Jutlused ja mõtisklused

Pimeduse vajadus

Minu teekond algab. Minu siht on teada. Ma pole muidugi esimene , kes läheb, ega ka ainus. Algul näen vaid üksikuid samme tuhksuhkrus vastu helkimas. Need on pehmed ja lubavad, et on, mida oodata. Kõnnin nende jälgede sees, et mitte kogu ümbritsevat puhtust ära lõhkuda.

Ent varsti jäljed ristuvad, segunevad. Jäljed on ühel väljal vajutatud eri suundadesse ja pinnavormidesse, eri kiiruse ja kujuga. Pean meelde jätma, millised on minu jäljed, et osata pärast tuldud teed tagasi pöörduda. Aga ma astusin ju kellegi teise jälgedes… Kuidas ma võin ära tunda enda omad? On see oluline? Või ei saagi ma end ära tunda maha jäetud rajas, vaid ainult olevikus, tunnetades, et mina olen mina?

Ütlesin, et ma pole esimene sel teekonnal. Ja mind ju hoiatati, et igasuguse pika laevaretke kõige suurem vaenlane on inimene ise endale! Oma mõtete ja küsimustega võib end kerge vaevaga hulluks ajada. Jätkem need rajad ja astugem edasi, või sõitkem laeval. Õige keskendumine ja tähelepanu tasuvad ära. Panen tähele, et see lõputu veeväli pole kaugeltki üheülbaline. Ka siis kui maismaa on kaugel, pole linde ega kalu näha, ka siis on minu kõrval alati uus vesi, läbilõikav tuul ei kasuta kunagi sama tera. Ja mis see muud ongi kui terve elu iga päev. Vaid enesele suunatud silm otsib pidevalt uuendusi endale ja oma omandusele, märkamata, et iga järjekordne hingetõmme ongi uus olukord.

Ma ei ole kunagi mõistnud rõõmu, millega tervitatakse päevavalguse pikenemist ja pimeduse taandumist. Olgu sombune, vihmane või lumine pimedus, see kaitseb kaua särava ja väsitava valguse eest. Kui võiksin, kustutaksin kõik tuled, kõik koormavad ja kriiskavad linnatuled, kuulaksin pimedust, laseksin maal puhata. Pööraksin ümber armastuse, mis saab osaks ainult valgusele, ja ütleksin: „Sulle on kingitus pimedus. Lase sel end hoida.“ Ei ole ju kingitud pimeduse tahe inimest totaalselt valitseda, nii nagu inimene teda püüab ohjata. Pimedusse on jäetud ruum valguskiirtele, värvidele, külmale ja soojale. 

Pimeduses ei näe selgelt jälgi, ei minu, ei teiste. Pimedus lubab viivukski lõpetada pidevad jõupingutused end teistest eristada ja laseb olla, ära tundma, kes olen mina. Laseb seda teha üksinduses, nii et ma ei pea end peegeldustest otsima.

*

Minu teekond algab. Minu siht on teada. See on iga tuulehoog, mis teeb põsele pai või lõikab läbi ihu.

Print Friendly, PDF & Email
English