Artiklid

Luterlikest tuumiklauludest

Kirjutise aluseks on Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) lauluraamatukonverentsil 27. oktoobril 2018 Tartu Pauluse kirikus peetud ettekanne.

 

2016. aasta algul otsustas EELK konsistoorium algatada uue lauluraamatu väljaandmise protsessi. Selleks paluti jumalateenistuselu ja kirikumuusika komisjonil koostada lauluraamatu lähteülesanne. 2016. aasta juunis kiideti konsistooriumis sellenimeline dokument heaks ja sama aasta novembris otsustas EELK kirikukogu, et tuleb moodustada lauluraamatukomisjon. 2017. aasta veebruaris viis konsistoorium selle otsuse ka ellu ja lauluraamatukomisjon alustas tööd.

Enam kui pooleteise aastaga on lauluraamatukomisjon jõudnud niikaugele, et lõppjärgus on lauluraamatu kontseptsiooni koostamine. Teisisõnu, tasapisi hakkab kujunema arusaam, milline peaks välja nägema EELK uus lauluraamat, mille valmimisajaks on lähteülesande kohaselt aasta 2025.

Koostatav lauluraamat peab täitma Eesti luterliku kiriku vajadusi. Seetõttu on loomulik, et töö käigus tuleb muuhulgas otsustada, millised luterlikud tuumiklaulud võetakse koostatava lauluraamatu koosseisu ja kui palju peab neid seal olema.

Ent kui kasutame väljendit „luterlikud tuumiklaulud“, siis millest me tegelikult kõneleme?

Martin Luther kirjutas 1543. aastal nii: „Püha Ambrosius on teinud palju ilusaid kiriku hümne, mida kutsutakse kirikulauludeks sellepärast, et kirik on nad omaks võtnud ja kasutab neid, justnagu oleks kirik nad ise teinud ja nad oleksid tema laulud. Seepärast ei öelda „Nii laulab Ambrosius, Gregorius, Prudentius, Sedulius“, vaid „Nii laulab kristlik kirik.““ (WA 54, 34)

Sellest mõtteavaldusest võib välja lugeda, et Lutheri jaoks on kirikulaulud need, mida kirikus lauldakse, ja mitte need, mida keegi kirikulauludeks peab. Sellise loogika järgi poleks ka mõtet kõnelda luterlikest tuumiklauludest, sest nende hulka kuuluksid kõik laulud, mida luterlikus kirikus lauldakse.

Kuid viimasel juhul tekib küsimus, mida tähendab „kõik laulud“. Kas see tähendab neid laule, mida eelistatakse laulda parajasti kasutatavast lauluraamatust, või neid, mida on lauldud alates reformatsiooni algusest 1517. aastal? Esimesel juhul võidakse mööda vaadata traditsioonilisest lauluvarast, mida pole mingil põhjusel uusimasse lauluraamatusse lisatud. Teisel juhul aga oleks neid laule liiga palju.

Seepärast toon alljärgnevalt välja mõned luterlike tuumiklaulude kriteeriumid, mis võiksid olla asjakohased luterlikule kirikule, ka sellisele luterlikule kirikule, mis tegutseb nimelt Eestis.

1. Luterlikud tuumiklaulud on eelkõige evangeelseis lauluraamatuis ilmunud laulude tekstid, mitte nende viisid. Miks just tekstid ja mitte viisid?

Esiteks on kirikulaulule niimoodi lihtsam viidata, sest näib, et mitte kunagi evangeelse lauluraamatu ajaloos pole kirikulaulude tekstid ja viisid olnud üksüheses vastavuses. Kui 16. sajandil vastas igale evangeelse kirikulaulu tekstile enamasti rohkem viise kui üks, siis alates 17. sajandist hakkas tavaks saama vastupidine olukord (Bernsdorff-Engelbrecht 2005, 58).

Sama käib ka Eesti alal alates 1637. aastast ilmunud lauluraamatute laulude kohta. Kui võrrelda 19.–20. sajandi Eesti ala luterlike lauluraamatute tekste vastavate koraaliraamatutega alates J. L. E. Punscheli koraaliraamatust (1839), siis võib öelda, et eesti luterlikus lauluvaras on tekste olnud alati rohkem kui viise.

Samas on Eesti ala lauluraamatuis ka neid tekste, millele vastab enam kui üks viis. Nt „Kiriku laulu- ja palveraamatu“ (KLPR, 1991) laulu nr 352 „Kui poleks Jumal meiega“ laulmiseks on antud viis „Nüüd ristirahvas, laula sa“, kuid sama teksti „Uues lauluraamatus“ (1899, nr 350) tuleb laulda omal viisil ning 1721., 1741. ja 1869. aasta lauluraamatute järgi lauldakse seda teksti hoopis viisil „Oh Jumal, vaata heldesti“.

Teiseks annab luterlikule kirikulaulule tema identiteedi just tekst kui kindla teoloogilise suunitlusega vaimulik luule. Teatavasti on paljude kirikulaulutekstidega seotud kindlad viisid, mis on oma nime saanud nende tekstide esimeste sõnade järgi. Näiteks tekst „Vom Himmel hoch, da komm ich her“ („Ma tulen taevast ülevalt“, KLPR 22) seostub vist kõigil selle kasutajail kohe astmeliselt laskuva alguskäiguga viisiga, mille autoriks peetakse Martin Lutherit. Kuid sellesama viisiga lauldakse juba vähemalt alates 1721. aasta lauluraamatust ka böömi vendadelt pärinevat teksti „Lob sei dem allmächtigen Gott“ („Nüüd kiitus olgu Jumalal“, KLPR 8). Kui esimene seostub eelkõige rõõmuga Kristuse sündimisest inimesena, siis teises kutsutakse üles end Kristuse tulekuks ette valmistama. Nõnda lauldakse sama viisiga kahte erineva teoloogilise sisuga luuletust.

2. Luterlikud tuumiklaulud on need kirikulaulud, mis on ilmunud reformatsioonijärgseis lauluraamatuis alates 1524. aastast, mil Wittenbergis ilmus esimene evangeelne lauluraamat, nn Achtliederbuch („Kaheksa laulu raamat“), kuni 1546. aastani, mil suri Martin Luther. Selles ajavahemikus ilmunud lauluraamatutest on mitmed Lutheri enda välja antud või siis vähemalt tema poolt autoriseeritud ja sisaldavad eeldatavasti kõige vahetumalt reformatsiooniteoloogiast kantud laule (vrd nt Leaver 2017).

3. Luterlikud tuumiklaulud on need kirikulaulud, mis on loodud reformatsioonile järgneval kahel sajandil Saksamaal. Saksa hümnoloogias on kombeks jagada see aeg reformatsiooniajastuks 1517–1560 ja konfessionalismiajastuks 1560–1750 (vrd Blume 1965, XI; Albrecht 1995, 5). Viimase alla paigutab üks tähtsamaid saksa kirikulaulu uurijaid Friedrich Blume omakorda kolm ajastut: (1) vastureformatsiooniajastu, (2) ortodoksia ja müstika ajastu ning (3) pietismi- ja valgustusajastu. Konfessionalismiajastu lõpeb tema käsitluses J. S. Bachi surmaga 1750, mille järel algab nn tagasilanguseajastu. Palju uusi kirikulaule tagasilanguseajastul enam ei sünni, siiski luuakse või võetakse kasutusele mõned jõululaulud, mis saavad hiljem väga tuntuks, nt „Stille Nacht“ („Püha öö“).

4. Luterlikud tuumiklaulud on need kirikulaulud, mille on vastavaks ajastuks kujunenud luterlikust lauluvarast Eesti ala lauluraamatute jaoks välja valinud nende lauluraamatute väljaandjad, sh lauluraamatukomisjonid. Eesti alal ilmunud lauluraamatud, mida siin silmas pean, on järgmised kaheksa Liivi- ja Eestimaal 1637–1991 ilmunud lauluraamatut:

  1. 1637. aastal ilmunud Heinrich Stahli „Hand- und Hausbuches … Ander Theil“ ehk „Käsi- ja koduraamatu“ II osa;
  2. 1656. aastal ilmunud „Neu Ehstnisches Gesangbuch“ (ka selle kordustrükid 1673 ja 1693);
  3. 1685. aastal ilmunud „Wastne Tarto Mah Keele Laulo Rahmat“ (ka selle kordustrükk 1690);
  4. 1721. aastal ilmunud „Eesti-Ma Kele Laulo-Ramat“ (ka selle 3. trükk 1727);
  5. 1741 aastal ilmunud „Monned Kaunid Waimolikkud Laulud“;
  6. 1869. aastal ilmunud „Eesti Ma rahwa Laulo-ramat“;
  7. 1899. aastal ilmunud „Uus lauluraamat“;
  8. 1991. aastal ilmunud „Kiriku laulu- ja palveraamat“.

Kõik need lauluraamatud on välja andnud asjatundjad, peamiselt vaimulikud, kes on arusaadavalt teoloogiliselt haritud. Miks on see oluline?

Elame küll ajal, mil konfessionaalsed erinevused – eriti meie väikeses Eestis – ei oma enam sellist tähendust nagu 100 aastat, isegi 30 aastat tagasi. Samas on selge, et luterliku kiriku õpetusalused pole 500 aasta jooksul põhijoontes muutunud. Kui luterlus soovib ennast eristada teistest konfessioonidest – ja kirik, kes nimetab end luterlikuks, on võtnud paratamatult sellise eelduse –, siis ongi tal tarvis omada mingeid muutumatuid teoloogilisi põhitunnuseid.

Luterliku teoloogia aluseks on loomulikult Piibel. Kuid Piibli tõlgendamine toimub luterlike usutunnistuskirjade alusel, mis on justkui luterluse teoreetiline filter. Luterluse praktiline väljund on ühest küljest jutlus, teisest küljest aga kirikulaulud. Mõlemaid kasutatakse jumalateenistuses ja koguduseelus pidevalt.

Seepärast on alati tarvis, et lauluraamatu koostajad oleksid asjatundjad nii Piibli kui ka luterlike usutunnistuskirjade alal. Nii on see läbi eesti lauluraamatuajaloo olnud ja loodetavasti on see nii ka tulevikus.

***

Olen lauluraamatukomisjoni liikmena 2018. aastal analüüsinud luterlikku lauluvara, arvestades eeltoodud kriteeriume. Minu käsutuses oli register Eesti alal 1637–1727 ilmunud lauluraamatute laulude saksakeelsete pealkirjadega[1], mida võrdlesin hilisemate, 1869., 1899. ja 1991. aastal ilmunud lauluraamatute lauludega.

Neid Eesti alal 1637–1991 ilmunud lauluraamatute laule võrdlesin lauludega veel mõnes erikäsitluses. Esmalt pälvis sellisena minu huvi Tartu Ülikooli süstemaatilise teoloogia professori Alexander von Oettingeni (1827–1905) koostatud ja aastail 1861–1914 kuusteist trükki vastu pidanud laulukogumik „Sammlung kirchlicher Kernlieder“ („Kiriklike tuumiklaulude kogumik“), milles leiduvad ka viisid ja milles Oettingen püüab Friedrich Brenneri esmakordselt 1862. a ilmunud koraaliraamatu abil juurutada rütmiseeritud koraalitüüpi. Oettingen on oma lauluvalikus lähtunud just eeltoodud luterlikust põhimõttest eelistada neid laule, mida 1860. aastate uusluterliku suunitlusega baltisaksa kirikus lauldi. Oettingeni kogumikust oli mul kasutada selle 3. trükk, milles on 272 laulu (Oettingen 1872).

Peale Oettingeni käsitluse võrdlesin 1637–1991 ilmunud laule ka 2018. aastal EELK-s läbi viidud nn spetsialistide kvantitatiivuuringu nimistuga (Lauluraamatukomisjon 2018). Selles küsitluses osalenud polnud küll kõik teoloogiaharidusega inimesed, kuid arvan, et seda võib siiski lugeda luterlikus kirikumuusikas enam-vähem pädevate inimeste valikuks.

Ja kolmandaks võrdlesin 1637–1991 ilmunud laule ka 2018. aastal ka Tartu Pauluse koguduse peaorganisti Anna Humala koostatud koraaliviiside nimistuga, kuhu ta on paigutanud sellised koraaliviisid, mille alusel on komponeeritud kõrge kvaliteediga temaatilist orelirepertuaari (Humal 2018). Selline mitte-tekstipõhine lähenemine andis lihtsalt aimu, millised laulud tuumiklaulude hulgas on lisaks võimendatud just selle tekstiga kinnistunud viisiga.

Uuring näitab, et Eesti alal ajavahemikus 1637–1991 välja antud luterlike lauluraamatute tuumiklaulud võib jagada kolme rühma.

  1. Laulud, mis on avaldatud kõigis vaatlusalustes lauluraamatutes alates 1637. aastast ja esinevad mõne erandiga ka Oettingeni kogumikus ning kvantitatiivuuringu ja Anna Humala nimistutes. Need laulud on enamasti loodud ja/või ilmunud enne 1637. aastat ja kujutavad endast järelikult põhiliselt reformatsiooni- ja vastureformatsiooniajal loodud laule. Nende hulgas on mitu Martin Lutheri laulu.
  2. Laulud, mis on avaldatud lauluraamatutes alates 1721. või 1741. aasta nn pietistlikest lauluraamatutest.
  3. Laulud, mis on avaldatud lauluraamatutes alates 1869. või 1899. aasta nn uusluterlikest lauluraamatutest.

Toon alljärgnevalt näiteks 1. rühma laulud. Neid on nimistus 27, kuid paar laulu võiks neile mõne mööndusega ka lisada.

  1. „Allein Gott in der Höh“ („Au, kiitus olgu igavest“, KLPR 1)
  2. „Aus meines Herzens Grunde“ („Ma südamest ja meelest“, KLPR 397)
  3. „Aus tiefer Not schrei ich zu dir“ („Su poole, Issand, südamest“, KLPR 329)
  4. „Christ ist erstanden von der Marter alle“ („Kristus on tõusnud“, KLPR 106)
  5. „Dies sind die heilgen zehn Gebot“ („Need kümme käsku, kuulgem nüüd“, KLPR 476)
  6. „Ein feste Burg ist unser Gott“ („Üks kindel linn ja varjupaik“, KLPR 163)
  7. „Erhalt uns, Herr, bei deinem Wort“ („Meil oma sõna kinnita“, KLPR 185)
  8. „Es ist gewißlich an der Zeit“ („See aeg on tõesti ukse ees“, KLPR 172)
  9. „Es wollt uns Gott genädig sein“ („Oh Jumal, tule armuga“, KLPR 241)
  10. „Gelobet seist du, Jesus Christ“ („Nüüd ole, Jeesus, kiidetud“, KLPR 9)
  11. „Herr Christ, der einig Gott’s Sohn“ („Oh Kristus, Lunastaja“, KLPR 84)
  12. „Herr Gott, dich loben wir (Te Deum)“ („Sind, Jumal, kiidame“, KLPR 478)
  13. „Herzliebster Jesu, was hast du verbrochen“ (puudu 1637. aasta lauluraamatus!) („Mis oled Sina, armas Jeesus, teinud“, KLPR 92)
  14. „In dulci jubilo“ („Oh laulgem südamest“, KLPR 27)
  15. „Komm, Gott Schöpfer, heilger Geist“ („Oh Looja Vaim, nüüd hingesse“, KLPR 130)
  16. „Komm, heiliger Geist, Herre Gott“ („Oh Püha Vaim, nüüd tule Sa“, KLPR 133)
  17. „Kommt her zu mir, spricht Gottes Sohn“ („Kõik tulge minu juurde nüüd“, KLPR 71)
  18. „Lobt Gott, ihr Christen, allzugleich“ („Nüüd Jumalale austuseks“, KLPR 7)
  19. „Nimm von uns, Herr, du treuer Gott“ („Oh armas Jumal, avita“, KLPR 217)
  20. „Nun freut euch, lieben Christen g’mein“ („Nüüd, ristirahvas, laula sa“, KLPR 323)
  21. „Nun komm der Heiden Heiland“ („Päästja on nüüd kingitud“, KLPR 31A)
  22. „O Lamm Gottes, unschuldig“ („Oh süütu Tall, oh Jeesus“, KLPR 477)
  23. „Vater unser im Himmelreich“ („Oh Isa taevariigi sees“, KLPR 324)
  24. „Vom Himmel hoch da kom ich her“ („Ma tulen taevast ülevalt“, KLPR 22)
  25. „Vom Himmel kam der Engel Schar“ („Nüüd inglid taevast tulevad“, KLPR 24)
  26. „Wär Gott nicht mit uns diese Zeit“ („Kui poleks Jumal meiega“, KLPR 352)
  27. „Wie schön leuchtet der Morgenstern“ (puudu 1685. aasta lauluraamatus!) („Nüüd paistab meile kaunisti“, KLPR 56)

Eelkirjeldatud analüüsi tulemusena joonistuvad luterliku kiriku lauluvarast välja 319 tuumiklaulu. Kui küsida, mitu neist tuumiklauludest tuleks paigutada koostatavasse lauluraamatusse, siis võiks vastata järgmise arutlusega.

KLPR-is sisaldub eelnevas välja toodud 319 tuumiklaulust 153 laulu. Kui arvestame, et KLPR-i 484 laulu hulgas on 466 erinevat lauluteksti (18 lauluteksti puhul tuleb arvestada kas alternatiiv- või paralleeltekstiga[2]), siis näitab lihtne arvutus, et 32,8% KLPR-i lauludest on minu käsitluse järgi luterlikud tuumiklaulud.

Kui aga KLPR-is on luterlikke tuumiklaule kolmandik laulude mahust, siis võib küsida: kas ja kui siis millega on põhjendatud see, et koostatavas lauluraamatus oleks oluliselt vähem tuumiklaule?

Kui selle küsimuse üle rahulikult järele mõelda ja leidagi, et tuumiklaule on tarvis samapalju, siis võiks lahendada asja järgneva loogika kohaselt: kui koostatavas lauluraamatus on nt 1000 laulu, siis mahuksid koostatavasse lauluraamatusse kõik 319 tuumiklaulu, mida mina oma uuringu tulemusena olen välja eraldanud.

***

Eeltoodud piiritlemine võib tekitada küsimuse, miks pole luterlike tuumiklaulude hulka arvatud neid laule, mis on loodud pärast konfessionalismiajastu lõppu 19., 20. ja, miks mitte, ka 21. sajandil. Kas siis luterlikud tuumiklaulud pole näiteks Jean Sibeliuse „Ei valtaa, kultaa, loistoa“ („Ei au, ei hiilgust“, KLPR 13), rootsi laul „Bereden väg för Herran“ („Et Kristust vastu võtta“, KLPR 363) või mõned muud laulud, mida luterlased meelsasti laulavad? Pealegi on ju ka need arvatud lauluraamatu koosseisu teoloogiliselt pädevate asjatundjate poolt.

Selline küsimuseasetus sunniks otsima mingeid tunnuseid, millele kõigi aegade luterlik tuumiklaul peab vastama. Teoloogilistest tunnustest võiks välja tuua kasvõi needsamad kõigile tuntud neli sola‘t: sola scriptura ‘üksnes Pühakirjast’ eeldaks otsest seotust Piibliga, solus Christus ‘üksnes Kristus’ keskendumist Kristusele ning sola gratia ‘üksnes armust’ ja sola fide ‘üksnes usust’ lähtumist luterlikust õigeksmõistuõpetusest. Vormilistest tunnustest ei saa unustada luterliku kirikulaulu meetrilisust ja (palju)stroofilisust, mis eristavad seda nt roomakatoliku kiriku liturgilise laulu proosatekstilisusest.

Küllap leidub tuumiklaulude eristamisel tunnuseid veelgi, kuid mina rõhutaksin siinjuures Eesti ala kirikulaulule omast tunnust. Ja see on pärinemine saksa kirikulaulust. Mitte niivõrd Skandinaavia (rootsi, soome) kirikulaulust, mille mõju on alates 17. sajandist küll märgatav (rootsi) ja alates 20. sajandist isegi rõhutatud (soome), ega angloameerika kirikulaulust. See ei tähenda, et koostatavasse lauluraamatusse ei tuleks valida Skandinaavia, angloameerika või mõne muu piirkonna/kultuurkonna/keelkonna laule. Samuti tuleb sinna paigutada hulgaliselt eesti autorite laule. Kuid eesti luterlus on saksa juurtega ja juurteta taim kuivab teatavasti ära.

 

[1] Sellise registri, samuti mõnede vanemate lauluraamatute digikoopiad andis minu käsutusse keeleteadlane Kristiina Ross, keda tahan siinkohal südamest tänada.

[2] Vastavalt EELK lauluraamatukomisjonis heaks kiidetud definitsioonidele on alternatiivtekst kasutatava viisiga algupäraselt mitte kokkukuuluv tekst, paralleeltekst aga ühe algupärase teksti senisest erinev tõlge või algupärase teksti varieeruv ümbersõnastus, mis on kasutusel samaaegselt (paralleelselt).

 

 

Kasutatud kirjandus

Albrecht, Christoph (1995) Einführung in die Hymnologie. 4., überarbeitete und erweiterte Auflage, Göttingen: Vandenhoeck & Ruprecht.

Bernsdorff-Engelbrecht, Christiane (2005) Geschichte der evangelischen Kirchenmusik, Wilhelmshaven: Florian Noetzel Verlag, Heinrichshofen-Bücher.

Blume, Friedrich (1965) Geschichte der evangelischen Kirchenmusik. Zweite, neubearbeitete Auflage, Kassel etc: Bärenreiter-Verlag.

Humal, Anna (2018) E-kiri Mart Jaansonile 28. juunil 2018.

Lauluraamatukomisjon (2018) Küsitlus „Ootused seoses EELK koostatava lauluraamatuga“ kokkuvõte „K8_luterlikud koraalitekstid“, avaldamata.

Leaver, Robin A. (2017) The Whole Church Sings: Congregational Singing in Luther’s Wittenberg, Grand Rapids, Michigan: William B. Eerdmans Publishing Company.

Oettingen, Alexander von (koost.) (1872) Sammlung kirchlicher Kernlieder mit Singweisen. Ein Gesangbuch für Kirche, Schule und Haus, Dorpat: In Commission bei E. I. Karow.

 

Mart Jaanson (1966), dr. theol., on Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Valga praostkonna praost, Nõo Püha Laurentsiuse koguduse õpetaja ja lauluraamatukomisjoni liige.

Print Friendly, PDF & Email
English