Arvamused

Feminism on patriarhaalne

Feminism – liberaalne feminism, radikaalne feminism, marksistlik feminism, sotsialistlik feminism, postmodernne feminism, võrdsusfeminism, erinevusfeminism, Angloameerika feminism, Lääne-Euroopa feminism, Põhjamaade feminism, Ida-Euroopa feminism, must feminism, ökofeminism, kultuurifeminism, kristlik feminism, heaolufeminism – on patriarhaalse ühiskonna üks nähtusi. Ilmalik ilming.

Feminism on ja saab sündida ainult patriarhaalses ühiskonnas. Et patriarhaalsus on ebainimlik, on seda eo ipso feminism. See ebainimlikkus, olles täielikult ennast ära elatanud ja üleni mädanema läinud, on sünnitanud teiste seas feminismi. Näiteks kristlus, mida õpetas ja elas Jeesus, ei ole patriarhaalne, ega ka mitte feministlik. Ta ei vastandanud ennast patriarhaalsusele, vaid tõi Jumalariigi maa peale. Jumalariik aga ei ole mitte millegi ega kellegi vastand ega vastane, vaid suurus omaette. Jumala ehk Jeesuse tulekuga lõpetas Jumal endise ehk olemasoleva ühiskonnakorralduse; lammutas, elas ja õpetas ning suri kehtetuks kogu selle struktuuri, meele, mentaliteedi – „See on lõpetatud!“ (Jh 19:30) Kui Ta oleks „maandunud“ matriarhaalses ühiskonnas, oleks Ta sellega kuulutanud lõppenuks matriarhaalse ühiskonna. Aga et Jumal üldse tuli, on lõppenud nii patriarhaalne kui ka matriarhaalne.

Et feminism on mädaneva, üleni-läbinisti mädaneva patriarhaalse ühiskonna poeg või linnupoeg, siis ei ole ega saa feminism olla patriarhaalse ühiskonna ehk mäda ja roiskumise ravimiks ega kaotamiseks. Mäda saab sünnitada ainult mäda, roiskumist – patriarhaalne ühiskond on täielikult roiskunud, seega ka feminism. Feminism ei ole ega saa olla kristluse asendaja (võib-olla ainult kristliku kristluse). Selles, nagu patriarhaalses ühiskonnas ikka, on mõni täpp, mis ühildub Jeesuse elatud ja õpetatud ja surdud ja ülestõusnud kristlusega, aga see ei ole kristlus – mädast sünnib ainult mäda, ja roiskumist.

(Juba) Jeesuse apostlid – mitte viimseni kõik – tahtsid säilitada näiteks orjapidamist: „Kartke Jumalat ja austage kuningat. Orjad, alistuge täie aukartusega peremeestele“ (1Pt 2:17–18); ja säilitasid näiteks mehe ülimuslikkust naise suhtes: „Sest mees ei ole naisest, vaid naine mehe pärast loodud“ (1Kr 11:8); „naised olgu koguduses vait, sest neil ei ole lubatud rääkida, vaid nad alistugu, nagu ka Seadus ütleb“ (1Kr 14:34); „sest mees on naise pea, nagu Kristus on koguduse pea“ (Ef 5:23); säilitasid vana ehk Jeesuse lõpetatud patriarhaalse ühiskonna – vaata näiteks: „Ja seepärast seisabki Filippuse evangeeliumis, et kui kuuldakse kedagi olevat kristlane, siis algab üks suur heitumine, sest roomlane ei karda juuti ega juut roomlast nõnda, kui kardetakse kristlast. See patriarhaalne moraal, mis Euroopas ja pooles Aasias (osa Aasiat on matriarhaalne) on vana vähemalt 8000 aastat ega ole muutunud tänini“ (Uku Masing, Budismist [1963], Tartu 1995, 237). Me ei ole siiani näinud kristlikku ühiskonda – vaata näiteks: „Sellepärast võime otsida laternaga või päiksega ilmast ja inimeste seast usku, ja me leiame harva midagi pääle traditsionaalse etiketi. Kust me seda leida võiksimegi? Selleks pole enam kohtagi“ (Masing, „Jutlus tekstile Jh. 17,11–17 ja mõtteid selle teksti üle“ [1929] – Vaatlusi maailmale teoloogi seisukohalt, Tartu 1993, 39). On olnud ja kindlasti mingis paigas on väikseid kogukondi, mis on kristlikud (mitte kristlikult kristlikud või kristlikud feministid või kristlikult patriarhaalsed). Oma väiksuse tõttu on need märkamatud ja pole elujõulised, ja just selle üleüldise mäda ja roiskumise – mille üheks ilminguks on feminism – tõttu.

Praegune või õigemini praegused suured kirikud-denominatsioonid (aga on ainult üks kristlik kirik) nagu katoliku, õigeusu ja luteri on siiani patriarhaalsed ehk ebaloomulikud ehk ebainimlikud ehk mitte kristlikud, jumalatud Jumalat pilkavad, aga, „kes taevas asub, naerab. Issand irvitab neid“ (Ps 2:4). (Selle viimase lause pärast lüüakse risti.) Ka näiteks baptisti kirik on patriarhaalne. Ma räägin siin kirikute kohta Eestis. Jehoova tunnistajad on patriarhaalsed. Mormoonid on patriarhaalsed. Judaism on patriarhaalne. Islam on patriarhaalne. Adventkirik on patriarhaalne. Nelipühi ja metodismi kohta ei tea ma öelda. (Aga et ma olen lihtsalt radikaal, siis minu arvamus on lihtsalt minu mittearvestatav arvamus.)

See on otse loomulik, et feminism pidi varem või hiljem alguse saama, sündima isast. Ja ta sai alguse, kui olid lõdvenenud patriarhaalsete kirikute krampis käed, mis kramplikult kinni hoiavad siiani vanast, mille lõpetas Jumal, kui Ta maa peale tuli. Nähtus-liikumine, mida nimetatakse sekularisatsiooniks, on Jumala tahe – lõppeks ometi hakkavad naised saama vabamaks, vabaks – vaata näiteks: „Juba sadakond aastat on naised massiliselt astunud kutse-ellu tõestades, et juhul, kui neile selleks võimalus antakse, on nende võimed igas mõttes võrreldavad meeste omadega sedavõrd, mil määral neilgi on ligipääs kõrgetele ametikohtadele, kus tehakse karjääri, millega kaasneb materiaalne heaolu, võim ja prestiiž. Nii on naisedki tänapäeval tõusnud riigijuhtideks, ministriteks, teaduslike uurimisinstituutide direktoriteks, töösturiteks. Nüüd ilmutavad nemadki oma loomealast võimekust kirjanduses, teaduses, kunstis. Nagu mehel, nii on ka naisel oma õigus, ehkki tal tuleb selleks ületada psühholoogilisi ja ühiskondlikke takistusi; püüda oma ameti abil saada aineliselt sõltumatuks; teostada ennast töö kaudu, mis vastab tema huvidele ja võimetele; olla vastutusrikkal kohal ühiskonna igal tasandil ja vahel isegi mõningates kiriklikes institutsioonides. Vähehaaval on meestelgi kujunenud tavaks pidada naist mitte enam neile alluvaks abitööjõuks, vaid endaga võrdseks kaastööpartneriks või isegi konkurendiks“ (Stefanus, Pilguheit õigeusku, Tallinn 2011, 138). Ühe suurema kristliku denominatsiooni piiskop peab rääkima sellist juttu XXI sajandil! Metropoliit Stefanus viitab oma naisküsimuse tekstis „Õigeusu kirik ja naine“ Elisabeth Behr-Sigelile, kes näiteks 1978. aastal lausus: „Ligi kaks tuhat aastat on naised olnud teadlikud oma kohustustest Kiriku vastu täisõiguslikkude ristitud liikmetena, on tunnistanud oma usku Kristusesse, kuulutanud pühakirja [Ilmtingimata kuulutatagu pühakirja! Vanasti kuulutati Kristust. Jahve on muutunud Tooraks – see on ürgvana kristlik tava. – O.K.], kannatanud usu pärast [Me kõik kannatame oma usu pärast, igaüks eranditult, aga vaid vähesed Kristuse. – O.K.] ja läinud märtrisurma [Surma – Jumal pole loonud surma! – ees on naine võrdne mehega. Aga Jumala palge ees mitte! Vabandust, Seaduse, traditsiooni ees. – O.K.]. Lunastuse küsimuses ei ole kunagi küsitletud nende võrdsust meestega. Kiriku suhtumine on olnud aga kompromiss naiste meestega üheõiguslikuks tunnistamise ja patriarhaalse struktuuri ettekirjutuste vahel“ (Usk ja Elu, 1980, 2). – Võrdle näiteks: „Ja tõepoolest on usu kaotus üsna vara alanud, juba siis, kui leigeks said eshatoloogilised ootused, need iga usu toed; kui ümbritseva paganusega hakati ikka järeleandlikumaid vaherahusid püüdma /…/ Sest kõik, mis meil praegu on, on vaid kompromissid maailma ja riigiga, alistumine teisele isandale kui see, keda me tunnistame, ja oleme kõik nii pimedaks saanud, et me seda ei näe, ja ei tea, et me maailmast oleme“ (Masing, Jutlus tekstile Jh. 17,11–17 ja mõtteid selle teksti üle, 36, 29–30).

Et naine on inimene, siis, etskae, läks umbes kaks tuhat aastat, et midagi hakkaks liikuma inimeste vabastamise osas (aborigeenid tunnistas täisväärtuslikeks inimesteks valge kristlik traditsiooniline perekond Issanda Aastal 1967). Feminism on kristlik! Isegi kristlik feminism või feministlik kristlus. Nii nagu näiteks konservatiivne kristlus ja liberaalne, traditsiooniline kristlus, kristlik patriarhaalsus (Man first! – White first! – America first!, sorry, Estonia first!), kristlik kristlus, kristlik patriotism ning kristlik patt koos kristliku ateismiga.

Naiste vabadust ja vabanemist ei ole soosinud mitte ühegi kristliku kiriku peavool enne. Millal? Kas nüüdki? Kindlasti on olnud ja on (kristlikke) liikumisi ja päris kindlasti üksikisikuid nende mädanevate kirikute sees, kuid need on sumbunud üldise vastuseisu tõttu. See sekularisatsioon on neile mädanevatele kirikutele inimeste vabastamise peale surunud. Jumal on selle sekularisatsiooni kaudu peale surunud! Ja ennäe, need roiskuvad kirikud tegelevad naisküsimusega – vaata näiteks: „Viimastel aastatel on naiste vaimuliku seisuse omandamise küsimus mitmetel kirikutevahelistel arutlustel kõne alla tulnud. Mõni ristiusu kirik on lõpetanud vastuseisu naiste ordineerimisele ja üksikuid naisi on tegevuses täisõiguslikkude vaimulikkudena“ (Usk ja Elu, 1979, 2)! – Inimese vabastamise küsimusega! Ilmalikustumine on Jumala õnnistus inimkonnale. Häbiks ja pilkeks aga patriarhaalsetele kirikutele.

Et vana ei taha alla anda, siis loomulikult käib võitlus – kurat võitleb iseendaga, võrdle näiteks: „Ja vana on end püüdnud säilitada ja suutnud säilitada ligi 2000 aastat. /…/ Sest inimkond on tahtnud 2000 aastat säilitada neid eelkristlikke institutsioone ja kuulutanud nad Jumala looduiks ja öelnud, et see armetu inimesenatuke ei tohi ometi Jumala loodud asju kuskil muuta“ (Masing, „Kosmosest ja ktisisest“ – Pessimismi põhjendus, Tartu 1995, 328, 330), ja ennast tappes neelab alla mitmeid. Uroboros, täiuslikult totaalselt lõputu kuratlik ja patriarhaalne olemine, ringtantsu vihtuv põrguhelide saatel, iseennast õgiv olemine, „mis ei suuda kuidagi olla iseendaga rahul ja mis üksivalu kakleb, rabeleb ja sõdib, et end hoida püsti“ (Masing, Budismist, 231). Lõpule viidud ehk mädanemist algav, ja mädanev.

Kristlikel kirikutel ei ole mõtet kurta ega võidelda ilmalikustumise vastu. Neil on vaja ainult meelt muuta – ainult seeläbi toimub uuenemine, puhastumine, vabanemine. Ja nagu ikka ja alati korrutatakse: patu andeksandmine. Jumala õnnistuse vastu ei tasu ega ole mõtet punnida, võidelda. Jumal on andnud kristlikele kirikutele võimaluse meelt parandada. Mitte rituaalselt. Vaid tõeliselt, üdini ja ausalt.

Jätkem see meelde. Esimese maailmasõja päästsid valla kristlased, ja kristlikud, nn kristlikud riigid sõdisid omavahel. Patriarhaalsed kristlased! (NB! Vrd: „Naised on ikka militarismi tugi, nad suudavad leppida ka selle terve maailma ajaloos kuulmatu nähtega, – üldise väekohustusega. Naised on sellega ka kristluse kõige suuremad vaenlased, aga teiselt poolt usu ja kiriku kõige suurem tugi. Vastandid ühes inimeses ei ole sugugi nii imelikud, kui paistab – varakristlikke veretunnistajaid ülistatakse, praegusile antakse põlgav nimi ja kõik on korras“ [Masing, „Pessimismi põhjustavad nähted“ – Pessimismi põhjendus (1930), Tartu 1995, 45]). Tapeti miljoneid! Teises maailmasõjas pommitasid kristlased (ja meestega võrdsed naispiloodid) vaippommitamisega linnu. Patriarhaalsed kristlased! Tapsid teises ilmasõjas veel rohkem miljoneid. Gott mit uns ei olnud ainult Saksa sõduri pandlal, vaid igal sõduril. Ja Stalin taastas Moskva patriarhaadi. Saatan mitte kunagi ei taasta ega algata kristlikku. Jätkem ka see meelde. See taastatud kirik on tänapäeval see, mis õnnistab hävituslennukeid, tuumaallveelaevu, relvi, pomme, mentaliteeti. Iga puu kannab ju ikkagi oma vilju. Te rahutoojad, patriarhaalse-feministliku rahu toojad, kes enda vastaseks näete ilmalikkust, islamit, kristlust, feminismi, patriarhaalsust, natsionalismi, globalismi, homoseksualismi ja mida iganes – teie ainuke vastane ja hävitaja olete teie ise. Teie, kes hoiate kramplikult kinni ebaloomulikust, ebainimlikust, mitte kristlikust, Jumala teotusest. Te upute oma sita, mäda ja solgi sisse – „Söö eelnevate sitta / ja hinga rumalust /peeretust/, / kuid luiska läände, itta / maailma arengust!“ (Masing, „Armastusest“ – Pessimismi põhjendus, Tartu 1995, 105). Varem või hiljem. Ja te olete juba uppunud. Aga parandage meelt, sest Taevariik on lähedal! Nagu ikka ja alati. Aamen.

 

Orenti Kampus (1973) on õigeusu vaimulik ning Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.

Print Friendly, PDF & Email
English