Arvamused

Amos Oz – inimene nagu raamat

„Kui ma olin väike, tahtsin ma suureks kasvades saada raamatuks. Mitte kirjanikuks. Inimesi ja ka kirjanikke on sama lihtne tappa nagu sipelgaid. Aga mitte raamatuid: ükskõik kui süstemaatiliselt te ka üritaksite neid hävitada, on alati võimalus, et mõni köide jääb siiski alles ning elab edasi mõne kõrvalise raamatukogu riiulil kusagil Reykjavikis, Valladolidis või Vancouveris.“ Amos Oz, „Jutustus armastusest ja pimedusest“

Amos Oz osutus surelikuks nagu kõik inimesed – Iisraeli ja laiemalt ka maailmakirjanduse jaoks märgilise tähtsusega autor, mõtleja ja aktivist lahkus meie seast 79-aastasena 28. detsembril 2018 pärast üle poole sajandi kestnud loometegevust. Kuid tema elu raamatuna, milles lõimuvad Iisraeli riigi aja- ja kujunemislugu ning ühe mehe isiklik saatus, läheb edasi ning sellesse kätketud mõtted on aiva ajakohasemad. See raamat on korraga nii romaan kui ka lühijuttude ja esseede ning artiklite kogu – luulelise realismi najal tõukub tulevik selles läbivalt minevikust ja oleviku määrab ära teadlikkus oma vastutusest.

Oz uskus kirjasõnasse ja nägi oma ülesandena kaitsta keelt. Hoides keelt risustumast, hoidis ta ehk ka oma lugejate meelt risustumast, esitledes näiliselt tuttavaid sündmusi ja tundeid uues valguses ning ärgitades kaasa mõtlema, vaidlema, küsima ja teinekord lihtsalt sõnade vahel peituvat ilu nautima.

Paistab, et huvi keele ja kirjanduse vastu süstiti Ozi juba emapiimaga. 1939. aastal Jeruusalemmas sündinud Amos Klausneri Ida-Euroopast pärit vanemad (tema isa Jehuda Arie oli pärit Leedust ja ema Fania Poolast) olid mõlemad õppinud kirjandust. 7–8 keeles lugenud ema andis eratunde ajaloos ja kirjanduses ning 16–17 keeles lugenud isa töötas päeval Heebrea ülikooli raamatukogus ning kirjutas öösiti kodus kirjandusteaduslikke artikleid. Isa vend, Josef Klausner oli samas ülikoolis uusheebrea kirjanduse professoriks. Klausnerite kodu oli maast laeni raamatuid täis ja pole ime, et Amos kirjutas juba viieaastasena isa lauasahtlist leitud kartoteegikaardile: „Amos Klausner, kirjanik“.

Pöördeliseks sündmuseks noore Amose elus sai tema ema enesetapp, kui poiss oli 12-aastane. Paar aastat hiljem kolis erinevalt oma vanematest sotsialistlikult ja sionistlikult meelestatud noormees kibutsi ja võttis endale uue perekonnanime – Oz, mis tähendab heebrea keeles tugevust. Elu ühismajandis ja töötamine puuvillapõldudel ei viinud Ozi aga kirjandusest sugugi eemale – nii nagu kirjutamine ei viinud teda ennast eemale kibutsist. Oz suundus küll mõneks ajaks Jeruusalemma, et õppida Heebrea ülikoolis kirjandusteadust ja filosoofiat, kuid naasis seejärel kibutsi, kus ta järgmised 25 aastat koos perega elas ja kohalikus keskkoolis õpetajana töötas. 1980ndate teises pooles sai temast aga Ben-Gurioni ülikooli kirjanduse õppejõud.

Oma esimese raamatu avaldas Oz 26-aastasena ning selleks oli lühijuttude kogumik „Kui šaakalid uluvad“ (1965). Läbimurde kirjandusmaailmas saavutas ta aga kolm aastat hiljem oma esikromaaniga „Minu Michael“ (1968). See vannitoas istudes ja van Goghi reprode albumi peal süles kirjutatud raamat – ainuke ruum nende kodus, kus Oz sai oma sõnul kedagi segamata tööd teha – tõstis Ozi nüüdisaegse Iisraeli kirjanduse isade hulka.

Veidi enam kui poole sajandi jooksul jõudis Oz kokku kirjutada neliteist romaani, viis lühijuttude kogumikku, kaks lasteraamatut, kaksteist artikli- ja esseekogumikku ning ajakirjanduses ilmunud ligi 450 artiklit ja esseed (paljuski nüüdisaegse Iisraeli ühiskonna ja poliitika teemadel). Tema kirjanduslikku tegevust on tunnustatud mitmete auhindadega nii kodumaal kui väljaspool ning tunnustuseks võib pidada ka seda, et Ozi teoseid on tõlgitud enam kui 40 keelde, mis teeb temast enimtõlgitud Iisraeli autori üldse. Tõenäoliselt enim kuulsust on saavutanud tema autobiograafiline üle 500 lk pikkune „Jutustus armastusest ja pimedusest“ (2002), mille ainetel on vändatud ka film.

Eesti keeles on Kalle Kasemaa tõlkes ja põhjalike järelsõnadega varustatuna ilmunud „Kurja Nõu Mägi“ (1993), „Ära ütle, et öö“ (1997), „Sumchi: lugu armastusest ja seiklustest“ (2000), „Minu Michael“ (Tallinn: Tänapäev, 2013). Selle aasta sees peaks siinkirjutaja tõlkes ilmuma ka Ozi viimaseks jäänud romaan „Juudas“.

Autorina oli ja on Oz justkui sillaks erinevate maailmade vahel, muutes need oma avatuse ja samastumisvõimega üksteisele ligipääsetavaks. Oz liigub maailmas uudishimust kannustatuna avatud silmade ja kõrvadega. Ta hoolib nii oma fiktiivsetest tegelastest kui kaasmaalastest, kelle valikutest ja võimalustest ta oma artiklites räägib. Tema loomingus on alati oluliseks tegelaseks Iisrael, mille sünni ja kujunemisloo tunnistajaks Oz oli. Pärast osalemist 1967. aasta Kuuepäevases sõjas ja 1973. aasta Lepituspäeva sõjas, sai temast üks esimesi kahe riigi lahenduse eestkõnelejaid – ja ta jäi selleks kuni surmani – ning  Peace Now liikumise algatajaid 1970ndate lõpus. Ta oli korraga nii sionist kui ka tulihingeline rahupooldaja. Ent vaatamata teatavale idealismile oli Oz ometi realist, leides et iisraellastest ja palestiinlastest ei saa kunagi üht õnnelikku perekonda, sest nad ei ole ei üks ega pere ega õnnelikud, vaid kaks õnnetut peret, kelle ühine eluase tuleb jagada kaheks väikeseks naaberkorteriks. Oz toonitas alatasa kompromisside olulisust, mis tema jaoks olid sõna „elu“ sünonüümiks.

Kuigi Ozi teoste tegevustiku taustaks on alati Iisraeli ajaloos toimunud sündmused ja konfliktid nii araablastega kui ka juutide endi vahel, ei ole tema romaanid sugugi tema poliitilisi vaateid kajastavateks pamflettideks. Ozi tegelaskujud säilitavad alati oma vastuolulisuse ja nii jätkab ta mõnes mõttes juutidele omast traditsiooni sõnadega ümber käimisel või nagu ta koos tütre Fania Oz-Salzbergeriga koostatud teoses „Juudid ja sõnad“ (2012) on öelnud, on juudi traditsioonis iga lugeja ühtlasi ka korrektor ja iga autor – ka universumi looja – esitab terve rea küsimusi.

Lisaks Iisraeli ajaloo ja sellega seotud oleviku-tuleviku teemale, leiavad Ozi teostes koha nii kibutsielu kui ka intellektuaalide Jeruusalemm, üldinimlikud ja samas intiimsed teemad, maailm nii läbi mehe kui naise silmade, nii ilmalik kui ka religioosne eluviis. Siinkohal on märkimist väärt, et Oz, kes kasvas üles ilmalikus perekonnas ja pidas end ise elu lõpuni mitte-religioosseks, hindas ometi kõrgelt nii juudi religioosse traditsiooni kui ka kristluse tundmist – tema tegelased tsiteerivad nii Pühakirja kui ka Talmudit. 2016. aastal ajalehele The Guardian antud intervjuus ütles Oz, et hakkas juba teismelisena Uut Testamenti uurima, mõistes 16-aastaselt, et ilma evangeeliumeid lugemata ei saaks ta kunagi aru ei renessanssi ajastu kunstist, Bachi muusikast ega Dostojevski romaanidest.

Ozi suur lugemus eri ajastutest pärit tekstide osas kajastub ka tema enda keelekasutuses, mis on teravmeelne, haritud, detailne, kargelt napp, aga väga kõnekas (nii nagu heebrea keel seda võimaldab). Nagu öeldud, nägi Oz kirjanikuna enda peamise ülesandena keele kaitsmist, leides, et keelt kaitstes – võideldes selleks keele risustamise, kuritarvitamise, stereotüüpide pideva kasutamise, rassismi ja sallimatuse vastu – kaitseme me rahu. Oz pidas kirjanikke keele „suitsuanduriteks“ või koguni „tuletõrjujateks“, kelle ülesanne on anda märku ja sekkuda niipea, kui on tunda põlemislõhna. Igasugune ebainimlikustamine ajaloos saab alguse keele ebainimlikustamisega – kui inimesi hakatakse nimetama „ebasoovitavaks elemendiks“ või „parasiitideks“, on vaid aja küsimus, mil neid ka parasiitidena kohtlema hakatakse (lähemalt Amos Ozi intervjuus: Ich liebe Jesus für seine Anarchie.”)

Saab olla üksnes tänulik, et universum võttis vaevaks kirjutada raamatu nimega Amos Oz ja see raamat ei hävine, vaid elab mitmete kaante vahel ja eri teoste kujul edasi, tuletades meile ikka ja jälle meelde, milline jõud on sõnal.

 

Anu Põldsam (1981), dr. theol., on Tartu Ülikooli usuteaduskonna judaistika lektor.

Print Friendly, PDF & Email
English