Arvamused

Loodu pole müügiks

Foto: Tanel Valdna, ERR

Piibel ja loomisteoloogia annavad kirikule võimaluse ja kohustuse kaasa rääkida ühiskonnas keskkonnateemadel. Ühtlasi tuleb selgelt esile iga kristlase vastutus loodust hoida ja vastutustundlikult Maa ressursse kasutada. Looduskaitse eest seismine on Eesti ühiskonnas jäänud valdavalt riigi, ilmalike kodanikeühenduste, aga ka maausuliste pärusmaaks, kes on viimastel aastatel võidelnud jõuliselt looduslike pühapaikade tunnustamise ja kaitsmise eest. Kirik Eestis on jäänud keskkonnaküsimustes rohkem kõrvalseisjaks, ehkki loomisteoloogiast lähtuvalt on kristlastel vägagi põhjust diskussiooniga liituda.

Chicago Luterliku Teoloogiakooli professor Barbara R. Rossing kirjeldab, kuidas Esimese Moosese raamatu loomislugu läbib poeetiline refrään „Jumal nägi, et see oli hea“: „Võtmesõna on „hea“ — kõige headus, mida Jumal näeb maailma kõiki tahke vaadates. [—] Jumala silmis on kõik loodud „head“.“ (Rossing, Barbara R. „Ja Jumal nägi, et see oli hea: mõtteid loomisteoloogiast“ – Jumala armu poolt vabastatud. Toim. Anne Burghardt. EELK Usuteaduse Instituudi õppekirjandus 14. Tallinn: EELK Usuteaduse Instituut, 2016, 226–232, siin 226, 227). Kuidas oskame seda Jumala loodud head väärtustada?

Eestis on hetkel käimas mitu keskkonnateemalist diskussiooni, mille puhul tasuks mõelda ka kristlikule perspektiivile. Näiteks käib metsade liigse raiumise ja majandamise vastu ühiskondlik võitlus juba mitmeid aastaid. Selles küsimuses ei ole küll Eesti Evangeelselt Luterlikult Kirikult (EELK) ega Eesti Kiriku Nõukogult olnud kuulda ühiseid seisukohavõtte, kuid näiteks kristlasest metsateadlane Raul Rosenvald toob välja mitmeid kitsaskohti ja otsutajate silmakirjalikkust, millega metsaraiet ja majandamist puudutavaid otsuseid põhjendatakse. Nii väidab Rosenvald, et Eesti kirjutas küll õhinal alla Pariisi kliimakokkuleppele, mille eesmärgiks on CO2-heite vähendamine maailmas, ent 2015. aastal valminud „Auvere elektrijaamas saab peale põlevkivi kasutada kütusena 50 protsendi ulatuses ka puitu, mis tundub keskkonnasõbraliku lähenemisena. Samas aga otsustati Auveres puidust toodetud taastuvenergiat tasuvuse suurendamiseks hoopis eksportida — müüa mõnele riigile, kelle enda taastuvenergia tootmine on plaanitust väiksem“. Ta viitab otsustajate silmakirjalikule suhtumisele: „Selle asemel, et suurendada taastuvenergia osakaalu omamaises tarbimises, otsustati Pariisi kliimakokkuleppe pealt raha teenida.“ (Rosenvald, Raul „Silmakirjalikkusest puidupõletamise ja metsaraie poliitikas“ – Postimees. 19.02.2016). Samas kahtlustab Rosenvald, et puidu ahju ajamine ei ole mõistlik, kuna kehva kvaliteediga puit on juba rakenduses pelletitööstuses ning energiatootmise asemel saaks seda märksa paremini kasutada näiteks puitmajade või -mööblina, mis seovad süsinikku.

Barbara R. Rossing tõdeb, et loodu headus või hüve tekitab meie jaoks tänapäeval eetilisi küsimusi. „Kui headust või hüve mõistetakse eelkõige isikliku kasuna, arvestamata selle mõju ligimesele, tulevastele põlvedele või ökosüsteemidele, oleme kõik hädaohus. Jumal kutsub meid nägema loodu headust eelkõige vastastikustes suhetes.“ (Rossing 2016, 229). Rossing võtab kokku, et Piibli majanduspõhimõte on „kõigile piisavalt“ — ühiseks hüveks antud asjade jagamine. Nii võime ka metsaraiet puudutavates küsimustes kaaluda, kas see lähtub põhimõttest „kõigile piisavalt“. Kas arvestame sellega, et tulevad põlved saaksid üles kasvada rohelises puhta õhuga Eestis ja näha seda looduse ilu, mille kohta Jumal ütleb, et „see on hea“? Mul puudub ülevaade, kuivõrd takistab kirikut metsaraie teemadel kaasa rääkimast metsa omamine ja majandamine koguduste tarbeks, kuid tahaks loota, et kirik on siinkohal teistele omanikele eeskujuks. Vastupidine näide on Eesti Apostliku Õigeusu Kirikust aastal 2004, mil Penuja küla inimesed pettusid kirikus, kui preester lasi metsa maha võtta — kohalike sõnul oli kirikule kuuluv mets lähikonnas ainuke, kust veel marju ja seeni korjata sai. (Kukk, Jüri E. „Penuja küla inimesed pettusid kirikus metsaraie pärast“ – Sakala. 03.12.2004).

Kirik saab olla oma otsuste ja käitumisega keskkonnaküsimustes väga nähtavaks ja ühiskonnas tunnustatud eeskujuks. Kui mõtleme näiteks eelpool viidatud riiklikele kokkulepetele vähendada CO2 emissiooni, siis musta huumorit tehes on külmad kütmata maakirikud selle eesmärgi saavutamise nimel vägagi eeskujulikud. Millist elektrit tarbib EELK? Kui kirik läheks ühtselt üle sajaprotsendiliselt taastuvenergia kasutamisele, siis oleks see väga mõjus sõnum ühiskonnale. Lisame kogudustele veel kümned tuhanded kirikuga seotud kodud ja seejärel ei saaks puidu põletamisest saadud (või tuuleparkides ja hüdroelektrijaamades toodetud) energia enam minna võõrsile, kuna koduturg vajab seda — me räägime umbes 3–5 euro suurusest vahest kuus ühe keskmise majapidamise kohta. Millise autoga sõidab kirikuõpetaja? On see äriklassi Mercedes, tossav Ford Mondeo, ökonoomne „naisteauto“, hübriid- või elektriauto? Realistina mõistan, et suuremalt jaolt lähtutakse soetusmaksumusest ja koguduse võimekusest, aga seegi valik on sümbol ümberkaudsete inimeste jaoks, mis kannab kas sõnumit jõukusest, vaesusest, positsioonist, edevusest, ökonoomsusest, keskkonnateadlikkusest, askeesist vms.

Õigeusu teoloog John Chryssavgis räägib askeesi teest kui ühest võimalikust maailma tajumise viisist ja selle ilmekaim näide on paast: „Õigeusklikena loobume pooleks aastaks piima- ja lihatoodetest, otsekui tahaksime aasta üht poolt teisega, ilmalikku aega ja jumalariigi aega omavahel lepitada.“ (Chryssavgis, John „Uus taevas ja uus maa: õigeusu teoloogia ja ökoloogiline maailmavaade“ – Jumala armu poolt vabastatud. Toim. Anne Burghardt. EELK Usuteaduse Instituudi õppekirjandus, 14. Tallinn: EELK Usuteaduse Instituut, 2016, 267–274, 270.) Paastumine ei tähenda tema käsitluses ainult loobumise, vaid ka andmise õppimist ja viimselt tähendab paastumine armastust — iseenda vajaduste asendamist maailma vajadustega.

Luterlikus kirikus ei kesta paast kaugeltki poolt aastat ja see ei lähe ka kuigi hästi kokku luterliku teoloogiaga, mis välistab inimese igasuguse omapoolse pingutuse, mis kas või kaudselt viitaks püüdlusele lunastust, Jumala heakskiitu, „paremaks olemist“ oma tegudega välja teenida. Ometi on viimastel aastatel luterlikus kirikuski paast taasavastatud kui osa kristlikust eluviisist. Enne lihavõtteid loobutakse mõnest halvast harjumusest, priiskamisest, sõltuvusest vms, mille inimene ka ise sooviks oma elus kõrvale heita. Soome kirikud on hakanud juurutama ökopaastu — suunama oma mõtted ja teod sellele, kuidas Jumala loodu headust säilitada. Kui traditsioonilisel paastul on omad lihtsad reeglid, mida on kerge (või ka raske) järgida, siis sarnaselt pakub ökopaast välja konkreetsed tegevused, millega maailma n-ö paremaks muuta. 2018. aasta esimesel paastunädalal soovitati näiteks vahetada elektripakett välja ökoloogilise vastu, teha nädalas üks linnasõit auto asemel ühistranspordiga või annetada ühe ostu raha heategevuseks. (Viikko 1 Tuhkakeskiviikko. Ekopaasto 2018 koduleht). Seeläbi on traditsioonilisele paastule antud kaasaegne, aga samas teoloogiliselt pädev sisu, millega saavad haakuda nii kristlased kui ka kirikuga vähem seotud inimesed.

Cryssavgis rõhutab inimese kohustust Jumala loodut hoida ja sellest aru anda, toetudes nii Vana kui ka Uue Testamendi arvukatele kirjakohtadele, milles räägitakse keskkonnateadlikkuse ja teenimise põhimõtetest ja praktikast, ning teisalt meie kohustusele aru anda viimsel kohtupäeval. „See tuleb eriti hästi esile Luuka evangeeliumi 12. peatükis esitatud Kristuse tähendamissõnas ustavast ja arukast majapidajast, mis lõpeb järgmise hoiatusega: „Igaühelt, kellele on antud palju, nõutakse palju, ja kelle hoolde on jäetud palju, sellelt küsitakse veel rohkem“ (Lk 12:48). See salm ei pruugi leida üldist heakskiitu poliitilisel tasandil, kuid vaimsel tasandil väärib see hoolikat uurimist: „Õnnis on see teener, kelle ta isand tulles leiab nõnda tegevat“ (Lk 12:43).“ (Chryssavgis 2016, 273).

Vastutuse võtmine algab meie enda igapäevastest tegevustest alates tarbimisvalikutest: kas ostame toidukauba alati kõige harjumuspärasemast selvepoest või püüame teatud ostudega toetada ka väikekaupmehi, väiketootjaid ja mahepõllundust? Kui veel 25–30 aastat tagasi oli tavapärane see, et liha-piim osteti ühest poest, leib-sai teisest poest, kommid ja joogid kolmandast ning nädalavahetusel käidi turul, siis võib-olla tasub need vanad kombed taaselustada, mis mitmel pool Lääne-Euroopas on säilinud. Nii on meil võimalik omalt poolt kaasa aidata sellele, et loodu poleks maha müüdud üksnes suurtele ettevõtjatele, vaid „see hea“ jaotuks ühtlasemalt. Üheks konstruktiivseks näiteks on liikumine „Otse tootjalt tarbijale“ ehk OTT (vt Eesti OTT), mis tegutseb üle Eesti ja viib väiketootjad tarbijatega kord nädalas kokku.

Tarbimise teises otsas on prügi, mida saab teadlikult vähendada või vähemalt liigiti sorteerida. Ka siin saavad kogudused näidata oma majapidamistes head eeskuju, tutvustades sorteerimise põhimõtteid nii koguduse endi inimestele kui ka külalistele näiteks noortelaagrites. Pigem võib küll väita, et tänapäeva noored on ise väga keskkonnateadlikud ja kui kogudusemajas prügi liigiti kogumisest midagi ei teata, siis võib tunduda see hoolimatusena. Kas kirikukohvi pakutakse tassidest või kasutatakse ühekordseid nõusid? Kas kirikukohv ja šokolaad on õiglase kaubanduse sertifikaadiga või jääb kahtlus, et selle naudingu eest on pidanud naised alamakstult ja lapsed orjastatult tööd tegema? Tõsi, nende küsimuste esitamisega võib jõuda ühel hetkel ka absurdini, aga pigem soovitaksin siiski mõne küsimuse üle rohkem ja pikemalt juurelda kui kapitalismi pahupoolt eirata ning hoolimatult tarbimiskultuuriga kaasa minna.

Meie vastutus ei piirdu isiklike tarbimisvalikutega, vaid hõlmab ka heaperemehelikku ülevaataja rolli ümbruskonnas toimuva ühe. Eeskujulikuks näiteks on siinkohal 4500 inimesega Emajõe kett Tartus, millega seisti tselluloositehase rajamise vastu. (Hanson, Raimu „Emajõe ketis osales hinnanguliselt üle 4500 inimese“ – Postimees, 19.05.2018). Neil hetkedel sooviks kuulda ka kohalike õpetajate, praosti ja piiskopi argumenteeritud seisukohti nii olulises looduskeskkonda, paljude kodude heaolu ja perekondade turvatunnet puudutavas küsimuses — EELK jt kirikute ning koguduste liitude vaimulike rivi Emajõe ketis oleks üsna tõenäoliselt jõudnud kõikidesse meediaväljaannetesse tugeva märgilise sümbolina.

Vene (jt riikide) luterliku kiriku Moskva praost Jelena Bondarenko ütleb, et oleme oma maailmas harjunud sellega, et loodu on müügiks või — veel hullem — et seda kasutatakse hävitamise eesmärgil. Bondarenko viitab küll sõjatööstusele, aga see käib kaudselt ka teiste tehnoloogiliste arengute, sh tselluloositehase kohta: „Teatud tehnoloogiate arenguga on sageli otseselt või kaudselt kaasnenud suurem võime keskkonda rikkuda. See ei tähenda, et tehnoloogia areng on iseenesest halb, kuid alati tuleks arvestada teatud tehnoloogiate võimaliku kuritarvitamise tagajärgedega. [—] [H]ooletust suhtumisest loodusesse ja eriti Loojasse sai alguse hävingu ja ahnuse tee.“ (Bondarenko, Jelena „Piiblitund: Pauluse kiri roomlastele 8:19–21“ – Jumala armu poolt vabastatud. Toim. Anne Burghardt. EELK Usuteaduse Instituudi õppekirjandus, 14. Tallinn: EELK Usuteaduse Instituut 2016, 275–277, siin 276, 277). Kas võime olla kindlad, et suurema kasumi ja efektiivsuse tuhinas järgitaks planeeritava tselluloositehase tootmisprotsessis alati kõiki nõudeid? Kas saame olla kindlad tehnoloogia turvalisuses ja välistada õnnetused? Millega korvame selle kahju, et Tartu linn ja Emajõgi oleksid sümboolselt ärihuvidele maha müüdud?

Põhimõte, et loodu pole müügiks, võiks olla Luterliku Maailmaliidu eeskujul kirikute jaoks üks kandvamaid teemasid, mille kaudu saaks leida tugeva ühisosa kodanikuühiskonnaga. See on valdkond, milles seistakse ühel poolel isegi nendega, kes esindavad teisi religioone ja usuliikumisi, väärtustades loodut kui Looja kingitust — „väga head“. Vaikimine looduskaitse- ja keskkonnateemadel on loodu müügiga vaikimisi nõustumine.

 

Meelis Süld (1979) on Eesti Rahvusringhäälingu raadioprogrammi Vikerraadio vastutav toimetaja, EELK avalike suhete komisjoni liige ning usuteaduse magister.

Print Friendly, PDF & Email
English