Arhiiv

Tuntud või tundmatu, avatud või …? (nr 352/ 7.9.2018)

Foto: Karin Kallas

Kogu inimese elu on teatud mõttes piiride laiendamine, kohtumine tundmatu(te)ga ja temaga tuttavaks saamine. Iga uus teadmine ja kogemus aitavad meil iseennast ja maailma paremini mõista. Tundmatuga tuttavaks saamine loob turvatunde, mis on üks inimese elu põhivajadustest, seda hällist hauani. Kõik tänase Kirik & Teoloogia lood räägivad omal moel tundmatuga kohtumisest ja tuttavaks saamisest.

Eesti Kirikute Nõukogu korraldatud ja uuringufirma Saar Poll poolt läbi viidud küsitlusuuringu „Elust, usust ja usuelust“ 2015. aasta uuringuetapi andmestikku analüüsib oma artiklis religioonisotsioloog ja Tartu Ülikooli doktorant Liina Kilemit: „Eestis korraldatud religioonisotsioloogilised uuringud on näidanud, et siinsed venelased on nii oma identiteedilt kui tõekspidamistelt kristlikumad, käivad sagedamini kirikus ning hindavad üldse kiriku tähtsust oma elus suuremaks kui eestlased. Nende seotus õigeusu kirikuga on aastate lõikes liikunud erinevalt eestlastest kasvavas joones.“ Artikkel otsib vastust küsimusele, kuivõrd erinevad või sarnanevad eestlaste ja mitte-eestlaste ootused kirikute sotsiaalsele rollile Eestis.

Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige, superviisor ja koolitaja Kreet Aun mõtiskleb oma arvamusloos Johari aknaks nimetatava nõustamises ja meeskonnatöö analüüsimises kasutatava meetodi taustal inimese suhete üle Jumala ja ligimesega: „Ja nii on üle kuuekümne aasta tagasi loodud Johari aken minu jaoks üks paljudest viisidest kirjeldada avatud suhte loomist Jumala ja ligimesega, väike killuke teel üksteisemõistmiseni ja avatuseni Jumalale.“

Tänane jutlus pärineb on EELK Usuteaduse Instituudi piibliteaduste professori ning EELK Mustamäe Maarja Magdaleena koguduse abiõpetaja dr Jaan Lahe järgmisel nädalal ilmuvast jutlustekogust „Uks teise maailma“. Oma jutluses käsitleb ta hirmudega, eriti peamise, muutumatuna püsinud surmahirmuga toimetulekut: „Oleme olukorras, mida paljud teoloogid on iseloomustanud „juba toimunu” ja „veel mitte toimunu” vahelise pingeväljana. See tähendab, et kuigi maailmas valitsevad veel surm ja surmahirm, ei pea see ometi nõnda olema ega jää ka nii igavesti. Kristus ei ole kõrvaldanud maailmast surma kui bioloogilist protsessi ja kuhugi ei ole kadunud ka sellega kaasnev hirm, ent tema ülestõusmine surnuist annab meile lootuse, et surmale ei jää viimane sõna ning selle lootuse läbi on meil võimalik juba nüüd ja praegu vabaneda oma surelikkuse painest ja saada sel kombel osa Kristuse võidust surma üle.“

Inspireerivat lugemist!

 

Tänases numbris:

Liina Kilemit, Eestlaste ja mitte-eestlaste ootused kirikute sotsiaalsele rollile Eestis – kas kaks erinevat nägemust?

Kreet Aun, Mis on Johari aknal ühist kristlusega?

Jaan Lahe, Lunastus hirmust (1.Tm 1:7–10).

Loodu eest hoolt kandmine on osa kristlikust teoloogiast

 

Kutsume jätkuvalt ajakirja Kirik & Teoloogia väljaandmist toetama! Hakka meie püsiannetajaks!

Rubriigist „Arhiiv“ leiab ajakirja varasemate numbrite juhtkirjad koos sisukordadega ja viidetega tekstidele.

„Reformatsioon 500“ logoga rubriigist leiab ülevaatlikult reformatsiooni juubeliga seotud tekstid, mis on ilmunud ajakirjas Kirik & Teoloogia ja ajalehes Eesti Kirik.

Vaata ka 2011.–2017. aasta sisukorda ja registrit autorite järgi.

Print Friendly, PDF & Email
English