Arvamused

Küsimused ja valikud EELK uue lauluraamatu koostamisel

Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) kirikurahvas koguneb 26.–27. oktoobril Tartu Pauluse kirikusse, et vaagida üheskoos küsimusi ja valikuid seoses uue lauluraamatu koostamisega.[1] Lauluraamatukomisjon on oma tegevust korraldades seadnud eesmärgiks kaasata võimalikult lai ring inimesi uue lauluraamatu koostamisse. Erinevate diskussioonide ja ankeetküsitluste kaudu on igaühele EELK-s antud võimalus kaasa rääkida meie uue lauluraamatu koostamisel. Konverents Tartus on järjekordne samm selle eesmärgi täitmisel.

Neile, kes on tegelenud mõne ulatuslikuma teose kirjutamise ja/või toimetamisega, on suure tõenäosusega tuttav olukord, kus peab hakkama tegema valikuid – mida võtta, mida jätta. Kui teose must käsikiri on oma ebareaalses mahukuses autori ees tõdemusega, et vähemalt 1/3 materjalist peab paratamatult välja jääma, siis võib olla väga raske vajalikke lõikeid teha. Kahju on loobuda millestki, mida nii suure hoole ja armastusega on kokku kogutud ja läbi elatud, mis on oma ja armas.

EELK uue lauluraamatu koostajate ees on aga sama kaalukaid valikuid juba enne, kui on olemas must käsikiri, mida õhemaks vaagida. Millise kontseptsiooni alusel üldse hakata koostama 21. sajandi Eesti luterlikku lauluraamatut? See ongi töö praeguses faasis põhiküsimus, mille vastamisele eelseisev konverents võiks oma sisendi anda. Lauluraamatu koostamise komplitseeritus on korrelatsioonis globaliseerumisega. Mida enam segunevad erinevad kultuurid ja spiritualiteedid, seda raskem on panna kokku kõiki või siis vähemalt valdavat enamust rõõmustavat lauluraamatut. Küllap on igaüks, kes tänapäeval kirikus töötab, tajunud teatava enesestmõistetavuse ajastu lõppemist kristlikus maailmas.

Oli aeg, mil luterlusel, roomakatoliiklusel, baptismil jne olid võrreldes tänasega suhteliselt selged piirid. Nüüd on aga toimunud nii mastaapne segunemine, et väga puhast konfessionaalsust, mis oleks üleüldine, on lääne kirikus suhteliselt raske leida. Üheks sellise segunemise agendiks on kindlasti olnud muusika, mis on migreerunud ühest konfessioonist teise ja toonud kaasa uusi värve ja uut tunnetust.

Lauluraamatukomisjoni läbiviidud küsitluste tulemused lubavad oletada, et ka EELK-s võib olla ootus mitmekesisema kirikulauluga lauluraamatule. Üks kahest ankeetküsitlusest viidi läbi vaimulike ja organistide hulgas ja sellele vastas ca 1/3 meie kiriku tööd juhtivatest spetsialistidest. Näiteks küsimusele K24 „Kas koostatav LR võiks olla muusikastiilide poolest mitmekesisem?“ vastas 44% „Jah kindlasti“, 41% „Võiks olla, aga vähesel määral“, 8% „Kindlasti mitte“ ja 7% „Raske öelda“.

Eeldatavasti tunneme me inimestena üsna hästi muusikat, mida võiksime nimetada „minu muusikaks“.[2] Kui hästi me aga tunneme „tema muusikat“ või „nende muusikat“? Kas meie hinnangud „nende muusikale“ on kooskõlas meie läbitunnetatud teadmistega sellest muusikast? Neeme Järvi ütles intervjuus Mihkel Kärmasele (5.9.2018) tantsumuusika ansambli Patune Pool kohta: „Kes on Patune Pool? Need on need hullud, kes üldse ei tea muusikast mitte midagi. Absoluutselt pole aimu ka, mis hea muusika on ja need lähevad selle valega kaasa.“[3] Ma ei ole ise selle ansambli muusika austaja. Õigupoolest ei teadnudki ma, et selline ansambel olemas on. Mulle tuli aga suure üllatusena, et niivõrd intelligentne ja suurepärane dirigent suudab muusika kui terviku suhtes nii ignorantne olla.

Globaliseerunud maailm on meie ette pannud täiesti uue olukorra, mis suunab meid vaatlema muusikat palju avarama pilguga, kui seda kunagi varem on tehtud. Ka kirikulaulu kontekstis peame silmas pidama, et maailm on tulvil väga kiiresti levivast erinevast kirikumuusikast, mis tingimata ei pea meeldima, aga mille olemasoluga peab arvestama, sest kellelegi meie vendadest võib see olla „minu muusika“. See tähendab, et ka sellel muusikal võib olla oma osa meie kiriku tulevikus. Ärgem vaadakem kirikulaulu ja kirikumuusika tervikule liiga enesessetõmbunud ja kohati ennast imetleva pilguga.

Lisaks „minu muusikale“ ja „tema muusikale“ on veel ka „meie muusika“. Arvestades käesolevat konteksti, peaksime õigupoolest kasutama „muusika“ asemel mõistet „kirikulaul“. Meil on kindlasti olemas märkimisväärne ühisosa, mida me võime rõõmsalt nimetada „meie kirikulauluks“. Aga meil on kaasteelisi, kes kiikavad kirikulaulus vähemkasutatud 20. ja 21. sajandi popmuusika stiilide poole või vaatavad tagasi meie rahvapärimuse suunas, pidades oluliseks regilaulu ja rahvakoraale, või tunnevad huvi keskaegse lääne kirikulaulu vastu või on leidnud pühaduse puudutuse õigeusu muusikas. Kas meie võimuses on suurendada „meie kirikulaulu“ areaali oma teadvuses?

Kas lauluraamat peaks olema selline, nagu eesti luterlus kunagi (mingil teataval ajaetapil) oli, selline, nagu ta praegu on, või selline, nagu ta võiks olla tulevikus. Meie ees seisab valik – kas otsida tulemuslikku tegutsemist koos eklektilisema kirikulauluga või püüda taastada status quo mingi teatava ajastu tunnuste alusel. Ma ei soovi siinkohal anda eelistust ühele või teisele – juhin vaid tähelepanu vajadusele sel teemal diskuteerida. Ilmselt võib mõlema teekonna lõpus oodata võidupärg.

Ma arvan, et me võiksime endalt küsida, kuidas üllitada selline lauluraamat, mida võimalikult paljud saaksid oma vaimulikul teel tulemuslikult kasutada ja mitte lasta ennast segada asjaolust, et köite kaante vahel on ka selliseid kirikulaule, mis üheselt „minu“ eetosega ei haaku. Niisiis peaksime ennekõike küsima, mida mina sooviksin uude lauluraamatusse sisse panna, mitte aga mida ma sooviksin sellest välja jätta.

Lauluraamatut koostades ei tasu ka unustada, et kui maailm veel vähegi püsib, siis ei ole see ilmselt mitte viimane EELK lauluraamat, mida koostatakse. Me ei pea ega saagi saavutada lõplikku ja ideaalset tulemust. Lauluraamatu aktuaalne aeg võiks olla poolteist inimpõlve, mille järel hakatakse juba koostama uut.

Lauluraamat peaks ideaalis aitama täita selle kiriku teenimisülesannet, kes lauluraamatu koostab. Loomulikult on lauluraamatul ülesanne olla kiriku liikmete teenistuses, toetades nende vaimulikku kasvamist läbi koguduse jumalateenistuste ja isikliku palveelu. Samas ei tohi ka unustada, et Eestimaa ristirahva ees seisab igavikuliselt vastutusrikas ülesanne: viia rõõmus sõnum surma võitnud Jumala Pojast arusaadavalt, selgelt tajutavalt ja kirkalt kogetavalt iga eestimaalaseni. EELK, kellel on lähiajaloos olnud dominantne roll Maarjamaa hingekarja pastorina, kannab seda vastutust erilisel moel.

Meie uuest lauluraamatust võib saada tõhus töövahend selle ülesande täitmisel. Kes meist julgeb tõusta püsti ja öelda „Mina üksi viin selle maa rahva pääsemise teele“, see võib ka üksi öelda, milline lauluraamat peaks olema. Kes aga tunneb, et ta siiski vajab selle ülesande täitmiseks teiste ristiinimeste eestpalveid ja toetust, ehk teisisõnu me peame seda tegema koos, tunnistab vajadusest teha ka lauluraamat koos. See aga, kellega koos ei suudeta teha lauluraamatut, sellega koos ei suudeta suure tõenäosusega ka kuulutada evangeeliumit.

Me ei peaks aga mitte pelgama meie ees seisvat võrdlemisi kirjut väljakutset, sest ristiinimestena on meil üks suur eelis. Kristus tunneb meid ja meie tunneme Kristust. See eelis saab rakenduda siis, kui me püüame „minu muusikat“ ja „tema muusikat“ liita „meie muusikaks“. See tähendaks püüet näha Kristust kirikulaulus, mis ei vasta „minu“ muusikalisele maitsele. See tähendab olla suurem omaenda muusikalisest maitsest.

Ma loodan, et lauluraamatukonverents 26.–27. oktoobril on selline foorum, mis loob eeldused tulemuslikuks lauluraamatu koostamiseks EELK-s. See tähendab, et kui lauluraamatukomisjon paari aasta pärast hakkab vaagima uue lauluraamatu musta käsikirja, siis on sellest väga raske midagi välja jätta, sest kogu materjal on muutunud „meie kirikulauluks“. See on laul, mis koosneb paljudest väga erinevatest lauludest, milles me oleme ühiselt ära tundud Kristuse ligiolu.

Konverentsile 26.–27. oktoobril on võimalik registreeruda kuni 8. oktoobrini sel aadressil.

Tere tulemast kõikidele!

 

[1] Vaata konverentsi kava siit ja Eerik Jõksi tutvustust konverentsi kohta ajalehe Eesti Kirik 3. oktoobri numbris „Ära maga maha võimalust olla osa Eesti kirikulaululoost“.

[2] Sarnast klassifikatsiooni kasutab Philip Bohlman, käsitledes muusika ontoloogiat. Vt Philip Bohlman (1999) „Ontologies of Music“ – Rethinking Music, toim. Nicholas Cook ja Mark Everist, Oxford: Oxford University Press, 17–34.

[3] Mihkel Kärmas, „Neeme Järvi: „Patune Pool? Need on need hullud, kes üldse ei tea muusikast mitte midagi““. ERR 05.09.2018.

 

Eerik Jõks (1970), PhD, on muusikateadlane, laulja, helilooja, Eesti Muusika ja Teatriakadeemia Muusikateaduse, interpretatsiooni- ja muusikapedagoogika ning kultuurikorralduse osakonna peakoordinaator ning EELK liige ja lauluraamatukomisjoni sekretär.

Print Friendly, PDF & Email
English