Artiklid

Võrdlevalt Piibli Juuditi raamatust ja A. H. Tammsaare „Juuditist”

1.

Piibli mõju eesti kirjandusele on raske üle hinnata. Eestikeelse ilukirjanduse lugejal on võimatu mitte kokku puutuda piiblimotiivide ja -müütide, piiblikeele, Piiblist võetud metafooride, sümbolite, tsitaatide ning allusioonidega pühale raamatule. Piibli kui kõigi filoloogiateaduste fundamentaalse allika ja alusteksti tähtsus on niisiis justkui evidentne, ometi ei saa väita, et omakeelse Piibli[1] kirjandusloolise rolli või olulisuse käsitelu oleks 21. sajandi kirjandusuurimises populaarne uurimisteema; paari viimase aastakümne jooksul on sellest teemast kõige põhjalikumalt kirjutanud Toomas Liiv ja Rein Veidemann. Veidemann nimetab Piiblit kirjanduse tüvitekstiks, ühtlasi kasutab ta eri kirjutistes pühakirja ja piibelliku tagapõhjaga kirjandusteoste tekstuaalsete seoste kirjeldamiseks metateksti, koodteksti, prototeksti, arheteksti ning arhiteksti mõisteid. Piiblit tuleb mõista mitmete 20. sajandi esimese poole autorite loomingu subteksti, ilu koodtekstina (Veidemann 2013). Eelkäija Toomas Liiv (2007, 28) on aga juhtinud tähelepanu eesti kirjanduskultuuris juurdunud tendentsile, kus tõmmatakse Vana Testamendi abil paralleele eestlaste ja juutide saatuse või eestluse idee ja Iisraeli vahele. Juudid on teadagi ehtne tüvitekstirahvas, kellel on oma tüvitekst, vajalikud laiendused ja ulatuslik kommentaarium, nagu osutab Tiit Hennoste (2011, 1146). Juutide pühakiri toimib eesti kultuuris juba aastasadu tõlkelise tüvitekstina; lisaks väärib mainimist, et veel umbes 150 aasta eest ning ilmselt ka sajanditaguses kristlikus Euroopas käsitati piibliraamatute kaanonit ühiskultuuri ja rahvuste tüvitekstina.

Mõistagi ei puuduta siinne käsitlus kogu Piiblit ega isegi mitte Vana Testamenti tervikuna, essee ei käsitle kõiki Piiblist mõtet otsinud kirjandusklassikuid, kuigi nende nimekirja võib Toomas Liivi tööde ja Veidemanni kokkuvõtte põhjal suhteliselt hõlpsasti koostada. Küllap kuuluks tolles kujuteldavas nimekirjas aukoht ka A. H. Tammsaarele ja draamale „Juudit“, mille aluseks on Vana Testamendi apokriivaraamat. Järgnevalt vaatlengi Tammsaare teost ja alusteksti, kavatsuseks on läheneda tekstidele komparativismi vaimus, rakendades võrdluse või kõrvutuse printsiipi.

 

2.

Juuditi raamatu saamislugu ei saa täie kindlusega kirjeldada, diskussioon terve hulga vanade vaidlusküsimuste üle ei taha kuidagi vaibuda. Vanim säilinud versioon on kreekakeelne, ent on spekuleeritud, et originaal kirjutati ehk hoopistükkis heebrea või aramea keeles (Levine 2007, 633). Suure tõenäosusega tegutses Juuditi raamatu autor Aleksandrias või Palestiinas. Dateerimisega on enamasti samuti hätta jäädud, aga usutavasti on tegu teosega, mis pärineb 2. sajandist e.m.a. Igatahes peab paika väide, et too saaga liigitub välmeks, fiktsionaalseks tekstiks, olgugi et žanriküsimus on jäetud lahtiseks ning seda on nimetatud nii legendiks, rahva- või muinasjutuks, heroiliseks kangelaslooks, (pseudo)ajalooliseks jutustuseks kui ka hellenistlikus[2] laadis lühikeseks romaaniks (samas, 632). See teos lõbustab ja õpetab, oli omas ajas niisiis lisaks kõigele muule eksemplaarne, õpetlik lugu. Raamat jaguneb kahte ossa: esimesed seitse peatükki moodustavad ajaloopärase osa ning jutustavad assüürlaste sõjakäigust ja vallutustest, kaheksandast kuueteistkümnenda peatükini kulgeb peategelase lugu, ära on toodud ka eellugu ja epiloog. Uurijad on välja toonud teksti sümmeetrilise kompositsiooni, struktuuri läbiva vormilise parallelismi, kiasmaatilised või kiasmilised elemendid ning tähendusrikkad vastavused sisutasandil (vt nt Levine Gera 2013, 8). Üldiselt on oldud ühel meelel, et kreekakeelne Juuditi raamat on kirjanduslikult õnnestunud ja hästi komponeeritud teos. Sõnastus on lihvitud; Juuditi ja Olovernese vahekord on edasi antud vaimukalt, nende kõnelused pikitud koomika, kahemõttelisuste ja irooniaga. Oskuslikult kasutab autor kontrastide loomiseks ära vastandusi nagu mees–naine, vallutaja–vallutatu, iseseisvus–võõrvõim, juutlus–paganlus, Jumal–ebajumal ning püha–kuri, rüve.

Juuditi raamatu tähendust ja olemust on püüdnud avada mitme erineva tekstitraditsiooni esindajad. Nii mõnigi lahtimõtestus on seotud kindla ajastu eripäradega, aga alahinnata ei maksa ka neid tekstuaalseid kogukondi, mis on välja kasvanud konfessionaalsest traditsioonist. Nõnda saab rääkida juutide, luterlaste ning katoliiklaste tekstitraditsioonist. Katoliiklased on rõhutanud karske ja voorusliku Juuditi sarnasust püha neitsi Maarjaga. Tollele retseptsioonikihistusele pani aluse kirikuisa Hieronymus, kes tõlkija ja tõlgendajana kõrvaldab tekstist erootika (Levine Gera 2011, 534). Mitmed kommenteerijad ja eksegeedid, nende hulgas ka Martin Luther, on teksti tõlgendanud allegoorilise loona või käsitanud Juuditit allegoorilise karakterina. Betuulia[3] sobib hästi allegoriseerima Iisraeli, mida ründab vaenlane. Juudit on, nagu nimigi ütleb, ennekõike juudi soost naine, juudi rahvuse liige; teose lõpus saab temast aga sangarkuju või rahvuskangelane. Juuditi raamat on kahtlemata ka messianistlik tekst, s.t kätkeb rahvuslikku messianismi, nagu „Kalevipoegki“. Seega peaks teos kõigi eelduste kohaselt kokku minema unduskliku visiooniga tüvitekstist, mis koondub ju mh vanatestamentliku algupära ja ülendava sakraalsuse ümber, kuigi samavõrra aimub taolise nägemuse taga 19. sajandi herderlik vaim. „Kalevipoeg“ on tekstina ühtaegu romantiline ja valgustuslik, kavakindel keeleline looming, sõnaseeme, „rahvuse sekulaarne Piibel, tema futuristlik ürgtekst“ (vt Undusk 2012, 89). Tüvitekst suunab rahvuse eneseteadvust, unistusi, tarkuste essentsi ning kujundab ajaloomütoloogiat, on „rahvustunde ideoloogiline telg“ (Undusk 1994, 147–148). Nii saab selgeks, et undusklik vaade näeb ette Eesti hinge ja luule, patriootiliste tunnete ning rahvusliku mineviku tüvitekstides säilitamise, et sedasi luua järelpõlvedele tulevikku. Enam-vähem samaga on hakkama saanud Juuditi-teksti representatsioonid Euroopa rahvaste moraalses, patriootilises kirjanduses, olgu ta pealegi juutluse alustekst või (ei enamat kui!) tüviteksti juurdekirjutus. Katoliiklased ja ortodoksid, erinevalt judaismi ja luterluse auväärsetest esiisadest, on teksti siiski omaks tunnistanud ja kanoniseerinud.

Teose ilmalik retseptsioon sai hoo sisse renessansiajastul, mil usk, moraal ja religioossed motiivid kultuuriteadvusest tasahilju taanduvad ning lisandub rõhuasetus seksuaalsusele ja vägivallale, ning saavutas tipu vahest 19. sajandi teisel poolel või 20. sajandi esimestel kümnenditel. Nende sajandite jooksul võtab kuju uusaegne Juuditi müüt, mis üha kaugeneb piibellikust algmõttest, teeb läbi metamorfoosid, kaugeneb kultuuriliselt aktsepteeritud naiselikkusest ja neitsi Maarja kujust, seguneb kohati Salome looga ning rändab teosest teosesse.

 

3.

Juuditi raamatut ja euroopalikku Juuditi müüti tundis hästi ka A. H. Tammsaare, kelle piibliaineline näidend küpses Esimese maailmasõja ja Vabadussõja aastail. Tammsaare lavalugu on apokriivast sootuks traagilisem ja pessimistlikum, inimolu viletsuse, madaluse ja mõttetuse, kogu maailma valu ja vaeva kujutamise taga võib aimata ekspressionistlikke jooni. Mirjam Hinrikus (2008, 141) peab omakorda tõepärasemaks, et näidend on „ehe kirjandusliku dekadentsi näide“. Vooluloolisest määratlusest või määratlematusest tähtsam on fakt, et tegu on rahvusliku kirjanduskaanoni tuumteosega. Suure tõenäosusega on „Juudit“ noore eesti kirjandustraditsiooni kontekstis just see kõige klassikalisem teos. Et Tammsaarele tundus tollal võib-olla nooreestlaste eurooplusmüüt 19. sajandi rahvusmüüdist armsam, siis tõestuse huvides tuleb siinkohal unduskliku malli asemel käiku lasta eliotlik mudel. T. S. Eliot on oma kriteeriume paika pannes lähtunud kultuuri ja Lääne-Euroopa tsivilisatsiooni primaarsusest. Elioti nõudlik, rafineeritud hoiak kaasab klassikateoste otsingusse kõrg- või kultuurkeeled, vanad kultuurrahvad ning hariduslikult kultiveeritud inimeste, õpetatud seisuse taiesed. Mitte iga keelepuu pole ühtmoodi väärtuslik, Ida-Euroopa väike- ja metsarahvad ning nende vähem valgustatud vaimude tüvitekstid tuleb ise juurde mõelda. Ent kui Elioti nägemust veidi kohandada, võib siiski jõuda järeldusele, et ka „Juudit“ vastab standardile.

Hierarhiline mõtlemine näeb ette, et kirjandusklassika tuumteos on ainuline ja täiuslik. Eliotliku skeemi kohaselt on peamiseks nõudeks kultuuri, keele, kirjanduse ja loomingu küpsus (Eliot 1997, 256). Küpsuse ja täiuse ideaalist lähtudes tuletab Eliot neli tunnust või hindamiskriteeriumi, mis aitavad kriitilisel lugejal otsust langetada. Need neli on: vaimuküpsus, kommete küpsus, keeleküpsus ning ühisstiili täius (samas, 263). Kirjandusklassikat iseloomustab rahvusülene väärtus ja katoliiklik universaalsus. Vaimuküpsusega käivad kindlasti kaasas teadmised ajaloost ja ajalooteadvus, kusjuures kohustuslik ei ole üksnes oma rahva ajalugu, vaid ka maailmaajalugu, eeskätt mõne teise kõrgelt tsiviliseeritud ja kuulsusrikka rahva ajalugu (samas, 266). Eliot lisab, et sugulus selle rahva ja tsivilisatsiooniga on samuti vajalik (samas). Kuid mida ühist on Eestimaa ajalool või eesti kultuuril muistse Iisraeliga? Ühesugused vaenlased, nuhtlused, katsumused ja kannatused, väidab Toomas Liiv (2007, 28) ning viitab Juhan Liivi luuletusele „Sa oled kui Iisrael vanast’“. Iisraelist jutustati vanasti, ütleme Juhan Liivi noorpõlve aegu kateedrist koolilastele, lugudega heebrealastest ja Iisraelist valgustati õpilaste vaimu. Tolleaegne haritud eestlane oli ilmtingimata püha ajalooga kokku puutunud. Kõrvalpõikena olgu märgitud, et sajandite eest kuulus Vana Testamendi ajastu ja muistse Lähis-Ida sündmuste käsitlemine ülikoolides – ka Tartus 17. sajandil – universaalajaloo kursuste programmi, ajalooteoloogia ja Iisraeli sakraalne ajalugu oli siis ajalooteadvusesse lõimitud. Iisraeli ja vanade eestlaste ajalugu on muidugi mõista omavahel läbi põimitud ka ühes teises ajaloolises tüvitekstis: Liivimaa kroonikas, Läti Henriku ajalooraamatus. Seega mingi suhe eestlastel Iisraeliga ikkagi on, aga loomulikult on tegu leiutatud ja tekstiliselt konstrueeritud seosega. Kahekümnenda sajandi autoreist on eestlaste sarnasusse või koguni samastumisse Iisraeliga või laiemalt semiitidega ja vajadusse tunnetada ühtekuuluvust Lähis-Ida tsivilisatsioonidega enim uskunud hernhuutlikus kodus üles kasvanud Uku Masing, kelle eestluse-teemalised kirjutised käsitlevad vilksamisi boreaalse ja semiitliku või vanatestamentliku vaimulaadi suguluse teemat. Ent Masing on, nagu ühe Ilmar Vene raamatu pealkiri lugejale mõista annab, trotsija, nagu Oskar Loorits enne teda või Jaan Kaplinski veel praegugi. Eurooplus on ammugi võitnud ja orientaalsest meelsusest fantaseerib heal juhul paar-kolm üksiklast. Kuigi see tunnetus pole ka päris võõras, sest orientaalse juudi vaimu varjatud tööst euroopluse vormimisel on põgusalt kirjutanud näiteks Jaan Undusk (1998, 52). Näib, et semiidid on siiski mõjustanud meie tsivilisatsiooni ning vaimu küpsemist ja peenenemist vargsi juhtinud, mingil määral uskusid seda ju ka romantikud nagu Hamann, Herder ja Goethe. Sellepärast tuleks lisaks antiigi pärandile meie, eurooplaste kultuuris julgemalt kõneleda ka semiidi substraadist. Sedasi, ürg- ja alustekstide ja -kihtide dialektikas moodustubki sugulus, ühe kirjanduse arengusuhe teisega (Eliot 1997, 267).

Veel peab kirjandusklassika tuumteoses kajastuma kommete küpsus. Tolle nõude ühendab Eliot provintsluse puudumise, delikaatse tundeelu ja euroopalikkuse tarviliku triaadiga (samas, 267–269). Tammsaare pretendeerib nendelegi tunnustele. Kolmandaks on oluline tõendada, et „Juuditi“ on kirjutanud autor, kes eristub keeleküpsuse poolest, kelle eruditsioonile ja traditsiooniteadlikkusele pole siinmail võrdset kõrvale seada. Neljanda kriteeriumi – ühisstiili, mida polnud – võib aga taandada ja tulla tagasi keele juurde. Lähtepunktiks võib võtta Elioti tähelepaneku, et „üks klassikalisele stiilile lähenemise märke on areng lause- ja rütmistruktuuri suurema keerukuse suunas“ (samas, 262). Selle poole on Tammsaare alati püüelnud. Tegelaskõne – dialoogid ja monoloogid – on viimistletud ja nüansirikas, üht-teist on üle võetud Vana Testamendi stiili otsekohesusest, tõsidusest, suursugususest ja pühadusest. Väljendus on kõlav, tooni annab „pikkade keeruliste lausekonstruktsioonide raskepärane pidulik rütm“ (Annus jt 2001, 324). Tekst on tihe ja aforistlik, Tammsaare näitab end paradokside meistrina. Mis aga puutub kommete küpsusesse, siis passiooni ja ajaloodraama mõõtmed ja tonaalsus välistavad täielikult aine provintsliku lokaalsuse ja piiratuse. Juba lähteteos ise loob maailmakirjandusliku ambitsiooni ootuse, globaalse ja universaalse pingevälja aluse. Petuulia pole sugugi kaugel Jeruusalemmast, kunagisest katoliikliku teotsentrilise maailma sümboolsest keskusest, oikumeeni keskpunktist, kuhupoole maailmavallutaja idast oma vägesid läkitab ning end samal ajal kõikjal maailma käskijaks ja isandaks ülendada laseb. Piibli Petuulia on püha mägi, otsekui Palestiina axis mundi. Tammsaare Petuulia on maine hädaorg.

„Juudit“ pole üles ehitatud heebrea mõttele ega luterlikule stiilile, see-eest pääsevad tekstis maksvusele mitmesugused euroopalikud mõjud ning tuleb tunnistada autori järjekindlat dialoogi õhtumaise kirjandusega. Tammsaare näidendi tähtsus saab selgemaks euroopaliku Juuditi müüdi ümberkirjutuse valguses. Juuditi psüühika ja tundeelu kujutamist ei saa ilmselt pidada delikaatseks, peategelase tundeilm pole niipalju hillitsetud, peen või subtiilne kui erandlik ja intensiivne. Soovi korral võib analüüsida selle karakteri moodsaid freudistlikke, psühhoanalüütilisi aluseid. Juuditit vaevavad äärmuslikud tunded: nii on läbisegi tugevad usutunded, rahvustunne, naiselikud ürgtunded, tungiline toimimine, kord ülim õrnus, siis karmus, rahuldamatus ja ambivalentsed tundetõed; sekka ka selline tundmus, mis on stiihiline, metsik, madal, lõikav, irratsionaalne, kaootiline ning himur. Niisiis pigem kreekalik-klassikaline kui roomalik-aristokraatne. Teatav delikaatsus või üllus on Olovernese ja Nimetu homosotsiaalsuses. Olovernese võib samastada isakujuga: ta on leebe, taluv, elukogenud, tolerantne, valitsev ja andestav. Sugudevahelised suhted on näidendis komplitseeritud ja häiritud, armastamine[4] võimatu, sest ikka tuleb midagi vahele: võimuküsimus, ühe sugupoole melanhoolia, oidipaalsete eesmärkide või ema-lapse vahekorra lõputu läbimängimine, psühholoogiline infantiilsus. Seepärast sünnib armutu armukolmnurk, Olovernese, Juuditi ja Nimetu äraspidine isa-ema-lapse kolmnurk; selles psühhodraamas osutub isakuju sümboolne võim emakujust ja naisest võimsamaks. Aga katastroof saabub nagunii. Kui Juuditi raamatu lugejale pakutakse narratiivi võidukast kangelasest, päästetud rahvast, pühadusest ning moraalsest täiuslikkusest, s.t lugu võimaldab täitumust ja happy end’i, siis Tammsaare nelja surmaga sünge finaal kaldub selle kõrval pigem allakäigujutustuse poole. Võib-olla on tõesti tegu dekadentliku Tammsaarega. Neljanda vaatuse võtmestseenideni jõudes on selge, et apokriivaraamatu kesksed binaarsed opositsioonid on ümber pööratud, kriisi ja kaose korrastamine luhtub ning status quo ante taastamine linnas viibib. Seetõttu on koguni arvatud, et viimast vaatust võib julgelt nimetada karnevalistlikuks (vt Oinas 1999, 32–34).

Tammsaare oli euroopalikult haritud kirjanik, kes tundis põhjalikult Lääne-Euroopa vaimu- ja mõttelugu ning paistis silma küllalt suure lugemuse, õpetatuse ja traditsiooniteadlikkusega, mõtles ühes rütmis autoritega, kes tegutsesid Euroopa keskustes. Metropolides leidis tollal vastukaja Juuditi müüdi (või ka kultuuriteksti) moderniseerumine. Juudit oli 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse Euroopa kultuuris arhetüüpne naisekuju, enamasti ohtlik femme fatale, falliline naine, kastreerija kuju või naissõdalane; ta on jumalik ja kütkestav, harras ja meelas, temas segunevad puhas religioossus ja sensuaalsus. Ka Tammsaare Juuditil on kaksikloomus. Juuditi raamatu ümbertöötusi oli selleks ajaks maailmakirjanduse varamusse siginenud juba kümneid. On teada, et Tammsaare oli enne näidendi kirjutamist paari taolist teost ka ise lugenud. Üldise arusaamise järgi mõjutas kirjanikku enim saksa dramaatiku Friedrich Hebbeli tragöödia „Juudit“, lisaks on tõmmatud paralleele Oscar Wilde’i sajandilõpu tähtteose „Salome“ naisesusekujutuse ning tunde- ja aistingurikkusega (vt Vaino 2009, 131jj). Tammsaare loomingu kontekstis seostub Juudit samuti selliste tegelastüüpidega nagu saatusejumalanna, surmaingel ja neitsilik naine ning esimeses vaatuses kirjeldatud prohvetliku nägemuse või ilmutuse põhjal võib-olla ka n-ö transtsendentsete tegelastega (Vaino 2011, 95–98). Juuditi saladust ja mõistatust üheselt tõlgendada pole päris hästi võimalik, ent näib, et lahendus peitub hirmus: süüdi on ebainimlik kurjus, naise varjukülg, tume pool, negatiivne poolus, nii võiks väita süvapsühholoogia hoovustesse tungides. Juudit sarnaneb veidi võrdselt iseseisva ja tegusa Kõrboja Annaga, kellel on kindel plaan end mehega siduda ja järglasi saada, ent vannub sellegipoolest alla traagilisele armastuskonfliktile, mis päädib armastatud mehe vägivaldse surmaga (samas, 100). Inimene pole vaba, vaid allub paratamatusele. Tammsaare toonitab elu traagilist põhiolemust, nagu alati.

Juuditis võib niisiis näha vastuolulist dekadentlikku naisekuju, suure eluihaga femme fatale’i. Ta on elust kõrval, janune, ilma, kuival, sest Petuulia „kaevud on kinni“ (Tammsaare [1921] 1985, 8). Janu motiivi tähendusväli on muidugi avar. Juuditi „astjad on tühjad“ ja ta „kruusid on kuivad“ (samas, 10). Psühhoanalüüsi tõlgenduskeelt usaldades ja seksuaalsümboolikale lõpuni kindlaks jäädes tekiks võib-olla kiusatus anumad võrdsustada emaüsaga, jungiaanid seostaksid ilmselt kaevu ema-arhetüübiga, aga see selleks. Juuditi sees ning tema ümbergi on kõle kõrb, põuane maa ja aher olevik, ent tegelas- ja sümbolkujuna ihkab Juudit vett kui ürgainet, vihma ja kaste värskendust, elumahla, eluküllust; iroonilisel kombel kirjutas Tammsaare pärast noore naise kõrbeks muutumise lugu romaani „Kõrboja peremees“, mis emaduse realisatsiooni loaga annab juba rohkem lootust, et oaas on läheduses. Nõnda kõneleb Tammsaare sümbolikeel. Mitmetähenduslikkust ja -plaanilisust lisab une-motiivi sissetoomine. Näidendi retseptsioonis 20. sajandil on harilikult opereeritud freudistliku unenäoseletusega ja biologistlike teesidega – emaduse kui bioloogilise programmi realiseerimise vajadusega – ning vaid üksikud on tõlgendanud unenägu jumaliku, endelisena, religioosse ilmutusena. Juudit on publikule mõjunud ennemini kehalise olendina ning maise ja animaalsena kui ülemaise, -loomulikuna. Kuid samas on ta usuliselt ärganud ja kirgastatud, eraklik, salapärane või müstiline, Juuditit tõmbavad unelused ja ulmad, oneiristiline või oneiriline ilm: „Uned on mul sagedasti ilmsemad kui päevane askeldus, uni on mulle nii mõnigi kord olnud elulisem kui ilmne olemine, uni saab mulle elu unistuseks“ (samas, 18–19). Müstilis-religioosne, spirituaalne elamus ja ekstaatiline erootiline keel käivad ikka kokku, ehk aitab see unenäoteksti seletada. Õigupoolest on näidendis teinegi tegelane, kes usulise vagadusega silma paistab. Tammsaare on võtnud Uuest Testamendist oma näidendisse pühamees Siimeoni. Luuka evangeeliumi teises peatükis kohtab ta templis Maarjat ja Joosepit, kes on tulnud sinna koos Jeesuslapsega, ning õnnistab messiat (vt Lk 2:25–35). Sealtsamast pärineb ka Siimeoni kiidulaul, Vulgata Nunc dimittis. „Juuditis“ kehastab jumalaotsija Siimeon uustestamentlikku halastust ja armastust ning usku lunastuse võimalikkusesse. Olgugi et Jahve, Adonai, Jumal on ligipääsmatu ja vastuseid inimese või olemise „suurtele küsimustele“ polegi.

Ent kuidas on lood kesksete meestegelastega? Draama intriigi seisukohast on suurima kaaluga noor ja vana jumal: kuulsusrikas väejuht Olovernes – erakordne inimene, keda rahvas jumalikustab – ja kogenematu sõdalane Nimetu. Silma torkab Juuditi ja Olovernese konflikt. Paljunemisinstinktiga Juuditit võib filosoofilises plaanis interpreteerida võimutahte ning tumeda ja irratsionaalse elutahte kehastusena, pessimistlikult meelestatud ja resigneerunud Olovernes aga eitab elutahet. Vastukaaluks deheroiseeritud Juuditile, päästjale, kes eetilisest vaatepunktist ei kõlba päästjaks, on Olovernes Tammsaare näidendis plussmärgiga tegelane: heatahtlik, humaanne, suuremeelne ning kartmatu. Ent seesmiselt laastatud ja rõõmutud on mõlemad. Nagu kõik teised sees- ja väljaspool linnamüüre, näeb ülinaine Juudit Oloverneses antropotsentristlikku nietzschelikku üle- või üliinimest, austab ja jumaldab teda, Olovernes ise aga tahab olla lihtsalt inimene. Kokkuvõtlikult: väga euroopalik ja üldinimlik, piisavalt üli-, üle- ja liiginimlik.

 

4.

Tammsaare draamatekst ei jäänud käsikirjana riiulile tolmu koguma. Draamateatri ilmetus ülespuhutud stiilis „Petuulia“, Paul Pinna lavatõlgendus, tegi otsa lahti 1921. aasta sügisel. Märksa suurem teatrisündmus oli kolm aastat hiljem esietendunud Ants Lauteri lavastatud „Juudit“, kus peaosa mängis – kuuldavasti kirjaniku enda soovitusel – omaaegne primadonna ja esimene näitekunsti õppinud eesti naisnäitleja Erna Villmer. Õigusega pöörasid estoonlased suurt tähelepanu karakterite psühholoogilisele analüüsile ning suutsid nõnda hoopis mõjuvamalt, ajakohasemalt avada Juuditi hingeelu (vt Kruuspere 2014). Lauteri Oloverneses leiti midagi hamletlikku, õrn-lüürilise andega Villmeri hingestatud mäng tõstis esiplaanile armudraama ja ülimalt naiseliku naise isikutragöödia ning lavastaja ise pidas näidendit filosoofilis-psühhholoogiliseks draamaks (samas). „Juuditit“ on nüüdseks Eestis lavastatud umbes tosin korda, viimati mängiti seda 2006. aastal Estonia laval. Kriitik Evi Arujärv (2006, 54) iseloomustas tookordset Katri Aaslav-Tepandi instseneeringut kui antiikdraama vaimus objektiviseerivat lavastust, mis psühholoogilises plaanis ei mõju kuigi veenvalt. See tunnusjoon on kriitiku arvates vastuolus teiste lavastuslike põhielementidega: maneerliku visuaalse keele ja retoorikaga ning madaldavate võtetega, ja selle tulemusel läheb kaotsi teose „tõsidramaatiline sõnum“ (samas, 55). Arujärv kiidab aga Helena Tulve helikujundust, mis arvestab Tammsaare autorihoiakuga, kirjanikule tunnusliku resignatsiooni, fatalismi, vaatleva kurbusega (samas, 59).

Mõistagi ei saa piirduda ainult kirjanduse ja teatriga. Juuditi müüt, Juudit kui kultuuritekst on 20. sajandil genereerinud terve hulga erinevaid tähendusi, erutanud paljusid, äratanud ja toitnud fantaasiat ning mõjunud viljastavalt mitmete loovisikute arengule. Juuditi ja Olovernese lugu on ikka ja alati paelunud kunstnikke: 1920. aastatel valmisid August Roosilehe siluetsed, järsu nurgelisusega söejoonistused, mis kujutavad petuullanna ja väepealiku armustseeni, sõjajärgsel kunstimaastikul mõtestas inimnäo mõistatust Olga Terri ekspressiivne õlimaal „Juudit“ (1946) ning hiljem – 1960. aastal – on alasti sadistlike joontega renessanslikku, mõrvarlikku Juuditit koos Olovernese maharaiutud peaga garneeritud vaagnal kujutanud graafik Ott Kangilaski. Tähelepanuväärsed on Avo Keerendi illustratsioonid Eesti Raamatu 1974. aasta väljaandele. Juuditit kujutab klassikalises õhtumaises vaimus üks skulptor Mati Karmini taieseid, mis on kriitiku sõnul „raske kompositsiooniga, veidi maneerlik“ ning meenutavat Donatello „Taavetit“ (vt Olep 1991). 1994. aastal oli Mall Nukke näitusel üleval neopopkunsti mõjudega akrüül-kollaaž „Juudit“, mis mängib turumajanduse perverssele loogikale allutatud meedia vahendatud meela, võrgutava ning võimuka naise ja alandatud olemisega või allaheidetud mehe kuvandiga. Need on vaid mõned näited, mis kahtlemata illustreerivad temaatika populaarsust ja jätkuvat aktuaalsust.

Tammsaare kaasaegsetest kirjameestest paelus see klassikaline lugu Hendrik Adamsoni, kelle esikkogust „Mulgimaa“ leiab veel ühe variatsiooni Juuditi-Olovernese loost (vt Adamson 1919, 12). Ja lõpuks on sel tekstil hulk siirdeid hilisema perioodi kirjandusteostes. Mati Unt (1971, 56) on paroodia ja pastiši abil nii Olovernese teaterlikku situatsiooni kui ka Juuditi müüdi piibellikku tõsidust oma lühiproosas postmodernistlikus tonaalsuses karikeerinud, ajaloo ja nn suure poliitika vaatemänguks pööranud. Andrus Kivirähk on kirjutanud näidendi „Suur lahing Petuulia linna all“, mis annab Petuulia piiramise ja Olovernese pea maharaiumise lugu edasi lihtsate assüüria sõdurite vaatepunktist, autor segab absurdi, musta huumorit ja groteski paroodiaelementidega (vt Kivirähk 2002). 1995. aastal lindistati näidenditeksti põhjal kuuldemäng. Vaid aasta varem oli oma hämara poliitilise ja ühiskondliku sõnumiga tõlgenduse Juuditi loost, lavastuse pealkirjaga „Apokriiva lugu“ lavale toonud Merle Karusoo. Katri Kaasik-Aaslav ja Vaino Vahing on võtnud Tammsaare Juuditi kuju ja lisaks lõiminud pikki lõike draama tekstist Juhan Luiga, Erna Villmeri, Ants Lauteri ning Aino Kallase isiksustele ja suhete rägastikule keskenduvasse näidendisse „Teatriromanss“, mis ilmus 2001. aastal ja esietendus 2004. aastal. Üsna hiljutine on Nirti (2013) clin d’œil, kirjanduslik silmapilgutus Juuditi-teksti tundjate poole: üks tema juttudest, mis tematiseerib kaasaja Eesti igapäevast vägivalda ja sadismi, kannab pealkirja „Olovernese mõõk“. Mõõgatera on küll noateraga asendunud. Sugudevaheline võitlus on viimasel ajal jälle teemaks saanud. Ju seepärast (:)kivisildnik ilmutaski mõne aasta eest düstoopilise feministliku kohtudraama „Olovernes“, mis esietendus 2005. aastal. Selle ohu- või ideedraama või siis lausa komöödia sisuks on kohtufarss totalitaarses ühiskonnas: rumalad, vägivaldsed, kurjad ja vastikud feministid mõistavad süütu Olovernese üle kohut, kusjuures tegevusse on mingitpidi kaasatud Neitsi Maarja (vt Märka 2005). Niisiis seostub Olovernese kuju 21. sajandil lisaks kõigele muule ka soopõhise vägivallaga ja Juuditi müüt viitab sageli – muuseas ka Nirtil on see nõnda – mingisugusele kättemaksule meessoole. Tõsi ta on, ka Tammsaare Juudit oli mehetapja, egoist, neetud, hukatuslik naine, küll aga polnud ta fanaatiline meestevihkaja.

 

5.

Piibel kui eesti ja maailmakirjanduse tüvitekst on ajatu. Vana ja Uus Testament moodustavad õhtumaise kultuuri ja kirjasõna ühise varasalve. Juuditi raamat on suurepärane näide sellest, kuidas piiblitekstid genereerivad pidevalt uusi kultuuritekste ja viljastavad poeesiat. Tammsaare klassikaline draama „Juudit“, millel on intertekstuaalsed seosed nii tüviteksti endaga kui ka algteksti metatekstidega, tõestab kõigiti, et tuumteosena eliotlikus ainulaadse kirjandusklassiku tipploomingu tähenduses esindab ja kannab see näidend endas universaalsust, mis tuleneb põlisest kokkukuuluvusest euroopaliku kirjanduse alustekstide ja -ideedega. Need ideed on üsnagi eripalgelised. Ühelt poolt võib märgata n-ö piibelliku aspekti või kristlik-usulise alge kohaolu: indiviidi lunastuse idee, ühise humaansuse idee, päästja ootamine, arusaam süüst, patust, ligimesearmastusest ja halastusest ning mõtisklused inimese ja Jumala vahekorra üle. Sarnasele tõdemusele jõudis Tõnu Õnnepalu, jagades oma mõtteid Tammsaarest kui eestluse alustekstist: „Ta tahab pakkuda, ma olen selles täitsa veendunud, ei vähem ega rohkem kui evangeeliumi, lunastust. Tema, vana vindunud skeptik“ (2000, 1071). Nähtav on ju ka saksaluterlik taust ning Tammsaare ligidus saksa kultuuri ja saksa traditsiooniga. Juuditi neuroosid ja neitsilikkuse motiivi, mida apokrüüfist ei leia, laenas Tammsaare just saksa autoritelt.

Teisalt suhestub näidendi sõnum õhtumaise mõtlemise ja olemisviisiga laiemalt, ideedega 19. sajandi ja 20. sajandi alguse filosoofiast, iseäranis elufilosoofiast, mille retseptsioon Eestisse oli jõudnud. Üleeuroopalist ajastuvaimu kujundasid tollal schopenhauerlik eetika, elutüdimus, hingetühjus, skepsis, pessimism, mõistuse jõuetuks tunnistamine, barbaarsuse tagasituleku konstateerimine, tumeda ja fataalse instinktiinimese vaatlus ning puudujääk kui elukogemuse tuum. Ka „Juuditi“ lugeja võib jõuda sääraste tõsiasjade valulise mõistmiseni. Klassikateosele omaselt on siin olemas mitmed maailmakirjanduse suured teemad: eetos, kuritöö ja karistus, erootika ja surm, surma ja iha põimimine, armastaja ja armastatu, jääv armastus teispool surma. Eeskujulikult euroopalikuks tuleb pidada ka Tammsaare armastuskäsitust, mis kattub suures osas Platoni „Pidusöögist“ alguse saanud ja renessansiajastul Itaalias välja kujunenud platoonilise õpetusega (Undusk 2013). Platooniline armastus aga ongi see kõige peenem ja ülevam tunne, mis käivitab subliimseks ülenemise; Tammsaare puhul võimas vaimne, hingeline, jumalik armastus, mis lõpeb surmaga. „Juuditilt“ on varemalt loodetud rahvusülest ajalugu ja järelmõju maailmakultuuri rüpes, ja kui seda ka ei tulnud, siis suveräänne relatiivne klassika on see teos igal juhul.

 

Kirjandus

Adamson, Hendrik (1919) Mulgimaa. Tartu: Odamees.

Annus, Epp; Epner, Luule; Järv, Ants; Olesk, Sirje; Süvalep, Ele; Velsker, Mart (2001) Eesti kirjanduslugu. Tallinn: Koolibri.

Arujärv, Evi (2006) „Tammsaare „Juudit“: kurbuse ja jõhkruse polüfoonia. Helena Tulve muusikast draamalavastusele“ – Teater. Muusika. Kino 11, 53–59.

Eliot, Thomas Stearns (1997) „Mis on klassik?“ – T. S. Eliot, Valitud esseesid. Tallinn: Hortus Litterarum, 254–281.

Hennoste, Tiit (2011) „Heroism ja eksistentsialism. Mõttevahetus: Eesti eksistentsiaalsusest“ – Looming 8, 1139–1148.

Hinrikus, Mirjam (2008) „J. Randvere „Ruthist“ – eesti kirjandusliku dekadentsi ühest esimesest näitest“ – Methis. Studia humaniora Estonica 1–2, 125–145.

Kivirähk, Andrus (2002) Papagoide päevad. Näidendid. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.

Kruuspere, Piret (2014) „Ajaviiteteatri tasandilt kunstiteatri suunas. Kroonimata kuningapaar: Erna Villmer ja Ants Lauter“ – Arne Mikk (koost), Tiina Mattisen (toim), Üks mõtet kandev maja. Sada aastat Estoniat. Tallinn: Rahvusooper Estonia, 68–79.

Levine, Amy-Jill (2007) „Judith“ – John Barton, John Muddiman (eds), The Oxford Bible Commentary. Oxford, New York: Oxford University Press, 632–641.

Levine Gera, Deborah (2011) „Judith“ – Michael D. Coogan (ed), The Oxford Encyclopedia of the Books of the Bible. Vol. 1. New York, Oxford: Oxford University Press, 531–535.

Levine Gera, Deborah (2013) Judith. Commentaries on Early Jewish Literature. Berlin: De Gruyter.

Liiv, Toomas (2007) „Kristluse mõjust eesti kirjandusele“ – Haridus 7–8, 26–29.

Märka, Veiko (2005) „Olovernes pääseb tutistamisega“ – Sirp, nr 22, 10. juuni, 8–9.

Nirti (2013) „Olovernese mõõk“ – Värske Rõhk 36, 75–82.

Oinas, Felix (1999) „Naise eneseohverdamise probleem ja A. H. Tammsaare „Juudit““ – Tuul heidab magama ja teisi esseid. Keele ja Kirjanduse Raamatusari 3. Tallinn: Keel ja Kirjandus, 25–40.

Olep, Jaak (1991) „„Juudit“ ja rakutehnika“ – Sirp, nr 24, 14. juuni, 9.

Tammsaare, A. H. ([1921] 1985) „Juudit“ – Kogutud teosed. 14. kd: Näidendid. Vested. Varia. Tallinn: Eesti Raamat, 7–86.

Tuglas, Friedebert (1912) „Kirjanduslik stiil. Mõned leheküljed salmi ja proosa ajaloost“ – Noor-Eesti IV. [Tartu]: Noor-Eesti, 23–100.

Undusk, Jaan (1994) „Rahvaluuleteksti lõppematus. Felix Oinas, soome meetod ja intertekstuaalne „Kalevipoeg““ – Felix Oinas, Surematu Kalevipoeg. Keele ja Kirjanduse Raamatusari 1. Tallinn: Keel ja Kirjandus, 147–174.

Undusk, Jaan (1998) Maagiline müstiline keel. Tallinn: Virgela.

Undusk, Jaan (2012) „Luterlik, valgustuslik ja romantiline keeleideoloogia meie vanemas kirjakultuuris“ – Vikerkaar 10–11, 73–90.

Undusk, Jaan (2013) „Armastus ja sotsioloogia. Sissevaade Tammsaare omailma“ – Mirjam Hinrikus, Jaan Undusk (koost, toim), Armastus ja sotsioloogia. A. H. Tammsaare romaan „Ma armastasin sakslast“. Moodsa eesti kirjanduse seminar 2. Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 242−342.

Unt, Mati (1971) Kuu nagu kustuv päike: valik aastatest 1964–1970. Tallinn: Eesti Raamat.

Vaino, Maarja (2009) „Tammsaare „Juudit“ mitmest vaatenurgast“ – Elo Lindsalu (koost), Uurimusi 1920.−1930. aastate eesti kirjandusest. Tallinn: Tallinna Ülikool, 129−147.

Vaino, Maarja (2011) Irratsionaalsuse poeetika A. H. Tammsaare loomingus. Tallinna Ülikool. Humanitaarteaduste dissertatsioonid 26. Tallinn: Tallinna Ülikool.

Veidemann, Rein (2013) „Piibli tähenduslikkusest eesti kirjanduses“ – Kirik & Teoloogia 73, 3. mai. http://kjt.ee/2013/05/piibli-tahenduslikkusest-eesti-kirjanduses-2/ (30.01.2018).

Õnnepalu, Tõnu (2000) „Tammsaare kui eestluse alustekst/eestlase pealistekk“ – Looming 7, 1067−1073.

 

[1] Võib-olla ei paku eestikeelne Piibel kirjandusteadlastele ja -kriitikutele suuremat huvi just seetõttu, et nii mõnigi neist arvab, et tõlgete kvaliteet pole keelelisest, stilistilisest või esteetilisest aspektist kiita. Ilu ja luule on ära kaotatud. Noor esteet, aristokraat ja dekadent Friedebert Tuglas (1912, 71) kirus olukorda juba rohkem kui sajand tagasi ning soovitas kõigil esteetiliselt haritud lugejail üles otsida vanad koltunud piibliraamatud, mille keelt mõni teadlane risustanud ei ole. Käesoleval sajandil on Vello Salo ja Indrek Hirve tõlked poeetilise keele taas au sisse tõstnud.

[2] Kreeka kirjanduse mõjude kohta vt Levine Gera 2013, 57–78. Autor võrdleb Juuditi raamatut varase kreeka romaaniga, mainib pärsialik-orientaalseid elemente, mis on tuttavad ajalookirjutajate töödest, aga ka dramaatilist irooniat, mis on omane tragöödiale.

[3] Fiktsionaalset toponüümi on seostatud heebrea sõnaga bǝtula ’neitsi, neiu’ ja sõnaühendiga bet ’eloah või bet ’el ’Jumala koda’.

[4] Jaan Undusk (2013, 259–261) on lühidalt avanud Juuditi õnnetu armastuse seoseid Tammsaare armastusfilosoofiaga ning juhtinud tähelepanu armastuse-surma dialektikale; Undusk analüüsib armastaja (Juuditi) käitumist, tema jaoks on ses loos oma poeesia ja platooniline igavikuline ilu. See on uudne.

 

Essee valmis Tartu Ülikooli eesti kirjanduse tüvitekstide kursuse raames.

 

Ester Jürmann (1992) on Tartu Ülikooli kirjandusteaduse magistrant.

Print Friendly, PDF & Email
English