Esiletõstetud lood

Evangeeliumitonti ei ole tegelikult olemas (Gl 5:22–26)

„Aga Vaimu vili on armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, headus, ustavus, tasadus, enesevalitsus – millegi niisuguse vastu ei ole Seadus. Jeesuse Kristuse omad on lihaliku loomuse risti löönud koos kirgede ja himudega. Kui me elame Vaimus, siis käigem ka Vaimus! Ärgem olgem auahned, üksteise ärritajad, üksteise kadestajad!“ (Gl 5:22–26)

Jumal annab mulle selle andeks, andke teie, hea kogudus ka, et alustan jutlust Marxi ja Engelsi nimedega. On inimesi, kes arvavad, et nendele nimedele ei tohiks pühade seinte vahel isegi mitte mõtelda, rääkimata väljaütlemisest. Aga ma siiski ütlen, sellepärast, et neilt pärineb surematuks muutunud lause: „Üks tont käib ringi mööda Euroopat – kommunismitont“.

Nii alustasid Marx ja Engels kord 170 aastat tagasi kommunistliku partei manifesti. Kui internetist selle fraasi jälgi ajasin, märkasin, et lauset on parafraseeritud kümneid või isegi sadu kordi. Sealjuures torkab silma, et tavaliselt ei pöörata tähelepanu retoorilisele võttele, mis on selle kuulsa lause taga. Kommunismitondist räägitakse kui väärarusaamast kommunismi kohta. Väärarusaam kommunismi kohta käis ringi mööda Euroopat. Seda tulnuvat muuta selgitustööga, mille Marx ja Engels manifestiga ette võtsid.

Aga mina parafraseerin täna nii: üks tont käib ringi mööda Eestit – evangeeliumitont. Pühaks ajujahiks selle tondi vastu on ühinenud kõik käsumeelsed jõud. Käsust räägitakse rohkem kui evangeeliumist. Rõõmusõnumit ennast tõlgendatakse ümber kui käsu valgustajat, käsule mõtte andjat. Siit-sealt Piiblist nopitakse soovitusi, üleskutseid, käske, keelde ning moodustatakse neist moraalseid eeskirju, olukorrale vastava rõhuasetusega. Visalt, väga visalt pannakse vastu kiusatusele, et Piibel on käitumisõpik. Vähe, liiga vähe usaldatakse sisemist moraalset kindlust, mis on evangeeliumi armuga meile juba antud. Tekib küsimus, kas loetakse liiga vähe Pauluse kirju? Näiteks kirja galaatlastele, millest pärineb tänane perikoop?

Aga evangeeliumitondile vastu astumiseks ja tõelisele evangeeliumile vaba ruumi tekitamiseks mõtelgem kõigepealt tagasi seaduse pikale arenguloole. Inimkonna ajaloos on kirjutatud seadus tekkinud vastavalt vajadusele reguleerida inimeste vahelisi suhteid, iseäranis varanduslikke. Mingis mõttes üldistatult võiks öelda ka, et seadus üritas tasapisi sõnastada seda, mis on vajalik ühiskonna stabiilsuseks, milline tegevus on konfliktne, tasakaalutu, ja milline on lepitav, tasakaalustav. Seaduse kehtivuse kindlustajateks olid jumalad ja valitsejad. Sealjuures mõistsid valitsejad end muidugi jumalate asemikena maa peal.

Vana-Iisraeli õigus polnud alguses teistsugune. Aga aja jooksul juhtus siiski midagi uut. Seadus segunes arusaamisega, et seda garanteerib vaid üks Jumal ja et teisi ei ole. See avas tee võimalusele, et seadus või vähemalt osa sellest ei kehtigi ainult iisraeli rahva jaoks, vaid kogu maailma jaoks. Sest ka mujal maailmas ei saa ju olla teisi jumalaid.

Teiseks juhtus aja jooksul see, et Seadus köideti prohvetite, jutustuste, kiidu- ja palvelaulude ning tarkusega ühtede kaante vahele. Ühelt poolt oli Moosese Seadus Jumala ja Iisraeli vahelise lepingu tekst, loetelu konkreetsetest kohustustest, mille Iisrael endale lepinguga võtab. Teiselt poolt seisis ta kirjutatud kujul tihedalt kõrvuti kriitikaga seaduse täitmise sügavuse ja ehtsuse küsimuses.

Prohvetiraamatutesse kirjutati tekste nagu kriitika Jesaja raamatu alguses (1:10–17). Kultus olevat asjatu, Iisrael ei täitvat käsku sisuliselt, vaid ainult vormiliselt. See võimaldas Vana-Iisraelis, Juuda provintsis ja mujal omakorda kerkida esile inimestel, kes Jesaja ja teiste kirjutiste tuules nõudsid sisulist pöördumist Jumala poole – usku. Usk oli tähtsaim, sellega loodi elav side Jumala ja inimese vahele ning alles sellele järgnesid teod. Selle loogika järgi polnud lõpuks enam oluline, kas seadus on või ei ole, sest usk pani inimese tegema seda, mis vaja, ja ilma käsuta. Vähe sellest, usk võimaldab teha kõike põhimõtteliselt kvaliteetsemalt, niimoodi, et uskujale jääb rahu ja heameel. Usk toob inimese tegemistesse jumaliku kohaolu, garantii, et tehtu on õige või vähemalt aus, et sellepärast ei pea häbenema.

Sarnast loogikat kasutab oma kirjades Paulus, iseäranis Galaatia ja Rooma kirjades, mis on uurijate arvates kirjutatud ajaliselt suhteliselt lähestikku. Apostel lahkab seaduse ja evangeeliumi vahekorda, liha ja vaimu vahekorda. Iseäranis siinsamas, Galaatia kirja 5. peatükis. Seadus on lihalik, orjastav. Rõõmusõnum ja arm on vaimsed, vabastavad. Seadust oli seni vaja selleks, et liha allutada, liha orjastada, et see ei teeks kõiksugu halba. Nüüd aga valitseb Vaim, Vaim annab usu ja võime ja kindluse liha vastu.

Vastavalt loetleb Paulus vahetult enne jutluse aluseks olevat kirjakohta, pikas ja uhkes nimekirjas üles liha himusid (Gl 5:19–21). Meie tänases perikoobis järgneb veelgi uhkem nimekiri voorustest ehk headest omadustest, mis kasvavad välja Vaimust (Gl 5:22 j). Neid on kolm korda kolm, kusjuures tähtsaim on seatud esimeseks. Esimese kolmiku esimene liige armastus valitseb kõiki ülejäänuid. Armastus, rõõm ja rahu on esimene kolmik; kui on armastus, on rõõm ja rahu; ei mitte iha, millest kasvab igatsus ja pettumus, vaid ligimesearmastus, mis lubab inimesel püsida rahus.

Järgmine kolmik on pikk meel, lahkus ja headus; pikk meel sõltub armastusest, sest vaid isetu armastus annab kannatlikkuse, aga siin annab pikk meel ise ka võtme lahkuse ja headuse juurde. Kannatlikkus võimaldab olla lahke ja hea, kannatada ära tagasilöögid ja teiste kurjad mõtted või teod.

Kolmas kolmik on ustavus, tasadus ja endataltsutus. Ustavus sõltub armastusest, sest vaid isetu ligimesearmastus võimaldab olla ustav ilma midagi vastu tahtmata. Ustavus on aga ka eelduseks tasadusele ja endataltsutusele, sest ustavus võimaldab olla tasa siis, kui isekus nõuaks karjumist ja enesekehtestamist või kui isekus ja iha juhivad tähelepanu kõrvale sellelt, millele või kellele peaksime olema ustavad. Need head omadused ei ole Pauluse järgi meile käsuks, vaid need on midagi, mis sünnivad meile antud armust; nad on, ilma et me peaks nende taotlemiseks pingutama.

Aga tuleme tagasi seaduse ajaloo juurde. Sellel on veel ka teine dimensioon: see, mis on seotud võimuga. Seadus on alati seotud võimuga, algusest peale, kuuludes valitsejate ja valitsemise juurde. Ristikiriku ajaloos juhtus, ja seda isegi juba esimestel sajanditel, et kristliku valitsejaga riigis oli Piibel praktiliselt põhiseaduse positsioonis. Aga kui soovitused, üleskutsed, käsud ja keelud, mis on pärit esimesest aastatuhandest enne Kristust või paarisajast aastast pärast Kristust jäävad tuhandeks, kaheks tuhandeks aastaks seaduse staatusesse, siis tekitab see palju segadust. Ajad muutuvad, kõige kohta ei leidu Piiblis seletust. Lisaks läksid pidevalt sassi suurte kirikupeade ja ilmalike valitsejate volitused ja kohustused.

Martin Luther sai tekkinud vastuoludest aru ning kuulutas ilmaliku ja vaimuliku võimu lahusust. Ilmalikul võimul võis olla nüüd pidevalt muutuv, vastavalt oludele ümber tõlgendatav seadus, mida ei pidanud legitimeerima Piibli või Jumalaga. Vaimulikule võimule jäi evangeelium, armu kuulutamine. Sellest kasvas välja ka suuresti Paulusele tagasi minev loogika, millega käsitletakse luterlikus teoloogias Vana Testamendi käsku või üldse moraaliseadust. Kui on arm, on Vaim; kui on Vaim, on armastus; kui on armastus, on kõik muu olemas.

Paulus võitleb kirjas galaatlastele sarnase segadusega võimu ja Vaimu vahel. Galaatia kogudustes kuulutasid nähtavasti inimesed, kes pidasid evangeeliumi garantiiks ümberlõikamist ja seadusekuulekust Moosese Seaduse vaimus. Paulus astus otsustavalt sellele vastu, sest tema jaoks oli evangeelium universaalne. See kutsus kõiki maailma inimesi kuulma patust lunastamise sõnumit ja sellesse uskuma. Seda vabadust Moosese Seadusest oli vaja evangeeliumi vabastamiseks käsu alt, selle vabaks levikuks.

See toob meid väga laia, kristlikku misjonit puudutava põhimõttelise küsimuse juurde. Kas evangeeliumi kuulutamine teistsugusele on võimalik? Vaja on seda küll, aga kas saame eeldada teistsuguse muutumist esmalt meiega samasuguseks ja siis pöördumist? Muidugi ei saa. Pauluse kohaselt on teistsuguse ühiskonnakorraga kogukondades evangeeliumi kuulutamine ja jumaliku armu kogemine vägagi võimalik. Seda ta ju oma kuulsa tõdemusega ütleb, et pole juuti ega kreeklast, meest ega naist, kõik on evangeeliumi ees võrdsed.

Me ei saa eeldada, et detailides peab kogukonna kord muutuma ainult vastavalt Piiblile. Jah, loomulikult jäävad suured, põhimõttelised keelud, mis lähtuvad ligimesele võrdse võimaluse säilitamisest või andmisest: ei tohi tappa ega vägistada, ligimest ilma elatiseta jätta jne. Aga väga paljus muus on kogukonnad vabad oma asju otsustama, isegi sinnamaani, et see võib tunduda lausa piire kompiv. Evangeeliumile ja Vaimule see ei loe – need võivad olla elavad ja vabad ükskõik millises keskkonnas.

Ka meie ühiskonna ja selle korra kohta kehtib öeldu. Ka meie ühiskond on võrreldes kahe tuhande aasta taguse ajaga väga erinev. Ent ometi saame täna ja siin rääkida armust ja evangeeliumist, vabadusest ja vaimust. Oleme ikka võimelised tunnistama armastuse ülimat käsku, mis siis, et me ei täida 99 protsenti Moosese seadusest, ei lõika end ümber, ei tee vist isegi seda, mida Paulus mõtles oma kreeka ja hellenistlikust retoorikast ja filosoofiast laenatud vooruste ja omaduste nimetamisega. Meil on ikka võimalus rahus tunnistada, et oleme olnud oma elus ausad. Ja kui ka pole olnud, siis on Issand meile halastanud ja pakkunud uue võimaluse. Meil on edaspidi võimalik olla ausad ja rahul.

Kui tahta midagi lisada Pauluse täiuslikult kavandatud nimekirja Galaatia kirja 5. peatükis, siis on see alandlikkus. Pean silmas alandlikkust, mis kasvab välja Kristuse alandumise suurusest ja armastusest. Ja selline kompromissitu, alandlik armastus on loominguline. Inimene on loodud Jumala näo järgi. See tähendab võimet luua. Aga armusõnumi valguses teame, et võime luua on tegelikult võime kuulata. Meile ei kuulu iialgi loomingu autoriõigus, see kuulub vaid sellele, kes meid lõi. Loojast voogab looming meisse, meie kaudu maailma. Sel tuleb lihtsalt voolata lasta, ei pea pingutama, kätt ette panema, konkreetsete käskudega suunama.

Meil on arm, me võime armastada, olla pikameelsed, usaldavad. Me võime usaldada ennast, kui teiste inimestega koos oleme. Me ei pea mõtlema, mis on õige või mis vale, mida ütleb seadus või reegel – tuleb lihtsalt olla aus. Kui midagi tundub olevat valesti, on alati võimalik küsida, kas tundmus on õige, seda arutada, jõuda ühiselt arusaamisele, mis siis oleks õige ‒ õige selles mõttes, et võiksime laiali minna rõõmus ja rahus.

Evangeeliumitonti ei ole tegelikult olemas. Sest meie armastav tunnistus ehk loominguline elu on elav tõend, kuidas Vaim ei alandu vaid üheainsa ees – liha ees. Liha ei pea talitsema käsk ega seadus, see on juba võidetud. Armuga. Evangeeliumiga. Ja tonti polegi.

Kristlase elu on seega alati looming. Seda saab vaid tunnistada, mitte taotleda. See on armuga meisse antud. Laske oma elust teha kunstiteos, nagu Jumal seda on tahtnud.

 

Jutlus on peetud Tartu Ülikooli-Jaani koguduses 23.09.2018.

 

Urmas Nõmmik (1975), dr. habil., on Tartu Ülikooli usuteaduskonna juhataja ning Vana Testamendi ja semitistika dotsent, EELK liige ning ajakirja Kirik & Teoloogia toimetuse liige.

Print Friendly, PDF & Email

Viimati lisatud

c s-v põder
Karl Barthi kiriklik dogmaatika
Christine Svinth-Værge Põder
Foto: Tanel Valdna, ERR
Luterlik ristiteoloogia ja kiriku kuulutusülesanne tänapäeva Eestis
Meelis Süld
Allan Kährik
Ootamisest ja pilve sees tulijale silma vaatamisest (Lk 21:25–36)
Allan Kährik
Jõulupöördumine
Euroopa kirikute rändekomisjon, Euroopa Kirikute Konverents
English