Esiletõstetud lood

Lauldes rõõmusõnumit lootusest ja rahust (Ps 104:24)

Gerhard Ulrich, Saksamaa Ühinenud Evangeelse Luterliku Kiriku juhtivpiiskop ja  Evangeelse Luterliku Kiriku Põhja-Saksamaal juhtivpiiskop, pidas järgneva jutluse 21. oktoobril 2018 Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus. Vt lisaks Saksamaa luterlike kirikute tippdelegatsioon külastab 18.–22.10.2018 luterlikke kirikuid Soomes ja Eestis (Kirik & Teoloogia nr 358/ 19.10.2018).

 

„Kui palju on sinu töid, Issand! Sa oled nad kõik teinud targasti. Maa on täis sinu looduid.“ (Ps 104:24)

Just sellele salmile 104. psalmist, suurest kiituslaulust maailma loojale, pean mõtlema seoses meie reisiga: meri, maastikud; inimesed, keda kohtame, nende sõbralikkus, nende kindel teadmine, et  maailm ei lõpe sellega, mida meie saame ja suudame, näeme ja mõistame. See on Jumalast, kõige elu loojast, et me üksteisega kohtume ning üksteisega jagame seda, mis meid kannab ja puudutab.

Samas kogeme, kui tundlik ja õrn on Jumala loodu. Me näeme kliimamuutuse tagajärgi ning kuuleme, millist kahju see enesega kaasa toob – nagu just äsja Indoneesias, aga ka mitmel pool mujal maailmas; kuidas merevee tase aina tõuseb, kuni me ei pöördu ümber ega loobu hoiakust, et meie oleme maa peremehed!

Me kuuleme teateid sõjast, põgenemisest ja viletsusest, rõhumisest ja poliitilistest mõrvadest. Näib, nagu laguneks maailm koost, populism ja inimestest mittehoolimine on kujunemas programmiks. Igatsus lihtsate loosungite ja vastuste järele üha keerulisemaks muutuvas maailmas ohustab inimeste rahumeelset kooselamist nii Euroopas kui ka kaugemal. Kas meie tulevik on lootusrikas nagu kevad, mis pärast pikka ja rasket talve esimeste päikesekiirtega aasadele ja niitudele pai teeb? Või on meie tulevik ähvardav nagu kasvavad pinged maailma suurvõimude vahel? Mingil viisil on alati mõlemad kohal: ilu ja häving, lootus ja kõhklus. Millised on minu lootusepildid ning kas lasen end neist kaasa haarata?

Rännates maailma erinevais paigus ning külastades meie partnereid, õdesid ja vendi usus – nagu täna siin Tallinnas –, olen mõelnud, milline suur Jumala kingitus on kogeda seda, kui palju meid kristlasi on ning kui tugevad me oleme osaduskonnana. Me elame erinevates kultuurides ja kõneleme erinevaid keeli, ent kui peame ühiselt jumalateenistust, palvetame, laulame, kuulame Jumala sõna, siis kogeme, et Kristuses oleme me üks! Siis kogeme, et vaatamata sellele, mis meid üksteisest eristab ning mõnikord ka lahutab, oleme me üks ihu! Siis kogeme, kuidas Jeesus lõhub kõik tõkked kaugel- ja lähedalolijate vahel ning kuidas oleme kõikjal maailmas Jumala kodakondsed. Siis tunnen ma jõuvälja, millega usk ümbritseb maailma. Ning kuidas esiplaanile nihkub jälle kindel teadmine, et kõigele, mis ähvardab elu, ei pea jääma viimane sõna. See annab põhjuse mitte loobuda lootusest, mis ei tähenda ju muud kui kindelolekut selles, mida ei näe!

Mõtlen siis alati kõigepealt lauludele, mida laulame: „Üks kindel linn ja varjupaik on meie Jumal taevas. Ta hoiab meid kui kilp ja mõõk … Kui oleks ilm täis kuradeid, kes tahaksid meid neelda, ei karda meie kedagi, eks Jumal või neid keelda …“ Või üks advendilaul, mis on ka minu lemmiklaul: „Oh Lunastaja, ava taevas, alla, alla astu taevast, võta taevalt uks ja värav, võta ära lukk ja riiv …“

Martin Luther on öelnud, et laul on usu hingamine.

Usk laulab kindlast teadmisest, et miski ei pea jääma nii, nagu praegu on! Et mitte ühelgi võimuhullul kusagil maailmas ei ole jõudu ja väge võita Jumala armastust, kes on saanud võidu surma üle ning annab elu kõigile, kelle igatsus tõuseb kõrgemale haaratavast ja kogetavast maailmast. Usk ütleb lauldes oma „siiski“.

„Jeesus, minu rõõm, mu südame rohumaa, Jeesus, minu ehe,“ luuletas Johann Frank aastal 1653. Nii laulab tänasel jumalateenistusel ka motetikoor. Johann Frank oli advokaat ning Alam-Lausitzis asuva Gubeni linna linnapea. Ta oli ka laulukirjutaja. Johann Frank oli Kolmekümneaastase sõja laps. Rüüstamised, surm, inimelude hävitamine saatsid teda lapsepõlvest peale. Õudsed sündmused olid tegelikkus, milles ta elas ja mida ta tundis. Johann Frank kirjutas oma luuletuse 1653. aastal, viis aastat peale sõja lõppu. Aluseks oli tal muuseas täiesti ilmalik armastuslaul „Flora, minu rõõm!“ Ka Johann Franki luuleread on armastuslaul, täis igatsust ja kirge. Ent tema armastus ei ole suunatud asjadele ega inimestele maailmas.

„Jeesus, minu rõõm, mu südame rohumaa, Jeesus, minu ehe, ah, kui kaua veel peab ängis olema mu süda ja igatsema sinu järele!“ See kõlab otsekui tungiv palve keset katkist ja ähvardavat maailma. Ent see ei ole n-ö pimedas hirmu peletamise laul, see ei ole sünge tegelikkuse „minemalaulmine“ või mahasalgamine ega maailmast põgenemine. See laul on usu väljendus, mis ei tagane maailma vaenu ees, mis loodab võidule ja on kindel lunastuses. Nagu on öeldud 46. psalmis: „Jumal on meie varjupaik ja tugevus, meie abimees kitsikuses.“

Johann Sebastian Bach võttis Johann Franki laulu ning komponeeris sellest ilmselt ühe kauneima moteti, mis tema loomingust on meieni jõudnud. Laulu jõulised ja tundeküllased salmid sidus ta Rooma kirja 8. peatüki salmidega: „Nii ei ole nüüd mingit hukkamõistu neile, kes on Kristuses Jeesuses. … Kui nüüd teis elab selle Vaim, kes Jeesuse surnuist üles äratas, siis see, kes Kristuse surnuist üles äratas, teeb ka teie surelikud ihud elavaks oma Vaimu läbi, kes teis elab.“ (Rm 8:1, 11)

Selle muusika peamine sõnum ongi vastata ilmsele hävingule ja kaduvusele trotslikult lootusega. Võimalik, et just see puudutas Johann Sebastian Bachi, kui ta motetti komponeeris. Nagu käesoleva nädala juhtsalm „Ära lase kurjal võitu saada enese üle, vaid võida sina kuri heaga“ (Rm 12:21), ärgitab ka see muusika meid mitte laskma end mõjutada sõja ja hävingu – kaduvuse – piltidest.

Kes pidevalt uudiseid jälgib, sel on silme ees ka meie aja „rahutu ja märatsev maailm“: sõda ja vägivald, haigused ja kaotused, hirm tuleviku ees, mis paljusid inimesi oma võimusesse haarab. Aga meie ütleme ja laulame: „Siiski!“ Siiski mitte kaotada julgust ning olla valmis tegutsema.

Johann Sebastian Bach on kirjutanud Lutheri piiblisse, mida ta komponeerimisel kasutas, ääremärkuse: „Hardas muusikas on Jumal oma armus alati kohal!“

Parimas mõttes kuulub reformatsiooni pärandisse laulmine meie lootuse põhjusest ning rõõmust, mis ka keset ähvardavat maailma meid liigutab ja täidab. Mis oleks olnud reformatsioon ning evangeelne vagadus aastasadade vältel ja tänagi ilma lauluta?

Selles seoses mõtlen „laulvale revolutsioonile“, mis avaldas meile Lääne-Euroopas väga sügavat muljet.

Perestroika ajal, aastatel 1987-1991, lauldi rahvuslikel kogunemistel ja rahumeelsetel meeleavaldustel. Ka siin Tallinnas kogunesid sajad tuhanded inimesed avalikesse paikadesse ja väljakutele, et väljendada oma lootust ning öelda välja oma arvamus Nõukogude okupatsiooni ja anneksiooni kohta. Eeskätt lauldi laule, mis liitsid inimesi emotsionaalselt ühte ning andsid tunnistust ühisest kultuurilisest kogemusest ja minevikust. Demonstreerimaks Balti riikide sõltumatust, moodustasid ligi kaks miljonit inimest 23. augustil 1989. aastal – täpselt 50 aastat pärast Hitleri-Stalini pakti – Tallinnast üle Riia Vilniuseni enam kui 600 kilomeetri pikkuse keti. Need pildid on meil endiselt silme ees. Me ei ole neid unustanud.

Lauludel on vägi. Nad annavad jõudu ja suudavad midagi muuta. Selle tegid meile Eesti, Läti ja Leedu inimesed vägagi selgeks. On muljetavaldav, et Eestis hoitakse laulmise traditsiooni siiani au sees. Muuhulgas annavad sellest tunnistust iga nelja aasta järel Tallinnas toimuvad laulupeod. Aastal 2014 esinesid üle 33 000 laulja enam kui 153 000 kuulajale. 2008. aastal võeti laulu- ja tantsupeod inimkonna vaimse kultuuripärandi esindusnimekirja. Kõik see näitab ju, et laulu jõud liigutab ja tiivustab inimesi ka täna. Laul aitab meil tõusta kõrgemale tegelikkusest ning vastata sellele lootuse ja inspiratsiooniga.

Selleks et mitte lasta end heidutada sageli ähvardavast ja näiliselt hirmutavast tegelikkusest ning olla valmis vastupanuks, vajame eeskujusid nii ajaloost kui tänapäevast. Küll oleks kahju, kui unustaksime võimsad pildid pöördelistest aegadest ka Saksamaal. Toona, aastatel 1989-1990, saadeti raskerelvastuses üksused vastu meeleavaldajatele, kes palvetasid vabaduse eest ja tulid tänavatele. Eest leiti aga – laulud ja küünlad! Sel viisil murti sõjaline jõud, relvad kadusid ning rahumeelne revolutsioon tõi kaasa muutused Saksamaal ja kogu Euroopas. Just niisuguses Euroopas, mis ähvardab mõnest kohast rebeneda ning kus tekivad tuntavad vastandumised, vajame kõnekaid pilte, mis oleksid meile eeskujuks selles, kuidas inimesed saavutavad üksmeele, jõuavad vaatamata piiridele ja vastuoludele ühise arusaamiseni ning suudavad üheskoos tegutseda. Ärgem laskem neil lootusepiltidel mälust kaduda!

Johann Frank, imelise ja võimsa koraali autor, leiab oma lootuse aluse Jeesuses. Tema laulu salmid on peaaegu et üleolevad. Justkui tahaks ta end ümbritsevat ähvardavat tegelikkust ja kaduvust kehtetuks tunnistada: „Las siis saatan märatseb, las vaenlane vihastab, Jeesus on minu ligi. Kas müristab ja välku lööb, patt ja põrgu ähvardavad – Jeesus varjab mind.“ Nõnda saab luuletada ja laulda ainult see, kelle lootusel on alus, millele toetuda. Ei ole see ju viimselt lihtsalt trots, vaid kindel teadmine, et Jeesuses Kristuses on meil alus, mis annab meile põhjuse loota ja rõõmustada.

Armsad õed ja vennad, see ongi meie töö, usu hingamine, et me kristlastena annaksime julgelt ja vägevalt tunnistust lootusest ja rõõmust, mis meid täidab. Selleks et astuda vastu sageli ähvardavale ja näiliselt hirmutavale tegelikkusele, on vaja tunnistajaid. Inimesi, kes tunnistaksid lootusest, mille Jeesus Kristus on maailma toonud: miski ei ole läbi, kui meie nõu on otsas; Jumal kõneleb ka siis, kui meie ei leia sõnu; tema hingab ka siis, kui meil hing kinni jääb. Sest eks ole ju usk vankumatu lootus sellele, mida ei näe!

Rooma kirja 10. peatüki 15. salmis öeldakse: „Kui kaunid on nende jalad, kes kuulutavad head rõõmusõnumit.“

Meid on läkitatud kuulutama rõõmusõnumit rahust, mis on ülem kui kogu maine mõistmine; andma edasi Jumala jah-sõna maailmale ja inimestele!

„Jeesus, minu rõõm, mu südame rohumaa“ – see on vägi, mis võidab kõik vihkamise ja ületab kõik lõhed. See on vaim, mis ühendab kauge ja lähedase; vaim, mis laseb meil tõsta pilgu Jumala, kõige Looja ja Lõpuleviija poole; vaim, mis laseb meil laulda kiituslaulu Issandale. Aamen.

 

Tlk Kadri Eliisabet Põder. Avaldatakse autori loal.

 

Gerhard Ulrich (1951) on Saksamaa Ühinenud Evangeelse Luterliku Kiriku juhtivpiiskop ja Evangeelse Luterliku Kiriku Põhja-Saksamaal juhtivpiiskop.

Print Friendly, PDF & Email
English