Artiklid

EELK perikoopide abimaterjal 20: lõikustänupüha (Fl 4:4–9)

1. Perikoobi tekst

Tekstikriitilised probleemid seoses Filippi kirjaga on minimaalsed ja hilisemad uurimused ei ole selles küsimuses palju muutusi kaasa toonud. Samuti esineb käesolevas perikoobis vähesel määral erinevaid lugemisviise ja see puudutab peamiselt salmi 7: Codex Alexandrinus ja mõned varajased versioonid kasutavad fraasi „Jumala rahu“ (he eirēnē toū theoū) asemel „Kristuse rahu“ (he eirēnē toū Christou). Codex Augiensis ja Codex Boernerianus esindavad lugemisviisi, kus sõna „mõtted“ (noēmata) on vahetatud välja sõnaga „kehad“ (sōmata) ning 3. sajandi lõpust pärinev papüürus p16 sisaldab koguni nende kahe sõna kombinatsiooni: „mõtted ja kehad“ (noēmata kai sōmata). On leitud, et selline sõnastus on põhjendatud märterluse kontekstis. Kuulsal Chester Beatty papüürusel p46 esineb tiitli „Kristuses“ asemel „Issandas“ (en kyriō), mis on üsna sagedane variatsioon mujalgi uustestamentlikes kirjutistes.

 

2.–3. Perikoobi struktuur ja kontekst

Nii nagu ei esita Pauluse kirjad üldiselt tema mõtete süstemaatilist ülevaadet, nii on see ka Filippi kirja puhul. Kiri on üsnagi intiimne ja lähedane ja mitteformaalne, kus Paulus tõenäoliselt esitab oma mõtted nii, nagu need talle pähe tulevad. Sisuline osa puudutab peamiselt Pauluse isiklikke küsimusi, tema sõprade Timoteuse ja Epafroditusega seonduvat, samuti Filippi koguduse probleeme ja suuremeelsust. Kiri on kaugel teoloogilisest käsitlusest, ometi leidub selles kristoloogiat ja kristotsentrilisust. Teemad puudutavad Kristust, Jumalat, sotsiaalset maailma, lunastust, Püha Vaimu, eshatoloogiat ja ülestõusmisküsimusi, paruusiat, uut maailma jms. Kuid see kõik on tagaplaanil ja esiplaanil on Rooma impeeriumi Makedoonia provintsi koguduse vägivaldsed kannatused ja teodiike küsimus (Fl 1:28–30).

Filippi kirja dispositsioon võiks olla järgnev:

I. Sissejuhatav osa (1:1–11).
A. Tervitus (1:1–2).
B. Tänu ja palve (1:3–11).
II. Teated ja juhised (1:12–2:30).
A. Paulusest (1:12–26).
B. Juhised kogudusele (1:27–2:18):
1) usukindlus (1:27–30);
2) ühtsus ja alandlikkus (2:1–4);
3) kirja kerügmaatiline kese: Kristus, ülim alandlikkuse eeskuju (2:5–11);
4) kuulekus ja Pauluse eeskuju (2:12–18).
C. Teated Timoteusest ja Epafroditusest (2:19–30):
1) Timoteus (2:19–24);
2) Epafroditus (2:25–30).
III. Ekskurss: hoiatus valeõpetuste suhtes ja Pauluse eeskuju (3:1–21).
A. Hoiatus ümberlõikamise suhtes ja religioosse uhkuse eest (3:1–3).
B. Pauluse elust, minevikust ja tulevikust: vastus oponentidele (3:4–11).
C. Hoiatus vaimuliku perfektsionismi eest (3:12–16).
D. Pauluse elu kui eeskuju, mida järgida (3:17).
E. Manitsus valeõpetajate jäljendemise pärast (3:18–19).
F. Tulevikulootusest ja ihumuutusest (3:20–21).
IV. Manitsus rõõmuks ja üksmeeleks (4:1–9).
V. Pauluse tänu abi eest (4:10–20).
VI. Lõputervitus (4:21–23).

Käesolev perikoop on, nagu dispositsioonist ülal näha, pigem üks tervik sellele eelnevate salmidega 1–3, kus käsitletakse ühtsust seoses kahe naise tüliküsimusega. Oletades, et Filippi kiri on ikka üks kiri ja mitte erinevate Pauluse kirjade kompilatsioon, võib salmis 4:1 näha üleminekusalmi, peale mida apostel suundub teoloogiliste ja poleemiliste küsimuste ning lõpumärkuste juurde: manitsused, tänusõnad, hüvastijätmine. Käesolev perikoop on osa selle esimesest sektsioonist (4:1–9), kus esinevad kirjast juba tuttavad motiivid: „armsad“ (agapētoi; 4:1 [kaks korda]; 2:12), „igatsetud“ (epipothētoi; 4:1; 1:8; 2:26), „rõõm“ (chara; 4:1; 1:4, 25; 2:2, 29), „kindlalt püsima“ (stēkete; 4:1; 1:27), „mõtlema ühtmoodi“ (to auto phronein; 4:2; 1:7; 2:2, 5; 3:15, 19), „võitlema evangeeliumi eest“ (en tō euangeliō synathlein; 4:3; 1:27), „evangeelium“ (euangeliō; 4:3; 1:5, 7, 12, 16, 22; 2:22). Need sõnad ja fraasid seovad kogu epistli tervikuks, kuid samal ajal nähtub neist, kui raske on leida mingisugustki loogilist struktuuri või arusaama apostli mõtte kulgemisest. On näha, et teatud teemad tõstatuvad korduvalt ja kui püüda defineerida kirja olemust, siis tüpoloogiliselt sobiks see mingit sorti „sõpruskirja“ kategooriasse, kus kasutatakse keskmisest isiklikumat laadi kõnepruuki ja esimest isikut „minu vennad“, „minu kroon“, „ma palun“, „ma ütlen“, „koos minuga“ jne. Kontrast teoreetilise ja praktilise, didaktilise ja personaalse rakenduse vahel, mis ilmneb prominentselt enamustes teistes Pauluse kirjades, ei ole Filippi kirjas esindatud. See viimane peatükk, millesse meie perikoop kuulub, on isegi veel praktilisema tooniga kui eelnevad. Siin on näha midagi, mida võiks nimetada Paulusele omaseks kirjutamise stiiliks, kus domineerib omapärane imperatiivne toon. Nagu enamasti, käivad siinsed manitsused üldises plaanis kogu kristliku kogukonna kohta. Kui ka mõni isik on individuaalselt esile toodud (Euodia ja Süntühhe näiteks), siis on seda tehtud teadmisega, et nad on osa laiemast kogukonnast. Nendele kui justkui mudelisikutele esitatud apostellik manitsus või ka julgustus käib kõikide kristlaste ja kogu koguduse kohta.

Filippi kiri üldiselt on julgustus kogudusele ja üleskutse rõõmustama kõlab selles läbivalt: sõna „rõõm“ (chara) esineb 5 korda ja „rõõmustama“ (charein) 9 korda. Seda on rohkem kui üheski teises teoses Uues Testamendis (väljaarvatud Luuka evangeelium). Probleemid, mis Filippi koguduses ilmnesid ei ole lõpuni selged, kuid need võisid tuleneda nii laiema ühiskonna vaenulikkusest kristlaste suhtes (1:27–30; 2:15), kui ka koguduse sisesest elust ja kriitikast (2:1–4, 14). Lahkarvamused ei olnud seotud mitte ainult vägivaldsete raskustega, vaid ka seoses Pauluse isikuga, kelle puudumist mõned ilmselt ei suutnud mõista (1:26). Sellest tulenevalt võib kirja peamotiiv ollagi teodiike problemaatika: Paulusel tuleb filiplastele põhjendada oma enda kannatuste olemust kui ka tema lugejate tagakiusu. Oma mõtet esitab Paulus kristoloogiliselt nüansseeritult mõtestades enda, oma lugejate ja kristliku koguduse kannatusi Kristuse kannatustega, kes läbis kuulekuse tõttu kannatused ja sai õigeksmõistetud kosmilise valitsejana. Keskendudes Kristusele kui eeskujule ja mudelile esitab Paulus paradigma, millest saab põhimõtteline dogmaatiline kriteerium: Jumal teeb, et usklikud saavutavad kannatuste kaudu lõpliku võidu oma vaenajate üle Filippis. Sellisel juhul on hümn Fl 2:6-11 kogu epistli kristoloogiline fookus ja kirja mõistmiseks äärmiselt oluline tekst; see ühendab Pauluse pealtnäha laialivalguvad ideed ja mõtted ühtseks koherentseks tervikuks.

 

4. Kirjanduslooline kontekst

Perikoopi kuulub nn vooruste kataloog salmis 8, kus on esitatud järjestikku kaheksa omadussõna: „tõene“ (alēthē), „auväärne“ (semna), „õige“ (dikaia), „puhas“ (hagna), „armastusväärne“ (prosphilē), „ülendav“ (euphēma), „vooruslik“ (aretē), „kiidetav“ (epainos). Üldiselt ollakse arvamusel, et Paulus on võtnud üle mingi tuntud filosoofilise koolkonna kataloogi ning kasutanud seda materjali vastavalt oma eesmärkidele, sarnaselt nagu tegid seda kaasaja moraalifilosoofid. Kaks kaheksast voorusest (prosphilē, euphēma) on mainitud ainult siinses tekstis ega esine kusagil mujal Uues Testamendis; üks (aretē) ei esine üheski teises Corpus Paulinum’i kirjas; üks (semna) esineb ainult pastoraalkirjades ning mitmetel on teisi tähendusi mujal (dikaia). Sellest on järeldatud, et need terminid ei olnud kristliku koguduse igapäevases keelepruugis kasutusel ja et need on arvatavasti kopeeritud mingisugusest stoikude moraalifilosoofia maksiimide raamatust. See, et kasutatud võib olla just kreeka filosoofia tekste, ei pea olema ka pretsedent, sest voorused on üsna universaalsed ning need kõik, peale euphēma esinevad juba ka Septuaginta tekstides. Erinevalt stoikudest nimetab Septuaginta voorusi siiski usulises tähenduses. Paulus võis olla mõjutatud sellisest kreekakeelse Vana Testamendi sõnakasutusest ja tarvitada neid väljendeid, mille laiem moraalne tähendus teenis hästi ka kristlikke huve. Religioosne ja ilmalik ehk poliitiline sfäär põimus muistses kuningakultuses, mille edasiarendus oli aktuaalne Pauluse ajal Rooma keisrikultusegi näol. On laialt tuntud fakt, et kuningaid ja samuti ka Rooma keisreid iseloomustati vooruste kehastustena. Täpsemalt, voorused legitimeerisid kuninga valitsuse, mistõttu sai keisrikultusest vooruste kultus. Senat ülistas Augustuse voorusi: virtus, clementia, iustitia, pietas; Plinius noorem kinnitas, et Trajanuse isik ja teod kehastavad voorusi nagu pudor, moderatio, temperantia, concordia, pietas. Voorustest tulenes, et valitsejal oli õigus teha otsuseid seaduse ja moraali küsimustes. Vooruseetika on just see kontekst, milles Paulus soovib, et filiplased arendaksid endas samu väärtusi, mis on sotsiaalses ühiskonnas kasulikud nii üksikisikule kui kogukonnale tervikuna. Üldisemalt on Paulus ka mujal oma kirjade pareneetilises osas juhtinud tähelepanu asjadele, mis on hea kombe kohased (Rm 13:1; 1Kr 5:1–5; 11:4–6) ning kasutanud illustratsioonina näiteid laiema ühiskonna toimimisest (1Kr 9:7–8, 13).

 

5. Ajalooline kontekst

Kuni 18. sajandini arvati kindlalt, et Filippi kiri olevat saadetud Roomast, seda mainis juba Markion 2. sajandil. Sellegipoolest ei ole mitte mingi kriteeriumi järgi võimalik kindlalt väita kirja Rooma päritolu. Seepärast on pakutud asukohaks peale Rooma veel ka Kaisaread, Efesost ja isegi Korintost, kuid kõik need väited rajanevad vaieldavatel argumentidel. Tänapäevane uurimisseis kipub kirja päritolukohana siiski toetama Efesost. Küsimus jääb siiski vaieldavaks ning keerlema peaasjalikult Pauluse vangistuse asukoha ümber. Kirja lähtekohast sõltub ka epistli dateering, mis jääb vahemikku 55–64 pKr, keiser Nero valitsusaega. Filippi kirja päritolu asukohast vast olulisem on teadmine, et see on kirjutatud filiplastele ehk kristlastele Filippi linnas.

Paulus (ja Timoteus) adresseeris oma kirja filiplastele ajal, mil Filippi linn oli „tähtsaim linn tolles Makedoonia osas“ (Ap 16:12). Filippi linna rajas umbes 358–357 eKr Aleksander Suure isa Makedoonia Filippus II. See asus kümmekond kilomeetrit Vahemerest, oli üsna viljakas ala ja tuntud ka oma allikate ja kullakaevanduste poolest. Pärast seda, kui Rooma oli alistanud Pärsia (168 eKr), sai Filippi osaks Rooma impeeriumist, kuuludes esimese nelja regiooni hulka Makedoonias. Linnast tehti peatus Via Egnatial – peamisel maanteel, mis ühendas Roomat idamaadega (ulatus Aadria merest Bütsantiumini). Aastal 42 eKr toimus Filippi lähedal otsustav lahing Brutuse ja Cassiuse vägede ehk Julius Caesari mõrvarite ning ja Antoniuse ning Octavianuse (hiljem Augustus) vahel. Kui Octavianus võitis Antoniust hiljem ka Actiumis, lasi ta Filippi linna uuesti üles ehitada Rooma koloniaallinnana (Colonia Iulia [Augusta] Philippensis), kus resideerusid alaliselt Rooma sõjaväelased ja sõjaveteranid. Koloniaallinnana esindas see nn „Itaalia seadust“ (ius italicum), mis andis linnale Rooma territooriumi legaalse staatuse – see oli kõrgeim privileeg, mida üks provintsi linn omada sai. Kolonistid võisid seega osta ja omada kinnisvara ning neil olid õigused algatada linnas kohtuasju; samuti olid nad vabastatud mitmest maksust, sealhulgas maamaksust. On tõenäoline, et Filippi linn oli üks esimeste hulgast nn Rooma idas, kus Augustust hakati kultuslikult austama. Tõendid näitavad aga, et ajal, mil Paulus oli linnaga seotud, austati kultuslikult Augustust ja tema naist Liviat, samuti Augustuse adoptiivpoegi Gaiust ja Lucius Caesari. Linnas oli vähemalt kaks keisrikultuse templit ning keisri ja tema perekonna skulptuurid asusid ka foorumil. Keisrikultusega koos austati ka teisi jumalusi (Isis, Jupiter, Apollo, Kybele jt). Raidkirjadel mainitakse keisrikultuse „ametlikke preestreid“ nagu Divus Juliuse preestrid, Divus Augustuse ja Divus Claudiuse preestrid. Linna juhtis imperaator Divuse nimel Augustuse kultuse ülempreester. See kõik näitab keisrikultuse prominentsust Filippi linnas.

 

6. Paralleelkirjakohad

Võrdlevalt tasub lugeda Ap 16, samuti neid Vana Testamendi tekste, mis sisaldavad rõõmu või rahu kontseptsioone ja teoloogiat. Siia sobivad näiteks vaid mõned: „Olgu rõõmsad ja rõõmutsegu sinus kõik, kes otsivad sind; kes armastavad sinu päästet, need öelgu alati: „Suur on Issand!““ (Ps 40:17); „[E]t ma tuleksin Jumala altari äärde, Jumala ette, kes on mu ülim rõõm, ja tänaksin kandlega sind, oh Jumal, minu Jumal!“ (Ps 43:4); „Kindlameelsele sa hoiad rahu, rahu, sest ta loodab sinu peale“ (Js 26:3); „Issand annab tugevuse oma rahvale; Issand õnnistab oma rahvast rahuga“ (Ps 29:11); „hoidu kurjast ja tee head, otsi rahu ja nõua seda taga! (Ps 34:15); „Ent alandlikud pärivad maa ja tunnevad rõõmu suurest rahust“ (Ps 37:11); „Sest meile sünnib laps, meile antakse poeg, kelle õlgadel on valitsus ja kellele pannakse nimeks Imeline Nõuandja, Vägev Jumal, Igavene Isa, Rahuvürst“ (Js 9:5); „Suur on valitsus ja otsatu on rahu Taaveti aujärjel ja tema kuningriigi üle…“ (Js 9:6); „Öelge neile, kel rahutu süda: Olge kindlad, ärge kartke! Vaata, teie Jumal!“ (Js 35:4).

 

7. Tõlgendusloolised märkused

Lõikustänupüha on vaieldamatult inimkonna üks vanimaid pühasid üldse. Põllumajandusest sõltuv ühiskond tundis väga selgelt, et lisaks inimese pingutusele vajab õnnestunud lõikus veel midagi – seda, mida ühel hetkel hakati mõistma Jumala õnnistusena. Põllumehe pingutus ja Jumala õnnistus koos tagavad ellujäämise uuel aastaringil.

Tänapäeval, mil otseselt põllupidamisega teenib oma elatise vaid murdosa Eesti elanikkonnast ning viljaikaldus on samahästi kui tundmatu, hakkab ka Jumala õnnistuse kogemus tuhmuma. Ikalduse korral aitab saagi kindlustamine. Ja kui põllumeeski pankrotistub, jääb rahvas ellu, Lõuna-Euroopa palju soodsamates tingimustes palju odavamalt kasvatatud toit aitab välja.

Lõikustänupüha ainsa pühana kirikuaastas, mis ei lähtu lunastusloost, vaid keskendub Jumala loomistööle, annab hea võimaluse käsitleda kõike, mida inimene võib kasutada, Jumala andidena. Luther avardab Issanda palve igapäevase leiva eest palju suuremaks, kui seda mõistsid talle eelnenud ja ta kaasaegsed teoloogid. Lisaks reaalsele ihutoidusele ja -kattele hõlmab igapäevane leib lõpuks koguni head valitsust, rahu, vaga abikaasat, lapsi ja kõike muud, mida keegi võib kasutada. Kaasajal võiks siia lisada ka avanevad võimalused ning väljakutsed.

Viljatera idanemine ja viljumine olid muistsele inimesele mõistatuslikud protsessid. Ja tegelikult ei ole ka pärilikkuse avastamine ning raku uurimine organellide ning molekulide tasemel vähendanud uskliku imestust bioloogia üle. Jeesus ja Paulus kasutavad võrdlust viljakülvi ja lõikusega, kõneldes inimese surmast ja ülestõusmisest (Jh 12:24; 1Kr 15:23, 35–37) – seegi on otsekui külv ja viljumine, lootusrikkad sündmused.

Tänamine ei ole paljude jaoks loomulik, pigem eelistatakse olla ise tänatud. Oskar Lutsu „Kevades“ on mõtlemapanev episood, milles autor kirjeldab, kuidas uhkusest pakatav Arno näitab lähedastele kooliõpetaja kingitud viiulit. Ja siis küsib ema: „Kas sa ka tänasid ilusti, Arno?“ Kogu lugu lõpeb sellega, et Arno jookseb koolimajja õpetajat kingi eest tänama. Lõikustänupüha on võimalus tänada Jumalat tema kingituste eest.

Järva-Jaanis elas kauaaegne kirikumees Ülo Jätsa. Tänaseks on ta igavikku lahkunud, kuid ta armastas ikka öelda: „Nõukogude ajal nad praalisid: Me ei oota looduselt armuande, me võtame ise! Kuid kui Jumal ei anna, ei võta keegi mitte midagi!“

Paljudes Eesti piirkondades tekitas 2018. aasta väga kuum ja kuiv suvi raskusi viljakasvatajatele. Ajakirjanduses kõneldi juba vajadusest taotleda ikaldustoetusi. Sellised olukorrad annavad erilise selgusega mõista, kui vähe sõltub inimese elu tema pingutustest ja kui palju Jumala armust. Sel aastal kogutud vili on Jumala eriline and.

 

8. Liturgilised soovitused

Lõikustänupüha peetakse meil kinnistunud tava kohaselt oktoobri teisel pühapäeval. Mujal maailmas on tuntud ka oktoobri esimene pühapäev, novembri neljas neljapäev (Thanksgiving Day USA-s) või mõni muu päev. Paljude kirikute proprium ei täpsusta konkreetset päeva, kuid pakub valiku tekste lõikuse või loomisandide eest tänamiseks. Ka Jumalateenistuste käsiraamat (lk 310–313) seab lõikustänupüha propriumis esikohale tänu igapäevase leiva eest, pannes „Lõikustänupüha“ pigem alapealkirjaks, mis annab võimaluse seda temaatikat kasutada ka mõnel muul päeval, kombineerides seda ka propriumiga „Jumala loomistöö“ (lk 335–338). Nii on võimalik kaasata pühapäeva ka vastutuse teema andide kasutamise eest.

Pühitsemiste ja õnnistamiste käsiraamat annab võimaluse lõikustänupühal õnnistada kirikusse toodud ande ja nende kaudu tegelikult kogu põlluvilja. Õnnistamistalitust või pidada eraldi talitusena või osana missast jutluse järel (lk 168–169).

Liturgiline värv: roheline.

Koraalisoovitused:

Alguslaul: 156.

Päeva laul: 154.

Jutluselaul: 153.

Ettevalmistuslaul: 156.

Lõpulaul: 389.

Päeva palve: Jumalateenistuste käsiraamat, lk 311, nr 1/ Agenda, lk 121, nr 1.

Kirikupalve: Jumalateenistuste käsiraamatust väljajäänud kirikupalved, lk 35 /Agenda, lk 123–124.

Kiituspalve (prefatsioon): Jumalateenistuste käsiraamat, lk 312.

Lõpupalve: Jumalateenistuste käsiraamat, lk 313, nr 2/ Agenda, lk 124–125, nr 1.

 

9. Muud soovitused

Lõikustänupüha kui võimalus tänada Jumalat tema andide eest tuletab meelde kellegi poolt kunagi koostatud nimekirja põhjustest olla tänulik selliste asjade eest, mis on nii harjumuspärased või lausa tüütud, et nende eest tänamine tundub esmapilgul kummaline. Kui pidada Pauluse kirja filiplastele kirjutatuks vanglast enne surmanuhtluse täideviimist, tundub temagi sõnum kuidagi kohatu: „Olge rõõmsad…“

Ma olen tänulik maksude eest, mida maksan, sest see tähendab, et mul on töö.
Selle eest, et pean koristama peo järel, sest see tähendab et mul on sõbrad.
Selle eest, et riided tunduvad jääma kitsaks, sest see tähendab et mul piisab süüa.
Selle eest, et peab lund rookima ja aknaid pesema, sest tean, et mul on kodu.
Et parkimisplats on jamalt kaugel, see tähendab, et mul on auto.
Suure elektriarve eest, sest mul on kodus valgus ja soojus.
Kellegi eest, kes kirikupingis minu taga laulab valesti ja kõvasti, kuna tean et ma kuulen.
Pesuhunniku eest laual, kuna mul on riideid mille eest hoolt kanda.
Väsimuse ja valutavate lihaste eest, kuna tean et olen tohtinud teha tööd.
Hommikuse äratuskella eest, kuna tean et elan.

 

(Punktid 1–6 on koostanud Ergo Naab, punktid 7–9 Joel Siim, toimetanud Urmas Nõmmik.)

 

 

Print Friendly, PDF & Email

Viimati lisatud

c s-v põder
Karl Barthi kiriklik dogmaatika
Christine Svinth-Værge Põder
Foto: Tanel Valdna, ERR
Luterlik ristiteoloogia ja kiriku kuulutusülesanne tänapäeva Eestis
Meelis Süld
Allan Kährik
Ootamisest ja pilve sees tulijale silma vaatamisest (Lk 21:25–36)
Allan Kährik
Jõulupöördumine
Euroopa kirikute rändekomisjon, Euroopa Kirikute Konverents
English