Artiklid

EELK perikoopide abimaterjal 19: üheksateistkümnes pühapäev pärast nelipüha (Rm 10:1–13)

 1. Perikoobi tekst

10:2 Fraas „indu Jumala suhtes“ (zēlon theoū echousin) tähendab sügavat religioosset pühendumist Jumalale ja on sarnane sellele, kuidas Paulus kirjeldab ennast: „innukam [perissoterōs zēlōtēs – „suurem seloot“] vanemate pärimuse suhtes“ (Gl 1:14) ja „innukas [zēlōtēs] Jumala nõudja“ (Ap 22:3). Sõna zēlōtēs võib ka tõlkida kui „fanaatiline“ või „pime pooldaja“ ning see tähistab ka judaistlikke äärmuslasi seloote. Seetõttu on sõnad zēlos ja zēlōtēs suguluses, aga mitte kattuva tähendusega, kuna zēlos tähistab kirge, indu (ka mittereligioosses tähenduses kirglikku armastust). Tundub, et Paulus on valinud just selle sõna, mida juudiusuline ise eelistaks oma usulise innukuse kirjeldamiseks.

„[M]itte tunnetuse kohaselt“ (ou kat’ epignōsin). Sõna epignōsis ’tunnetus’, ’teadmine’ tähistab täiuslikumat teadmist ja seda on kasutatud eriliselt ja tehnilises mõttes just Jumala tundmise kui kõrgeima teadmise vormi kohta, millest lähtuvalt saab teha õigeid moraalseid ja eetilisi otsuseid kõikides eluküsimustes (vt Jumala tunnetus Rm 1:28; patutundmine Rm 3:20). Säärasele tunnetusele ei ole võimalik enam midagi lisada, kuna see on iseenesest täiuslik („et teid täidetaks tema tahtmise tundmisega kogu tarkuses ja vaimulikus mõistmises“ Kl 1:9). Teisisõnu, „mitte tunnetuse kohaselt“ tähendab: „nende arusaamine Jumala teenimisest ei ole õige“ või et „nad ei ole oma otsustustes lähtunud õigest arusaamisest“.

10:3 „[S]est nad ei mõista Jumala õigust“ (agnooūntes gar tēn toū theoū dikaiosynēn). Selles salmis on esitatud põhjus vale tunnetuse omamise kohta. Sõna agnooūntes ’nad ei mõista’ on partitsiip, millel on rõhutatud tähendus lauses ning ouch hypetagēsan ’ei ole alistunud’ viitab ignorantsusele, mitte valearvestusele või väärarusaamale. Konstruktsioonis tēn toū theoū dikaiosynēntēn idian (’oma [õigus]’) võrreldakse kahte õigust – Jumala õigust ja „oma“ õigust. Esimesega on siin mõeldud Jumalalt saadavat õigust, teisega inimese oma õigusesaavutamise süsteemi.

10:4 „Sest Seaduse lõpp on Kristus“ (telos gar nomou Christos). Sõna telos tähendab nii lõppu, lõpetatust kui ka täitumist ja tulemust. Väljend telos nomou võib seega tähendada nii Seaduse eesmärki kui ka Seaduse lõpetatust. Eesti keeles sisaldab „lõpp“ mõlemat aspekti, nii eesmärki kui lõpetatust, ja on seetõttu üsna sarnane väljendiga telos. Kuna tegemist on juudi Seadusega, siis on seadus osutanud Kristusele ja tema saabumisel on Seaduse eesmärk täitunud, mistõttu tuleb Seadust käsitleda kristoloogilisest perspektiivist.

„[Õ]iguseks igaühele, kes usub“ (eis dikaiosynēn panti tō pisteuonti). õiguse saavutamise vahendina pole seadus enam kehtiv ega piisav, kuna nüüd on õiguse saavutamise meetodiks uskumine (vt Rm 9:32).

10:5 „Seadusest tuleneva õiguse“ (tēn dikaiosynēn tēn ek [toū] nomou). Sõnaga dikaiosynē mõeldakse ilmselt indiviidi õigust Jumala ees ja fraasiga tēn ek [toū] nomou selle õiguse saavutamist Toorale kuuletumise ja selle järgi toimimise kaudu.

„Inimene, kes seda teeb, jääb elama selle kaudu“ (ho poiēsas auta anthrōpos zēsetai en autois) on viide 3Ms 18:5: „Jah, pange tähele minu seadlusi ja minu kohtuseadusi: inimene, kes teeb nende järgi, elab nende varal!“ Seda on tsiteeritud ka Gl 3:12: „Aga Seadus ei ole usust, vaid kes seda täidab, jääb elama selle kaudu“. Tegusõna zēsetai tähendab elu omandamist selle sügavaimas tähenduses.

10:6–8. Need salmides on tsitaadid, mis põhinevad 5Ms 30:11–14 Septuaginta tekstil, kus Mooses loendab Seaduse pidamisest tulenevaid õigusi. Paulus on muutnud selle teksti vormi ja selekteerinud teatud sõnad, kasutamaks neid analoogiana uue õiguse kirjeldamisel. Vahetatud on algsete sõnade konteksti, asetades „käsu“ asemele „Kristuse“. Mõte on selles, et pääste on koheselt saadaval Kristuses ja pole saavutatav inimlike jõupingutustega.

Salmis 7 analoogia jätkub, algses tekstis olev tēs thalassēs on vahetatud sõna tēn abysson vastu. See süvendab kontrasti lause esimese osaga ja harmoniseerub hästi edastatava mõtte kujundliku tähendusega. Vanatestamentlikus kirjanduses oli sõna abyssos algne tähendus ’sügav meri’, ’suur sügavik’ või ’mere sügavik’ (Ps 107:26), ka ’maa sügavik’ (Ps 71:20), Septuaginta Iiobi tekstis esineb Vana-Kreeka mütoloogiast pärinev nimetus Tartaros ehk allilma sügavik: ton de tartaron tēs abyssou (Ii 41:24). Uues Testamendis esineb sõna demonoloogilises kontekstis (Lk 8:31) ja see on seotud arusaamaga piinapaigast (Ilm 9:1). Kujundlikult on sõna kasutatud ka surmavalla kohta (1Pt 3:19). Sõnas abyssos on kombineeritud judaismi ja hellenismi arusaamad.

Salmi 8 alguse küsimust „kuid mida see siis ütleb?“ (alla ti legei) tuleb mõista Seaduse kohta käivana, ehk: „Mida Seadus ütleb?“

„See on ususõna, mida me kuulutame“ (toūt’ estin to rhēma tēs pisteōs ho kēryssomen). Lekseem rhēma ’sõna, ütlus, kõne’ jms on suguluses sõnaga rhētōr (siit kaudselt ka „retoorika“). Väljend rhēma tēs pisteōs ’usu sõnum’ ehk kuulutuses kasutatud ja retooriliselt väljendatud sõna võib mõista ka tähenduses ’sõnum, mis kutsub usule’.

10:9 „Kui sa oma suuga tunnistad, et Jeesus on Issand (hoti ean homologēsēs /…/ kyrion Iēsoūn), ja oma südames usud, et Jumal on ta üles äratanud surnuist, siis sind päästetakse“. See salm käib kokku eelmise salmiga, sest rhēma subjekt on apostlite kuulutatud surnuist ülesäratatud Issand Kristus. See salm on usutunnistuslikku laadi ja ilmselt mõeldud selleks, et esitada eelnevalt nimetatud ususõnumi sisu. Väljend „Jeesus on Issand“ oli varajasim kristlik tunnistus, millega seostus uskumus Jeesuse ülesäratamisest surmavallast; viimane legitimeeris esimese. Kristlaselt eeldati sisemist usku ja avalikku tunnistust, mis olid kaks peamist aspekti, mis omakorda olid piisavaks tingimuseks päästeks ehk lunastuseks. Seda sama mõtet väljendatakse ka salmis 10.

10:11 „Sest Pühakiri ütleb“ (legei gar hē graphē). Siin on tsitaat Jesaja raamatust: „[K]es usub, see ei tunne rahutust“ (Js 28:16). Kuigi eestikeelses tõlkes kasutatud „rahutus“ ja „häbi“ on mõnevõrra erinevad mõisted, nad ka osaliselt kattuvad. Peamine mõte on aga selles, et „usk“ on piisavaks tingimuseks päästeks ja universaalne vahend õiguse omandamisel. Ja siin ei ole vahet rahvustel, ei juudil ega kreeklasel (s 12), ega seisustel, sest „igaüks“ (pas gar hos) saab usu kaudu päästmise. Salmis 4 on selgitatud, et vana süsteem, kus Seaduse kaudu õigust taotleti, on nüüdseks kehtetu, Kristuse tõttu, kes on andnud põhjust uuele teele. Sellel on kaks aspekti: (1) see on usust (ek pisteōs) (ss 5–10); (2) see on universaalne (pas ho pisteuōn) (ss 11–13).

10:13 „Sest igaüks, kes hüüab appi Issanda nime, päästetakse.“ See on tuntud tsitaat prohvet Joeli raamatust (Jl 3:5), mis on sarnane nii Septuagintas kui masoreetses tekstis.

 

 2. Perikoobi struktuur                                                                             

1. Palve jumala õiguse pärast (10:1–3):
a) Pauluse palve Iisraeli pärast (10:1),
b) Iisraeli probleem (10:2–3):
i) innukus ilma tunnetuseta (10:2–3a),
ii) ei alistu Jumala õigusele (10:3b).
2. Jumala õiguse allikas (10:4–5):
a) Kristus õiguseks igaühele (10:4),
b) mitte Seadus (3Ms 18:5) (10:5).
3. Jumala õiguse kättesaadavus (10:6–8):
a) negatiivne (10:6–7): seda ei pea otsima kõrgustest ega sügavustest,
b) positiivne (10:8): see on ligidal, suus ja südames (5Ms 30:12–14).
4. Jumala õiguse vastuvõtmine (10:9–10):
a) südamega uskumine (10:9b–10a),
b) suuga tunnistamine (10:9a, 10b).
5. Jumala õiguse subjekt (10:11–13):
a) erapooletu (10:11–12): ei ole erinevust juudi ega kreeklase vahel,
b) universaalne (10:13): igaüks, kes hüüab appi Issanda nime.

Salmid 5–10 moodustavad kokkuvõtte salmides 1–4 öeldust. Võimalik, et kohasem oleks käsitleda salme 5–13 omaette lõiguna, kuna tegemist on eristuva teoloogilise selgitusega. Samas on oluline, et salmid 5 ja 6–8 oleksid struktuuri poolest ühendatud eelnevas argumentatsioonis (ss 1–4) esitatud kontrastidega:

Salm 2             ind Jumala suhtes,                          kuid mitte tunnetuse kohane.
Salm 3         püüdes kehtestada oma õigust,    ei ole alistunud Jumala õigusele.
Salm 4             Seadus,                                               Kristus.
Salm 5–6a      Seadusest tulenev õigus,                 usust tulenev õigus.
Salm 6–8        3Ms 18:5,                                            5Ms 30:12–14.

 

 3. Kontekst

Rooma kiri on Corpus Paulinum’i pikim ja Martin Luther on seda nimetanud „puhtaimaks evangeeliumiks“. Kiri on vormilt teoloogilise traktaadi moodi, mis on raamitud epistolaarse avanguga (1:1–16 [18]) ja lõppsõnaga (15:14–16:27). Epistolaarne avang sisaldab tavapärasel moel eessõna (1:1–7) ja tänu (1:8–15) ning lõpeb ülemineku aklamatsiooniga kirja peateemast: evangeelium kui Jumala ilmutus ainult usu kaudu saadavast õigusest.

Jukka Thuréni järgi kuulub perikoop Rooma kirja teise, epideiktilisse osasse, mille võib kokkuvõtvalt pealkirjastada „Evangeeliumi ülistus“. Selle lõpuosa moodustavad peatükid 9–11, mis sisaldavad Iisraeli rahvast puudutavat teemakäsitlust: 9:1–29 tegeleb Iisraeli ja Jumala tõotustega, 9:30–10:4 Iisraeli ja Jumala õigusega, 10:5–21 päästmisega, mis on mõeldud kõigile, ja 11:1–36 Jumalaga, kes ei hülga Iisraeli. Mõni teine eksegeet, näiteks Donald Guthrie, on Iisraeli puudutavat osa pidanud kirja dispositsiooni üheks põhipeatükiks, pealkirjastades selle kui „Ajalooline probleem“. Nii on soovitud rõhutada, et tegemist ei ole kõrvalteemaga, vaid peamise põletava probleemiga. Ükskõik kuidas dispositsiooni ka koostada, on tähtis et Iisraeli teemat puudutav oleks osa evangeeliumit käsitlevast epistli doktrinaalsest ekspositsioonist (1:18–11:36). Mõnevõrra lahknevad arvamused selles, kas alustada seda osa salmist 1:16 (Guthrie) või 1:18 (Thurén). Salmides 16–18 esineb tegelikult evangeeliumi euloogia kontsentreerituna: „Sest ma ei häbene evangeeliumi, see on ju Jumala vägi päästeks igaühele, kes usub“ (s 16), mida on kohane käsitleda tüpoloogiliselt kui ülemineku aklamatsiooni.

Lähemas kontekstis (9:30–10:21) käsitletakse Iisraeli kõrvalejätmise peamise põhjusena ignorantsust Jumala õiguse suhtes. Paulus näitab, et Jumal ei ole vastutav Iisraeli hülgamise pärast, vaid et nad ise on valinud saavutada õigus teisel viisil – Seaduse tegude kaudu.

 

 4. Kirjanduslooline kontekst

Perikoobi kirjanduslooline kontekst ilmneb hästi kasutatud tsitaatidest, mida on neli: kaks on pärit prohvetiraamatutest: „Kes usub, see ei tunne rahutust“ (Js 28:16); „Ja sünnib, et igaüks, kes hüüab appi Issanda nime, pääseb“ (Jl 3:5); ning kaks Pentateuhist: „[P]ange tähele minu seadlusi ja minu kohtuseadusi: inimene, kes teeb nende järgi, elab nende varal!“ (3Ms 18:5); „Sest see käsk, mille ma täna sulle annan, ei ole sulle raske täita ega kättesaamatu. See ei ole taevas, /…/ Ega ole see mere taga, /…/ Vaid sõna on sinule väga ligidal, sinu suus ja sinu südames, et seda täita“ (5Ms 30:11–14). Peamine teoloogiline argumentatsioon tuleneb kirjakohast 5Ms 30:11–14, kusjuures kasutatud tekst ei ole valitud mitte niivõrd teoloogiliste väidete tõestuseks, kuivõrd abiks oma tuntuse poolest. Tekst, mis on osutunud vanasõnaliseks ja mida on tsiteeritud mitmes judaistlikus teoses, oli üsna tuntud nii Palestiinas kui diasporaas. Philon on seda otseselt kasutanud vähemalt neljal korral, kuid vihjavalt veelgi rohkem. Seda on kasutatud Neofiti Targumis, 4. Esra ja Baaruki raamatutes. Ei peaks siiski eeldama, et Rooma kirjas oleks tõlgendatud seda teksti kuidagi rabiinlikul moel. Kindlasti ei ole võimalik leida Deuteronomiumi tekstis mingit sorti prohveteeringut või vihjet messiale. Teksti on tõenäoliselt kasutatud just selle suure retoorilise väärtuse tõttu. Tsiteerituna mõjus 5Ms 30:12–14 arusaadavalt kindlasti just eeskätt diasporaa innukate juutide seas, kes olid veendunud, et Seaduse kuulekuse kaudu saabub restauratsioon. Uue Testamendi siseselt on lähim kirjanduslik paralleel Efesose kirjas: „Seepärast ütleb Kiri: „Tema on läinud üles kõrgesse, /…/“ Aga see, et ta on läinud üles, mis on see muud, kui et ta on esmalt tulnud alla maa sügavamatesse paikadesse? Niisiis see, kes on tulnud alla, on sama, kes on ka läinud üles üle kõigi taevaste, et ta täidaks kõiksuse“ (Ef 4:8–10). Näeme siin kristotsentrilist tekstitõlgendust, mis kasutab Heebrea Piibli ja judaistliku kirjanduse võimalusi kristliku ususõnumi edastamiseks.

 

 5. Ajalooline kontekst

Kuigi eksisteerib vähesel määral ka arvamust, et Rooma kiri võiks olla Pauluse ajast hilisem, ollakse üldiselt üsna veendunud Pauluse autorsuses. Rooma kiri kuulub Corpus Paulinum’i nn autentsete kirjade hulka ja see on dateeritav tema kolmanda misjonireisi aega, aastatesse 57–59 pKr, kui Paulus suundus Korintosest Jeruusalemma (Ap 19:21; 20:16). See oli keiser Nero valitsusaeg (54–68 pKr), mil pandi rohkem rõhku seaduse ja korra kehtestamisele Rooma impeeriumis ning anti välja seadusi avaliku korra paremaks tagamiseks.

Ka Rooma kirja puhul ei tohiks unustada, et tegemist on Rooma impeeriumi keskmes asuvale kogudusele suunatud kirjaga ja kirja alguses kasutatakse julgelt kristoloogilist usutunnistust Jeesuse kuninglikust päritolust, „Taaveti soost“ (1:2), mis on evangeelium Jumala Pojast väes (s 4 ja s 9). Seega kogu kirja laiem kontekst arvestab kindlasti ajaloolist imperiaalset olukorda ja kasutab mõisteid nagu „evangeelium“, „Jumala Poeg“, „vägi“ ilma „häbenemata“ (1:16), ilmselt põhjusel, et ususõnum jõuaks ka valitsejate ja võimukandjateni. Seega, kirjas on piisavalt andmeid, et selle adressaadina nähakse Roomat kui impeeriumi keskust.

Kuid samal ajal on kirja väiksem ja kitsam fookus Pauluse peamisel huvil Rooma koguduse suhtes, mille kohta levisid kuuldused „kogu maailmas“ (1:8). Kirja kirjutamise ajaloolist olukorda kujundas kindlasti Apostlite kontsiil 48. aastal pKr ja Antiookia konflikt (Gl 2:11–14). Peale seda oli vaja vastu astuda kogudustesse ilmuvatele juudikristlastele, kes kontsiili otsustele vastupidiselt vaidlustasid Pauluse ja tema apostliameti autoriteeti. Lisaks oli vaja kõnetada ka nii teiseusulisi kui juute.

Rooma kirjal arvatakse olevat mitmeid olulisi eesmärke: a) evangeeliumi ülistamine ehk evangeeliumi levimine Rooma impeeriumi keskuses oleva kõrgklassi seas; b) ettevalmistus Pauluse Rooma külastamiseks ja sealt edasi Hispaaniasse reisimiseks; c) poleemika judaiseeruva kristluse vastu; d) Pauluse apostliameti apoloogia; e) Pauluse evangeeliumi doktrinaalse põhialuse kokkuvõte; f) kirja otseste adressaatide, Rooma kristlaste vaimulike vajaduste parandamine.

 

 6. Paralleelkirjakohad

Põhilised paralleeltekstid on leidnud käsitlemist juba eelpool, kuid põhjalikumat ülevaadet saab järgnevast:

3Ms 18:5; 5Ms 4:1; 6:24; 9:4; 30:12–14; Ne 9:29; Ps 20:4; Õp 19:16; Js 28:16; 51:1; 55:3; Jr 17:7; Hs 20:11,13, 21; Jl 2:32; Sir 51:26; Bar 3:29-30.

Mt 5:17; 8:11; 10:32; 19:17; 28:18; Mk 16:16; Lk 8:31; 10:28; 12:8; Jh 3:13, 15; 13:13; 16:3; Ap 2:21, 24; 7:59; 8:37; 9:14; 10:35-36; 15:9; 16:31; 21:20; 22:3; Rm 1:16–18; 2:4; 3:22, 29; 4:24; 7:1–4, 10; 9:2-3, 23, 30-31, 33; 10:2-3, 20; 11:7, 14; 14:9; 1Kr 12:3; 2Kr 3:13; Gl 1:14; 3:8, 12, 24, 28; 4:5, 17; Ef 1:7; Fl 2:11; 3:9; 1Tm 2:5; Hb 13:20; 1Pt 1:21; Ilm 9:1.

 

 7. Tõlgendusloolised märkused

Üheksateistkümnenda nelipühajärgse pühapäeva tekstid kõnelevad Jumala tahteavaldustest – kümnest käsust ja Jeesuse armastuskäsust, mille ta andis äraandmisööl.

Jeesuse andis käsu üksteist armastada. Kas armastust saab käskida? Kaasaeg mõistab armastusena ennekõike tunnet või kirge, mis tekib ootamatult ja võib sama ootamatult lõppeda. Uus Testament kasutab evangeeliumis (Jh 13:31–35) tegusõna agapein ja selle tuletisi. Sõna agapein võiks tõlkida „jumaliku armastusega armastama“. See on kvalitatiivselt erinev inimlikust kirest. Selline armastus on kõige muu kõrval seotud sugevalt armastaja tahtega. Jumal Isa tahtis inimesi päästa, läkitades oma Poja (Jh 3:16), kuid ka tema Poeg tahtis surra inimeste eest ja pärast. See viimane ei olnud talle sugugi kerge ülesanne. Ketsemani aias higistas ta verd. Meedikute sõnul on see meeletu hirmu ja pinge seisundis aset leida võiv sündmus (hematidroos). Lisaks evangeeliumis talletatud Jeesuse verehigile on seda täheldatud teinekord hukatavatel enne hukkamist või sõduritel enne lahingut, muuhulgas ka Londoni suurpommitamise ajal viimases maailmasõjas (vt siit  https://en.wikipedia.org/wiki/Hematidrosis).

Armastus kui tahteavaldus leiab selge väljenduse igal laulatusel, kus ei küsita mitte abiellujate kire olemasolu kohta, vaid seda, kas abiellujad tõotavad teineteist armastada igal juhul ja kõige kiuste.

Jumala käskude täitmine ei ole Jumala soosingu eeldus. Sageli kõneldakse „Jumalale meelepärastest tegudest“. Vaid Jumala käskude täitmine on Jumala soosingu tagajärg. Seda rõhutab eriliselt 1Jh 4:10, 19: „Selles on armastus – ei, mitte selles, et meie oleme armastanud Jumalat, vaid et tema on armastanud meid ja on läkitanud oma Poja lepitusohvriks meie pattude eest. /—/ Meie armastame, sest tema on meid enne armastanud.“ Armastus on Püha Vaimu and (Gl 5:22).

Perikoobi tõlgenduslugu algab juba Rm 9:30–33, milles Paulus annab perikoobile konteksti: Iisraeli ja paganate lootuse erinevus. Iisrael, kes Pauluse nägemuses loodab tegudele, ja paganad, kes loodavad Kristusele. Paulus on oma sünnirahva pärast kurb – nad ei ole mõistnud Jumala armastuse olemust.

 

 8. Liturgilised soovitused

Liturgiline värv: roheline.

Alguslaul: 282.

Päeva laul: 289.

Jutluselaul: 80.

Ettevalmistuslaul: 219.

Lõpulaul: 192.

Päeva palve – Käsiraamat, lk 236, nr 2/ Agenda, lk 73, nr 3.

Kirikupalve – Käsiraamat, lk 570 nr 5/ Agenda, lk 68-69, nr 2.

Kiituspalve – Käsiraamat, lk 353 (üldine II).

Palve pärast armulauda – Käsiraamat, lk 236/ Agenda, lk 71, nr 3.

 

 9. Muud soovitused

Arvo Valton on kirjutanud: „Mehele ei meeldinud kitsad ja looklevad teerajad. Need tundusid liialt etteantuina. Ta eelistas laiu maanteid, neil sai ta omatahtsi loogelda.“

Siia sobib tähelepanek leerilastega tegelemisest. Kui leerilastelt kümne käsu juurde jõudes küsida, millega nad käske võrdleksid, kas ahelatega, mis piiravad inimese vabadust, või silla käsipuudega, mis takistavad inimesel alla kukkumast ja endale viga tegemast, siis on tajutav selge korrelatsioon leerilaste vanuse ja vastuste vahel. Nooremad tajuvad käske pigem inimese tegevusvabadust piiravate suurustena, elukogenumad pigem Jumala seatud piiretena nendes kohtades, kus keegi võib libastuda.

 

(Punktid 1–6 on koostanud Ergo Naab, punktid 7–8 Joel Siim, toimetanud Urmas Nõmmik.)

 

Print Friendly, PDF & Email
English