Arvamused

Kirega õppima

Ja taas ongi käes september, mis on, olen kindel, meist igaühe jaoks ühe erilise kuuna meeles. Kellele meeldiva ja oodatava ajana, mil jälle oma kirega tegelema saab hakata, kellele tüütu kohustuste perioodina, mis lihtsalt ära tuleb kannatada. Nii on see ilmselt alati olnud ja pole minagi mingi erand: mõlemad staadiumid on kogetud. Kuid võin tõdeda rõõmuga, et tänaseks olen jõudnud kire perioodi. 

Tõsi, selline positiivne areng on toimunud alles ülikoolis ning on olnud protsess, milles olulist rolli on mänginud Tartu Ülikooli usuteaduskond. Just siin olen leidnud oma koha, uurimissuuna ja selle müstilise, sõnajalaõiega võrreldava, tihti leidmatu kire, mis mõjub oma vastupandamatusse embusse haarates ühtviisi nii pelutava kui ka rahuldust pakkuvana. See näikse olevat justkui pakkumine, millest pole võimalik keelduda – hirmus ja ihaldusväärne korraga. Õndsad on need, kes leiavad midagi sellist juba gümnaasiumis. 

Kuid ehk on täiskasvanuna, mitte otse koolipingist tulnuna, ülikooliteed alustades ka eeliseid: parem võime tajuda kontraste, laiem võrdlusmoment, suurem kogemustepagas. Tuleb tunnistada, et alles ülikoolis hakkas tasahilju terendama mõistmine, et õppimine pole kaugeltki vaid akadeemiliste teadmiste omandamine, vaid midagi mõõtmatult enamat – maailma tundma õppimine, suhtlemine, teistega arvestamine, arenemine inimesena laiemalt, kuulamisoskus ja niipalju muud. Kui bakalaureuseastmes oli tegemist veel millegi väreleva ja hahetavaga, siis viimasel kahel magistrantuuriaastal usuteaduskonnas on see arusaam akadeemilisel horisondil tõusnud päikeselise selgusega, valgustades edasist teekonda, milleks on religiooniuuringute ja teoloogia doktorantuur ikka siinsamas, juba koduseks saanud usuteaduskonnas. 

Kuid on selge, et siinkohal ei kirjelda ma pelgalt isiklikku arusaama, kuna pilk tänavusele sisseastumisstatistikale räägib iseenese eest – meie teaduskonna doktorantuur platseerus populaarsuse poolest 6,5 soovijaga õppekohale auväärsele kolmandale kohale. Populaarsed olid ka bakalaureuse- ja magistriõpe vastavalt 14 ja 22 alustajaga. 

See teeb rõõmu, kuna kõneleb teadlikkusest. On ju religioonilugu ja teoloogia tihedalt seotud kõikvõimalike teiste distsipliinidega – pole võimalik uurida ega täielikult mõista ajalugu või poliitikat lahus religioonist, filosoofiast, semiootikast ja kultuuriuuringuteski ei pääse see mööda; nimekirja võiks jätkata. Seega on religiooni enda uurimine eluliselt tähtis, kuna sageli lisab just see uurimisprobleemile konteksti ja lahenduse, tõendades seeläbi enda tõsiseltvõetavust teadusmaailmas. Tegemist on päris teadusega. Seetõttu tunnen suurt rõõmu eesõiguse eest osaleda teadusesse panustamisel.  

Arengud ja muutused on elu osa, nii ka ülikoolis ja usuteaduskonnas kitsamalt. Vahel on need ootamatud ja traagilised, vahel ette planeeritud, tegemaks asju paremaks. Esimesel juhul saime eelmise aasta kurva sündmuse tulemusel tänavu endale uue rektori, teisel juhul viisime läbi õppekavade reformid teaduskonnas. Üks lugu kurb ja planeerimata, teine vastupidi. Ent selline on elu ja kõigest hoolimata loodame, et mõlemast sünnib head.  

Peamised uuendused usuteaduskonna bakalaureuseõppes seisnevad võrdses võimaluses nii teoloogidele kui ka religiooniuurijatele kas läbida täismahus õpe ainult usuteaduskonnas või võtta kõrvaleriala mujalt. Kui varasemal ajal ei soovinud religiooniuurijad võtta kõiki teoloogia aineid, siis pidid nad otsima lisa mujalt; nüüd saavad nad sarnaselt teoloogidele valida religiooniuuringute täisprogrammi usuteaduskonna sees ilma tingimata kõrvaleriala valimata. Teoloogidele on avardunud jällegi võimalused kõrvalerialade valikul. 

Magistrantuuri uuendusena on esmakordselt sisse viidud üks, aga samas piisavalt paindlik magistriõppekava nii teoloogidele, religiooniuurijatele kui religioonipedagoogidele nimetuse „religiooniuuringud ja teoloogia“ all. 

Doktoriõppes aset leidnud uuendused on aga laiemad ning puudutavad tervet ülikooli. Tegemist on kaua oodatud stipendiumi tõusuga, et suurendada doktorantide võimekust õpingutele keskenduda ning need nominaalajaga lõpetada. Seni on see olnud raskendatud, kuna suurem osa inimesi peab äraelamiseks õpingute kõrvalt ka palgatööl käima, mistõttu teadustöö jääb kannataja rolli. See on südamelähedane ja õrn teema just mulle, värskele kire leidnud doktorandile, kes vaid oma uuele armastusele pühenduda ihkab. Ehkki tänavused arengud on vaieldamatult positiivsed, on siiski pikk maa veel minna, kuna algselt plaanitud tõusuni ei ole veel jõutud ning maksimaalset stipendiumit ei hakka saama kõik. Kuid oleme tänulikud ka selle eest! 

Iga õppeaasta algab ootuste ja lootustega. Loodame siis, et meie tänavused ootused täituvad. Head uut aastat ja kustumatut kirelõõma!  

 

Immanuel Volkonski (1978) on Tartu Ülikooli usuteaduskonna doktorant, tugiisik vanglast vabanenutele ja Seitsmenda Päeva Adventistide Koguduse liige. 

Print Friendly, PDF & Email
English