-17.

Salo, V. (1961) „20 aasta eest“ ‒ Maarjamaa, lk 2-4.

Salo, V. (1997) „Episcopus et Martyr: Eduard Profittlich Eestis 1930-1941.“ ‒ Kleio. Ajaloo ajakiri, nr 2 (20), 37.

Salo, V. (2011) „Eduard Profittlich Eestis 1930–1941.“ ‒ Maarjamaa nr 2 (133).

„Voldemar Ugarenko mälestused.“ (1990) ‒ Kiriku Elu nr 7, 6.

Õunapuu, R. (1990) „Intervjuu Günther Johannes Stipaga.“ ‒ Kiriku Elu nr. 7, 7-12.

 

Marge-Marie Paas (1976), lõpetanud Tallinna ülikooli humanitaarteaduste doktorantuuri 2017. a professor Tõnu Viigi juhendamisel, töötab Eesti Rooma-Katoliku Kirikus. Oli Tema Pühaduse Paavst Franciscuse visiidi üks peakoordinaatoritest (meedia ja press). On hetkel Jumala sulase Eduard Profittlichi õndsakskuulutamise protsessi postulaator Eesti Apostellikus Administratuuris.

Print Friendly, PDF & Email
English