Artiklid

Martin Lutheri pühakirjamõistmise kesksed põhimõtted ja nende kujunemine

Artikli aluseks on 2018. aastal kaitstud rakenduskõrghariduse lõputöö EELK Usuteaduse Instituudis.

Kas Martin Lutheri laual oli ainult Pühakiri ja ta mõistis Pühakirja läbi temale omase Vaimu, kes seletab kõike? Või kujundasid paralleelselt tema teoloogiat oma ajastu kontekst, kirikuisade kirjutised, Pühakirja kommentaarid ja muud traditsioonilised tõlgendusallikad ja -meetodid? Kas Luther tunnustas ja kasutas endale eelneva ja oma ajastu väljakujunenud traditsioonilisi Pühakirja tõlgendamise põhimõtteid ning jätkas nendega või muutis sootuks ümber – oli ta oma ajastu võlgnik või kriitik?

Artiklis käsitletakse Martin Lutheri rolli Pühakirja õpetajana ja Pühakirja õige tõlgendamise olulisust tema jaoks; uuritakse traditsioonilisi Pühakirja tõlgendamise allikaid ja meetodeid, mida Luther kasutas, ning tuuakse välja tema pühakirjamõistmise kesksemad põhimõtted.

Martin Lutheri (10.11.1483–18.02.1546) võimekusest ja haardest annavad aimu tema tegevused mitmesugustes valdkondades: teoloogia õpetaja, eksegeet, jutlustaja, kirikuõpetaja, poeet, tõlkija ja kirjamees (Lüpke 2014, 143). Ka tema tähtsus reformaatorina on vaieldamatu ja laialt teada. Kuid ainus amet, millele Luther ise oma eluajal toetus ja millega ta oma tegevust õigustas, oli tema kutse õpetada Pühakirja.

Lutheril oli Piibli õpetamises doktorikraad, millele ta on oma mitmetes kirjutistes korduvalt viidanud, nimetades end tihti „Pühakirja doktoriks“:

„Mina aga, doktor Martinus, olen selleks kutsutud ning sunnitud, et ma pidin doktoriks saama puhtast kuulekusest. Siis pidin ma doktoriameti vastu võtma ja vandega tõotama oma kõige armsama Pühakirja nimel, et ma seda ustavalt ja selgesti kuulutan ning õpetan […]“ (viidatud Lohse järgi: Lohse 1996, 64–65).

Ja teisal on ta viidanud oma ametile:

„Kuna ma aga ei ole mitte üksnes narr, vaid ka vannutatud Pühakirja doktor, siis olen rõõmus, et mul avaneb võimalus oma vannet narri kombel õigesti kasutada […]“ (Luther 1520, 83)

Martin Luther sai doktorikraadi Pühakirja õpetamises (ld doctor in biblia) 1512. aastal Wittenbergis. Teoloogiaprofessorina oli tema ülesandeks õpetada ja tõlgendada Pühakirja. (Hermann 2014, 71) Ta pidas loenguid nii Vanast kui ka Uuest Testamendist ning seetõttu jätkas ta süvitsi tegelemist Piibliga. See pani teda mõtlema mitmete küsimuste üle, sealhulgas traditsiooni rolli üle, õige tõlke ja tõlgendamise üle, Piibli keskme üle. Pühakirja õpetamine kujundas lisaks ka tema teisi tegevusi nagu jutlustamine ja katekismuse õpetamine. Lutheri pühakirjaloengud täitsid kogu tema ülejäänud elu kuni 1545. aastani. (Haemig 2014, 449–450)

Pühakirja doktorina tundis Luther kaasvastutust kiriku õpetuse ja kuulutuse suhtes. Kuna tema peaülesanne seisnes Pühakirja seletamises, taotles ta puhta evangeeliumi kuulutamist, õiget usku ja inimlikest õpetustest loobumist. (Lohse 1996, 64–65) Ta nõudis, et tema teese ja võimalikke eksitusi lükataks ümber või tõendataks Pühakirja alusel. Nagu teada, oli Martin Luther valmis eluga riskima selleks, et seista oma veendumuste ja Pühakirja õige tõlgendamise eest. Kui temalt keisri ja riigi ees seistes paluti oma veendumustest lahti öelda, ütles Luther: „[…] lahti öelda ei saa ega taha ma millestki, sest oma südametunnistuse vastu toimida pole ei ohutu ega aus. Jumal aidaku mind, aamen!” (Luther 1521, 1735) Luther jäi endale kindlaks hoolimata teda ees ootavatest võimalikest tagajärgedest – hukkamõistmine ja riigivande alla panek.

Lutheri armastatuim psalm, Psalm 118 kordas nagu kajana tema enda olukorda (Luther 1530, 45): „Mind tõugati kõvasti, et ma langeksin, kuid Issand aitas mind“ (Ps 118:13) ja „Ei ma sure, vaid jään elama, ja jutustan Issanda tegusid“ (Ps 118:17).

 

1. Traditsiooniliste Pühakirja tõlgendamise allikate kasutamine

Martin Luther, elades küll juba uusaja künnisel, kasvas ja küpses usuliselt hilisantiikaja ja keskaja traditsioonide ning tõlgendamiste rüpes. Tema pühakirjamõistmise kesksemad põhimõtted kujunesid välja nimetatud kontekstis. Luther ei interpreteerinud Piiblit tühjuses – ülikooli professori amet tähendas Pühakirja seletamist koostöös eelmiste piiblitõlgendajatega. Ülikoolis antud loengud panid Lutheri mõtlema tõlgendamise traditsiooni üle Pühakirja mõistmisel. Ühelt poolt, tema kriitika keskaegse tõlgendamise traditsiooni suhtes (nt allegooria) näitab mineviku selget hülgamist. Teiselt poolt, korduvad viited varajastele kirikuisadele ja keskaja teoloogidele näitavad piiblitõlgendamise traditsioonide sügavat tundmist ning samuti suurt austust nende vastu. (Haemig 2014, 450)

Lutheri laual ei olnud ainult Pühakiri. Peamised Pühakirja tõlgendamise allikad olid Lutheri jaoks Pühakirja kommentaarid, kirikuisade kirjutised, samuti kloostrikirjutised ja filosoofilised tekstid.

 

2. Pühakirja kommentaarid

Keskne alustekst Lutherile oli muidugi Piibel, täpsemalt ladinakeelne Vulgata (Hermann 2014, 74). Piiblikommentaaridest aga luges Luther „Glossa ordinariat“, mis oli tolle aja piiblikommentaaride standard ja üks peamine infoandja Lutheri süvenemisel Lääne eksegeetilisse traditsiooni. Lisaks kasutas ta Nicholas Lyrast „Postilla Litteralis super Biblia“ (1471), mis oli esimene trükitud kogu Piibli kommentaar ja vaieldamatult üldtunnustatud. „Postilla“ teksti ainus fookus oli Pühakirja sõnasõnalisel tähendusel, raamatus kasutati heebreakeelset algteksti ja katoliiklike doktorite ning heebrea õpetajate käsitlusi. Luther töötas samuti Faber Stapulensise „Quincuplex Psalteriumiga“ – psalmide tekstilise kriitika õpetusega, mida ta kasutas oma esimestes loengutes. (Samas, 74–77)

Lutheri valitud allikad Pühakirja tõlgendamisel peegeldavad mõlemat, nii toetumist traditsioonilisele tõlgendusele kui ka konkreetsete teoloogiliste huvide suunda. Näiteks oma esimeste loengute ajal psalmidest kasutas Luther suurt hulka teoseid, sh keskaegsete kommentaaride kolm standardteost „Glossa Ordinaria“, Lyra Nicholase „Postilla“, Saint-Cheri Hugo „Postilla“; samuti psalmide kommentaaride autoritest Augustinust, Faber Stapulensist, Cassiodorust ja Johannes Turrecrematast. Rooma kirja ja Galaatia kirja käsitlemisel kasutas Luther Hieronymuse „Ambrosiasteri“ ja Augustinuse kommentaare; Heebrea kirja loengute puhul Chrysostomuse kommentaare, Genesise puhul Ambrosiust ja Augustinust. Kuigi Lutheri hilisemates loengutes konkreetsed viited oma allikatele ei olnud enam nii sagedased, olid siiski tema kõikides loengutes keskaegsete ja patristika[1] kirjutiste valik alati käeulatuses. (Herrmann 2014, 73, 85)

Luther ise on nentinud, et pühade isade kirjutisi võiks natuke aega lugeda selleks, et nende abil paremini Pühakirjani jõuda (Luther 1520, 163). Kuid pärast kommenteerijate lugemist tuleks naasta uuesti Piibli juurde, sest „oma silmaga näha on palju parem kui võõraste silmadega“ (Luther 1531–1546, 8).

 

3. Kloostrikirjutised ja filosoofilised tekstid

Eksegeetilised tekstid polnud siiski ainsad allikad, mis mõjutasid Lutherit Piibli tõlgendamisel. Ka kloostri ja vagadusega seotud kirjutised, sh Bernard Clairvaux’ kogutud jutlused ja skolastilise teoloogia[2] tekstid, eriti Petrus Lombarduse „Sententsid“, olid Lutherile tuttavad nii Erfurti augustiinlaste kloostri kui ka ülikooliõpingute päevilt. (Herrmann 2014, 73)

Lutheri seisukoht teoloogiatekstide kohta oli aga, et neid peaksid lugema pigem noored algajad teoloogid, kuid Piibel peaks jääma doktoritele, mitte vastupidi. Luther kritiseeris seda, et sententside valitsemise tõttu on „teoloogide juures rohkem paganlikke ja inimlikke eksiarvamusi kui Pühakirja püha ja kindlat õpetust leida“ (Luther 1520, 162).

 

4. Kirikuisade kirjutised

Martin Luther eelistas selgelt mõningaid Pühakirja tõlgendajaid teistele. Sageli on ta heakskiiduga (kuigi mitte alati) tsiteerinud Augustinust ja Clairvaux’ Bernardi. Luther soovis ka loobuda eksegeetilisest traditsioonist, kritiseerides sageli eelmisi Pühakirja tõlgendajaid ja andes kaalu hoopis oma kõnele. (Haemig 2014, 450)

Lutheri jaoks tekkisid ebakõlad mitte ainult varase kiriku traditsiooni ja hilisema keskaegse ning skolastilise traditsiooni vahel, vaid kirikuisade endi vahel samuti. Teravaimalt väljendus see lahkheli Hieronymuse (347–420) ja Augustinuse kirjutiste vahel. Luther märkas nende omavahelist sobimatust ja hakkas eelistama Augustinust Hieronymusele. Siiski jäid ka Hieronymuse tööd Lutheri kõige tähtsamate ja sageli tsiteeritud patristika allikate hulka kogu tema elutöö jooksul. Luther kasutas Hieronymuse töid kriitiliselt, kuid pidevalt. (Herrmann 2014, 78–79)

Augustinuse (354–430) mõju Lutherile oli märkimisväärne ja vaieldamatu. Küsimus pole selles, kas Augustinus oli mõjukas, vaid milline Augustinus oli mõjukas. Kindel on Augustinuse  eriline, kui mitte öelda määrav roll Lutheri varastes Pühakirja tõlgendustes, eriti tema Paulust käsitlevates kirjutistes. Rooma kirja loengutes, kus Luther tsiteerib Augustinust, võib märgata Lutheri teoloogilise arengu tähtsaimat momenti, kus ta seadis Augustinuse Aristotelese vastu, öeldes, et Augustinus jälgib hoolikalt apostel Pauluse teoloogilise argumentatsiooni viisi – modus loquendi Apostoli –, skolastikud aga olid rakendanud filosoofilist raamistikku Paulusele – modus Aristotelis –, rikkudes ära apostli sõnumi. (Herrmann 2014, 78–79)

Luther pidas Augustinust teoloogiliseks etaloniks ja õpetajaks, kuid siiski alati Pühakirja õpilaseks. Luther on öelnud, et „ärgem pangem oma usaldust Augustinusele, kuulakem Pühakirja“ (viidatud Hermanni järgi: Herrmann 2014, 80).

Kuigi Luther ei pidanud traditsiooni Pühakirjale võrdseks autoriteediks, hindas ta siiski traditsiooni ega kaldunud sellest kõrvale kergekäeliselt. Luther oli traditsiooniga tuttav ja tunnustas seda, kuid ühtlasi soovis ta traditsioonist erineda, juhul kui ta uskus, et piibliteksti on vaja lugeda teistmoodi. (Haemig 2014, 450)

 

5. Traditsiooniliste Pühakirja tõlgendusmeetodite kasutamine

Luther kasutas regulaarselt patristilisi ja keskaegseid allikaid, kuid otsustavam küsimus puudutab tema eksegeetilisi meetodeid. Nendega ühenduses on Lutheri suhe traditsiooni pigem kompleksne ja keeruline. (Herrmann 2014, 80) Traditsioonilised tõlgendusmeetodid, mida Luther oma ajastult päris, olid kloosterlik lähenemine, Pühakirja kristoloogiline lugemine ja Pühakirja neljakordne mõte.

 

5.1 Kloosterlik lähenemine

Lutheri kohustused teoloogiadoktorina ja samuti tema kloostris elatud elu kujundasid Pühakirja lugemist ja tõlgendamist. Lutheri lähenemine Pühakirjale oli ühtaegu nii intellektuaalne kui ka pastoraalne ja isiklik. Taoline kombinatsioon oli keskajal tavapärane viis ja eeldus Piibli tõlgendamiseks. Pühakirja tõlgendamist ei eristatud vagadusest – see oleks olnud kummaline ja probleemne. (Herrmann 2014, 80–81)

Nimetatud konteksti tõttu oli Lutheri lähenemine Pühakirjale pigem kloosterlik kui skolastiline. Alates oma esimestest loengutest olid talle olulised sellised kloostrikultuuri teemad nagu alandlikkus (ld humilitas), enese süüdistamine (ld accusatio sui) ja kahetsus (ld poenitentia). Lutheri jaoks polnud enam tähtis niivõrd see, mida tuleb teada, kui see, mida tuleb kogeda. Lutheri teoloogia praktiseerimise tuntud retsept oratio, meditatio, tentatio annab edasi kloosterlikku lectio divina (ee „jumalik lugemine“[3]) tõlgendamise praktikat. (Samas, 81)

 

5.2 Pühakirja kristoloogiline lugemine

Traditsioonilisele väljendusviisile sarnaselt julgustas Luther Pühakirja lugemise viisi, mis saab „pähklist kätte selle sisu“ – s.o lugemine, mis läheb sõnadest kaugemale ja liigub iidse ajaloo sündmustest praeguse, eksistentsiaalse ajaloo poole koos elava Kristusega. Pühakirja kristoloogiline lugemine oli harilik lähtekoht kõigile patristika ja keskaja piiblitõlgendamistele. Enim järgitud mõõdukas lähenemine oli see, et Uus Testament on ette kuulutatud Vana Testamendi sündmustes, kus Kristus on varjus kujundite ja ettekuulutuste all, nagu sisu on peidus oma koore sees. Pühakirja tõeline tähendus on tema tulevases täitumises ja saab olla õigesti mõistetud ainult sellest vaatepunktist. (Herrmann 2014, 81)

Luther tunnistas traditsiooni üldisemates kesksetes küsimustes ja lähenemistes – ühiselt patristika ja keskaegsete eksegeetidega nägi ka Luther Kristust Pühakirja keskmes, selle igas üksikus osas (Haemig 2014, 450). Samuti töötas Luther traditsioonilise eeldusega, et Taaveti Psalmid on prohvetlikud ütlused Kristuse kohta (Herrmann 2014, 82).

 

5.3 Pühakirja neljakordne mõte

Kuid kristoloogilisest lugemisest ainult ei piisanud ja Origenes (185–254) oli välja pakkunud lahenduse, et Pühakirjal on nii sõnasõnaline kui ka vaimne tähendus, viidates Pauluse kirjades olevatele sõnadele „ … kirjatäht suretab, aga Vaim teeb elavaks…” (2Kr 3:6) ja tuletades neist, et kristlane liigub sõnasõnalise mõtte füüsilistest ja ajutistest asjadest Kristuse vaimsete ja igaveste asjadeni (Herrmann 2014, 81). Keskaja tõlgendajad järgisid ka Cassianust (360–435), kes rääkis Pühakirja neljakordsest tähendusest, mille järgi liigutakse sõnasõnalisest mõttest edasi kolme tähendustasandi juurde (Lahe 2013a, 11):

1) sõnasõnaline mõte (ld sensus litteralis) – mis toimus;

2) vaimne mõte (ld sensus spiritualis):

– allegooriline – mida uskuda;

– moraalne – kuidas toimida;

– anagoogiline – mida taotleda[4].

Liikumine Pühakirja sõnasõnalisest mõttest vaimseni peegeldas lunastuse ajaloo edenemist Vanast Testamendist Uude Testamenti, tõmmates paralleeli inimese kõlbelise arenguga ajutisest lihalikust elust sisemiste, vaimsete ja taevalike voorusteni, suunatuna igavesse ellu (taevane Jeruusalemm) (Herrmann 2014, 82).

Luther tundis traditsioonilisi Pühakirja tõlgendamise meetodeid hästi ja ühendas neist mitme aspekte. Näiteks Lutheri esimestes loengutes Psalmidest oli Pühakirja neljakordne mõte iseäranis esileküündiv ja kuigi ta näitas oma lähenemises ka teatud originaalsust, oli tema quadriga kasutamine suures osas tavapärane. (Samas)

Kuid Lutheril kasvasid ka vastakad tunded neljakordse mõtte vastu. Seda mitte seepärast, et Pühakiri oleks öelnud neljakordse mõtte kaudu liiga palju, vaid Lutheri jaoks ei ütelnud see piisavalt. Ta tunnistas, et traditsioonilise lugemise viis võib leida Kristuse Pühakirjast, kuid ei quadriga ega ka prohvetlik-sõnasõnaline tähendus saa lõpuks pakkuda selget teadmist Kristuse tähenduse ja tähtsuse kohta lugeja jaoks. See oli Lutheri jaoks tõlgendusprobleemi kese: kui inimene kannatab haavatud südametunnistuse tõttu, siis kes on Kristus pro me, s.t minu jaoks? Kas müsteeriumide õpetaja, uue seaduse andja, alandlikkuse või mõne muu vooruse eeskuju või tulev kohtumõistja? Traditsiooniline lähenemine sellele vastust ei andnud. Lõpuks jõudis Luther arusaamisele, et Kristuse tõelise tähenduse – tema tähenduse lunastuse loos ja tema tähtsuse üksikisiku jaoks – leidmise võti polnud sõnasõnalise vs. vaimse tõlgenduse küsimus, vaid see oli õppida eristama seadust evangeeliumist. (Samas, 82–83)

Luther leidis Augustinuse kirjutistest, et kuigi Augustinus pooldab traditsioonilist lähenemist Pühakirja sõnasõnalisele ja vaimsele mõttele, siis Pauluse „ … kirjatäht suretab, aga Vaim teeb elavaks…“ tähendus ei olnud Augustinuse arvates mitte kirjatähelise ja vaimse mõtte eristamine, vaid pigem seaduse ja armu eristamine. Selles eristuses tähendas „kirjatäht” Vana Testamendi seadust, mida kogeti enne armu andmist kui võimatut moraalset kohustust, ja „Vaim“ oli Püha Vaimu arm ja armastuse kink, mis tegi võimalikuks seaduse nõudmised. (Samas, 83)

Kui Augustinus mõistis seaduse ja evangeeliumi eristamist endiselt päästeloolisel alusel (ühiselt traditsiooniga), siis Luther muutis selle Pühakirja tõlgendamise uueks aluseks. Lutheri arusaam „kirjatähest“ ja „Vaimust“ oli nüüd  kavandatud kui seaduse ja evangeeliumi korduv teema, Jumala kohtumine oma inimestega Vanas ja Uues Testamendis – väljajuurimine, et Ta võiks istutada; hukka mõistmine, et Ta võiks halastada; surmamine, et Ta võiks teha elavaks – kõik see oli väljendatud paradigmaatiliselt Kristuse surmas ja ülestõusmises. Nii lõi Luther uue raamistiku kristoloogilisele relevantsusele kogu Piiblis. (Samas, 84)

Seega polnud Pühakirja neljakordne mõte enam hädavajalik, et saada „pähklist kätte selle sisu“. Luther jätkas küll allegooriate kasutamist erineval määral läbi oma elu, kuid nende roll jäi pigem illustratiivseks.  (Samas, 84) Luther rõhutas nüüd, et Pühakirjal on ainult üks, sõnasõnaline mõte, millest piisab Jumala tahte mõistmiseks (Lahe 2013b, 3).

Luther kritiseeris ka seda, et Pühakirja keel oli saanud vähem kujundavaks kui Aristotelese keel ja uute teoloogide leiutised. Seetõttu eelistas Luther varaseid kirikuisasid ja neid, kes loevad pühi teksti „ilma filosoofideta“. Luther ütles Clairvaux’ Bernard (1090–1153) tähendamissõna eeskujuks tuues, et ka Bernard hindab pühasid isasid kõrgelt, kuid ei pööra tähelepanu kõigile nende ütlustele, sest:

„Ma jooksin parema meelega allikast kui ojast – nagu teevad kõik, kes on kord saanud võimaluse juua allikast, nad unustavad oja, v.a siis, kui nad kasutavad oja selleks, et neid juhtida allikani. Seepärast ka Pühakiri peab jääma meistriks ja kohtunikuks […]“

Väljendatud Pühakirja teoloogiline esmasus teiste autoriteetide ja arvamuste ees oli Lutheri mõtte hästituntud tunnusjoon – Pühakirja autoriteet jäi alati normatiivseks. (Herrmann 2014, 85)

 

6. Martin Lutheri pühakirjamõistmise kesksed põhimõtted

Traditsiooniliste Pühakirja tõlgendamise allikate ja meetoditega töötamise alusel kujunesid Lutheril välja enda kesksed põhimõtted teoloogias: seaduse ja evangeeliumi eristamine, Kristus pro me põhimõte ja kloosterlik lähenemine Pühakirjale.

 

6.1 Kloosterlik lähenemine

Keskaegse kloosterliku meetodi palvetamiseks ehk lectio divina lectio, meditatio, oratio, contemplatio (ee „lugemine, mõtisklus, palve ja kontemplatsioon“) muutis Luther ümber, tuues selle n-ö igapäevaellu. Lutheri meetod palvetamiseks oli oratio, meditatio, tentatio (ee „palve, mõtisklus, katsumus“). Tentatio on kiusatus ja proovikivi, et mitte ainult teada ja aru saada kui vägev on Jumala Sõna, vaid ka kogeda seda igapäevaelu kannatuste ja katsumuste varal. (Luther 1539, 707)

Luther ütles, et „teoloogia tõeline alus on hukkamõistetud ja patune inimene ning tema õigeksmõistja ja päästja Jumal; mida iganes küsitakse ja arutletakse teoloogias väljaspool seda alust, on eksitus ja mürk” (Luther 1532, 311). Seega teoloogia ei ole ajatute tõdede kogu, vaid elukestev igapäevane draama. Teoloogiks ei saada arusaamise, lugemise ja arutluse läbi, vaid elamise läbi, suremise ja hukkamõistu läbi. Jumalaga me kohtume mitte ainult Pühakirjas, vaid ka palves, meditatsioonis ja igapäevases elus (oratio, meditatio, tentatio). (Lindberg 2014, 414–416)

 

6.1.1 Palve

Lutheri arusaam vagadusest, palvest ja Jumala austamisest oli, et lunastus on vastu võetav ehk saadav, aga mitte saavutatav (Lindberg 2014, 414). Seetõttu lükkas Luther tagasi keskaegse vaate, et palved on head teod Jumalale, ja rõhutas, et pole vajadust palvete pidevaks kordamiseks ning nende kasutamiseks hüvitiseks. Lutheri palve keskmeks oli ja jäi meieisapalve, millele ta lisas aeg-ajalt mõningaid Psalme. (Samas, 417–418) Psalmide raamat kui kristlaste palvemudel jäi ikka aukohale – need on palved, mille keskmes on Kristus ning mis kujutavad mõtteid ja harjutusi esimese käsu koht („Mina olen Issand, sinu Jumal. Sul ei tohi olla muid jumalaid minu kõrval“ – Suur Katekismus 1529, 228) kohta.

Luther tõi palve tavalise inimese igapäevaellu ja soovis, et palvetraditsioon tugineks Pühakirjale. Luther taotles, et kõik kristlased palvetaksid, sest Jumal on juhtinud meid palvetama – meieisapalve on palve, mille õpetas inimestele Kristus ise. Samuti rõhutas Luther, et Jumal on tõotanud meie palveid kuulda võtta, mistõttu ei pea kristlased palvetama kellegi muu kui Jumala poole. Lisaks õpetas ta, et palve ei põhine kristlase väärilisusel või sobivusel palvetamiseks, vaid palve ajendiks on vajadus tuua kõik Jumala ette. Iga kristlane peaks palvetama ja mitte jätma seda vaid vaimulike hooleks, sest iga kristlane on jumalasulane. Palve peaks tulema südamest, see peaks olema lihtne ning palvetama peaks keskendunult. (Lindberg 2014, 417–419)

 

6.1.2 Meeleparandus

Lutheri jaoks on vagadus või jumalakartus usu tagajärg ja mitte vastupidi (Lindberg 2014, 415). Vastupidiselt keskaegsetele käsitustele spirituaalsusest nõudis Luther, et „vaimset elu tuleb elada maailmas […] koos kõigi selle lõputute raskuste ja pettumustega“ (Viidatud Lindbergi järgi: Lindberg 2014, 415). Lutheri jaoks vaimsus algab ja lõpeb maise elu pühitsemisega. Seepärast polnud kloostrielu tema jaoks vagaduse ideaal. Vagadus on hoopis väljendatud igapäevaselt kristlaste mitmekülgsetes kutsumustes, samuti Jumala ja ligimese teenimises igapäevaste katsumuste kontekstis. Nagu Luther manitses kord Melanchthoni: „Me peame olema inimesed, ja mitte Jumal.“ (Samas, 414–416)

Luther ütleb, et mitte keegi ei saa suretada liha, kanda risti, järgida Kristuse eeskuju ja teha häid tegusid enne kui nad on kristlased ja neil on Kristus usu läbi südames kui igavene varandus. Seaduse ja evangeeliumi Sõna kaudu annab Püha Vaim kõigepealt inimesele usu. Püha Vaimu abil saab pattu ära tunda ja andeks anda. Seetõttu teeb kristlane koostööd Jumalaga elu pühitsemises – patune ihu suretatakse üha uuesti. Püha Vaim annab kristlasele jõudu kanda kannatuse risti ja olla tegev armastuses; ta alustab oma tööd ristimises, jätkab seda Jumala Sõna ja armulaua kaudu ning toob kristlases esile usu viljad. Lutheri jaoks on see kõik tõelise progressi märk, mis ometi pole kunagi mõeldud kogemuslikuks tõendamiseks, vaid vastupidi: areng kristlase elus jääb varjatuks ja pole tähistatud kasvava patu puudumisega, vaid pigem sügavama teadlikkusega oma patust ja Jumala armu piisavusest. (Silcock 2014, 304–305)

Luther toob Psalmi 51:5 „Sest ma tunnen oma üleastumisi ja mu patt on alati mu ees“ kommentaaris välja patu tunnistamise koguni teise põhjusena õigeksmõistuks:

„On ainult üks põhjus õigeksmõistuks, nimelt Kristuse teene või arm, millest Püha Vaimu kaudu süüdatud südamed haaravad kinni usu kaudu. Kui keegi tahab, ta võib lisada patu tunnistamise teise põhjusena […] See on sedasorti põhjus, et kogu asi sõltub ikka Jumala armust või tõotusest – et Jumal on lubanud, et ta halastab neile, kes tunnistavad oma patte, kel on janu õiguse järele (Mt 5,6).“ (Luther 1532, 332–333)

Lisaks on Luther eelnimetatud kommentaaris rõhutanud, et need inimesed, keda me kutsume „pühaks“, on tehtud pühaks võõra pühaduse läbi. See pole meie enda arm ja pühalikkus – me pole ise pühad, vaid see on Kristuse prii armu pühadus. Luther ütleb, et „seetõttu oleme tasa pühaduse ja pühade inimeste kohapealt“, sest „me teame, et need on tehtud pühaks, kes on saanud teadlikuks patust ebateadlike asemel. Nad ei eelda enda õigust, sest seda pole olemas, vaid hakkavad saama valgustatud südame osalisteks.” (Viidatud Lindbergi järgi: Lindberg 2014, 416)

Luther kirjutas ühele mungale 1516. aastal: „Hoidu sellisest puhtusest, kui sa ei soovi olla nähtud kui patune, või sa ei soovi olla patune” (samas). Seetõttu ei ole evangeeliumi õige ülesanne teha inimesi vagadeks, vaid teha neid kristlasteks.

 

6.2 Kristus pro me

Luther nägi Pühakirja keskmes ja selle igas üksikus osas Kristust. Kuid Lutheri põhiküsimus oli: milline Kristus? Kas Kristus kui and või Kristus kui eeskuju, keda järgida? (Haemig 2014, 450) Kui inimene kannatab haavatud südametunnistuse pärast, siis kes on Kristus minu jaoks, s.t Kristus pro me? (Herrmann 2014, 83) Usk Kristusesse ja Kristuse lunastustöösse peaks kõnetama just nimelt inimest isiklikult, mitte aga olema tõsi üldiselt.

Martin Luther jõudis järeldusele, et esmalt tuleb Kristust mõista kingitusena, mis on sulle antud Jumalalt ja mis on sinu oma. Alles seejärel tuleb teda mõista eeskujuna, keda järgida ja teoks teha, sh paluda, paastuda, inimesi aidata, armastust osutada – nii endale kui ka ligimesele. Luther nendib, et „Kristus kui and toidab sinu usku“ ja „Kristus kui eeskuju harjutab sinu tegusid“. Luther ütleb ka, et kui sa mõistad Kristust sinu omaks antud annina, siis usk lunastab su pattudest, sest „Kristus ütleb Jh 10, 2jj, et ta on uks, tema kaudu peab sisse minema, ja kes tema kaudu sisse läheb, sellele avab uksehoidja (Püha Vaim) ukse, nii et ta leiab karjamaa ja õndsuse“. (Luther 1522, 3–4)

Lutheri väitel on ainult Kristus tee, tõde ja elu (Jh 14:6) ehk „redel, mida mööda tõustakse Isa juurde“ (viidatud Hiobi järgi: Hiob 2013, 118). Sellega hülgab ta niisuguse mõtte, mis inimesest lähtudes püüab jõuda võimalikult Jumalani – see on rohkem Platoni kui Kristuse jälgedes kõndimine. Luther rõhutab vastupidist teed: „Sa ei tohi endast välja tõusta Jumala juurde, vaid pead alustama sealt, kust tema on alustanud,” Kristusest. (Samas)

 

6.3 Seaduse ja evangeeliumi eristamine

Martin Luther on öelnud, et peaaegu kogu Pühakirja ja kogu teoloogia mõistmine sõltub seaduse ja evangeeliumi õigest arusaamisest. Kuid Luther ei väitnud, et Vana Testament on samaväärne seaduse ja Uus Testament evangeeliumiga. Ta leidis, et nii seadus kui ka tõotus on antud mõlemas – nii Vanas Testamendis kui ka Uues Testamendis (Luterlik Maailmaliit 2017, 8).

Luther andis oma tudengitele järgmise juhise seaduse ja evangeeliumi eristamise mõistmise kohta (viidatud Kolbi järgi: Kolb 2014, 171):

a) Seaduse kaudu on antud käsk, et teaksime, mida me peame tegema. Käsk nõuab, et me tegutseksime Jumala ja ligimese heaks.

b) Evangeeliumis aga on meil vaja vastu võtta kingitus. Evangeelium on puhas kingitus, heldelt antud, lunastus.

Need kaks (seadus ja evangeelium) peavad olema eristatud, aga ei pea kunagi olema rangelt eraldatud, sest nad mõlemad on Jumala sõna, mis on küll erineva iseloomuga ja erineva mõjuga. Luther kasutas tihti ka analoogiat: surmamine ja elavaks tegemine; patuse identiteedi kõrvaldamine Jumala ees ja patuse muutmine Jumala lapseks. (Samas 2014, 171)

Luther leidis, et seadust ei peaks kõrvale jätma, seda nimelt meeleparanduse vajaduse tõttu. Evangeeliumi arm vabastab küll inimese seaduse sunni ja kohtumõistmise alt, kuid ei vabasta Jumala kava ja plaani alt, mis Jumalal inimese elu jaoks on, nagu seda kümme käskugi ütlevad. Luther annab muuseas nõu kuidas käskudega ümber käia:

„Ma mõtlen igast käsust esiteks kui juhisest, mis tõepoolest on kavatsetud kehtima, ja mõtlen tõsimeelselt, mida Issand tahab minult. Teiseks, ma muudan selle tänuks; kolmandaks, pihiks; ja neljandaks – palveks.“ (Samas, 173)

Kui patused näevad seaduse järgimist kui midagi, mille tõttu nad võivad pälvida lunastust, siis Luther ütleb, et see kas viib ebajumalateenistuseni (inimene usaldab iseenda pingutusi) või käsk purustab patuse oma nõudmiste raskuse all. Luther rõhutab, et evangeelium vabastab kahetseva inimese seaduse raskuse alt ja lohutab murelikku südametunnistust. (Samas, 171)

 

Kokkuvõtteks

Lutheri enesemõistmine oli suures osas seotud tema teoloogiadoktori kraadi ja Pühakirja professori ametiga. Pühakirja doktorina (doctor in biblia) oli ta valmis seisma oma veendumuste ning Pühakirja õige tõlgendamise eest.

Professori kutse tõttu oli Luther seotud Pühakirja traditsioonilise tõlgendamise meetodite ja allikatega ning hilisantiigi ja keskaja kirikuisade õpetustega. Üldised seisukohad uurijatel on, et Luther tunnustas ja kasutas traditsioonilisi allikaid ning meetodeid oma esimestes kirjutistes ja eriti esimestes loengutes Wittenbergi ülikoolis. Ülikooliloengud märgivad samas ka Lutheri teoloogilise arengu tähtsaimaid hetki ja avastusi, mis olid teravas vastuolus traditsioonilise tõlgendamisega (nt Pühakirja neljakordse mõtte tagasilükkamine).

Kuid ka pärast vastuolu tekkimist tõlgendustraditsioonidega ning pärast uute suundade leidmist jätkas jätkas tegelemist kirikuisade ja keskaegsete eelkäijate õpetustega, mis näitab traditsiooni jätkuvat tähtsust tema piiblitõlgendamisel. Seega võib öelda, et Luther oli mõlemat – nii traditsioonilise tõlgendamise võlgnik kui ka selle kriitik.

 

[1] Hilisantiigi ja varakeskaja kirikuisade õpetus.

[2] Skolastilisi argumenteerimis- ja tõestusviise kasutav keskaegne teoloogia, mis Pühakirja tõlgendamiseks rakendas loogilist tuletamist.

[3] Lectio divina oli traditsiooniline kloostripraktika Pühakirja vaimulikuks lugemiseks, mis ei järginud Pühakirja kui teksti, mida peab õppima, vaid kui elavat Sõna (Logost, Kristust) (Rm 10:8–10).

[4] Toomas Pauli tõlkes on „mida taotleda“ (quid speres – ee  „mida loota“).

 

Kasutatud kirjandus

Haemig, Mary Jane 2014. „The Influence of the Genres of Exegetical Instruction, Preaching, and Catechesis on Luther“ – The Oxford Handbook of Martin Luther`s Theology. Koost. Robert Kolb, Irene Dingel, L`ubomir Batka. United Kingdom: Oxford University Press, 449–461.

Herrmann, Erik 2014. „Luther`s Absorption of Medieval Biblical Interpretation and His Use of the Church Fathers“ – The Oxford Handbook of Martin Luther`s Theology. Koost. Robert Kolb, Irene Dingel, L`ubomir Batka. United Kingdom: Oxford University Press, 71–90.

Hiob, Arne 2013. Luterliku dogmaatika alused. Tallinn: EELK Usuteaduse Instituut.

Kolb, Robert 2014. „Luther’s Hermeneutics of Distinctions“ – The Oxford Handbook of Martin Luther’s Theology. Koost. Robert Kolb, Irene Dingel, L`ubomir Batka. United Kingdom: Oxford University Press, 168–184.

Lahe, Jaan 2013a. „Võitlus õige piiblitõlgenduse pärast. Kristlike piiblitõlgenduste ajalugu, 1: varane kristlus“ – Kirik & Teoloogia nr 75 (30.10), 1–11.

Lahe, Jaan 2013b. „Võitlus õige piiblitõlgenduse pärast. Kristlike piiblitõlgenduste ajalugu, 3: uusaeg“ – Kirik & Teoloogia nr 77 (31.05), 1–14.

Lindberg, Carter 2014. „Piety, Prayer, and Worship in Luther`s View of Daily Life“ – The Oxford Handbook of Martin Luther`s Theology. Koost. Robert Kolb, Irene Dingel, L`ubomir Batka. United Kingdom: Oxford University Press, 414–426.

Lohse, Bernhard 1996. Martin Luther. Sissejuhatus tema elu ja töö uurimise probleemidesse. Tartu: Tartu Ülikooli Usuteaduskond.

Luterlik Maailmaliit 2017. „„Alguses oli Sõna“ (Jh 1:1): Piibli koht luterliku osaduse elus. Luterliku hermeneutika uurimisdokument, 1. osa“ – Kirik & Teoloogia nr 308 (03.11). Tlk Alar Helstein, toim. Urmas Nõmmik, 1–10.

Luther, Martin 1520 (2012). „Saksa rahva kristlikule aadlile“ – Tlk Anne Burghardt. Martin Luther. Valitud tööd. Koost. Urmas Petti. Avatud Eesti Raamat. Tartu: Ilmamaa, 82–176.

Luther, Martin 1521 (2017). „Siin ma seisan ja teisiti ma ei saa. Kaitsekõne Wormsi riigipäeval 18. aprillil 1521“ – Tlk Kalle Hein. Akadeemia nr 10 (343), 1731–1735.

Luther, Martin 1522 (2015). „Väike õpetus sellest, mida evangeeliumites otsida ja oodata“ – Tlk Thomas-Andreas Põder. Kirik & Teoloogia nr 203 (30.10), 1–5.

Luther, Martin 1530 (1955). „Psalm 118. The Beautiful Confitemini“ – Tlk George Beto. Luther’s Works. Vol. 14. Selected Psalms III. Toim. Jaroslav Pelikan. Saint Louis, Missouri: Concordia Publishing House, 41–106.

Luther, Martin 1531–1546 (2017). Lauakõned. Tlk Vallo Ehasalu. Loomingu Raamatukogu 36–39. Eesti Kirjanike Liidu ajakiri. Tallinn: SA Kultuurileht.

Luther, Martin 1532 (1955). „Psalm 51. The Psalm Miserere“ – Tlk Jaroslav Pelikan. Luther’s Works. Vol. 12. Selected Psalms I. Toim. Jaroslav Pelikan. Saint Louis, Missouri: Concordia Publishing House, 303–410.

Luther, Martin 1539 (2012). „Eessõna saksakeelsete kirjutiste Wittenbergi väljaande 1. köitele“ – Tl Urmas Petti. Martin Luther. Valitud tööd. Koost. U. Petti. Avatud Eesti Raamat. Tartu: Ilmamaa, 703–708.

Lüpke, Johannes von 2014. „Luther`s Use of Language“ – The Oxford Handbook of Martin Luther`s Theology. Koost. Robert Kolb, Irene Dingel, L`ubomir Batka. United Kingdom: Oxford University Press, 143–155.

Silcock, Jeffrey G. 2014. „Luther on the Holy Spirit and His Use of God`s Word“ – The Oxford Handbook of Martin Luther`s Theology. Koost. Robert Kolb, Irene Dingel, L`ubomir Batka. United Kingdom: Oxford University Press, 294–309.

Suur Katekismus. 1529 (2014) – Luterlikud usutunnistuskirjad. Toim. Randar Tasmuth. EELK Usuteaduse Instituudi õppekirjandus. Tallinn: EELK Usuteaduse Instituut, 226–296.

 

Rita Belõševa (1978) on Tartu Ülikooli usuteaduskonna religiooniuuringute ja teoloogia magistrant ja EELK liige.

Print Friendly, PDF & Email
English