Artiklid

Tehinguusalduse religioossed aspektid

Usaldusriskide analüüsi alused

Ühiskonna koostoimimine nõuab usaldust. Usaldusel põhineb indiviidide koostöö – vahetatav informatsioon on suures osas tõene ning lubadused kehtivad. Artiklis vaadeldakse usaldust  kaubanduslepingutes ning kaubanduseetika seost religioossusega.

Tehinguteks on kaupade ja muude rahaliselt mõõdetavate väärtuste vahetus või kokkulepitud eesmärgi saavutamiseks panustamine. Tehing jaotub läbirääkimisteks ja lepingu sõlmimiseks ning lepinguliste kohustuste täitmiseks. Lepingu sõlmimisel pole pooltel kindlust, et partneri karakteristikud ja panuste omadused vastavad läbi räägitule. Enamikes lepingutes on sooritused ajaliselt eraldatud – müüja saadab kauba teele, teadmata kas ostja tegelikult tasub. Ostja pole kindel üle antava kauba kvaliteedis. Tehinguriskid sunnivad partneri informatsiooni ja käitumist kontrollima, olema valmis õiguskaitsevahendite rakendamiseks või liiga suure riski korral loobuma tehingust.

Riskid on väiksemad:

  1. a) vastastikkusel usaldamisel,
  2. b) korduvate tehingute puhul,
  3. c) hea reputatsiooni puhul,
  4. d) institutsioonide (sealhulgas kiriklike) poolt rakendatava sunni olemasolul (Corcoran 2013,339).

Usaldamisel kalkuleeritakse partneri huvitatust olla vastastikku usaldusväärne, st eeldust, et teised isikud on hindaja suhtes ausad. Tuttavate vaheline usaldus põhineb isiklikel seostel läbi eelneva suhtlemise. Üldine usaldus tähendab võhivõõra inimese vabatahtlikku ratsionaalset usaldamist sellisel määral, et temaga oleks võimalik kokku leppida kaupade ja väärtuste üleandmises ilma partneri kontrollitava ja garanteeritud kohese vastu-soorituseta (Gambetta 1988, 213-237; Gunnthorsdottir et al. 2002, 2). Üldine usaldus on kaubanduse eeldus, tehinguid sõlmitakse kergemini ning tehingukulud on väiksemad.

Üldise usalduse tase on riigiti erinev. Võõraste usaldamist mõjutavad ühiskonna homogeensuse tase, sotsiaalsete gruppide vaheliste konfliktide iseloom ja tase ning isiklik kogemus. Usaldus on  kõrgem sotsiaalse grupi sees sarnaste indiviidide vahel, põhinedes grupinormidel ja võrgustikul.

Religioonis on ausa käitumise nõue – „ära valeta, ära varasta, ära peta“. Mõnikord tõlgendatakse sellist nõuet kehtivana vaid oma religioosse grupi liikmete suhtes. Kui  religioosne isik järgib seda nõuet teiste isikute suhtes, siis tema suhtes tekkivat usaldust saab nimetada „religioosselt inspireeritud üldiseks usalduseks“ (Hadiwitanto 2015, 145-160).

Indiviidi käitumine on situatsiooniline – erinevates situatsioonides võib indiviid olla rohkem või vähem usaldusväärne. Usaldatavust mõjustab situatsiooni tähtsus – väiksemate kaotuste puhul on indiviidid eetilisemad, suuremate kaotuste puhul võib isik käituda ebaeetiliselt, näiteks püüdes säilitada vara perekonnale. Artiklis vaatleme religioonist mõjutatud usaldusväärsust kaubandusliku tehingu kontekstis. Kaubanduslikes tehingutes on ahvatlus käituda ebaeetiliselt.

Usaldusväärsuse puhul räägime hindaja subjektiivsetest hoiakutest. Individuaalne subjektiivne hoiak seoses kellegi pidamisel usaldusväärseks põhineb sotsiaalsel õppimisel ‒ kollektiivsetel hoiakutel ehk kultuurilistel stereotüüpidel ning grupi‒ ja indiviidi varasemal kogemusel (Glanville ja Paxton 2007, 230; Uslaner 2002, 26), kusjuures nii kollektiivsed kui individuaalsed hoiakud ajas muutuvad. Indiviidi üldist usaldushoiakut võib nimetada ka „üldiseks ootuseks“ ja „valmisolekuks olla haavatav“.

Usaldusootus partneri suhtes peab olema positiivne ‒ keegi ei sõlmiks lepingut isikuga, kelle juba eeldatav vastuvõtmatu käitumine toob partnerile mitteaktsepteeritud suuruses kaotuse. Positiivne usaldusootus indiviidide lõikes kõigub sõltuvalt sotsiaalse õppimise tulemustest hoiakust „enamikku inimesi saab usaldada“ kuni hoiakuni „teistega toiminguid tehes tuleb olla ettevaatlik“.

Teoloogiliselt on valmidus olla haavatav seotud ootusega, et partneri enesekasul on eetilised piirid – partner on heatahtlik. Erinevast kultuuriruumist pärit isikutel võib olla erinev arusaam, mis on eetiline käitumine või tajutakse subjektiivselt, mõnikord õigustamatult eetilise erinevuse olemasolu. Võiks eeldada religioossete isikute valmidusolekut olla eetilisem, haavatavam, teisi isikuid usaldavam. Seda eetilist, religioossusest tulenevat  heatahtlikkust peavad teised ühiskonna liikmed tajuma.

Artikli probleemi võib sõnastada: kas religioossel isikul on religioonist tulenevalt teise isiku poolt tajutavad enesekasu piirid, mis sunnivad teda rääkima tõtt ja täitma lubadusi, st olema usaldusväärsem. Nimetagem sellist taju „religioosseks reputatsiooniks“, mis põhineb ühelt poolt religioosse grupi (konkreetse usundi) reputatsioonil, teisalt isiku enda reputatsioonil. Usaldusväärsus muutub vastavalt teise poole täpsemale tundmaõppimisele – tihedam suhtlemine kas kinnitab reputatsiooni või rikub selle.

2014. ‒ 2016. aastal läbi viidud uuringuga hõlmati Eestist pärit 468 isikut alates vanusest 18 aastat. Neil paluti anda hinnang vastaspoole usaldusriskidele kujuteldavas võõrandamistehingu situatsioonis. Vastaspoole usaldusväärsust hinnati kahe hoiakudimensiooni järgi:

  1. a) eestimaine versus välismaalt pärit lepingupartner,
  2. b) suhe religiooniga ‒ ateist, ükskõikne, otsija, usklik ilma kogudusse formaalselt kuuluvana, usklik kuuluvana kogudusse.

Eestimaise ja välismaa päritolu järgi liigitamise aluseks oli võimalik kultuuriline lähedus ja erisus.

Oletusteks oli, et:

  1. a) eestimaalased sõltumata tema rahvusest on oma väärtushinnangutes ja käitumises ettearvatavamad ja usaldusväärsemad,
  2. b) seos religiooniga mõjutab grupi reputatsiooni kaudu lepingupartneri usaldusväärsust.

Küsimuste konstrueerimise aluseks on teooria, et indiviidid liigitavad kontaktipartnerid samasse sotsiaalsesse gruppi kuuluvaks ning grupivälisteks indiviidideks. Samasse gruppi kuuluvaid isikuid eeldatavalt usaldatakse rohkem. Kultuuriline ja religioosne lähedus aitab mõista situatsiooni tähendust ja kergendab kommunikatsiooni, seega väheneb konfliktide võimalus. Eestist ja välismaalt pärit olevate, samuti religiooni erinevalt käsitlevate isikute eetiline erisus ei tohiks olla nii suur, et takistaks mõistlike kokkulepete sõlmimist.

Artikli piiratud mahu tõttu ei vaadelda vastajate enda religioosse kuuluvuse mõju ning rahvuslike, sooliste, kooselu vormide, ealiste ja hariduslike näitajate mõju valikutele.

 

Eestist ja välismaalt pärit isikute usaldusriskide võrdlemine 

Vastajate jaoks liigitati potentsiaalsed lepingupartnerid kahte gruppi – Eestimaa kultuuriruumist ja teisest kultuuriruumist pärinevad isikud.

Vastajailt küsiti: „Kuidas Teie hindate Eestimaalt pärit lepingupartneri usaldusriskide määra? Skaala ulatus 0 kuni + 10. 0 tähendab üldse riskide puudumist – eestimaalasi saab absoluutselt usaldada – nad annavad õiget infot ja peavad lubadusi. Vastaja usaldab neid täielikult.  +10 tähendab absoluutset usaldusriski – vastaja ei usalda eestimaalasi kunagi – alati valetavad ja rikuvad lubadusi. Eestimaalasi tuleb absoluutselt umbusaldada.

Skaala väljendab subjektiivset eelarvamust alates pimedast usaldamisest kuni absoluutse umbusalduseni. Vastajaile selgitati otsustuse lähtekohta:

  1. a) Eestimaalt pärit lepingupartner tehingu simulatsioonis teab eeldatavalt Eestis kehtivaid reegleid, tavasid, norme,
  2. b) samas pole vastaja veel partnerit lähemalt tundma õppinud ja ta on alles alustanud suhtlemist.

Varasema suhtluse ja eelneva läbirääkimise puudumise eeldus välistab indiviidide vaheliste isiklike suhete ning läbirääkimiste käigus personaalse tundmaõppimise mõju riskide hindamisele. Vastustest peaksime kätte saama „puhta esialgse hoiaku“.

Järgnevalt küsiti sama teisest kultuurruumist pärit isikute lepinguriskide määra kohta. Selgituseks anti teise kultuuriruumi definitsioon – mistahes sotsiaalne kontekst, kus kehivad eestimaalase jaoks mittetavapärased väärtused, hoiakud, käitumisnormid. Simulatsioonis oli  võõrapärase tähenduseks välismaa ja välismaa käitumisnormid. Eeldus oli, et pooled alles alustasid suhtlemist, vastaja pole partnerit lähemalt tundma õppinud ja ta saab toetuda vaid üldisele usaldusele.  Skaala ulatus jällegi 0 kuni + 10. 0 tähendas, et „vastaja usaldab välismaalasi täielikult, nad annavad õiget infot ja peavad lubadusi – vastajal on nende vastu absoluutne usaldus. + 10 tähendas, et välismaalasi ei saa kunagi usaldada – nende jutt on valelik ja lubadused petlikud.“

Tabel 1: Eestimaa ja välismaa võimalike lepingupartnerite usaldusriskide määra võrdlus.

Skaala
0 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 Kokku
Eestimaa partner № 8 10 37 36 35 211 39 36 37 18 1 468
Eestimaa partner % 1,7 2,1 7,9 7,7 7,5 45,1 8,3 7,7 7,9 3,9 0,2 100
Välismaa partner № 11 15 33 36 38 230 42 26 23 14 0 468
Välismaa partner % 2,3 3,2 7,1 7,7 8,1 49,1 9 5,6 4,9 3 0 100
Erisus № 3 5 -4 0 3 19 3 -10 -14 -4 -1

Nii Eestist kui välismaalt pärit partneri puhul valitakse kõige sagedamini viiendat positsiooni.  Üldine usaldamatus (positsioonid 6 kuni 10)  on tabeli põhjal madal, suhtumine eesti ja välismaa lepingupartnerisse on suundumustelt sarnane. Välismaalasi umbusaldatakse positsioonides 7 kuni 10 isegi vähem – vastajad hilisemates intervjuudes põhjendavad valikute erinevust kogemustega. Eestimaalastega on negatiivseid kontakte olnud rohkem, välismaalaste suhtes ei soovita kogemuse puudumisel seisukohta võtta. Negatiivsete näidete esitajad viitavad kas meediaskandaalidele või siis isikliku kogemusena turismireisi turukaubandusele.

Kinnitust ei leidnud ka absoluutne usaldamine (positsioonid 0 kuni 4). Vastajad on hilisemalt põhjendanud, et usalduse tase sõltub siiski läbirääkimistest ja seda nii Eestist pärit isiku kui ka välismaalase suhtes – vastajad võtsid aluseks neile ülesandes antud eelduse „ suhtlus alles algas ja nad pole partnerit lähemalt tundma õppinud“.

Seega peab keskenduma analüüsil küsimusele, miks valitakse kõige rohkem positsiooni viis. Täiendavates selgitustes põhjendasid vastajad valikut:

  1. a) nad tavaliselt ei lähtu üldisest Eesti või välismaa päritolust, vaid oluline on vastaspoole isikunäitajad,
  2. b) oluline on situatsioon, sealhulgas kontakti loomise emotsioon ja põhjused.

Usaldusväärsuse hinnangut mõjutavad näost-näkku kohtumised. Seega ei leidnud kinnitust oletus, et vastajad kaubanduslikes tehingutes identifitseeriksid end „omade“ ja „võõrastena“ ainult päritolu järgi. Isiku puhul olid olulised:

  1. a) mitteaktsepteeritav käitumine ja konflikt ‒ seejuures võõramaalase teadmatus ja kohalikest käitumisnormidest teadmatus pole kaubanduslikes tehingutes usaldamatuseks piisav ning seda võidakse tajuda ka kui enda suutmatust selgitada,
  2. b) võõramaalase soov või soovimatus kohaneda ja suhtumine kohalikesse väärtustesse ja normidesse,
  3. c) suhtumine kohalikku keelde – suhtluse lähtekeel määrab ära esmakontakti emotsiooni. Suhtlemise lähtekeel on oluline mitte ainult suhtumises välismaalasesse, vaid ka Eestist pärit isikute omavahelise usalduse määra faktorina – vastajad tõlgendavad partneri nõusolekut kasutada eesti keelt heatahtlikkusena ja arusaamisena kohalikust kontekstist. Vigaselt räägitav eesti keel võib suhtluseks olla soodsam kui inglise keele pealesurumine – väheneb kultuuriline (eriti keeleline) distants. Osa vastajaid, eriti vanemaealised, tunnistasid, et nad saavad inglise keelest halvasti aru, vene keel hakkab aga meelest ära minema. Välismaalase poolt kasvõi osaliselt eestikeelsete terminite kasutamine suurendab arusaamist,
  4. d) välismaalase poolt võetav kauplemispositsioon ‒ negatiivselt tajutakse domineerimist ja suhtlusreeglite pealesurumist stiilis „meil Ameerikas, Inglismaal, USA-s“, „teil oli siin nõukogude aeg, mis teie ka ärist teate“.

Vastajad märkisid, et indiviidide usaldusväärsus võib sõltuda päritolumaast või vähemalt regioonist, samuti Eestisse sattumise põhjustest ning viisidest (vaata väiteid „tuli õppima ja vajab üüripinda“ vastandina „otsin paremaid elutingimusi, siin on jõukam elu kui minu kodumaal“, „leidsin Eestist abikaasa“ vastandina „otsin huvitavaid elamusi“), välismaalase sotsiaalsest positsioonist. Eestis kohalik abikaasa või töökoha kutse tõstavad usaldusväärsust. Peamine probleem välismaalastega seondubki murega, et kahjude puhul „välismaalane erinevalt eestimaalasest kaob ära ja kust teda siis üles otsida. Pole raha, et käia kohut kuskil Aasias või Aafrikas“. Seega kaubanduslikes lepingutes on riskiks partneri võimalus lahkuda Eestist. Vastajad peavad oluliseks tehingu eesmärki – kas tehing on isiklike vajaduste rahuldamiseks (ostab toitu, riideid, broneerib hotellitoa jne.) või ärilise eesmärgiga. Ettevaatlikult suhtutakse, kui isik „asub Eestis äritsema, ostma kokku põllumaad ja metsamaad, kortereid, ettevõtteid“, kui „ta ise Eestis ei ela ega kavatsegi siia ümber asuda“.

 

Usaldusriskide kujunemine religioosse tunnuse alusel

Järgnevalt selgitati lepingupartneri religioonihoiaku mõju vastaja valikutele. Ka siin jaotati vastaja jaoks potentsiaalsed lepingupartnerid Eestist ja teisest kultuuriruumist pärinevateks. Küsimused sõnastati: „Keda Teie isiklikult usaldate Eesti kultuuriruumist /teisest kultuuriruumist (välismaalt) pärit lepingupartneritest rohkem –– andke igale allpool antud isikute kategooriale usalduse paremuse järjekord! Kõige parem 1 koht kuni kõige halvem 5 koht“. Anti religiooni suhtumise alusel kategoriseerimise alused:

  1. a) ateist – veendumustega mitteusklik,
  2. b) ükskõikne – ei mõtle usule,
  3. c) otsija – huvitub religioonist, pole veel leidnud oma,
  4. d) usklik väljaspool kogudust – sobiva usundi leidnud,
  5. e) usklik, kes on leidnud sobiva usundi ja on koguduses.

Valiku pidi tegema iga kategooria ning positsiooni kohta. Tabelis 2 näidatakse skaala positsioonide üks kuni viis väärtused nii arvuliselt kui protsendina iga kategooria vastuste summasse.

Tabel 2: Võimalike lepingupartnerite usaldusväärsus religiooni suhtumise alusel.

Eestist pärit lepingupartner Välismaalt pärit lepingupartner
1 2 3 5 5 1 2 3 4 5 Kokku
Ateist 99 78 94 96 101 108 76 99 98 87 936
Ükskõikne 107 98 85 81 97 98 97 91 93 89 936
Otsija 89 86 101 112 80 94 91 97 93 93 936
Usklik väljaspool kirikukogudust 105 109 84 78 92 83 103 94 94 94 936
Usklik koguduse liikmena 68 97 104 101 98 85 101 87 90 105 936
Kokku 468 468 468 468 468 468 468 468 468 468

Tabelis 3 arvutame muudatuse suuruse nii arvuliselt kui protsendina (muudatuse suurus Eestist pärit kategooria valikutesse).

Tabel 3: Välismaa lepingupartneri usaldatavuse erinevus Eesti lepingupartneri usaldatavusest.

  Muudatus numbriliselt Muudatus protsendina
  1 2 3 4 5 1 2 3 4 5
Ateist 9 -2 5 2 -14 8,3 -2,6 5,1 2 -16,1
Ükskõikne -9 -1 6 12 -8 -9,1 -1 6,6 12,9 -9
Otsija 5 5 -4 -19 13 5,3 5,5 -4,1 -20,4 13
Usklik väljaspool kirikukogudust -22 -6 10 16 2 -26,5 -5,8 10,6 17 2,1
Usklik koguduse liikmena 17 4 -17 -11 7 20 4 -19,5 -12,2 6,7

Vastajaile anti võimalus oma valikuid põhjendada, allpool on toodud huvitavamad.

Välismaalt pärit lepingupartneri puhul eeldatakse kuuluvust formaalselt kogudusse, see „näitab kohaliku kogukonna poolt aktsepteerimist“. Eestis mittetraditsiooniliste usundite koguduse liikmete suhtes tuntakse umbusku. Vastajatel on silme ees eeskätt moslemitest põgenikud, kes „nõuavad oma elukorra sisseseadmist Läänes, ei arvesta sihtriigi seadusi ja kombeid“ ja „kuuldavasti ei lähtu mitte riigi seadustest, vaid šariaadist“. Islami õigust käsitletakse elukorraldust ja äri ähvardava ohuna, kuigi ohu üksikasju kirjeldada ei osata. Ollakse umbusklikud ka Aafrika ning Lõuna-Euroopa kristlaste suhtes, kes „pole piisavalt töökad, on pirtsakad ja elavad  põhjapoolsete töökate inimeste arvel“. Negatiivselt suhtutakse üheaegselt oma religioosse eripära nõudmisesse ja vaesuse rõhutamisse – „sellepärast nad nii vaesed ja sõjas ongi, et neil on selline usk. Kas nad tahavad sama jama siia ka üle kanda?“.

Vastustest näeme kahte hoiakut:

  1. a) religioossus ei tohiks kõigutada vastajatele harjumuspärast elukorraldust, umbusk üldiste sotsiaalsete muudatuste suhtes mõjutab ka usaldust poolte vahelistes tehingutes,
  2. b) eesti vastajale on oluline igapäevane töökus, mis teeb võõrapärase religioossuse vastuvõetavaks.

Välismaalt Eestisse tulijatel on vajalik näidata majanduslikku initsiatiivi ja saavutusi, oma religioosse eripära rõhutamine võiks järgneda alles majanduspositsiooni saavutamisel. Kui religioon soodustab majanduslikku heaolu, siis tajuvad vastajad välismaist religioossust positiivsemana – välismaised religioossed isikud on teinud õigeid otsustusi.

Usaldusväärsuse tekkimiseks on oluline end esitleda majanduslikult võrdsena kas siis ühisesse eesmärki panustamisel või tegevuse tulemusena. Panuseks ei pea alati olema vara, selleks võib olla ka asjatundlikkus.

Probleemiks on religioonist tulenevad käitumis‒ ja tarbimispiirangud, sest indiviid peaks neid lepingupartnerile avaldama oma identiteedi („religioosse näo“) säilitamiseks, samal ajal tema majandustegevusel pole veel tulemusi – „kogu aeg nõuab midagi, samal ajal ise ei oska ja ei taha midagi asjalikku teha“. Identiteedi säilitamine ei pruugi aidata kaasa usaldusväärsusele, Eestisse tulnutelt eeldatakse kohandumist.

Oluline on  suhtumine vastava usundi Eesti ja lähteriigi kogudusse – kui kogudus on suletud ja konfliktne, siis mõjutab see koguduse liikme usuelu välist usaldusväärsust. Suletuse taunimine ei tähenda koguduselt usupropaganda soovimist. Vastajad ei oskagi selgitada, kuidas kogudused peaks end avama, olemata pealetükkivad.

„Eestimaise koguduse liikme“ puhul tuleb eristada kogudusse kuulumise religioonist tulenevaid ja religioonist mittetulenevaid põhjusi. Religioonist tulenevaiks liigitasid vastajad isiku huvi vastava usundi väärtuste ja rituaalide vastu. Sellist huvi hindasid vastajad positiivselt ja see tõstab vastaja jaoks tuttava religiooni puhul partneri usaldusväärsust. Tundmatute religioonide puhul (islam, mormoonid) tekitab umbusku eestimaalase eneseleidmine sellises religioonis. Religioonist mittetulenevate põhjustena tõid vastajad välja:

  1. a) sotsiaalse sidususe,
  2. b) kasuahnuse.

Sotsiaalse sidususe alla kuulusid:

  1. a) perekondlike traditsioonide järgimise,
  2. b) isiklike murede jagamise ja lohutuse saamise võimalus,
  3. c) suhtlemisvajaduse (üksindus, „teised meie koolist läksid samuti leeri“).

Sotsiaalse sidususe faktorid tõstavad koguduse liikme usaldusväärsust või siis mõjuvad neutraalselt (on inimlikult mõistetavad).

Kasuahnuse alla liigitatakse kogudusega liitumine:

  1. a) reputatsiooni pärast – vastustes on toodud näiteid ärimeestest ja poliitikutest. Vastajad arvavad, et isik on oma kutsealases tegevuses ebaeetiline ja koguduses palvetamine on ebasiiras – „muidu nöörib inimesi ja siis teeb lunastuseks kirikule kingituse“, „istub jõulu ajal presidendi selja taga, et pääseda kaamerasse“,
  2. b) materiaalse abi saamiseks – isik ei liitu kogudusega mitte eetiliste väärtuste pärast, vaid „et saada koguduselt riideid ja toidupakke“.

Vastajad küsisid korduvalt, kas küsitlemisel koguduse liikmena või usklikuna peetakse silmas ka patustajaid (kurjategijad, narkomaanid, prostituudid, hasartmängurid, petturid) ja rahaasjades oma lubadusi mittetäitvaid isikuid. Kirik oma missioonilt peaks selliste isikutega tegelema, religioosselt andestama ja nad koguduse liikmeks võtma, samal ajal selliste isikute lepinguline usaldusväärsus jääb madalaks.

„Otsijate“ puhul tajutakse isiku huvi religiooni vastu, mida tõlgendatakse huvina üldiselt kultuuri vastu. Samas otsijaid hinnatakse kas „hulludeks“, kes ka ise ei tea, mida nad tahavad või protestijatena religioosse status quo vastu. Vastustes viidatakse seejuures indiviididele, kes võtavad maailmausundilt üle teatud rituaale, kombineerivad ja tõlgendavad neid suvaliselt. Märgiti, et pole võimalik kaubanduslikes lepingutes suhtuda tõsiselt partnerisse, kes „jookseb alasti ringi, taotleb läbi seksi lunastust, suhtleb vaimolenditega jne.“. Kui „partneril pole peas kõik korras, siis lööb see välja ka tehingutes“. Tähtsaks peetakse, „mida vastaspool räägib ja kuidas ta oma vaateid propageerib. Ma tahaks rahulikult kaubelda, kuid ei viitsi vaielda hulluga“. Seega otsijad peaksid:

  1. a) põhjendama, miks nad pole seni suutnud valikut teha,
  2. b) mõtlema, kuidas süstematiseerimata religioossete seisukohtade esitamine lepingu kommunikatsioonis mõjutab partnerit – ei saa ju tugineda koguduse ja teoloogide autoriteedile.

„Eestimaalasest väljaspool kogudust uskliku“ usaldusväärsust hinnatakse kõrgelt:

  1. a) suur osa vastajaid samastub selle kategooriaga ning vastavalt grupiteooriale enda grupi liikmeid usaldatakse rohkem,
  2. b) eeldatakse sisemist religioossust ilma koguduse välise surveta – isik on teinud oma valiku, ta ei peaks oma valikut avaldama, sest see ei anna talle sotsiaalselt midagi.

„Välismaalasest väljaspool kogudust uskliku“ puhul kerkib küsimus, miks ta ei kuulu kogudusse. Vastajad eristavad seejuures religioosseid ja mittereligioosseid ühiskondi. Mittereligioossete ühiskondadest pärit välismaalasi tunnetatakse sarnastena eestimaalastele. Religioossetest ühiskondadest pärit välismaalaste puhul küsitakse:

  1. a) kas isik varjab oma vaateid ja sotsiaalseid seoseid,
  2. b) kas ta on religioosne dissident, mis ei luba tal liituda vastava eestimaise kogudusega,
  3. c) kas ta on nõus religioonist sõltuvate perekondlike ja sõprussidemete katkestamisega, miks ta seda teeb ning kas isik pole silmakirjalik.

 

Kokkuvõte

Uurimuses ei leidnud kinnitust, et vastajad oleksid välismaalaste suhtes eriliselt umbusklikud. Äraootav seisukoht on nii kodumaise kui välismaise lepingupartneri suhtes. Välismaa mõiste ise nõuab täpsustamist, sest eri regioonidesse ja riikidesse suhtutakse erinevalt. Probleemiks on, et täiesti võõra kultuuriga isikut ei osata võrrelda Eestist tuntud sama kategooriaga isikuga – kas religioosne või mittereligioosne isik välismaalt on identne samalaadse isikuga Eestis.

Otsus partneri usaldusväärsuse kohta tehakse läbirääkimiste käigus ja sõltub vastaspoole positsioonist ning kommunikatsioonist. Sellist suhtumist võib tõlgendada kaheti – kas üldise usaldusena või mitteusaldamisena. Otsustusi mõjutab emotsionaalselt meedia – seda eriti põgenikega seonduvalt. Välismaiste isikute usaldusväärsus varieerub sõltuvalt meediakajastusest.

Suhtumine religioossusse sõltub:

  1. a) millise kategooriaga seostab end vastaja – sama kategooriat peetakse usaldusväärsemaks,
  2. b) kas vastaspoole religioossed argumendid on tuttavad või mitte – võõrapärased väärtused ja normid tekitavad umbusku,
  3. c) milline on religioosse isiku motiiv huvituda religioonist,
  4. d) kuidas partner avaldab oma suhtumist religiooni – äärmuslikku religioossete vaadete pealesurumist pannakse pahaks ja tekitab umbusku ka õiguslike ning majanduslike argumentide suhtes,
  5. e) mis on religioonist huvitumise tegelikud motiivid.

Usklike üldise usaldusväärsuse tõstmiseks on vajalik koguduste aktiivne tegevus väljaspool usuelu. Tuleb tutvustada usundi eetilist doktriini – kuidas suhtutakse teistesse sotsiaalsetesse gruppidesse ja kas tekivad naabersuhted, kuidas kirikuvälised kontaktid mõjutavad usuelu, kuidas religioosne eetika mõjutab omakorda kirikuvälist majandust, mis seoses on religioosne andestamine ning isiku usaldusväärsus.

Eestis toimuvat on seni vaadeldud rahvuskultuuri säilitamise seisukohalt. Rahvuskultuuri osaks on erinevate koguduste senine tasakaal. Islami levikuga tuleks võtta seisukoht, mida tähendaks islami normide ja –eetika sisestamine kristlikus populatsioonis sõlmitavatesse lepingutesse, kuidas see muudab majanduskorda ning üldist usaldust ja milline on võõraste indiviidide vahelise usalduse kujunemisel kristluse roll.

 

Kasutatud kirjandus

Katie E. Corcoran (2013) „Divine exchanges: Applying social exchange theory to religious behavior“ – Rationality and Society, Vol. 25, Issue 3, 335‒369.

Diego Gambetta (1988) „Can We Trust Trust?“ – In D. Gambetta (ed.) Trust: Making and Breaking Cooperative Relations. Oxford: Basil Blackwell, 213‒237.

Anna Gunnthorsdottir, Kevin McCabe, & Vernon Smith (2002) „Using the Machiavellianism instrument to predict trustworthiness in a bargaining game“ – Journal of Economic Psychology, Vol. 23, Issue 1, 49‒66.

Handi Hadiwitanto (2015) „Religiously-Inspired Generalized Trust in Indonesia“– In H. Hadiwitanto. Religion and Generalized Trust: An Empirical‒theological study among university students in Indonesia. Interreligious Studies, Vol. 9, Wien: LIT Verlag, 145‒159.

Jennifer L.Glanville & Pamela Paxton (2007) „How do We Learn to Trust? A Confirmatory Tetrad Analysis of the Sources of Generalized Trust“ – Social Psychology Quarterly, Vol. 70, Issue 3, 230‒242.

Eric M. Uslaner (2002). The Moral Foundations of Trust. Cambridge: Cambridge University Press.

 

Alver Aria (1950) on Tartu Ülikooli majandusteaduskonna kaubandusõiguse lektor.

Print Friendly, PDF & Email
English