Esiletõstetud lood

Otsustamise vabadus. Palume kutsele vastust (Lk 9:57–62)

„Ja kui nad olid teel minemas, ütles keegi Jeesusele: „Ma tahan sulle järgneda, kuhu sa iganes läheksid.“ Ja Jeesus ütles talle: „Rebastel on urud ja taeva lindudel pesad, aga Inimese Pojal ei ole, kuhu ta oma pea võiks panna.“ Teisele ütles ta: „Järgne mulle!“ Aga see ütles: „Luba mul enne minna matma oma isa!“ Ent tema ütles talle: „Lase surnuil matta oma surnuid, aga sina mine ja kuuluta Jumala riiki!“ Aga ka üks teine ütles: „Issand, ma tahan sulle järgneda, kuid luba mul enne jätta hüvasti nendega, kes mul kodus on!“ Aga Jeesus ütles: „Ükski, kes on pannud käe adra külge ja siis vaatab tagasi, ei kõlba Jumala riigile!““ (Lk 9:57–62).

Küllap on igaüks meist elu jooksul saanud mõne kutse. Olgu selleks siis kutse mõnele peole või tähtsündmusele, kutse tööle või õppima. Tänases reklaamiga üleküllastunud maailmas võime ikka ja jälle leida oma postkastist kutseid, mis võib olla ei olegi konkreetselt meile adresseeritud, ent mis on mõeldud just selleks, et sellisel ebakonkreetsel moel innustada võimalikult paljusid kuhugi minema, midagi ostma, teisisõnu ‒ end millegagi siduma.

Kõigisse neisse kutsetesse suhtume erinevalt, mõnikord on need tähendusrikkad ja otsustame neile järgned, mõnikord mitte. Kõik oleneb olukorrast, kutsujast ja meie enda valmisolekust ja võimalusest kutsele vastata. Tänase pühapäeva teema on kutse Jumalariiki. Räägime Jumala kutsest. Ta kutsub meid järgima Kristust ja osalema taevariigi suurel rõõmupeol. Me kõik oleme saanud sinna kutse. Kristlikus kontekstis on kutseks kogu evangeelium, rõõmusõnum Jumala armastusest inimese vastu.

Kutsumine algab enamasti innustamise ja üleskutsega. Kui meid kutsutakse mõnele peole või sündmusele, siis esmalt meid teavitatakse toimuvast ja innustatakse sellel osalema. Ka evangeelium on innustus. Jumal ärgitab meid Tema Sõna kuulda võtma ja sellele lootma.

Kutsele vastatakse alati tegudega, ka siis, kui otsustatakse kutset mitte vastu võtta. See ei tähenda küll kuidagi seda, et usk Jumalasse võiks tekkida inimese tegude või püüdluste tagajärjel, seda kindlasti mitte. Usk põhineb Jumala kutsel, sellel, et Tema on loonud meid oma näo järgi ja kutsunud meid osaliseks oma riigi tegemistesse. Me ei usu omast jõust, vaid see on Jumala and, Tema kingitus meile.

Kutsumisega kaasneb alati liikumine ühest paigast või olukorrast teise. Nõnda kutsus Jumal Aabrahami: „Ja Issand ütles Aabramile: „Mine omalt maalt, omast sugukonnast ja isakojast maale, mille ma sulle näitan! Ma teen sind suureks rahvaks ja õnnistan sind, ma teen su nime suureks, et sa oleksid õnnistuseks!““ (1Ms 12:1‒2). Ja Aabraham läks. Usaldus Jumala vastu kandis teda tema teekonnal, mis ei pruukinud alati sugugi kergete killast olla.

Samuti kutsus Jeesus oma jüngreid: „Tule ja järgi mind!“ Temaga kaasaminek nõudis samuti usaldust. See nõudis ka senise elu muutmist, oma mugavustsoonist välja tulemist. See ei ole lihtne kellelegi, mõnikord on see inimlike mõõdupuude alusel suisa võimatu. Ikka tuleb meie teele üks või teine takistus, mis taas inimlike mõõdupuude järgi on otsekui kaalukas vabandus või õigustus minemata jätmiseks.

Niisugustest juhtumitest kõneleb meile tänane evangeelium. Kohtume Jeesusega kolme erineva inimese kaudu. Esimene neist oli väga innukas, kes arvas, et on jalamaid valmis ja võimeline järgima Jeesust, kuhu iganes Ta ka ei läheks. Ent ta ei mõistnud, et inimlike otsuste ja jõuvarude abil ei ole võimalik tulla Jeesuse juurde ja teda järgida. Selleks on tarvis Jumala kutset, Jumala tegusid meie heaks, Jumala armu. Teine kohtumine lõppes sellega, et inimene, keda Jeesus kutsus, seadis kutsele vastamiseks omad tingimused: „Luba mul enne minna matma oma isa!“ Kolmaski kutsututest oli kahevahel, ta küll soovis Jeesust järgida, ent temagi seadis selleks omi tingimusi: „Luba mul enne jätta hüvasti nendega, kes mul kodus on.“

Kutse ja kutsumine on alati ka lugupidamise, hoolimise ja heatahtlikkuse avaldus, kutsuja näitab sellega, et kutsutu on talle oluline ja väärtuslik. Iga kutse on märk sellest, et kutsuja soovib kohtuda kutsutavaga. Jumal kutsub meid oma riiki, see näitab Tema armastust ja hoolivust meie vastu. Ta on meid kutsunud ja ristimise kaudu oma riiki vastu võtnud. Igal armulaual kohtub ta meiega ja on meiega sama laua ääres nagu kord patuste ja tölneritega.

Igaüks on kutsutud sellest osa saama, olgu ta enese või teiste meelest nii patune kui tahes. Algava nädala juhtsalm ütleb: „Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise!“ (Mt 11:28).

Kutsumise ja kutse juurde kuulub alati ka vabadus. Kui meid kuhugi kutsutakse, siis see on alati selge märk, et oleme oodatud, ent meid ei saa sundida kutset vastu võtma. Ka Jeesus ei sunni meid millekski, ta vaid kutsub ja annab võimaluse. Ta on alati kohal kui otsustame kutse vastu võtta. Meenutagem siinkohal kadunud poja lugu, kelle isa ei püüdnud poega väevõimuga tagasi hoida ega sundinud teda enese juurde jääma. Ta ootas kuni poeg ise tagasi tuleb ja rõõmustas selle üle väga. Kui isa oleks poega vägisi kodus hoidnud, poleks too mõistnud, mis oli isakodus head, ta poleks kunagi kogenud kui suur võib olla armastus, mis laseb lahti, aga ei hülga.

Kutse saamisega kaasneb alati vajadus otsustada. Kui meid on kuhugi kutsutud, peame otsustama, kas võtame kutse vastu või ei. Ka vastamata jätmine on vastus. Oleme täna kogunenud siia jumalateenistusele, sest Jumal on meid kutsunud ja meie oleme vastanud Tema kutsele. Ta on kutsunud meid, et kinkida meile usku, lootust ja armastust, olla meiega, et võiksime kogeda tema armu ja kasvada osaduses Tema ja üksteisega.

 

Kerstin Kask (1973) on EELK Kose koguduse õpetaja, EELK Usuteaduse Instituudi täiendusõppe osakonna juhataja ja usuteaduskonna dekanaadi juhataja ning Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.

Print Friendly, PDF & Email

Viimati lisatud

c s-v põder
Karl Barthi kiriklik dogmaatika
Christine Svinth-Værge Põder
Foto: Tanel Valdna, ERR
Luterlik ristiteoloogia ja kiriku kuulutusülesanne tänapäeva Eestis
Meelis Süld
Allan Kährik
Ootamisest ja pilve sees tulijale silma vaatamisest (Lk 21:25–36)
Allan Kährik
Jõulupöördumine
Euroopa kirikute rändekomisjon, Euroopa Kirikute Konverents
English