Artiklid

EELK perikoopide abimaterjal 17: 12. pühapäev pärast nelipüha 1Jh 1:8–2:2

1.–3. Perikoobi tekst, struktuur, kontekst

Antud perikoop on pigem osa laiemast seosest 1Jh 1:5–2:6, millest on välja valitud keskmine osa.

Selles kohas, koos lõiguga Jh 8:1–9, tuleb Johannese koolkonna patu mõiste kõige lähemale tavalisele, rahvalikule patumõistele tähenduses „vale tegu“. Sellele viitavad kõige selgemini see, et kes iganes eitab omaenese pattu, on valetaja, aga samuti võimalus oma patte (mitmuses) loendades tunnistada. Üldiselt aga on Johannese koolkonna patumõiste kõige vähem moraaliga seotud, Johannese kirjandus läheb moraali teemadest kaugelt mööda, tegeleb üksnes moraali põhjendamisega.

Kristlase eetos aga on Johannese kirjanduses ilusasti välja kirjutatud, näiteks 1Jh 2:7–8 („käsk, millest ma teile kirjutan, ei ole uus, vaid on vana käsk, mis on teil olnud algusest peale. See vana käsk on sõna, mida te olete kuulnud. Kuid taas – käsk, millest ma teile kirjutan, on uus ning on õige tema sees ja teie sees, sest pimedus möödub ja tõeline valgus paistab juba“) räägib uuest käsust, kuid näitab, et seda ei ole võimalik mõista käsu või keeluna, see on mõistetav vaid Kristuse koguduse sees.

„Käsu“ mõiste viimine eetikast dogmaatika valda on nähtav 1Jh 3:23: „[S]ee on tema käsk, et me usuksime tema Poja Jeesuse Kristuse nimesse ja armastaksime üksteist, nii nagu tema meile on käsu andnud.“ Käsu täitmine on seotud jäämisega Kristusesse (kogudusesse), nagu seda väljendab 1Jh 3:6: „Ükski, kes püsib temas, ei tee pattu; ükski, kes teeb pattu, ei ole näinud ega mõistnud teda.“

„Jäämine“, mis on tõlgitud ehk soome tõlke eeskujul ja selguse mõttes „püsimiseks“, on Johannese koolkonna teoloogias tihedalt seotud kogudusega, mis oma armastuse vaimuga ja Jumala Poja elust läbi imbunununa hoiab iga inimest. Sellest räägib näiteks 1Jh 3:17: „Kui nüüd kellelgi on selle maailma vara ja ta näeb oma venna olevat puuduses, ent lukustab oma südame tema eest – kuidas saab Jumala armastus jääda temasse?“ Kogudusel on ka oma selgem tunnus, vaata 1Jh 2:23: kogudus on koht, kus tunnistatakse Poega, see tähendab, ei salata tema Jumala loomust, seda, et tema on Isaga üks.

Andeksandmise kohta on keskne kirjakoht 4:10: „Selles on armastus – ei, mitte selles, et meie oleme armastanud Jumalat, vaid et tema on armastanud meid ja on läkitanud oma Poja lepitusohvriks meie pattude eest.“ Siin kasutatakse sama sõna, mis 2:2, mainimata siiski „ohvrit“. „Ohvri“ sõna tuleneb piiblitõlkes sõna hilasmos tõlgendusest – see on seotud lepituskaanega (heebrea kapporet, kreeka hilastērion), samuti lepituspäeva ohvriga, olles selles mõttes õige, kuid ajades segi sõnastatistika ja sõna „ohver“ esinemiskohad. Selles on kirjakoht seotud Johannese koolkonna suletuse ja avatusega ühtaegu – koolkond on suletud, üksteist hoidev, oma erilist keelt kõnelev, ja samas räägib see Jumalast, kes armastab kogu maailma (Jh 3:16). Mis on suletus ja mis on avatus? Kas ei lähe need elus pidevalt üksteiseks üle?

Rääkides andekssaamisest, tuleb võtta vaatluse alla ka 1Jh 5:16 j: patt surmaks ja patt, mis pole surmaks. See on küllalt ainulaadne vahetegemine, paralleelid sellele on patt Püha Vaimu vastu Jeesuse õpetuses ja saatana kätte andmine Paulusel. Esimese Johannese 5:16 j näeb selles eelkõige juhtnööri, millise patuse eest paluda, millise eest mitte. Pole viiteid, et andeksandmatu patt on mingi eriti raske patt, nagu seda hakati mõistma 3. sajandi vaidlustes, samuti pole see seotud keskaegse surmapatu mõistega. Suur tõenäosus toetab tõlgendust, et patt, mis pole surmaks, mis nõuab eestpalvet ja käimist koos patusega, on inimese eluteel nähtav kalduvus olla „inimlik ja liigagi inimlik“, patt surmaks aga on eksimus koguduse rahva omavahelise armastuse vastu, Kristuse kui Jumala Poja eitamine, väide, et Jeesus Kristus ei ole Jumala Poeg lihas. Patt surmaks on see, kui inimene ei vaja andeksandmist, kui inimene ei lase kogudusel käia enese kõrval.

 

4.–5. Kirjanduslooline ja ajalooline kontekst

Esimese Johannese kirja autorit tuleb otsida Johannese koolkonnast, mis on seotud Johannese evangeeliumi ja kolme Johannese kirja koostamisega. Nõrgalt on sellega seotud Johannese ilmutusraamat, ühised on neis vähesed jooned, kõige enam vastandamistega seotud keelekasutus, samuti geograafiline lähedus, juhul, kui järgida kiriku traditsiooni, mis seostab Johannese koolkonda Väike-Aasia lääneosaga.

Johannese nime kandis tõenäoliselt mees, kel oli tiitel „vanem“. Ta ise mainib oma tiitlit oma ehtsates kirjades kahel korral (2Jh 1; 3Jh 1). Need näitavad teda kõigis koolkonna kogudustes armastatud Kristuse kuulutajana, kes vahel kirjutab ka lühikesi kirju, millel ei ole taotlust olla kirjanduslikult viimistletud.

Johannese koolkonna rajajast teab rääkida Hierapolise Papias, kes on teinud kodu-uurimistööd ja korjanud pärimust vanadest aegadest. Oma kokkuvõttes ütleb ta, et on näinud inimesi, kes on näinud ja kuulnud „apostleid“ ja „vanemaid“, näidates, et vanemad on apostlitest hilisemad kristlikud suurmehed, nende hulgas Johannes. Temalt pärineb tõestus Vanem Johannese tegevusest.

Johannese koolkond eristub muust kristlusest erilise keele kaudu, mille kitsavõitu sõnavara keskendub teatud viisile näha evangeeliumit kui koguduste ja inimeste tiheda kokkukuuluvuse loojat ja alalhoidjat. Seda väljendab sõnade „osadus“, „sõbrad“, „lapsukesed“, „lapsed“, „jääma (püsima)“, „armastama“ sagedane kasutamine. Veel on koolkonnale omased sõnad „teadma / tundma“, „võitma“, „käsk“ (mitte seadus), mis viitab selgelt väljatöötatud teoloogiale.

Lisaks moodustab koolkonna omakeel tihti vastandpaare, näiteks valgus-pimedus, tõde-vale, armastama-vihkama, Isa-maailm, õigus-ülekohus, Jumal-saatan (diabolos), elu-surm.

Esimese Johannese kirja ja Johannese evangeeliumi tekke põhjuseks on vaimustus, mis on ärganud koolkonna juhi, vanem Johannese tegevusest. Oma osa võib olla Johannese surmal, mis innustas koolkonna liikmeid kirjutama uusi tekste Johannese vaimus, tema keeles, võibolla jäljendades tema mõttekäike (neid muidugi edasi arendades). Nii on koostatud lisaks lihtsatele Teisele ja Kolmandale Johannese kirjale nüüd Esimene Johannese kiri; see on Johannese epistel, kirjanduslike ja õpetuslike taotlustega kiri.

Sellest edasi koostas koolkond ka Johannese evangeeliumi. Koostamine eeldas kõigepealt oma kümmet aastat teoloogia arengut ja stiili ning žanri muutust. Loomulikult eeldas see ka piisavalt hea teoloogi esile kerkimist, kes töötles Markuse evangeeliumi žanri, võttes edasiarendamise vormi (mitte sisu) poolest veidi eeskuju Luuka evangeeliumilt. Kunstipäraselt on evangeeliumi sündmuste käiku paigutatud ka koolkonna juht kui jünger, keda Jeesus armastas (Jh 19:35 ja mujal; mainitud ka 21:24). Koolkond on oma evangeeliumit ka redigeerinud, sellele viitab evangeeliumisse 21. peatüki lisamine ning selles lisas omakorda sõna „meie teame“ (21:24).

Seejuures polnud Johannese koolkond Efesose kandis mitte ainus kristluse koolkond. Sealsamas tegutses teadaolevalt Pauluse koolkond, kellega Johanese koolkonnal oli palju ühist. Vähem ühist on Johannese koolkonnal gnoosisega; selle Johannese-eelne sisu on vähem tuntud kui selle retseptsioon Johannese koolkonnas. Üks ja ainus Johannese nimeliselt tuntud vastane on Diotrephes (3Jh 8), kes ei pruugi olla otseselt mingi valeõpetaja, vaid teise koolkonna piiskop.

Koostamise kohaks peetakse just Papiase koduloouurimuse põhjal – kuid ka kõrvutades koolkonna mõtteid Pauluse mõtetega – Väike-Aasiat, Ephesost. On vähe muid oletusi. Koostamisaeg on raskem teema: seda määratakse tavaliselt ajavahemikena koolkonna ja selle juhi esile kerkimisest tema surmani, sellele järgneva Esimese Johannese kirja kirjutamise kaudu ja sealt edasi Johannese evangeeliumi kaudu. Üldlevinud arvamus on, et evangeelium on kirjutatud siis, kui kristlasi hakati sünagoogidest välja viskama, 90. aastatel. Esimene Johannese kiri peab olema seega sellest (määramatust ajast) umbes viis aastat vanem.

 

6. Paralleeltekstid

Kaheteistkümnenda nelipühajärgse pühapäeva Uue Testamendi lektsiooni (jutluseteksti) on kohane käsitleda koos Vana Testamendi lektsiooniga (Js 2:12–18). Nii tuleb selgemini esile Kristuses inimese käeulatusse jõudnud lepituse anni iseloom (vrd Js 2:12, 17 – Vägede Issandal on päev, [mil] painutatakse inimeste ülbus ja alandatakse meeste kõrkus). Luterliku arusaama kohaselt on õpetus õigeksmõistmisest üksnes armust articulus stantis et cadentis ecclesiae, usuartikkel, millel kirik seisab või langeb. See on usuartikkel, mida peetakse üsna sageli pigem teoreetilist laadi „dogmaks“, millel kristlase igapäevaeluga seos peaaegu puudub. Ent tegemist on artikliga, mis annab kristlasele tema identiteedi Jumala lapseõigusse adopteerituna. Õigeksmõistmine on Jumala valik.

Jeesusel Jumala ainusündinud Pojana on meelevald anda andeks inimeste pattusid. Evangeeliumides leidub rida jutustusi sellest, kuidas Jeesus andestab pattusid ning satub seetõttu konflikti võimu või vaimu esindajatega. Need lood on sobivaks illustratsiooniks jutluseteksti juurde. Neid on arvukalt käsitletud ka vanemas ning uuemas kunstis.

 

7. Tõlgendusloolised märkused

Eesti kontekstis on tuntuimalt andestuse, õigeksmõistmise ja õndsakssaamise teemat käsitlenud A. H. Tammsaare romaanis „Põrgupõhja uus vanapagan“. Vanapagana maa peale tulemise põhjuse leiame proloogist: ühel järjekordsel iga-aastasel „hingede-päeval“ saab Vanapagan teada, et enam talle endistel tingimustel Jumala poolt hingi põrgusse ei anta. Vanapagan peab inimesena maa peale minema ja järgi proovima, kas inimesel on võimalik õndsaks saada või mitte. Sellest oleneb, kas Vanapagan saab endistel tingimustel põrgut pidada või mitte: „Kui elad maa peal inimesena nõnda, et saad õndsaks, siis on sul õigus hingede saamiseks igavesest ajast igavesti. Aga kui sa inimesena surres lähed põrgu, siis kaotad hingede saamise õiguse igaveseks ajaks. Veel enam: sinult nõutakse isegi varemalt saadud hinged tagasi, nii et põrgu jääb täiesti tühjaks inimhingedest.“ Vanapaganale seatud tingimustes kõlab taustal kaasa õpetus apokatastasis’est, kõikide inimeste õigeksmõistmisest lõpuaegade sündmustes. Kuid Tammsaare käsitluses mitte inimese vagaduse ja õigluse tõttu, vaid tema võimetuse tõttu elada õnnist elu. Kõikidele inimestele antakse teine võimalus juhul, kui selgub, et inimesel ei ole võimalik ise õndsaks saada.

Teisalt tuleb taustale kujutleda veeuputusloost tuttavaid motiive, mida Tammsaare kasutab omalaadselt väänatuina – Jumal kahtleb iseendas: „Taevas on nimelt hakanud kahtlema, kas inimene üldse on nõnda loodud, et ta võiks õndsaks saada. Ja kui ta ei ole, mis õigusega saadetakse ta siis pärast surma põrgu? /…/ Et kui inimene on ehk tõesti nõnda loodud, et ta üldse ei või õndsaks saada, s.t. kui inimese loomine on äpardunud, siis tuleb see tagasi võtta,“ seletas Peetrus. /…/ „Sellepärast olekski nii tähtis, kui sina läheksid inimesena maa peale, et katset teha, kas ehk ometi pole võimalik õndsaks saada. Teiste sõnadega: sa peaksid inimesena tõendama, et mitte jumal oma loomisega pole äpardunud, vaid et inimesed äparduvad oma eluga ja et nõnda on õigus ning kohus, kui nende hinged lähevad põrgu.“

Vanapagan asubki elama maa peale üksikusse Põrgupõhja tallu, et näidata, et ka Vanapagan võib õndsaks saada ja nõnda osutada, et Jumal ei ole inimese loomise juures eksinud. Kõik oleneb inimese tahtest. Ja nii saaks Vanapagan põrgut edasi pidada. Küsimus on selles, kas inimese isiklikest pingutustest piisab, et olla Jumalale meelepärane ja pärida taevariik, või vajab inimene siiski lunastust?

Teose lõpp jääb ärevalt lahtiseks. Tammsaare ei ütle üheselt, millisel seisukohal ta on inimese suhtes – kas on inimene selline, kes suudab õndsaks saada (näiteks metsikult tööd murdes), või ei ole ta selleks ise suuteline ja vajab lunastust (kuigi Jürka kinnitab, et lunastus ei loe). Epiloogis käib Vanapagan juba mitmendat korda Peetruse jutul, et saada teada Jumala otsust enda suhtes, kuid seda ei ole ikka veel. Kogutakse lisaandmeid Jürka elu kohta. Kas see tähendab siis, et Jumal on oma loomistöös eksinud ja inimesel ei ole võimalik õndsaks saada, kuigi ta tahab? Teose lahtine lõpp jätab võimaluse pooldada viimast. Ent alati jääb alles võimalus, et Jumal on luterlane ja lunastus loeb: „Vanapagan tegi minekut, aga ta pöördus veel kord ümber, vaatas oma sõbrale Peetrusele otsa ning lausus siis nukralt: „Tunnen, et olen asjata maa peal elanud.“ „Nüüd on sul lootustki.“ „Mis lootus?“ „Ehk saad ometi õndsaks, nii et võid põrgut edasi pidada.““

Philip Yancey viitab raamatus „Jeesus, keda ma ei tundnud“ (Tallinn: Logos, 2004, lk 51–52) J.B. Phillipsi fantaasialoole, milles kõrgem ingel näitab väikesele inglile universumi hiilgust. Kui nad sisenevad ühte galaktikasse, osutab vanem ingel tähele, mille nimi on Päike, ja laseb väikesel inglil hoolikalt silmitseda ühte planeeti selle ümber tiirlemas. Planeet tundub hallikas ja tühine, kuid seda tuntakse Külastatud Planeedi nime all. Phillipsi teoses areneb järgmine dialoog:

„„Kas sa tahad öelda, et meie suur ja auline Vürst… läks isiklikult sellele viiendajärgulisele kerakesele? Miks tal seda vaja oli?“ … Väikese ingli näol võis näha vastikusgrimassi. „Kas sa tahad öelda, et ta alandus nii madalale, et sai üheks roomavaks olendiks sellel hõljuval kerakesel?“ „Just seda tahan ma sulle öelda, ja ma ei arva, et talle meeldiks, kui sa nimetad neid „roomavateks olenditeks“ sellise tooniga. Nii imelik kui see meile tundukski, ta armastab neid. Ta läks tõepoolest alla neid külastama, et teha nad endasarnasteks.“ Väikese ingli näol peegeldus hämmeldus. Siin oli midagi peaaegu üle ta mõistuse.“

Uues Testamendis on rida lugusid patuste inimeste kohtumisest Jeesuse ning nende ellu saabuvast muutusest, mis järgneb pattude andeksandmisele. Viidata võib näiteks järgmistele:

  • Jeesus ja abielurikkumiselt tabatud naine (Jh 8:1–11);
  • Jeesus ja tölnerite ülem Sakkeus (Lk 19:1–10);
  • halvatu Kapernaumas (Mt 9:1–8; Mk 2:1–12; Lk 5:17–26).

Eriti abielurikkumiselt tabatud naise ja Sakkeuse lugu osutavad, et sõnum Jumala armastusest Jeesuses (evangeelium) on alati ka sõnum meeleparandusest.

 

8. Liturgilised soovitused

Liturgiline värv: roheline.

Alguslaul: 264.

Päeva laul: 329.

Jutluselaul: 214.

Ettevalmistuslaul: 219.

Lõpulaul: 268.

Päeva palve – Käsiraamat, lk 216, nr 3/ Agenda, lk 72, nr 1.

Kirikupalve – Käsiraamat, lk 570 nr 5/ Agenda, lk 68-69, nr 2.

Kiituspalve – Käsiraamat, lk 354 (üldine IV).

Palve pärast armulauda – Käsiraamat, lk 217/ Agenda, lk 71, nr 3.

 

9. Muud soovitused

Antud perikoop kõlab esimesel pilgul üleskutsena tunda iseennast ja mitte hinnata end kõrgemaks kui ollakse. Ei tohi unustada oma patust loomust, halbu tegusid. Neid võib viia vaid ustava ülempreestri juurde, kes annab andeks.

Võttes arvesse kirjutaja mõtteviise, tuleb seda siiski täiendada sellega, et õige eluviis ei ole mitte noore Lev Tolstoi põhimõttekindlus, kellel olid vihikusse kirjutatud „Elu reeglid“, vaid see tunne, et oleme „lapsukesed“ (1Jh eelissõna), „vennad“ (samuti 1Jh eelissõna); meil on üks kogudus, üks mõtteviis, mis on armastus, üks ideoloogia, mis on Jumala lihakssaamine Jeesuses Kristuses.

 

(Punktid 1–5 ja 9 on koostanud Vallo Ehasalu, punktid 6–8 Joel Siim, toimetanud Urmas Nõmmik.)

Print Friendly, PDF & Email
English