Artiklid

Episkope’st luterlikes kirikutes, 2. osa

Loe artikli 1. osa siit.

 

Episkope käsitlus Luterliku Maailmaliidu Lundi avalduses (2007)

Nagu juba paaril korral viidatud, on luterlik ametimõistmine võimaldanud omavahel osaduses olla nii neil luterlikel kirikutel, kus on säilinud piiskoppide ajalooline suktsessioon (või kes on selle uuesti vastu võtnud), kui neil, kel seda suktsessiooni ei ole. See on omakorda loonud olukorra, kus osad luterlikud kirikud on saanud sõlmida täieliku osaduse anglikaani partnerkirikutega, kes eeldavad kolmekordse vaimuliku ameti struktuuri tunnistamist ning ajaloolise piiskopiameti olemasolu (nt Porvoo osadus Euroopa anglikaani kirikute ning Põhjamaade ja osade Balti kirikute vahel ning täieliku osaduse kokkulepped Põhja-Ameerikas: Waterloo ja Called to Common Mission).[1] Teised luterlikud kirikud on jällegi liikmed osaduskondades (nt Evangeelsete Kirikute Osadus Euroopas ehk EKOE), mille liikmete hulka kuuluvad reformeeritud, metodisti jt protestantlikud kirikud, mille ametimõistmine asetab suurt rõhku üldisele preesterlusele ning suhtub hierarhilise ametimõistmise ilmingutesse pigem kriitiliselt. Osad kirikud (nt Eesti Evangeelne Luterlik Kirik, Norra Kirik ning Evangeelne Luterlik Kirik Taanis) on nii Porvoo kui EKOE liikmed. See samaaegne liikmelisus ei põhjusta kuigi palju peavalu luterlikust perspektiivist nähtuna, küll aga tekitab aeg-ajalt küsimusi oikumeeniliste partnerite jaoks, kelle jaoks need ametimõistmised ei ole nii kergesti ühildatavad.

Ajendatuna oikumeeniliste dialoogide raames tõstatatud küsimusest, missugune on episkope ja ordineeritud ülevaatajaameti luterlik mõistmine ja teostamine, võttis Luterliku Maailmaliidu nõukogu 2007. aasta 26. märtsil Rootsis Lundis vastu avalduse „Piiskopiamet kiriku apostlikkuse raames. Luterliku Maailmaliidu Lundi avaldus”[2]. Kuna see dokument sisaldab viiteid teoloogilistele argumentidele, millel põhineb luterlik ametimõistmine ning konkreetsemalt arusaam episkope’st ja selle teostamisest, tasub dokumenti antud artikli raames põgusalt tutvustada. Eelmärkusena olgu veel öeldud, et Lundi avaldusele oleks õigupoolest tulnud kasuks kasutada ka originaalteksti ingliskeelses pealkirjas pigem episkope ameti mõistet kui sõna „episcopal ministry” (piiskopiamet), kuivõrd see oleks dokumendi sisu paremini edasi andnud[3].

Lundi avaldus koosneb seitsmest peatükist („Sissejuhatus“, „Piibellikud ja ajaloolised alused“, „Kiriku missioon ja apostlikkus“, „Ordineeritud amet kiriku apostliku missiooni teenistuses“, „Piiskopiamet ja kiriku ühtsus“, „Tulevikuperspektiivid“, „Kokkuvõte“), millele järgneb lisa, milles kirjeldatakse samme, mis viisid antud avalduse koostamiseni. Järgnevalt olgu eeskätt viie sisulise peatüki põhjal välja toodud mõned avalduse punktid.

 

Episkope ameti piibellikud ja ajaloolised alused

Lundi avaldus viitab episkope’d puudutavaid Uue Testamendi avaldusi arvesse võttes tänapäeval ka oikumeeniliselt omaks võetud arusaamale, et Uus Testament ei paku ühest vaimuliku ameti mustrit, vaid selle tunnistus sisaldab legitimatsiooni paljudele erinevatele kiriklike ametite struktuuridele („Piiskopiamet kiriku apostlikkuse raames“ 2007, punktid 5–6). Kuigi pastoraalkirjad seostavad enam kui teised Uue Testamendi tekstid ustava ja usaldusväärse õpetuse edasiandmise korrapärase kirikliku ametiga, ei saa veel rääkida kindlaks kujunenud struktuuridest (samas, p 2). Küll aga viidatakse sellele, et nii pastoraalkirjadest kui Apostlite tegude raamatust leiab tunnistusi selle kohta, et käte pealepanek teatud kiriklikku ametisse seadmisel oli seotud Püha Vaimu anniga resp. selle palumisega (samas, p 10–11).

Varase kiriku ajajärku käsitledes eristab dokument kolme erinevat ülevaataja/piiskopi mudelit: 1) Antiookia Ignatiuse (ca 35 – ca 107) jaoks oli piiskop eeskätt euharistia pühitseja resp. selle pühitsemise eestseisja; vastavalt tema käsitlusele on kirik oma olemuselt euharistlik, kuna valitseb orgaaniline side Kristuse Ihu kui kogukonna ja Kristuse Ihu kui sakramendi vahel[4] (samas, p 12); 2) Lyoni Ireneus (ca 130 – ca 200) toetas küll ka Igantiuse arusaama piiskopi rollist euharistia pühitsemisel, kuid rõhutas Ignatiusest enam piiskopi rolli usu õpetajana. Ireneuse jaoks oli piiskopi ülesandeks apostliku õpetuse järjepidevuse säilitamine. Piiskopi ustava evangeeliumikuulutuse kaudu igas kohalikus kirikus tagatakse apostliku traditsiooni säilimine kirikus (samas, p 13); 3) Kartaago Cyprianus (surn. 258) toonitab piiskopi olulisust kohalike kirikute vahelise ühtsuse hoidjana. Siin tuleb esiplaanile ülevaatajaameti kollegiaalne aspekt: piiskopid kohtuvad kirikukogudel ja jõuavad Vaimu juhatusel üksmeelele (samas, p 14). Lundi avaldus viitab ka sellele, et alates 4. sajandist sai episkopos’est mitte enam kohaliku euharistliku koguduse ülevaataja, vaid presbüterite poolt juhitud koguduste rühma ülevaataja. „Kohalik kirik” hakkas nüüdsest tähistama presbüterite poolt juhitud koguduste rühma, mille ülevaatajaks oli episkopos (samas, p 4).

Reformatsiooniaegsetele diskussioonidele viidates osutab Lundi avaldus Augsburgi usutunnistuse (CA – Confessio Augustana) artiklitele, mis käsitlevad vaimulikku ametit ja ülevaatajaametit. Välja tuuakse nt artikkel 5, mille kohaselt on Jumal rajanud vaimuliku ameti, mille kaudu kuulutatakse Sõna ja pühitsetakse sakramente,[5] ning et keegi ei tohi vastavalt CA artiklitele 14 ja 28 seda ametit ilma kirikupoolse kutsumiseta pidada[6] (samas, p 18).

Samuti osutatakse Martin Lutheri õpetusele üldisest preesterlusest: „…kõik kristlased on preestrid (hieroi) üksnes usu läbi ristimises antud ning tunnistuses, eestpalves ja teenimises välja elatud vaimuliku taassünni kaudu. Jumala arm ja lunastus teevad kõik kristlased Jumala ees võrdseks ning takistavad nende jaotamist eraldiseisvatesse seisustesse või klassidesse.” (Samas, p 19) Edasi tuuakse välja see, et vastavalt reformatsiooniaegsele praktikale on ordineerimise konstitutiivseteks elementideks palve Püha Vaimu saatmise eest ordineeritava peale ning käte pealepanek (samas, p 20–21). Viitega CA artiklile 28 osutatakse ka sellele, et reformaatorid tunnistasid episkope ehk ülevaatajaameti olulisust ning et nad olid põhimõtteliselt piiskopliku korra säilimise poolt eeldusel, et see puhastatakse väärkasutustest (eriti mis puudutab piiskoppe, kes olid paralleelselt ilmalikud vürstid) ja et piiskopiameti pidajad lubavad evangeeliumi puhtalt kuulutada – vastasel juhul tuleb loobuda neile kuulekas olemast[7] (samas, p 23, 26).

 

Kiriku missioon ja apostlikkus

Kiriku missiooni ja apostlikkust käsitlev peatükk viitab sellele, et episkope amet koos oma erilise vastutusega kiriku ühtsuse ja kasvu eest peaks olema seatud kiriku kui kogu jumalarahva missiooni konteksti (samas, p 27). Missioon, milles apostlid olid kutsutud osalema, jääb terve kiriku missiooniks läbi ajaloo (samas, p 28). Apostlikku traditsiooni ning apostlikku suktsessiooni ehk järjepidevust avab Lundi avaldus just selles missioonis osalemise mõttes: „Apostliku traditsiooni esmaseks tähenduseks on selle missiooni edasiandmine (traditio), milles Püha Vaim muudab Kristuse kohalolevaks Jumala Sõnana. Apostlik traditsioon kirikus tähendab järjepidevust apostlite kiriku põhitunnustes: apostliku usu tunnistamine, evangeeliumi kuulutamine ning Pühakirja ustav tõlgendamine, ristimise ja armulaua pühitsemine, vaimulike ametite teostamine ja edasiandmine, osadus palves, armastuses, rõõmus ja kannatuses, haigete ja puudustkannatajate teenimine, ühtsus kohalike kirikute vahel ja andide jagamine, mida Issand on andnud igaühele.[8] Järjepidevus selles traditsioonis on apostlik suktsessioon [autori kursiiv – A.B.].“ (Samas, p 29)

Edasi märgib dokument, et kiriku apostlikku järjepidevust on mõnikord samastatud vaid teatud eraldiseisvate järjepidevuse vormidega: „„Apostlik suktsessioon“ taandati mõnikord piiskopiameti järjepidevuse erilistele vormidele nagu näiteks käte pealepanemise katkematu jada. Reformatsiooni ajal rõhutasid luteri kirikud teistsuguseid järjepidevuse vorme nagu jumalarahva järjepidevus evangeeliumi usus, ordineeritud ameti järjepidevus ning koha järjepidevus. Kõik luterlikud kirikud olid enda arusaama kohaselt säilitanud Jumala poolt rajatud ühe apostliku ameti.” (Samas, p 33) Lundi avaldus viitab ka sellele, et viimaste aegade oikumeenilistes kõnelustes on liigutud apostliku järjepidevuse kitsast mõistmisest selle laiema käsitluse juurde (samas, p 34; vt ka siin allmärkust 8). Seetõttu on ka vähemasti oikumeenilises kõnepruugis hakatud üha enam eristama apostlikku suktsessiooni ehk järjepidevust ja piiskoppide ajaloolist suktsessiooni ehk ajaloolist piiskopiametit.

 

Ordineeritud amet kiriku apostliku missiooni teenistuses

Antud peatükk peatub ühest küljest ordineeritud ameti kui sellise ning konkreetsemalt episkope-ameti luterlikul mõistmisel. Osutades (taas) sellele, et kõik ristitud isikud on vastu võetud Kristuse preesterlusse ning seeläbi ka terve kiriku missiooni, lisab dokument, et kõik ristitud on kutsutud osalema ja võtma vastutust jumalateenistuse (leitourgia), tunnistuse (martyria) ning teenimise (diakonia) ehk kirikuelu kolme peamise dimensiooni vallas (samas, p 36). Samas viidatakse ka Sõna ja sakramendi ameti erilisele rollile: „Ordineeritud avalik Sõna ja sakramendi amet kuulub Jumala poolt kirikule antud andide hulka ning on kirikule tema missiooni täitmiseks oluline.” (Samas, p 37) Peatutakse ka diakoniametil, mööndes, et diakonite ordineerimine on luterlikus osaduses jätkuvalt lahtine küsimus ning eksisteerib arvamuste paljusus küsimuses, kuidas diakoni-, pastori- ja piiskopi- resp. ülevaatajaamet üksteisega kiriku ühe ordineeritud ameti raames suhestuvad (samas, p 39). Dokument rõhutab ka seda, et piiskopiametit (resp. ülevaatajaametit) mõistavad luterlased ühe Sõna ja sakramendi ameti, ministerium ecclesiasticum’i erivormina ning mitte iseseisva ametina. Piiskopid (ja teiste nimetustega episkope ameti kandjad) on ise Sõna ja sakramendi pastorid.

Järgneb viide CA 28. artiklile, mille kohaselt „võtmete ehk piiskoppide meelevald tähendab evangeeliumi järgi meelevalda ja Jumala käsku evangeeliumi kuulutada, patte andeks anda ja kinnitada, sakramente jagada ja talitada. Sest Kristus läkitas, Jh 20[:21−23], apostleid käsuga: „Otsekui Isa on läkitanud minu, nõnda saadan ka mina teid. Võtke vastu Püha Vaim!” („Augsburgi usutunnistus“ 2014, 43) Piiskopiameti resp. ülevaatajaameti näol on seega tegu pastoriametiga, millele on antud mandaat seda teostada regionaalsel ja koguduseülesel tasemel. („Piiskopiamet kiriku apostlikkuse raames“ 2007, p 45). Samas loetletakse sellest erilisest mandaadist tingituna ka erilisi volitusi, mis piiskopi- ehk ülevaatajaametile on antud, nagu nt koguduste ühiselu juhatamine oma piirkonnas ning seda eriti visitatsioonide kaudu; ordinatsiooniõigus; kiriku õpetuse ja vaimulike praktikate järelevalve (eriti mis puudutab ordineeritute poolt viljeldavat) (samas, p 46).

Järgnevalt rõhutab dokument seda, et episkope-ametit ei saa lahutada selle kollegiaalsest ja sinodaalsest aspektist (samas, p 48, 49) ning kuigi „piiskopid on kutsutud täitma kirikus erilist ülevaataja rolli, on laiem kogudus kutsutud [selles] ülevaatamises osalema ning hindama seda, mil moel piiskopiametit teostatakse” (samas, p 50). „Kirikus ei ole absoluutset vahetegemist juhatatute ja juhatajate, õpetajate ja õpetatavate vahel, nende vahel, kes otsustavad ning kes on otsuste objektid. Kõik erinevaid ülesandeid täitvad kiriku liikmed, ilmikud ja ordineeritud, seisavad Jumala sõna all; kõik on eksivad patused, kuid kõik on ristitud ja võitud Vaimuga. Vastastikune vastutus seob ühte ordineeritud ametis olijad ja ristitud usklikud.” (Samas, p 51)

 

Piiskopiamet ja kiriku ühtsus

Piiskopiametit (ehk ülevaatajaametit) ja kiriku ühtsust käsitlev peatükk algab selgitusega, et kristlaste ühtsust ei saa vaadelda üksnes inimlike pingutuste tulemusena. Eelkõige on see ühtsus alati jumalik and, mida tuleb vastu võtta rõõmsalt, usus ja pühendumusega (samas, p 53). Samuti rõhutatakse, et luterlaste jaoks on kirik vastavalt Augsburgi usutunnistuse 7. artiklile seal, kus evangeeliumi puhtalt kuulutatakse ja sakramente evangeeliumikohaselt toimetatakse. Iga Sõna ja sakramendi ümber kogunev, jumalateenistust pidav kogudus on seega kirik selle teoloogilises ja sakramentaalses tähenduses (samas, p 54)[9]. Kõik ordineeritud vaimulikud on seeläbi saadetud teenima kiriku ühtsust ja katoolsust. Koguduse pastorid on ühtsuse ameti teenistuses kohalikus koguduses; piiskopiameti ülesandeks on aga teenida terve kiriku ühtsust ja elavat traditsiooni, mistõttu neil on ka ordineerimise õigus: „Ordineerimist juhatav vaimulik tegutseb terve jumalarahva nimel, teenides ja esindades sealjuures kiriku ordineeritud ameti ühtsust” (samas, p 55).

Lundi avalduse punktid 56–59 tegelevad piiskoppide ajaloolise suktsessiooni e ajaloolise piiskopiameti küsimusega (vt ka eespool peatüki „Kiriku missioon ja apostlikkus“ kirjeldust). Dokument osutab sellele, et piiskopiameti ehk ülevaatajaameti järjepidevus on oluline kiriku apostlikule missioonile ning rõhutab, et „kiriku apostliku missiooni järjepidevuse teenimine on „piiskopliku suktsessiooni” esmane eesmärk ja tähendus /…/. Käte pealepanek on palve ameti ustava pidamise eest…” (samas, p 56). Samas rõhutatakse, et piiskopiameti ajalooline järjepidevus ei ole iseenesest garantiiks sellele, et kirik jääb truuks oma apostlikule missioonile (samas).

Dokument toonitab, et ajaloolise piiskopiameti e piiskoppide ajaloolise suktsessiooni puudumine ei tähenda tingimata apostliku usu kadumist kirikus, ning rõhutab selle arusaama olulisust oikumeenilises liikumises: „Võimalus tunnistada kirikute apostlikkust isegi siis, kui nad ei ole hoidnud alal piiskopliku järjepidevuse märki, on olulise oikumeenilise tähendusega, kuna episkope’d teostavate vaimuliku ameti kandjate vastastikune tunnustamine koguduseülesel tasandil on kirikute oikumeenilises lähenemises elulise tähtsusega.” (Samas, p 58)

Samas viitab dokument sellele, et kirikud, mis ei ole säilitanud ajaloolise suktsessiooni märki, on vabad astuma suhetesse kirikutega, mis on selle säilitanud, ning võtma selle vastu ühtsuse märgina käte pealepanemise kaudu[10]: „Luterlike kirikute valmidus tunnistada apostlikkuse märki piiskoppide ajaloolises suktsessioonis ning seda märki vastu võtta, ilma et seda peetaks hädavajalikuks, on panuseks oikumeenilisse liikumisse.” (Samas) Lõpetuseks lisatakse selgitusena, et piiskopi- või ülemkarjase ametisse seadmine sisaldab luterlikus traditsioonis käte pealepanekut, mida saadab palve Püha Vaimu anni eest. Tavaliselt osaleb selles vähemalt kolm piiskoppi või episkope ameti kandjat[11] ning osades luterlikes kirikutes võivad lisaks ka pastorid ja ilmikud osaleda käte pealepanemises (samas, p 59).

 

Tulevikuperspektiivid

Dokumendi viimane peatükk, mis käsitleb tulevikuperspektiive, osutab vajadusele jätkata episkope-teemalist diskussiooni luterlikes kirikutes. Eraldi tuuakse välja vajadus vaadelda ühiselt piiskopi- ehk ülemkarjase ametisse seadmise liturgilist korda ning seda, kuidas antud kord väljendab episkope ameti sisu, sh nt vahekorras ministerium ecclesiasticum’iga. Samuti osutatakse vajadusele arendada luterlike kirikute seas välja laiemapõhjaline ühine arusaam sellest, kuidas episkope amet osutab apostliku traditsiooni diakoonilistele dimensioonidele ning kuidas episkope isiklik, kollegiaalne ja kogukondlik dimensioon avalduvad praktikas (samas, p 61). Keeruliseks nimetatakse kiriku vaimuliku ülevaatamise ülesande ning aeganõudvate, ilmalikku laadi juhtimise ja administratsiooniga seotud ülesannete vahekorda[12]; dokument viitab luterlikule kahe riigi õpetusele kui ühele teoloogilisele ressursile, millest siinjuures abi võiks olla (samas, p 62). Lõpetuseks sedastab dokument, et oikumeeniliselt pööratakse tähelepanu piiskopi- resp. ülevaatajaametisse kutsutute isiklikule elule ja usule: „Piiskopiameti kandjad on kutsutud demonstreerima alandlikkust ja lihtsat elu. Nende teenimise profiiliks pole mitte domineerimine, vaid teenimine, mis näitab mh seda, et nad on selgelt teadlikud ühiskonna äärealadel olijate olukorrast. Piiskopiameti kandjatelt eeldatakse, et nad näitaks üles kindlat juurdumist kiriku liturgilises elus Sõna ja sakramendi teenistuste regulaarse pidamise kaudu ning kiriku jumalateenistusliku eluga seotud protsesside toetamise kaudu. Episkope ameti kandjad peavad hoolitsema selle eest, et neil oleks aega ja ruumi isiklikuks palveks, uurimistööks ja taastumiseks, [kuna] seeläbi pakuvad nad ka kõigile ordineeritud ja ilmikisikuile vajalikku eeskuju.“ (Samas, p 63)

 

Lõpetuseks

Luterlikes kirikutes võib siiani leida üsna suuri erinevusi selles osas, kuidas episkope ametit teostatakse: on nii kirikuid, kus on säilinud ajalooline piiskopiamet (või kes on selle taas vastu võtnud), kui ka neid, kus ajalooline piiskopiamet kadus juba reformatsiooni ajal, kuigi tegelikult säilis piiskopiameti funktsioon; on nii kirikuid, kus kirikupea valitakse tähtajatult, kui ka neid, kus ta valitakse teatud tähtajaks; on nii kirikuid, kus ülemkarjane kannab piiskopi nimetust, kui ka neid, kus tema tiitliks on president, superintendent, ephorus vm. Sellisele erinevusele praktikas ning samaaegsele osadusele luterlike kirikute vahel on kaasa aidanud luterlik ametimõistmine. Luterlik teoloogia on alati rõhutanud, et kiriku apostlikku järjepidevust tuleb näha usu ja evangeeliumi järjepidevuses, mida teostatakse sõna ja sakramendi ameti jätkuvuse kaudu. Selle arusaamisega on arvestanud ka ühisavaldused, mis on viinud osad luterlikud kirikud täielikule osadusele anglikaanidega (nt Porvoo osadus). Nii nt ütleb Porvoo ühisavalduse tekst, et „meie kirikute ja ametite vastastikune tunnustamine eelneb teoloogiliselt käte pealepanemise kui märgi kasutamisele ajaloolises suktsessioonis. Märgi uuesti kasutusele võtmine ei nõua nende kirikute vaimulike ametite kritiseerimist, kus märki enne ei kasutatud”. (Porvoo ühisavaldus 1996, §53). Sellega tunnistavad ka anglikaanid (vähemasti implitsiitselt), et vastavate luterlike kirikute piiskopi- resp. ülevaatajaamet ei olnud ka märgi mitte kasutamise aegu „defektne”.

Terminoloogilise poole pealt tähendab eelöeldu mh seda, et ühelt poolt luterliku õpetusega ja teisalt ka viimaste aastakümnete oikumeeniliste kokkulepetega on paremini kooskõlas kõnelda apostlikust järjepidevusest e suktsessioonist pigem usu ja evangeeliumi järjepidevuse võtmes ning kasutada piiskopiameti katkematu suktsessiooni kohta (alates apostlikust ajast kuni tänasesse päeva) ajaloolise piiskopiameti või piiskoppide ajaloolise suktsessiooni mõistet.

Vaatamata erinevustele selles osas, kuidas ülevaatajaametit nimetatakse ja teostatakse, ühendab pea kõiki luterlikke kirikuid episkope kolmetasandilisus: personaalset tasandit (ehk kirikupea ametit) täiendavad kollegiaalne ja sinodaalne tasand[13]. Episkope kolmetasandilisuse olulisust on rõhutanud ka mitmed oikumeenilised dokumendid (sh „Ristimine, armulaud ja vaimulik amet”, aga ka Porvoo ja Meisseni ühisavaldused). See mitmetasandilisus soosib üldkirikliku teadvuse kasvu ning tagab ilmikute osalemise kirikujuhtimises ja seeläbi üldise preesterluse põhimõtte rakendamise ka episkope raames. Selle mõtte jätkuks ja ühtlasi artikli lõpetuseks sobib üks tsitaat Gustavo Driault Argentiina Ühendatud Evangeelsest Luterlikust Kirikust: „Uues Testamendis on üks sageli esinev sõna: „üksteist“. „Armastage üksteist”, „toetage üksteist”, „palvetage üksteise eest”, „andestage üksteisele”, „kandke üksteise koormat”. Sõna „üksteist” osutab Kolmainu Jumalale ning Jeesus kasutas sama kujundit kirikule alust rajades. Jeesuse poolt meile jäetud kujund näitab meile, et juhtimine on vastastikune, mõlemapoolne ja üksteisest sõltuv suhe.” (Driau 2016, 198)

 

[1] Kuigi anglikaanid on oikumeenilise liikumise raames liikunud edasi apostliku suktsessiooni laiema mõistmise suunas, hindavad nad siiski ajaloolise piiskopiameti olemasolu kirikus nähtava märgina kiriku ustavusest oma apostlikule kutsumusele ning apostlikus traditsioonis olemisele. Leidub mõistagi ka anglikaani teolooge, kes suhtuvad kriitiliselt anglikaani kiriku paindumatusse apostliku suktsessiooni (siin tähenduses: ajalooline piiskopiamet) osas. Nt Paul Avis leiab, et Inglise Kiriku ja teiste anglikaani kirikute paindumatus apostliku suktsessiooni küsimuses ei sobi kokku reformatoorse eklesioloogiaga (mis näeb kiriku ühtsuse piisava tingimusena puhta evangeeliumi kuulutamist ja sakramentide õiget jagamist) ning takistab osadusse astumast teiste protestantlike kirikutega. Vt Vihuri 2001, 36.

[2] Dokument on leitav siit. Mandaadi sellise avalduse väljatöötamiseks andis Luterliku Maailmaliidu (LML) nõukogu 1999. a ning protsessi juhtis toonane LML-i oikumeeniliste suhete amet koostöös teoloogia ja uurimistööde osakonna ning Strasbourg’i oikumeenilise uurimise instituudiga. Dokumendi väljatöötamisel arvestati 1983. a ja 1993. a ilmunud samasisuliste LML-i uurimisdokumentidega. Oluliseks etapiks Lundi avalduse koostamisel oli 2002. a Maltal läbi viidud konsultatsioon, kus olid esindatud kõigi LML-i piirkondade esindajad. Enne avalduse vastuvõtmist Lundis oli see saadetud kõigile liikmeskirikutele tagasiside andmiseks.

[3] Vt ka avalduse sissejuhatus punkt 2: „Käesolev avaldus, milleni on jõutud hoolsa uurimise ja diskussiooni tulemusel, on koostatud selle ühisosa väljendusena, mis eksisteerib luterlike kirikute vahel valdkonnas, mis puudutab episkope õpetust ja teostamist.” („Piiskopiamet kiriku apostlikkuse raames” 2007, 1).

[4] Antiookia Ignatiuse kirjutised on oluliselt mõjutanud õigeusu kontekstis euharistlikku eklesioloogiat arendanud teolooge nagu nt Nikolai Afanasjev ja Alexander Schmemann.

[5] „Et me sellise usuni jõuaksime, on Jumal seadnud kuulutusameti ning andnud evangeeliumi ja sakramendid.” („Augsburgi usutunnistus“ 2014, art 5 „Kuulutusametist“ [lk 28]).

[6] „Kirikuvalitsemisest”: “Kirikuvalitsemise kohta õpetatakse, et mitte keegi ei või kirikus avalikult õpetada, jutlustada ega sakramente jagada, ilma et ta oleks selleks korrakohaselt kutsutud.” („Augsburgi usutunnistus“ 2014, art 14 „Kirikuvalitsemisest“ [lk 30]).

[7] Vt nt CA art 28 „Piiskoppide võimust“: „Seepärast seisneb piiskopiamet jumaliku õiguse kohaselt evangeeliumi kuulutamises, pattude andeksandmises, õpetuse üle otsustamises, evangeeliumiga vastuolus oleva õpetuse hukkamõistmises ja jumalakartmatute inimeste, kelle jumalatu loomus on ilmne, kristlikust osadusest väljaheitmises, kuid jõudu kasutamata, ainult Jumala sõna kaudu. Ja selles on pastorid ja kirikud kohustatud Kristuse sõnade kohaselt piiskoppidele kuuletuma, Lk 10[:16]: „Kes kuuleb teid, see kuuleb mind.” Kui nad [piiskopid] aga õpetavad, otsustavad või kehtestavad midagi evangeeliumiga vastuolus olevat, on meil Jumala käsk neile mitte kuuletuda Mt 7[:15]: „Hoiduge valeprohvetite eest.”“ („Augsburgi usutunnistus“ 2014, 44).

[8] Kuigi Lundi avaldus ise sellele ei viita, on antud lause sõnasõnaline tsitaat 1982. a Lima dokumendist „Ristimine, armulaud ja vaimulik amet“. Vt „Ristimine, armulaud ja vaimulik amet“ 2006, 78.

[9] See arusaam pakub kokkupuutepunkte eelpool mainitud euharistliku eklesioloogiaga.

[10] Vt nt Põhja-Ameerika luterlaste täieliku osaduse leppeid anglikaanidega (Called to Common Mission USA-s ja Waterloo Kanadas). Kuigi sealsetes luterlikes kirikutes ei olnud ajalooline piiskopiamet säilinud, soostuti anglikaanidega osadusse astumise nimel selle vastuvõtmisega (samas on nt nii Evangeelses Luterlikus Kirikus Ameerikas kui Evangeelses Luterlikus Kirikus Kanadas säilinud piiskoppide valimine teatud tähtajaks).

[11] Omaette teemaks on ajaloolise piiskopiameti säilitanud luterlike kirikute piiskoppide ametisse pühitsemise liturgia võrdlemine nt superintendetide ametisse panemise teenistusega luterlikes kirikutes, kus ajalooline piiskopiamet ei ole säilinud. Erinevused on tihtipeale suhteliselt väikesed ning peamised jumalateenistuslikud elemendid osutavad ülemkarjase ameti sarnasele mõistmisele.

[12] Osades luterlikes kirikutes (nt Argentiina Rio de la Plata Evangeelne Kirik jm) on sisse seatud kiriku presidendi ja peasekretäri amet, kusjuures esimene on vaimuliku ülemkarjase ülesannetes ning viimane tegeleb pigem kirikuelu puudutavate praktiliste ja administratiivsete küsimustega.

[13] Nagu ülal sai viidatud, on ka siin erandeid, kuna nt Taanis ei eksisteeri jätkuvalt üldkiriklikku sinodit. Evangeelne Luterlik Kirik Taanis nentis nt LML-i poolt Lundi avalduse eeletapina läbiviidud uurimisprojekti „Luterlik identiteet oikumeenilistes suhetes” raames 2002. a järgmist: „Taanil on probleeme „kollegiaalse” ja „kogukondlikuga” [episkope kontekstis – A.B.], küll aga üha vähem „kollegiaalsega”, kuna piiskoppide konverents on muutunud varasest tugevamaks. /…/ Sinodi puudumine Taanis teeb „kogukondlikust” (communally) kõige suurema probleemi, kuna suurel määral on tegu kongregatsionalistliku kirikuga.“ (LWF Study Project „Lutheran Identity in Ecumenical Relationships. Focus on the Episcopal ministry within the apostolic succession of the church”. Northern European Regional Meeting, Oslo, Norway, 26–27 February 2002, protokoll, 25).

 

Kasutatud kirjandus

„Augsburgi usutunnistus“ (2014) – Luterlikud usutunnistuskirjad. Toim. Randar Tasmuth. EELK Usuteaduse Instituudi õppekirjandus, 11. Tallinn: SA Ajaleht Eesti Kirik, EELK Usuteaduse Instituut, 26–48.

„Ristimine, armulaud ja vaimulik amet“ (2006) – Documenta oecumenica. Kirik. Ühiskond. Misjon. Koost. P. Kaldur, I. Kurg, A. Laats, T. Teder, V. Vihuri. Tallinn: EELK Usuteaduse Instituut, 47–85.

Driau, Gustsavo (2016) „Juhtimisviis, mis suudab vastata Jumala kutsele” – Jumala armu poolt vabastatud. Koost. Anne Burghardt, tlk Alar Helstein. Tallinn: EELK Usuteaduse Instituut, 193–202.

Episcopal Ministry within the Apostolicity of the Church. The Lund Statement by the Lutheran World Federation – A Communion of Churches. Lund, Sweden, 26 March 2007. https://ecumenism.net/archive/docu/2007_lwf_lund_episcopal_ministry_apostolicity_church_en.pdf

LWF Study Project „Lutheran Identity in Ecumenical Relationships. Focus on the Episcopal ministry within the apostolic succession of the church”. Northern European Regional Meeting, Oslo, Norway, 26–27 February 2002.

Porvoo Ühisavaldus. Kõnelused Briti ja Iiri anglikaani kirikute ning Põhjamaade ja Balti luterlike kirikute vahel (1996) tlk Alar Laats, Tiit Pädam. Tallinn: EELK Konsistooriumi kirjastusosakond.

Vihuri, Veiko (2001) „Porvoo ja Meissen: kaks olulist sammu anglikaani ja luterlike kirikute suhetes” – Usuteaduslik Ajakiri, 2 (49), 30–48.

 

Anne Burghardt (1975), mag. theol., EELK vikaarõpetaja, on Luterliku Maailmaliidu oikumeeniliste suhete sekretär, Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.

Print Friendly, PDF & Email

Viimati lisatud

c s-v põder
Karl Barthi kiriklik dogmaatika
Christine Svinth-Værge Põder
Foto: Tanel Valdna, ERR
Luterlik ristiteoloogia ja kiriku kuulutusülesanne tänapäeva Eestis
Meelis Süld
Allan Kährik
Ootamisest ja pilve sees tulijale silma vaatamisest (Lk 21:25–36)
Allan Kährik
Jõulupöördumine
Euroopa kirikute rändekomisjon, Euroopa Kirikute Konverents
English