Arvamused

Lunastuse kõrge hind

Foto: Tanel Valdna, ERR

Kuigi me teame, et lunastus pole müügiks ja õndsaks saab üksnes armust usu kaudu, siis ometi näib päästele seatud hind olevat tihtipeale nõnda kõrge, et paljud seda nõutud panust välja käia ei jaksa. Algul kõikidele lahkelt lubatud armule tulevad kiiresti juurde täpsed tingimused, kõrged standardid ja ettekirjutatud pingutusmäär, mille täitmata jätmisel ähvardab avalik hukkamõist. Nii ongi vahel lihtsam lunastusest loobuda, et rahus elada.

Õigupoolest pole Martin Lutheri küsimus, kuidas leida armulist Jumalat, kadunud kuhugi ka kolmanda aastatuhande algul. Kui keskaja teoloogias nõustuti veendumusega, et lunastus on Jumala armuand, siis lisati sellele ometigi tingimus, et Jumal ootab meilt vähemalt esimest sammu – seda vähest, milleks me ometi suutelised oleme. Augsburgi ülikooli süstemaatilise teoloogia professor Bernd Oberdorfer viitab siinkohal reformaatoritele, kes tõdesid, et nii hakkame ikkagi endasse vaatama ja oma võimeid vaagima – kas ma olen ikka omalt poolt teinud selle vähese, mida Jumal minult ootab? Ja teisalt võib meie pingutustega elada usuliselt ja kõlbeliselt õigesti kaasneda hoopis uhkus, sest oleme igavese elu ära teeninud. See võib omakorda hetkega muutuda meeleheiteks, kui tekib kahtlus, kas oleme tõesti lunastuse ära teeninud. „Kui inimesed vaatavad üksnes endasse, ongi tulemuseks selline kõikumine uhkuse ja meeleheite vahel.” (Oberdorfer, Bernd (2016) „Kuidas leida armulist Jumalat?“ – Jumala armu poolt vabastatud. Toim. Anne Burghardt. EELK Usuteaduse Instituudi õppekirjandus, 14. Tallinn: EELK Usuteaduse Instituut, 102–108, 104)

Ehkki reformatsioonist on 500 aastat möödunud ja teoreetiliselt oleme sellest inimesepoolse pingutuse nõudest lunastuse saavutamiseks ammu lahti öelnud, elab sarnane arusaam siiski edasi. Kogu meie kaasaja ühiskond nõuab inimeselt järjepidevat pingutamist eesmärgi saavutamise nimel ja küllap see tuleb kaasa ka usuellu – tasuta lõunaid ei ole. Kui lisame siia juurde veel Dietrich Bonhoefferi hoiatuse odava armu eest, mis kuulutab pattude andeksandmist käibetõena, siis hakkabki lunastuse hind tõusma.

Hinnasildil võib olla kirjas „õige õpetuse järgimine”, „süsteemile kuuletumine”, „traditsioonide austamine”, „tsölibaadis elamine”, „naise allumine mehele”, „kahetsuse demonstreerimine”, „igal pühapäeval kirikus käimine”, „osavõtt piiblitunnist või laulukoorist”, „kannatuste talumine”, „keeltes palvetamine”, „kümnise maksmine” ja nii edasi ja nii edasi. Kuigi teoloogilises mõttes ei ole säärased tingimused kuidagi seotud lunastusega ja sellega ei nõustuks ka nende hinnasiltide kleepijad, võib ometi selgelt tajuda, kuidas n-ö päris muidu ja ilma pingutuseta ei pääse. Müügitöö käib põhimõttel, et esimene partii on tasuta, kuid järgmise eest tuleb juba maksta – kõik on teretulnud, aga tule tagasi siis, kui oled valmis panustama.

Kuigi religioonis ei saa alahinnata traditsiooni, moraali ja pühendumuse osatähtsust, siis kõrgete standardite seadmisega tasub olla ettevaatlik, sest neist võib kujuneda uus käsuseadus, mis varjutab evangeeliumi. Bernd Oberdorfer meenutab, et Jumal ei seo meie lunastust tingimusega, et me peame kõigepealt selle saavutamiseks midagi tegema. „„Ainult usu läbi õigeksmõistmine” tähendab, et me ei usalda iseenda võimeid, vaid üksnes Jumalat. Usk tähendab usaldust, et Jumal on juba teinud kõik meie lunastuseks vajaliku siis, kui Kristus võttis enda peale kõik selle, mille eest meie peaksime vastutust andma.” (Samas)

Kuidas sellises olukorras mõtestada neid reegleid, mida ka Pühakiri uskliku inimese eeskujuks seab, ning teadmist, et meie pingutustel pole mingit väärtust lunastuse hinnana? Mille nimel siis üldse pingutada, kui mitte lunastuse nimel, sest kas pole just põrguhirm see kõige tugevam motivaator? Kui heita pilk interneti foorumitesse, kus arutletakse erisugustel moraaliga seotud teemadel, siis väga sageli jõuab jutt ikka tegude ja hukatuse vahelistele seostele. Kõige ilmekamalt väljendas seda Tartu Pauluse koguduse õpetaja Kristjan Luhamets ERR-i portaalile antud intervjuus: „Kui kirik ei kutsu inimesi meeleparandusele, siis ta jätab inimese ilma Jumala armust ja selline hetkeline nauding igavese hukatuse kõrval, ei kaalu seda üles.” (Luhamets, Kristjan (06.10.2017) ETV saate „Suud puhtaks“ laiendatud intervjuu. Saatejuht Urmas Vaino. Eesti Rahvusringhäälingu portaal https://www.err.ee/634698/suud-puhtaks-jatk-vaimulike-sonul-tuleb-neil-jagada-vaid-piibli-opetust 10:50–11:03. Vaadatud 19.03.2018) Kui jätta kõrvale kiire järeldus, et lunastuse hinnaks on naudingutest loobumine, kerkib ikkagi küsimus, kuidas on seotud arm ja meeleparandus?

Meeleparanduse taandamine moraalikäsuks on selle olulise mõiste kitsendamine. Meeleparandus, kreeka keeles metanoia, on meelemuutus (meta ‘muutus’ + nous ‘meel’), mis ei piirdu mingi konkreetse teo või harjumuse kõrvaldamisega, vaid tähendab kogu südame hoiaku ja meelsuse teisenemist. Kui me milleski vajame meeleparandust, siis on see ennekõike meelemuutus suhtumises kaasinimesse, tema hindamises Jumala armastatud lapsena, ning samuti iseenda ja kaasinimese usaldamises Jumala hoolde.

Lunastusele hinnasiltide kleepimisega teeme Jumala väikseks, surume Ta oma raamidesse ja muudame oma tahtmiste orjaks. Kui meenutada tähendamissõna töötegijatest viinamäel (Mt 20:1–16), siis tuleb selgelt esile inimeste soov võrrelda end teistega ja eeldada, et Isand tasub ka vastavalt meie mõõdupuule. Tema aga võib teha viimased esimesteks ja esimesed viimasteks. Ta kutsub enda juurde kõik, olgu esimesel või üheteistkümnendal tunnil, kusjuures küsimata, kui tublisti ja pühendunult keegi neist jõude seisnutest tööd teha suudab, andes ühetaolise palga.

Kirik kui kristlaste osadus võib panna fookuse õigele õpetusele, kombetalitustele, traditsioonile, moraalinormidele, aga võib toetuda ka risti löödud, surnud ja üles tõusnud Jumala Pojale, kes on andnud oma elu lunahinnaks kõikide inimeste eest. Selle teadmise taustal on meil lausa kohatu kaubelda lunastusega: kes, kuidas, mis tingimustel ja kui palju armu saab. Lunastusteo taustal näivad tühised kristlaste lõputud vaidlused ja erimeelsused laste ristimise, transsubstantsiatsiooni õpetuse, naiste ordinatsiooni, liturgiauuenduste või mistahes muu teema ümber, rääkimata moraalikoodeksi tähttähelise järgimise nõudest. Samas tasub meenutada, et kristlaste Jumal on elav Jumal, kes juhatab meid Püha Vaimu kaudu kogu tõesse (Jh 16:13). Kui Ta meid pole sellesse kogu tõesse veel juhatanud, siis võib-olla kannab kõik nimetatu ka oma tähendust.

Aastasadade jooksul on kujunenud välja väga mitmepalgelised vagaduslaadid, mida kirikus juurutatakse või halvemal juhul lausa peale sunnitakse. Üheks ilmekaks näiteks on eduteoloogia, mis seob inimese maise heaolu ja usulise pühendumise. Lunastuse väljalunastamine on juba siin ilmas mõõdetav palganumbri, kauni kodu, kalli auto, hea tervise, õnnetunde, edukate laste või armastava abikaasa abil. Kui alati nii hästi ei lähe, siis tuleb põhjust otsida iseendast, oma pattudest ja eeskätt puudulikust vaimsest pühendumisest ning nõrgast usust.

Strasbourg’i Oikumeenia Instituudi teadusuuringute abiprofessor dr Sarah Hinlicky Wilson nimetab jõukuseõpetuse kõige kahjulikumaks mõjuks inimeste veenmist, et kui nad soovitud tervenemist või jõukust ei saavuta, on see nende endi süü. „Kristlik sõnum ei kõrvalda inimelu agooniat, pettumusi ja vastamata küsimusi. See ei tõota kohest võitu või edu. /…/ Väga sageli on kannatuste põhjuseks õigeolemine, mitte patt.” (Hinlicky Wilson, Sarah (2016) „Jumala tõotused ja inimese jõukus ning edu“ – Jumala armu poolt vabastatud. Toim. Anne Burghardt. EELK Usuteaduse Instituudi õppekirjandus, 14. Tallinn: EELK Usuteaduse Instituut, 115–120, 119)

Kui midagi eduteoloogia kaitseks öelda, siis sellel võib olla inimest innustav, tagant sundiv jõud, mis aitab eesmärgi poole püüelda, kui need sihid on realistlikult sõnastatud. Samas ei ole niisugusel enesepiitsutamisel midagi ühist evangeeliumiga, mis „ei sõltu sellest, kas me teeme midagi õigesti, olgu selleks Jumala seaduse järgimine või oletatavate vaimsete seaduste järgi elamine. Evangeelium pole midagi muud kui Jumala eneseandmine meie eest ja meie lunastuseks, ning seda ainult armust, üksnes seetõttu, kes Jumal on – patuse sõber ja vaenlase armastaja”. (Samas, 120)

Jõukuseõpetuse vastandina on teiseks äärmuseks võltsvagadus, eneseohverdus, kannatuste ülistamine ja järjepidev iseenda süü rõhutamine, kusjuures süütunne on ka neid kaht lunastuse väljateenimise vormi ühendavaks märksõnaks. Mitmetes vabakiriklikes usuringkondades on kombeks jutustada dramaatilisi pöördumislugusid, tunnistused iseenda süüst, patust ja kahetsusest kuuluvad igapühapäevaste koosolekute kavva. Ka traditsiooniliste kirikute jumalateenistustel ei saa mööda patuse noomimisest ja üldpihist. Mis siis saab, kui lõppenud nädal oli igati helge, täis rõõmu ja armastust ning halvad mõtted ei teinudki peas pesa? Kuidas me mõtestame iseenda patususe tajumist: kas läbi konkreetsete väärtegude, halbade mõtete või märksa laiemalt teadmisena, et inimvõimetel on piirid ja kõrgeid standardeid aitab täita vaid Jumal ise? Nõue tunda enda halva ja patusena võib olla järjekordne lunastuse hinnasilt – kas me tõesti arvame, et Jumal ise ei suuda ilmutada inimesele seda, mida ta oma elus muutma peab, et meil tuleb alatasa näpuga näidata?

Mulle meeldib Metropolitan Community Churchi arusaam koguduseks olemisest kui vaimsest rännakust. Selles kiriklikus ühenduses on koos nii liturgilised kui ka lihtsa koosoleku vormis koos käivad kogudused. Sellesse kirikusse kuuludes ei küsi keegi, kas sa oled lapsena või täiskasvanuna ristitud, pühale õhtusöömaajale on oodatud nii kiriku liikmed kui ka külalised, ning armulauda võib seada iga koguduse liige. Kas see on siis enam kirik, kui reegleid pole? On küll reeglid. Iga inimene on oodatud. Kõik koguduse liikmed on ühisel vaimulikul rännakul ja soovivad järgida Kristust. Kes kui kaugel parasjagu oma teekonnal sammub, ei olegi nii tähtis, sest liigutakse ühiselt sihi suunas ja viimaks ei sõltu pärale jõudmine meist, vaid ikka Jumala tahtest.

Anname Jumalale tagasi väe. Lubame Tal tegutseda, end ilmutada ja inimest juhatada. Las Ta toetab meie individuaalset arengut meie teekonnal, kes me oleme kallihinnaliselt lunastatud.

 

Meelis Süld (1979) on Eesti Rahvusringhäälingu raadioprogrammi Vikerraadio vastutav toimetaja, EELK avalike suhete komisjoni liige ning usuteaduse magister.

Print Friendly, PDF & Email
English