Artiklid

EELK perikoopide abimaterjal 21: 25. pühapäev pärast nelipüha (2Tm 4:6–8)

  1. Perikoobi tekst

Perikoobis puuduvad tekstikriitiliselt tõsised käsikirjade erinevuse probleemid. Salmis 8 olev sõna pasi (kõikidele) puudub mõnedes Lääne traditsiooni käsikirjades ja mõnel kirikuisal, nii et ilmselt on tegu lihtsalt ümberkirjutusveaga.

 

  1. Struktuur

Kui eesti tõlgetes on tegu kolme lausega (iga salm üks lause), siis kreekakeelses tekstikriitilises väljaandes on tegu kahe lausega salmis 6 ja salmides 7–8, kusjuures salmide 7 ja 8 vahele sobib koolon. Idee on selles, et need salmid kuuluvad kokku: hea võitluse (s 7) tasuks on õiguse pärg (s 8).

 

  1. Kontekst

Teine Timoteose kiri tervikuna on kirjutatud epideiktilise retoorika võtmes kui apostel Pauluse viimast tahet väljendav testament. Epideiktilise retoorika kohta vaata lähemalt perikoopide abimaterjalide sarjas Efesose kirja näidet. Siinkohal olgu esitatud 2Tm retooriline struktuur.

1:1–2 Preskript: kirja formaalne algus.
1:3–5 Proeem: tänupalve.
1:6–18 Propositio (kirja teema): õhutus innukalt evangeeliumi juurde jääma.
2:1–3:17 Kinnitavad argumendid, sh

2:1–17 kirja teema uuesti sõnastamine;
2:8–13 teema motiveerimine;
2:14–19 teema esimene laiendamine: sõna õige kuulutamine valeõpetuse vastu;
3:1–9 teema teine laiendamine: evangeeliumile kuulmatute inimeste kirjeldus;
3:10–17 teema kolmas laiendamine: Pauluse eeskuju.

4:1–22 Peroratio: lõppsõna, sh

4:1–5 teema veelkordne esitamine Timoteose piduliku vannutamisena;
4:6–8 teema viimane esitus: Pauluse eeskuju ja hüvastijätusõnad (käesolev perikoop);
4:9–21 isiklikud palved ja tervitused;
4:22 lõpuõnnistus.

Perikoop on sisuliselt terviklik, see on isiklik autorile viitav märkus Timoteosele suunatud üleskutses olla evangeeliumikuulutuse ja hoolekandetöös järjepidev: „Sest mind juba valatakse joogiohvrina…“ (s 6). Salmis 9 jätkub otsene pöördumine Timoteose poole: „Tõtta peatselt tulema mu juurde“. Sisuliselt on tegu veel ühe viitega kirja autori ja Timoteose lähedasele isiklikule sõprusele (vrd 1:2, 5; 2:1–2; 3:10–11).

 

  1. Kirjanduslooline kontekst

Teine Timoteose kiri koos esimese kirjaga Timoteosele ja kirjaga Tiitusele kuulub niinimetatud karjasekirjade hulka. Tegu on temaatiliselt ja stiililiselt kokkukuuluvate kirjadega, mis eristuvad üsna mitmes aspektis ülejäänud Pauluse kirjadest. Nii on suur osa uurijaid veendunud, et nende kirjade autoriks ei ole Paulus, vaid et need on hiljem kirjutatud Pauluse nimel kas tema õpilaste või Pauluse õpetusi tähtsustanud koolkonna poolt. Seda seisukohta on muuhulgas ka käesolevas perikoopide abimaterjalide sarjas vahendatud kommentaaris tekstile Tt 2:11–14.

Küll aga tasub märkida, et see seisukoht ei ole jäänud sugugi vaidlustamata. Ka tänapäeval on terve rida uurijaid, kes leiavad, et karjasekirju võib siiski Pauluse omadeks lugeda. Argumentatsioon on seejuures kohati väga detailne, tehniline ja põhjalik, nii et käesoleva materjali raamidesse see kõik ei mahuks. Aga mõned teemad olgu siiski esitatud nii selles kui järgnevates alapunktides, näitlikustamaks, millest on jutt.

Alustagem stiilist ja sõnavarast. Karjasekirjades on märkimisväärsel hulgal sõnu ja väljendeid, mida teistes Pauluse kirjades ei leidu – see näib viitavat, et autor peab olema keegi teine. Aga kui siia kõrvale panna teadmine, et Pauluse kiri roomlastele, mille ehtsuses keegi ei kahtle, sisaldab sama suure protsendi unikaalseid sõnu kui Teine Timoteose kiri ja Tiituse kiri, siis selle argumendi jõud mõnevõrra raugeb. Sama kehtib ka teiste statistiliste analüüside kohta: võrreldavad tekstikorpused on lihtsalt niivõrd väikesed, et statistilised analüüsid saavad üksnes viidata mingitele tendentsidele, ent mitte langetada lõplikke otsuseid. Hiljutine sotsiolingvistiline analüüs, mis uurib kontekstuaalseid variatsioone ühe autori keelekasutuses, näitab, et karjasekirjade erinevused jäävad kogu Pauluse kirjade korpust arvesse võttes lubatud variatsioonide piiridesse.

Kirjanduslooliselt (ja moraali puudutavalt) on huvitav ka küsimus karjasekirjade iseloomust. Kõik kolm kirja on kirjutatud väga isiklike kirjadena. Samas väidab enamus uurijaist, et tegu on hoopis kogukondlike kirjadega, mille teemaks on kristliku usu sisu, koguduse elu korraldamine ja selle reeglid ning koguduse sotsiaalne vastutus (nagu leskede eest hoolitsemine). Pseudonüümsuse teesi pooldajate kohaselt kasutas kirja autor teadmisi Pauluse, Timoteose ja Tiituse elust selleks, et oma teoseid otsekui Pauluse isiklikeks kirjadeks vormistades tõsta kirjade usaldusväärsust lugejate silmis. Ja seejuures kinnitatakse, et pseudonüümne kirjutamine oli üldlevinud tava. Taustaks on siin tavaliselt paralleelid Vana Testamendiga, mispuhul olemasolevaid tekste täiendati ja laiendati korduvalt ning tuntud autoritele omistati uusi teoseid. Tõstatuv küsimus on siin niisiis lihtne: kui tegu oli üldlevinud tavaga, miks näha vaeva suure hulga isiklike detailide lisamisega kirjadesse? Selline teguviis läheb palju kaugemale oma mõtete autoriteetse nimega toetamisest ja on sisuliselt otseselt teadlik pettus ja võltsing. Aga asi ongi selles, et antiigist laiemalt on teada, et pseudonüümset autorlust ei kiidetud tegelikult sugugi heaks ning pettusi paljastati ikka ja jälle. Samasugune hoiak on teada ka esimeste sajandite kristlaskonnast. Nii et kui need kirjad on pseudonüümsed, siis tuleb meil end harjutada mõttega, et nad pole lihtsalt pseudonüümsed stiilis, et toona suhtuti autoriõigustesse leebemalt kui tänapäeval, vaid et meie ees on ikkagi sihipärase valetamise tulemus. Alternatiiv on mõelda neist kirjadest nii, et kui Paulus saatis oma lähedastele kaaslastele nõuandeid, kuidas nood oma tööd paremini teha võiksid, siis on kirjutatu üsna paratamatult ühtaegu nii väga isiklik kui ka laiemalt kogukondlik.

 

  1. Ajalooline kontekst

Karjasekirjade üheks probleemiks on asjaolu, et nad ei mahu kuigi hästi Pauluse elukäigu kronoloogiasse, mis on koostatud meile teadaolevate teiste Uue Testamendi tekstide põhjal. Paljud autorid on arvamusel, et Paulus hukati Roomas Apostlite tegude raamatu 28. peatükis kirjeldatud vangistuse lõpus. Samas tasub märkida, et Pauluse vangistuse kirjeldus Apostlite tegude raamatus on esitatud üsna optimistlikus toonis ja et Rooma võimudel ei olnud toona süüdistusi kristlaste vastu (probleeme tekitasid pigem juudid). Paulus oli Roomas vangis aastail 61–62. Kui ta tõepoolest hukati keiser Nero ajal, siis juhtus see kõige varem aastal 64, mis jätab üle vähemalt kaks aastat kuni Pauluse teistkordse arreteerimiseni, mille vältel võis ta ringi reisida. On võimalik, et hukkamine juhtus koguni hiljem, aastail 66–67. Pauluse kahest vangistusest kirjutab ka kirikuloolane Eusebios. Sellisel juhul oleks teine Timoteose kiri kirjutatud Pauluse teistkordse vangistuse ajal Roomast, mispuhul apostel juba teab, et seekord ei maksa vabanemist loota.

Üheks oluliseks teemaks on seejuures ka karjasekirjade teoloogia mitmes punktis tajutavad erinevused vaidlustamata Pauluse kirjadest. Võtame näiteks usu. Vaidlustamata kirjades visandub see kui eksistentsiaalne Jumala usaldamine igas elusituatsioonis, karjasekirjades on see käsitletud pigem õpetusena, millest tuleb kinni hoida. Seda on pseudonüümsuse teesi pooldajad tõlgendanud kujuneva varakatoliikluse hilisema arenguna. Ent ka 1Kr 15:1–3 kirjeldab Paulus usku kui pärimust, mille ta ise on saanud ja mida ta vahendab. Nii et siin ei ole tegelikult vastuolu. Üks asi on selgitada otseselt koguduse liikmetele suunatud kirjades nende usu tähendust ja teine asi on rääkida usust koguduse distsipliini kontekstis koguduse karjasega. Pealegi sisaldab ka meie käesolev perikoop rõhutatult just sedasama personaalse usalduse momenti: „[M]a olen säilitanud usu“ (s 7).

Käesoleva artikli raamidest jäävad välja mitmed karjasekirjadega seotud probleemid, nagu näiteks suhtumine naiste rolli koguduses (Rm 16:1 on Pauluse kaaslaseks Kenkrea koguduse diakon Foibe, kes on naine; 1Tm 3 eeldatakse ühemõtteliselt, et diakonid on mehed; ent vrd 1Kr 14:34–35 ja 1Tm 2:11 jj). Siin käsitletu on näiteks, et traditsiooniline vaade, mille kohaselt nende kirjade autoriks on Paulus ise, on endiselt kaitstav. Ja kuna eriti teine Timoteose kiri on oma iseloomult väga personaalne ja seotud Pauluse kui autori elukäiguga, siis on ka jutluses mõttekas sellest lähtuda. Teine asi on muidugi siis, kui jutlustaja leiab, et pseudonüümsuse rõhutamine annab jutlusele midagi sisulist juurde.

 

  1. Paralleeltekstid

Perikoobi avasalm 6 kõlab: „Sest mind valatakse juba joogiohvrina ja mu lahkumisaeg on käes“. Joogiohver oli vein, mille preester valas templis altarile, vt 4Ms 15:12. Võrreldav temaatika on Paulusel ka Fl 1:12–26, ehkki palju optimistlikumas toonis, ja joogiohvri kujundi leiab sarnastes seostes Fl 2:17. Paulus käsitleb oma peatset surma ohvrina Kristusele, vrd Fl 3:8–11. Perikoobi salmi 7 „jooksu“ ja salmi 8 „pärja“ kujundid on leitavad mõneti sarnastes seostes ka 1Kr 9:24–25.

 

  1. Tõlgendusloolised märkused

Kahekümne viies pühapäev pärast nelipüha on sellel kirikuaastal viimane n-ö numbriga pühapäev, järgmine pühapäev on juba kirikuaasta eelviimane pühapäev. Siiski juba sellel pühapäeval lisandub kirikuaastasse uus temaatika: elu on üürike.

Teisel novembril pühitses kirik kõikide surnute mälestuspäeva ehk hingedepäeva, eesti rahvakalendris on tuntud lausa pikem ajavahemik: hingedeaeg. Koos looduse sügisese suremise ja pimeduse saabumisega on saabunud aeg meenutada igavikku lahkunud lähedasi, ent koos sellega on ka aeg reflekteerida iseenda elu. Nii Vana Testamendi lugemine (Kg 12:[1–5] 6–7) kui ka epistel (2Tm 4:6–8) annavad selleks rohkelt materjali.

Apostel võrdleb epistlis enda elu (ja kristlase elu üldiselt) võidujooksuga, mille auhinnaks on võidupärg. Apostlil oli siinkohal silme ees kas Olümpia või Isthmose mängude võitja. Esimene pärjati loorberi-, viimane kuusepärjaga. Võidupärja temaatika esineb ka 1Kr 9:25 ning võidujooksu temaatika laiemalt Hb 12:1. Kristlikus maailmas on kombeks tuua haudadele igihaljaid pärgi, kas võib see olla meenutus elupärja tõotusest?

Kirjas filiplastele kasutab apostel samuti keelt, mis viitab sportlase pingutusele (3:7–14). Nagu sportlane on keskendunud võidu poole pürgimisele, nii püüdleb kristlane „Jumala üleva kutsumise võiduhinna poole“.

  1. aastal maalis Prantsuse kunstnik William-Adolphe Bouguereau (1825–1905) maali „Hingedepäev“. Sellel on kujutatud noort leinavat naist tütrega kellegi (ilmselt abikaasa) haual. Ajastule omaselt on mõlemad riietatud musta leinarüüsse, mis viitab tõsiasjale, et matusest on möödas suhteliselt vähe aega. Omaaegsed leinaperioodid olid meie mõistes äärmiselt pikad, ulatudes viktoriaanlikul Inglismaal mehe kaotanud naise puhul kuni nelja aastani (või elu lõpuni), mil eeldati musta leinarõivastuse kandmist

https://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/3/3a/William-Adolphe_Bouguereau_%281825-1905%29_-_The_Day_of_the_Dead_%281859%29.jpg

 

  1. Liturgilised soovitused

Kahekümne viienda pühapäeva pühitsemisel pärast nelipüha tuleb arvestada erinevusega, mis on Käsiraamatu ja Agenda vahel. Agenda puhul on algussalmide osas põhimõtteliselt valida kahe variandi vahel: kas kasutada algussalme, mis on ette nähtud 24. pühapäevaks pärast Kolmainupüha (lk 51–52) või (mis on loogilisem) kasutada algussalme, mida loetakse kirikuaasta eeleelviimasel pühapäeval (25. pühapäev pärast Kolmainupüha, lk 52). Kuna jumalateenistuse lektsioonid ja temaatika üldiselt kannavad kirikuaasta lõpule omaseid jooni, on Agenda puhul kohane kasutada ka kirikuaasta lõpu kirikupalvet.

Koraalisoovitused:

Alguslaul: 100.

Päeva laul: 378.

Jutluselaul: 166.

Ettevalmistuslaul: 115.

Lõpulaul: 173.

Päeva palve: Käsiraamat, lk 254, nr 3 / Agenda, lk 141, nr 2.

Kiituspalve (prefatsioon): Käsiraamat, lk 353, üldine III.

Kirikupalve: Käsiraamat, lk 570, üldine 5 / Agenda, lk 142.

Palve pärast armulauda: Käsiraamat, lk 255 / Agenda, lk 143.

 

(Punktid 1–6 on koostanud Ain Riistan, punktid 7–8 Joel Siim, toimetanud Urmas Nõmmik.)

 

 

 

 

 

Print Friendly, PDF & Email
English