Arhiiv

Kui teadmised hakkavad elama (nr 357/ 12.10.2018)

Foto: Karin Kallas. Maal: Pavel Filonov “Формула весны и действующие силы” (Erarta galerii)

Olenevalt meie haridusest ja huvidest tunneme me hästi näiteks mõnda ajalooperioodi, mõnda ajaloolist isikut, mõne riigi keerdkäike, mõnd religiooni või filosoofi, seda loetelu võiks jätkata. Kuid millised on meie võimalused nende lemmikteemadega kokku puutuda? Enamasti loeme me nende kohta või inimeste puhul ka nende endi kirjutatuid teoseid, saame informatsiooni ning me hoiame seda enda peas. Õnnetuseks jäävad kõik need teadmised tihti just vaid informatsiooniks, elutuks teadmiseks. Kuidas neid teadmisi läbi katsuda, tunnetada, need ellu tuua? Seekordse Kirik & Teoloogia lood teevad just seda: toovad teadmised ellu. Saame istuda Lutheri lauas tema Wittenbergi majas, käia ühes Maarja ja Jeesusega Kaana pulmas ning mõtiskleda meie praeguse kultuuri üle.

Hannoveri Evangeelse Luterliku Kiriku regionaalpiiskop Petra Bahr viib meid oma kevadel Tallinnas Saksa Liitvabariigi saatkonnas peetud ettekandes 16. sajandisse, Lutheri koju tema lauakõnesid kuulama. Millises keskkonnas arenesid Lutheri mõtted? Madalate lagedega maja täis rahvast, õlu nautivad tudengid väljas akna all, hirm türklaste ees, valjuhäälsed vaidlused ja vestlused, lauda jagame mitte ainult teoloogide, vaid ka arstide, diplomaatide, kaupmeeste ja sõjakorrespondentidega. Lutheri nimi hakkab juba elavnema, saab lisaks kõikidele teoloogilistele seostele nüansse juurde tema igapäevaelust ja keskkonnast.

Võime käia ka teise seltskonna juures, kus samuti valitseb üleolev meelolu. Pulmapidu, kus külalised lõbutsevad, ent pererahvas ja teenijad on mures, sest vein on otsa saanud. See ähvardab jätta pererahva avalikult häbiväärsesse olukorda. See on olukord, kui Maarja pöördub oma poja poole, öeldes talle: „Neil ei ole enam veini.“ Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige Kreet Aun toob Kaana pulmapeo ning Maarja ja Jeesuse vestluse meile elavalt kujutlusse. Ent ta jäta ka märkamata, et ema nõuab pojalt imetegu, mis tooks kõigi tähelepanu temale, teeks ta avalikuks kui selle, kellele on imeteod võimalikud. Jeesus vastab emale, et tema tund ei ole veel tulnud. Ometi aitas Jeesus pulmapeolised hädast välja ja astus sammu oma tunni poole. Selles loos näeme ema, kes on oma poja vabaks lasknud – nii nagu iga vanem peab ükskord oma lapsel minna laskma – ning kes annab oma poja üle maailmale, et ta käiks temale ette määratud teed oma tunnini.

Tuues ellu ajalugu, saame me alati valida, mida me tahame enda jaoks elustada. Ja nii näib olevat tegelikult ka meie olevikulise eluga – me saame valida, mida me tahame sügavalt ja tõeliselt läbi elada ja mida me ignoreerime, püüame oma elust eemal hoida või asendada meile meeldivaga. Kannatuskultuuri vajalikkusest kirjutab seekordses numbris Priit Kelder, kelle hinnangul inimesed keskenduvad elu rõõmupoolele, on elu suhtes kultuursed, ent kannatusega, mis on vältimatu – ja ehk ka tarvilik – elu osa, ei oska ega taha toime tulla. Kuidas tulla kannatusega toime? Kannatust võib vähendada ja leevendada, ent see ei lakka olemast. Kui ehk kannatusele samasuguse pühendumusega keskenduda nagu elu rõõmsale küljele, siis õpiksime seda tõeliselt tundma, õpiksime valu puhul abi leidma ja annetama.

Ühte näidet selle kohta, kuidas inimeste tundeid ja eluolukordi on jäädvustatud, näeme  Ernst Barlachile pühendatud uudises. 80 aastat tagasi surnud kunstnik on jätkuvalt kõnekas ja sügavalt puudutav oma kunstiteoste kaudu. Need kujutavad ühiskonna äärealadel olevate inimeste elu ja tundeid, kuid puudutavad ka sõja ja elu hävitamise teemat. Kui tõesti meie ühiskonnas peaks olema valitsev elukultuur ning kohtumist kannatusega kardetakse ja välditakse, siis on võiks kunst olla üks allikas, mille kaudu õppida tundma valu ja kurbust. Inimese olemuse ja olukorra üle võiks näiteks mõtelda sellise ambivalentse seiga kaudu, et Barlachi tuntuim pronksskulptuur „Hõljuv“, mille ta lõi Esimeses maailmasõjas hukkunute mälestuseks, leidis oma lõpu Teises maailmasõjas, kui seda kasutati suurtükkide valmistamiseks.

Põnevate kohtumisteni!

 

Tänases numbris:

Petra Bahr, Reformatsiooni tulevik: kas reformatsioon võib aidata kaasa Euroopa identiteedi kujundamisele?

Priit Kelder, Kannatuskultuurist.

Kreet Aun, Maarja Kaana pulmas (Jh 2:1–10).

Saksamaa Põhjakirik valis uue juhtiva piiskopi.

„Sügavaim inimlikkus” – 80 aasta eest suri kunstnik Ernst Barlach.

 

Kutsume jätkuvalt ajakirja Kirik & Teoloogia väljaandmist toetama! Hakka meie püsiannetajaks!

Vaata ka, kuidas viidata Kirikus & Teoloogias avaldatud kirjutistele.

Rubriigist „Arhiiv“ leiab ajakirja varasemate numbrite juhtkirjad koos sisukordadega ja viidetega tekstidele.

„Reformatsioon 500“ logoga rubriigist leiab ülevaatlikult reformatsiooni juubeliga seotud tekstid, mis on ilmunud ajakirjas Kirik & Teoloogia ja ajalehes Eesti Kirik aastatel 2010-2017.

Vaata ka 2011.–2017. aasta sisukorda ja registrit autorite järgi.

Print Friendly, PDF & Email

Viimati lisatud

c s-v põder
Karl Barthi kiriklik dogmaatika
Christine Svinth-Værge Põder
Foto: Tanel Valdna, ERR
Luterlik ristiteoloogia ja kiriku kuulutusülesanne tänapäeva Eestis
Meelis Süld
Allan Kährik
Ootamisest ja pilve sees tulijale silma vaatamisest (Lk 21:25–36)
Allan Kährik
Jõulupöördumine
Euroopa kirikute rändekomisjon, Euroopa Kirikute Konverents
English