Esiletõstetud lood

Liimiks on alati armastus (Rm 10:12–18)

„Ei ole ju erinevust juudi ja kreeklase vahel, sest seesama Issand on kõikide Issand, rikas kõikide heaks, kes teda appi hüüavad. Sest igaüks, kes hüüab appi Issanda nime, päästetakse. Kuidas nad siis saaksid appi hüüda teda, kellesse nad ei ole uskunud? Aga kuidas nad saaksid uskuda sellesse, kellest nad ei ole kuulnud? Kuidas nad saaksid kuulda ilma kuulutajata? Kuidas aga saadaks kuulutada, kui ei olda läkitatud? Just nagu on kirjutatud: „Kui kaunid on nende jalad, kes kuulutavad head rõõmusõnumit.”

Siiski mitte kõik ei ole saanud kuulekaks evangeeliumile. Sest Jesaja ütleb: „Issand, kes on uskunud meie kuulutust?” Järelikult, usk tuleb kuulutusest, kuulutus aga Kristuse sõna kaudu. Kuid ma küsin: Kas nad ei ole siis kuulnud? Muidugi on, sest: „Kogu maale on kostnud nende hääl ja ilmamaa äärteni nende sõnad.” (Rm 10:12–18). Aamen.

Head sõbrad! Pauluse Rooma kirja 9–11 peatükki on temaatiliselt pealkirjastatud „Iisraeli saatusest“.  Sellest, kuidas neid ja mitmeid teisi peatükke tõlgendatakse, on suuresti sõltunud, kas juute kiusatakse taga või mitte.  Kõik saigi alguse juba Paulusest endast: nii elus kui surmas ümbritsesid teda vastuolud. Misjonitööd paganate, st kreeklaste seas ei olnud kerge aktsepteerida isegi mitte endisel Naatsareti Jeesuse tagakiusajal. Konfliktid ametnikega, arreteerimised ja vangistused – ja ikkagi Pauluse võime provotseerida ei kadunud kuhugi. Sajandeid pärast surma tekitas Pauluse tõlgendus evangeeliumist tüli ja nõnda tänase päevani välja.

Kuigi Paulusel on alati olnud kriitikuid, on tal olnud ka jüngreid ja matkijaid – seda tõendavad nn deuteropauliinlikud (pseudopauliinlikud) kirjad. Pauluse mõju on näha ka mitmetes mittekanoonilistes kristlikes kirjutistes (Pauluse teod, Pauluse ilmutuse raamat jne). Võimsad eksegeedid Augustinus, Martin Luther ja Karl Barth said Pauluselt võtme, mille kaudu lugeda kogu Pühakirja.

Ei ole haruldane ka see, et kuulsa tõlgendaja tõlgendus varjab teksti, mida tõlgendati. Nii omandas nt Martin Lutheri avalik tunnistus juutide vastu oma elu sajandite vältel. Rada, mis viib Lutheri juurest Kristallöö või Auschwitzini, on pikk ja käänuline. Ometigi on selge, et iga põlvkond projitseeris Lutherile kui autoriteedile omaenda agenda, selleks et oma asja ajada. Reformatsioonist 17.–18. sajandini võib eristada kaht trajektoori selles osas, kuidas Lutheri suhet juutidega nähti.

Esiteks, ortodokssed teoloogid viitasid Lutheri hilisele kirjutisele „Juutidest ja nende valedest“ ja kutsusid kõige rangemal moel juute alla suruma ja ühiskonda „kristianiseerima“. Teisalt, pietistlik traditsioon eelistas Lutheri varasemat teost „Jeesusest, kes sündis juudina“, et kutsuda juute pöörduma ristiusku. Kuigi pietistide lähenemine oli vähem vägivaldne, eitas see ikkagi juutliku identiteedi väärtust ja väärikust. 18.–19. sajandil kerkis esile valgustusaja portree Lutherist, keda mõisteti juutide kaitsjana vastavalt religioosse sallivuse ideele. Ometigi ei mõistetud juudivastaseid ütlemisi täiesti hukka.

19. sajandi teisel poolel segati Lutheri viited „juutide loomusele“ pseudo-evolutsioonilise mõtlemisega ja tulemuseks saadi rahvaste hierarhia nende „rassiliste“ omaduste järgi. Sel ajal hakati levitama ka Lutheri antisemiitlikke kirjutisi kuni 1939. aastal asutati Juudi Mõju Saksa Religioossele Elule Uurimise ja Kõrvaldamise Instituut. Jeesust kujutati aarialasena, judaismi kristlaste vaenlasena, ja Martin Lutheri ning Adolf Hitleri ideed hakkasid samastuma ja muutusid lahutamatult seotuks. Kristallöid (Saksamaal ja Austrias 9. ja 10. novembril 1938 läbi viidud juudipogrommid) tõlgendati Lutheri ennustuse täitumisena.

Pole ime, sest Luther tõepoolest oma loengutes Rooma kirja üle samastab juudid, hereetikud ja skismaatikud – kuigi möönab, et on üksikuid erandeid, nagu Paulus ise, kes päästetakse. Järgmise peatüki tõlgenduses arvab Luther, et juudid päästetakse eskatoloogiliselt, viimsel päeval, mil toimub Kristuse müstiline tulemine juutidele. Aabrahami ja Moosese lepingud on puudulikud, neist ei piisa juutide pääsemiseks, ja õigupoolest juudid on astunud uskmatuse Paabeli vangipõlve.

Kuidas see on võimalik? Paulus ütleb ju tänase kirjakoha alguses: „Ei ole ju erinevust juudi ja kreeklase vahel, sest ükssama Issand on kõikide Issand, rikas kõikidele, kes Teda appi hüüavad.“ (S 12). Miks Paulus ei saanud rääkida vaid üksikisikutest, kes pöördusid või ei pöördunud, vaid pidi sõna võtma ka grupiidentiteedi osas? Arvatavasti seetõttu, et suur osa meie identiteedist ongi grupiidentiteet ja sellega kaasneb alati vägivalla oht.

Grupiidentiteet ei vii paratamatult vägivallani, aga selle üks vorm viib: patoloogiline dualism, mis jagab maailma kaheks – meie, valguse lapsed, ja teised, pimeduse ja kurjuse lapsed. Kui maailmas on kurjus, siis nende teiste pärast. See mõtteviis lubab demoniseerida oma oponente, näha iseennast ohvrina ja veenda ennast ja teisi, et kurjus meie hüve või püha asja pärast on õigustatav, võib-olla lausa üllas. Kui ei ole sisemisi pidureid selliste „meie ja nemad“ lihtsustuste vastu, siis teisest patuoina meisterdamine käib kõigis kultuurides kähku.

Paranoia annab konkreetsed detailid igal erijuhul; patuoinaks saamise peamiseks ohufaktoriks on nõrgem positsioon ühiskonnas. Juut Paulus kindlasti teadis, et grupid on konfliktsed, ja sageli altruism, mida näitame üles meile sarnaste inimeste suhtes, käib käsikäes agressiooniga nonde teiste vastu, kes ei ole meiesugused. Katsed, olgu siis religioossed või sekulaarsed, põgeneda grupiidentiteedist – olgu siis universalismi või individualismi – on küllap alati jäänud lühiajaliseks. Varem või hiljem hõimud, grupiidentiteedid naasevad, hambuni relvastatud ning pursates tuld ja vihkamist.

Paulus kui tubli variser ja piiblitundja pidi ka teadma, et alternatiiv, Jumala protest vägivalla vastu, on selgelt kirjas Esimeses Moosese raamatus. Meenutagem: Jumal tegi kaks lepingut inimestega: esimene oli inimkonna kui sellisega (universaalne, erisusi ei ole), ja teine spetsiifiline, juutidega. Esimene leping on õigluse universaalsuse leping, teine on armastuse partikulaarsuse leping – ja selles järjekorras.

Meie ühine inimsus eelneb meie religioossetele ja rahvuslikele erinevustele. Enne kui me saime luterlasteks või katoliiklasteks, judaistideks või moslemiteks, enne seda oli Jumal sõlminud lepingu meiega kui inimesega. Iga aabrahamlik teoloogia (so judaistlik, kristlik, islamistlik), kui tahab võita vägivalla valejumalat ja võimutaotluse idolaatriat, saab osutada sellele lepingule. Ja seepärast peavad ka luterlased eristama Lutheri geniaalseid usulisi äratundmisi täiesti kohatutest. Me saame öelda ja mõelda kaht asja korraga: Luther on suur teoloog, kellel – nagu igal suurel teoloogil – on suur ja sünk vari. Sakslaste „lõplik lahendus“ ei ole otsene Lutheri teoloogia rakendus, aga juutide demoniseerimine Lutheri poolt tegi selle „lahenduse“ mõeldavaks.

Jah, kõigis pühakirjades on tekste, mis sõnasõnaliselt tõlgendades õigustavad vihkamist, julmust ja sõda. Aga kõigis traditsioonides on ka tõlgendamistraditsioone, mis lubavad asetada teksti laiemasse konteksti. Fundamentalism – tekst ilma kontekstita ja teksti rakendamine ilma tõlgenduseta – ei ole usk, vaid usupimedus.

Vihkamine ei ole päästnud ühtki hinge. Vägivald pole tõestanud ühtki tõde. Lunastust pole toonud püha sõda. Ükski religioon pole ära teeninud maailma imetlust selle eest, kui hästi see suudab kannatusi tekitada oma vaenlastele. Vaatamata sellele, et neid asju on toetanud vagad usklikud, ei ole see usk, millest räägib Paulus, millest räägivad tegelikult ju kõik religioonid. Nii kaua kui religioonid ja rahvad ei vali poolt viha vastu, jääb religioon julgeolekuohuks maailmas.

Jeesuse kujutlus oli radikaalne võrdse kohtlemise Jumal, „kes laseb vihmal sadada nii õigete kui ülekohtuste peale“ (Mt 5:45, vt ka Lk 6:35). Kas praegused religioonid annavad tunnistust sellisest Jumalast? Kas ei ole kirikute sõnum pigem, et „Jumal“ on see moraalne jõud universumis, kes tasub heategude eest ja karistab kuritegude eest. Selline kõlbeline Jumal oli Ristija Johannese sõnum, ja hiljem sai see kiriku sõnumiks. Johannese jutluses asutas Jumal end lõplikule ja massiivsele võitlusele kurjuse vastu ja kurjus pühitakse minema. Jumal hävitab nad nagu aganad kustumatu tule läbi (Mt 3:7–12/Lk 3:7–18).

Jeesus aga vastupidi mõistis kohtumõistmist mitte lõpu, vaid algusena. Tulejõgi ei hävita, vaid puhastab ja lunastab. Jumaliku hinnangu eesmärgiks ei ole häving, vaid olla äratuskellaks inimesele. Jeesus kasutab läheneva hävingu apokalüptilist nägemust ja suunab selle aega (mitte teispoole aega ja ruumi), praegu toimuvasse Jumala seletamatu ja ootamatu armuga kohtumisse. Kohtuotsus ei ole enam see viimane hukkamõistev sõna tühise ja nurjunud elu kohta, vaid uue loodu esimene sõna.

Jeesus elas seda uut loodut oma lauaosaduses nondega, keda religioosne traditsioon oli kuulutanud heidikuteks, patusteks, Jumala vaenlasteks. Ta ei oodanud, kuni nad meelt parandavad, muutuvad lugupidamist väärivaks, ja hakkavad heastama oma kurje tegusid. Vastupidi, kõik on peapeale pööratud: „Sulle on andeks antud; nüüd võid meelt parandada!“

Ja ometigi ühiskonnad on kõigi mõeldavate vahenditega loonud arusaama, et Jumal armastab vaid ühtesid ja vihkab teisi. Kusjuures selle vahetegemise mõistmine peaks käima kergesti: riietuse, nahavärvi, rahvuse, rikkuse, soo, seksuaalse eelistuse, hariduse, keele, tervise, puude jne põhjal peaks me hetke pealt mõistma, kes on hukka mõistetud ja kes õnnistatud, kes armastatud ja kes hüljatud.

Jeesus ei küsitlenud inimesi nende usu kohta. Pigemini näib, et ta kutsus tulevasi jüngreid endaga kaasa tulema. Hilisematel sajanditel on arvatud,et kristlik kirik sai alguse, kui Peetrus tunnistas Jeesusest: „Siimon Peetrus kostis: „Sina oled Messias, elava Jumala Poeg.” (Mt 6:16) Kristlus ei saanud algust usutunnistusest, vaid pigemini kutsest saada sõbraks, uueks perekonnaks, uueks koguduseks, uueks suhteks, mis põhineb armastusel ja teenimisel.

Mis paneb meid kõike pooleli jätma ja järgima kutset? Uudishimu? Hämmeldus? C. S. Lewis ütles kunagi, „Sõprus sünnib sel hetkel, kui üks inimene ütleb teisele: „Mida! Sina ka? Ma mõtlesin, et ma olen ainus.““ Kuulumine kogukonda algab sellest hetkelisest äratundmisest, intuitsioonist: „Uskumatu, et ma olen Su leidnud! See on koht, kus mu kodu on alati olnud.“

Me saame sõpradeks, liitume liikumisega, astume lähedasse suhtesse, sest see inimene või need inimesed toovad meile rõõmu ja lohutust, teevad maailma huvitavaks ja talutavaks. Muidugi, mitte väga ammu said inimesed kiriku liikmeteks, sest see tegi nad usaldusväärseks äripartneriks, oli märgiks, et nad on ustavad kodanikud ja pereliikmed.

Tänapäeval ja Eestis on see pigem erandlik, et keegi saab kristlaseks oma reputatsiooni parandamiseks, pigemini ikkagi rahutu süda sunnib otsima uut suunda, uut kvaliteeti suhetes iseenda, oma lähedaste, looduse ja Jumalaga. Uue suhte liimiks on alati armastus. Ja võimatu on armastada isolatsioonis. Armastus nõuab väljundit suhetes ja kogukondades. Selleks et armastada, on vaja riskida kuulumisega.  Aamen.

 

Jutlus on peetud 21. oktoobril 2018 Tartu Ülikooli-Jaani koguduses.

 

Anne Kull (1959), PhD, on Tartu Ülikooli usuteaduskonna süstemaatilise usuteaduse professor ja EELK liige.

Print Friendly, PDF & Email
English