Esiletõstetud lood

Elu enne elu (Hb 13:5b–6; 15–16)

„Sest Tema on ütelnud: „Ma ei hülga sind ega jäta sind maha! Nii võime siis julgesti öelda: „Issand on minu abimees, ei ma karda! Mis võib inimene mulle teha?“ /…/ Viigem siis nüüd tema kaudu alati Jumalale kiitusohvrit, see on nende huulte vilja, kes tunnistavad tema nime. Ärge unustage head teha ja osadust pidada, sest sellised ohvrid on Jumala meele järgi. (Hb 13,5b–6; 15–16)

Leian end sageli küsimas, kuidas oleme meile lubatud aega vastu võtnud. Kuidas me kingitud vabadust hindame? Kas või kuidas seda hoiame? Milline on inimkonna vabaduse hind? Ja kas me oskame selle väärtust kõrgeks pidada? Kinni haarata ja austada seda, mis meie põlvkonnale juba enamusele võitlusteta kingitud on? On’s vabadus and, õnnistus, vastutus või mäng?

Meie elud ja vabadus on meie nägu. Sellised, nagu me nende küsimiste ja vastustega neid vorminud oleme. Usklikuna soovin, et ma oskaksin oma aega Jeesuse õpetuse järgi elada, olgu Jumal mulle armuline! Heebrea kirja autor on kutsunud lugejat Jeesuse Kristuse kaudu Jumalale kiitusohvrit viima. „Huulte vilja, kes tunnistavad Tema nime. Ärge unustage head teha…“ Nii suudab toimida inimene, kes on siia maailma Looja halastuse all oodatud. Millal inimeselapse ootamine alguse saab või kuidas Jumala-Isa halastus ilmsiks tuleb, seda ei tea meie enne, kui oleme tohtinud Jumala maailmaga sellises osaduses elada, et seda meile teadvustatakse.

Päris kindlasti oleme me selle armastuse õnnistuses ilmale tulnud, kui meile on valmis pandud ase, soojad riided ja toit. Kas me oskame seda võtta aga millegi erilisena oma tulevases elus? Selles ma kahtlen. Kui sageli me mõtleme, et keegi on kunagi kaitsnud ja hoidnud neid, kes enne meid on olnud, ise teadmata, et meie olla võiksime. Me peame teist inimest enda kõrval nii tavaliseks, et mõistame selles Jumala suurust ja tähendust siis, kui neid meil enam ei ole.

Jagan teiega ühte osa oma elust, millest väga harva rääkinud olen. Täna, Eesti Vabariigi aastapäeva eel on selleks küllalt põhjust. Minu vanavanaisa Juhan Orgus, Assamallas elanud ehitusmeister, jäi leseks, kui minu vanaema oli seitsme-aastane. Peale minu vanaema oli peres veel neli aastat vanem südamehaige poeg. Nii jäi leskmees kahe abivajava lapsega oma leinas ja meie ajaloos äärmiselt keerulisel ajal üksinda. Algamas oli Vabadussõda. Napi aja möödudes esitati minu vanavanaisa peale kaebus: „Käremeelne punane ja teiste ülesässitaja.“ Selle kaebuse alusel vanaema isa arreteeriti ja viidi Rakvere kohtusse. Kui arvestada seda, et Juhan Orgus oli tsaarivõimu toetaja, oli selline süüdistus, no ütleme „vaimukas“. Miks ta kellelegi ette jäi, on siiani selguseta. Olen konsulteerinud kohtu- ja sõjaajalugu tundvate inimestega, kelle arvamus on, et ilma kaitsva tunnistuseta oleks võinud olukord lõppeda minu vanavanaisa mahalaskmisega. Ja siis oleksid kaks emata last jäänud ka isata. Rakvere kohtus tunnistas Juhan Orguse kaitseks üks teine Assamalla mees. Tema nimi oli Rudolf Vanderer, kes kinnitas, et esitatud kaebus ei vasta tõele ja minu vanavanaisa vabastati. Kohtus öeldi, et ta saab vastava kohtudokumedi järgmisel päeval, aga lahkuda oleks võinud kohe. Juhan Orgus ütles, et ta on valmis veel ühe öö vangimajas olema, aga ilma vabastamist kinnitava dokumendita ta ei lahku. Nii ka toimiti. Tänu Rudolf Vandererile said kaks emata last elusana tagasi oma isa.

Kahjuks oli pealekaebajaks toonane vallavanem. Kahjuks mõrvati nii tema kui ta abikaasa Siberi vangilaagris.

Milline olnuks meie perekonna lugu siis, kui Juhan Orgus ei oleks kohtumajast tagasi tulnud, on raske ette kujutada. Kas meie perekonda olemaski oleks, teaks vaid Jumal. Ehk sai just sealt alguse meie ema, minu ja minu õe ja tema lapse sündimise lugu. Rudolf Vandererile andis Jumal puhta ja ausa südametunnistuse. Alati, kui Vandereride Assamalla kodust mööda sõitsime, oli meil meeltes lugu mehest, kes päästis meie perekonna. Ja veel, vanaema meenutas ikka, et Rudolf oli toonud talle tema elu esimese apelsini. Mis väikesele lapsele toona tähtsam oli, kas apelsin või isa elu, jääb mõistatada.

Nii Orguste kui Vandereride perekonnad olid jumalakartlikud. Nende hingekarjane oli Väike-Maarja koguduse õpetaja Paul Eberhard, keda meenutati ikka pühendunud ja osavõtliku pastorina vaimulikku tuge jagamas. Mõtlen, mille pärast palvetas tema oma kaasvaimulikega sellel ajal, kui ei aimatud, mis inimesi ees ootab? Oskamata ennast toonasesse aega või Rakvere kohtumaja keldrisse otsuseid ootama pandud vangide sekka mõtelda, sest selle aja kohtuprotsessidele on keeruline täpset hinnangut anda, kuna paljud kohtudokumendid on hävinud, on mulle vastus troostis, mis on kirja pandud Heebrea kirja viimases peatükis autori sõnadega: „Sest tema on ütelnud: „Ma ei hülga sind, ega jäta sind maha!… Issand on minu abimees, ei ma karda! Mis võib inimene mulle teha?““

Teadsin aastakümneid Vandereridest vaid seda, et nad olid Ameerikasse emigreerunud. 30 aastat tagasi tohtisin olla üks corp! Filiae Patriae taasasutajatest ja koos EÜS-i vilistlase, praost Harald Tammuriga, kes omalt poolt meie korporatsiooni taasasutamisele palju kaasa aitas, avajumalateenistusel ka korporatsiooni lipu pühitseja. Aastaid hiljem kuulsin oma lähedastelt sõpradelt Enn ja Piret Tartolt, et nad tunnevad Rudolf Vandereri tütart Viiut, kes kuulub corp! Filiae Patria Ühendriikide koondisesse. Aastakümneid tagasi ei oleks osanud ei mina, minu ema ega vanaema ette kujutada, et kunagi astun mina Vandereride kodu uksest sisse ja Viiu on meie kodus külaline. Meie perekonna elu oli möödunud jumaliku ettehoolduse all. Väärtustatud elude läbi, mis olid alguse saanud juba 19. sajandil. Seda kingitust võin ma kanda kätel nagu imelist sõnatuks tegevat andi, osates vaid küsida, kas olen väärt põlvitamagi sellise armastuse ees, mis kellelegi elu kingib. Nii ei ole paljudele sünd see ainus elamise kingitus, vaid ellu jäämine kellegi headuse ja aususe pärast.

Oli see huulte vili Rudolfi kohtutunnistuses, mis Juhani ellujäämise määras, või heategu, mis Jumalale meelejärele oli? Ehk mõlemad?

Minule on see elu saladus, mis paneb palvetama, et me seda ise ei rikuks. Aamen.

 

Margit Nirgi (1959) on Haljala Püha Mauritiuse koguduse õpetaja

Print Friendly, PDF & Email
English