Arvamused

Tartu Ülikooli usuteaduskonnast humanitaarvaldkonnas

Usuteaduskond on Tartu Ülikoolis alates 2016. aasta algusest olnud osa suurest humanitaarteaduste ja kunstide valdkonnast. Kuidas on see mõjutanud usuteaduskonda? Tahan endise usuteaduskonna dekaanina ja praeguse humanitaaria teadusprodekaanina anda järgnevas selgitust selle kohta, kuidas on võrdluses senisega usuteaduskonnal läinud ja kuidas ta humanitaaride seas üldiselt välja paistab.

Alustuseks tuleb öelda, et ega teoloogil ei olegi põhjust hoida teineteisest rangelt lahus inimesega tegelevaid (humanitaar)teadusi ja teoloogiat (või religiooniuuringuid). Inimene on religioosne ja seega peavad inimesega tegelevad teadused paratamatult ka religiooni käsitlema, olgu seest- või väljastpoolt vaadates. Vastuolu tekib siis, kui püütakse eraldada religiooni kõigest inimlikust, olgu siis teoloogide endi poolt või, vastupidi, humanitaarteadlaste poolt. Esimesel juhul võib tegu olla religiooni jumalikustamisega, teisel juhul inimese religioonist ilma jätmisega. Õnneks pole kumbki lähenemisviis Tartu Ülikooli teadlaste seas domineerivaks saanud ja nii on usuteadus oma loomulikul kohal, inimest uurivate teaduste seas, aga siiski neist pisut erinev.

Ega varemgi asjad Tartu Ülikoolis teisiti olnud, lihtsalt usuteaduskond oli struktuuris teistsugusel positsioonil. Nüüd, kus ollakse osa ühest suurest valdkonnast, on läbikäimine humanitaaridega muidugi tihedam ja ka omavaheline võrdlemine lihtsam. Siiski ollakse suhteliselt iseseisvad oma otsustes, mõnel juhul on kontrolliv ja suunav tasand nüüd lihtsalt rektori asemel dekaani juures. Õpetatava sisu ja õpetamise korraldamise üle teevad endiselt otsuseid usuteadlased ise oma nõukogu ja juhatajaga, valdkonna tasandil otsustatakse üldisemaid asju.

Kuidas siis usuteaduskond välja paistab, nüüd juba valdkonnas? Teadusprodekaanina on mul parem ülevaade teadustööst. Võib öelda, et nii mõneski „võistluses“ võib usuteaduskonna üle uhkust tunda. Usuteadlased on vägagi aktiivsed taotlema teadusprojekte ja suhteliselt edukad rahastuse saamisel teaduskonna väiksust arvestades. Doktoriõppes on jätkuvalt suur konkurss õppima asumiseks – paljudel erialadel pole see tavaline. Teadustöid avaldatakse agaralt, loomulikult suhteliselt, s.t teadustöid ühe teadlase kohta – teeme valdkonnas selle kohta statistikat. Koostööd on usuteadlastel näha kõige enam ajaloolaste ja etnoloogide-folkloristidega, lähedast suhet teaduse vallas võib tuvastada filosoofide ja semiootikute, aga ka filoloogidega. Nii ongi teadusvaldkondi teinekord lausa raske üksteisest eristada.

Usuteadlased on oma ühiskondlikus aktiivsuses märgatavad ka teiste humanitaarteadlastega võrreldes – Marju Lepajõe tõus Eesti arvamusliidrite sekka on olnud viimase aja tähtsündmusi selles vallas. Ühiselt õpitakse humanitaaridega nii mõndagi ainet, üldine usundilugu (nüüd: maailma usundid) on olnud populaarne alusaine läbi aegade mitte ainult humanitaarteaduste, vaid teistegi erialade üliõpilaste seas kogu ülikoolis. Doktorikoolid toovad kokku erinevate erialade üliõpilasi kogu humanitaarteaduste spektrist ja seda kõigist Eesti ülikoolidest.

Usuteaduskond tänu oma nii mõnestki teisest üksusest suuremale homogeensusele paistis varem ja paistab tänagi silma võimega kiirelt läbi viia reforme ja koonduda uute ideede taha. Näiteks võib tuua hiljutise õppekavade ümberkorraldamise – teoloogia ja religiooniuuringute suundade võimaldamise nii bakalaureuse- kui magistritasandil (kuid ühe õppekava sees) – ja magistriõppe viimise sisuliselt sessioonõppe vormi, kus kohal peab käima üle nädala neljapäeviti ja reedeti. Nii mõnelgi struktuuriüksusel läheb selliste muudatuste tegemine vaevaliselt, ka siis, kui vajadus selgelt silma paistab.

Ei saa ka ära unustada vajadust teiste struktuuriüksustega koostööd teha. Kui aastail 2008–2015 harjutas usuteaduskond koostööd läbi Kultuuriteooria tippkeskuse (mis ühendas uurimisrühmi humanitaar- ja sotsiaalvaldkonnast) – ja aitas ületada võõristust teoloogide suhtes nii mõneski humanitaarteadlases, siis koostöö uuemaks näiteks on Tartu Ülikooli Aasia keskus, mis koondab huvilisi üksusi kogu ülikoolist ja mille tegevust koordineeritakse usuteaduskonnast.

Kokku võttes – usuteaduskond saab uues olukorras hästi hakkama!

 

Riho Altnurme (1969), dr. theol., on Tartu Ülikooli humanitaarteaduste ja kunstide valdkonna teadusprodekaan, usuteaduskonna kirikuloo professor ning EELK liige.

Print Friendly, PDF & Email
English