Artiklid

EELK perikoopide abimaterjal 16: kirgastamispüha 2Kr 3:7–18

1. Perikoobi tekst

3:7 Sõna diakonia väljendis „surmateenistus“ (he diakonia tou thanatou) ei esinda siin abstraktselt mingit teenistusvaldkonda või „(surma)osakonda“, vaid see tähistab Moosese Seadust tervikuna. Kirja autori peamine eesmärk on näidata „vaimuteenistuse“ (s 8), „õigeksmõistuteenistuse“ (s 9) ehk kristliku teenistuse paremust. Tajuda võib judaistliku arusaama halvustamist, mille eesmärk on polemiseerida ilmselt just juudikristluse vastu. Judaistliku arusaama alused lükatakse sellega ümber, et evangeelium on Seadusest tähtsam. Apostel ei viita siin, et Seadus põhjustab surma, vaid et „seaduse teenimine“ on seotud surmaga (vrd Hs 18:4: „Hing, kes teeb pattu, peab surema!“): seaduse teenimine on „surmateenistus“, „hukkamõistuteenistus“ (s 9), selle eesmärk on olnud ajutine. 

3:9 Salmis korratakse antiteetiliselt salmides 7–8 sisaldunud argumentatiivset vastandamist: „surmateenistus“ versus „vaimuteenistus“ (diakonia tou pneumatos). Siin selgitatakse, et Seaduse kummardamine on surmateenistus, kuna see on hukkamõistuteenistus (diakonia tēs katakriseōs): hukkamõist lõpeb sumaga. Kui säärasel teenistusel oli kirkus, siis kontrastiks, kui palju enam kirkust on „õigeksmõistuteenistusel“ (diakonia tēs dikaiosynēs). 

3:10 Teine antiteetiline kordus: kai gar ou dedoxastai to dedoxasmenon. „Ning toona kirgastatu ei olegi praegu enam kirgas selle võrratu kirkuse kõrval“. Esitatud võrdlus toob esile dramaatilise paradoksi, millega väljendatakse, et see, mis oli kirgas enne, pole seda enam. Kui päike tõuseb, muutuvad lambid kasutuks (orto sole lumen lucernae caecatur). Seega, evangeeliumi kirkus tühistab Seaduse kirkuse. Sõna „võrratu“ (hyperballein) esineb veel vaid, 2Kr 9:14; Ef 1:19; 2:7 ja 3:19 ning on koos oma derivaadiga hyperbolē (’ülevus’, ’võrreldamatu’, ka ’liialdus’) puhtalt pauluslik sõna. 

3:11 Kolmas selgitav antitees toetab eelnevat argumentatsiooni: „Jah, kui kõrvalejäetav juba oli täis kirkust, kui palju enam on kirkuses see, mis jääb!“ Tuuakse esile ajaliku ja ajatu kirkuse võrreldamatus. Evangeelium on igavene (vrd euangelion aiōnion, Ilm 14:6), selle pääste on igavene (sōtērian aiōnion, Hb 5:9; vrd LXX Js 45:17) ning selle leping on igavene (diathēkēs aiōnion, Hb 13:20). 

3:12 Ehontes oun toiautēn elpida pollē parrhēsia chrōmetha. „Et meil nüüd on niisugune lootus, siis võime toimida täie julgusega.“ Lootus (elpis) seisneb peaasjalikult selles, et uus leping on jäädav ja pöördumatu ning selle kirkus on ületamatu. Sõna parrhēsia (pan ’kõik’ + rhēsis ’ütlema’) on mitmekesise taustaga ja tähendas algselt pigem verbaalset „toimimist“ (sõnavabadus, täielik avameelsus, vabadus), kuid hiljem hakkas markeerima universaalsemalt igasugu „julgust“, „kartmatust“ ja „sirgjoonelisust“. Pauluslikus kasutuses võib selle all mõelda julgust nii Jumala kui inimeste suhtes evangeeliumi kuulutamise mõttes. Pauluse isiku puhul kaasas see julgus nii tema verbaalse kõne kui ka eluviisi, mida iseloomustas otsekohene avameelsus (vrd 2Kr 4:2). 

3:13 Kai ou kathaper Mōusēs etithei kalymma epi to prosōpon autou. „[E]ga pane Moosese kombel katet oma palgele, et Iisraeli lapsed ei saaks vaadata selle lõppu, mis on kaduv.“ Salm vastandab Moosest ja Paulust (ja tema kaaslasi). Väljend ou kathaper ’me ei pane’ esitab justkui väljakutse Moosese tagasihoidlikkuse ja „alandlikkuse“ (4Ms 12:3) suhtes. Kuigi tegelik kontrast on ilmselt rohkem varjatu ja avalikkuse vahel. Perikoop ju lõpebki pigem Moosese ja kristlaste positiivse võrdlusega (s 18). 

Pros to mē atenisai tous hyious Israēl eis to telos tou katargoumenou. „[E]t Iisraeli lapsed ei saaks vaadata selle lõppu, mis on kaduv.“ Atenizō ’tähelepanelikult vaatama’ esineb Uues Testamendis 14 korda: siinses kirjas kaks korda (ülejäänud 12 korda leiduvad Luuka kaksikteoses). Sõna väljendab mitte meele, vaid silmade tegevust. Kuigi verb tähendab fikseeritud pilku, kirjeldatakse sellega ka teatavat hingeseisundit nagu hirmu (Ap 10:4), hinnangulisust (Lk 22:56) või hämmastust (Ap 1:10). Hirmu faktor kõlab kokku Exoduse narratiiviga hirmust Jumala ees (Ex 34:30), samas kui Moosese palge helendamise suhtes sobiks hämmastuse aspekt rohkem (Ex 34:35). Ülekantud tähendusena võib verbi atenizō käsitleda seoses väljendiga tou katargoumenou (katargeō ’hävima, lõpetama, ammendama’) kui midagi, mille tähtaeg on ületatud: eeskätt Moosese kirkus ning vana leping ja selle teenistus, mille sümboliks Moosese kirkus on. Moosese doxa sümboliseerib seega nii vana lepingu suursugusust kui ka ajutisust. 

3:14 Alla epōrōthē ta noēmata autōn. „Aga nende mõtteviis on paadunud.“ Sõna pōroō ’kõvaks tegema, kuivatama, paadutama’ tuleneb nimisõnast pōros, mis tähistab ehituses kasutatud marmorit, kuid ka meditsiinilises tähenduses teatavat luu formatsiooni, mida leidub liigestes – mõhn või pahk –, mis hoiab murdunud luud koos; passiivis „paksenema“ ja metafooriliselt öeldes intellektuaalselt või moraalselt „tuimaks muutuma“; pōrōsis tähendab vastavalt ’kõvadust’, ’kuivust’, ’paatumust’, ’jäikust’; epōrōthē kui „paadutatud“ võib tähendada teoloogilist passiivi, mis kaasab paadumuse põhjustajana Jumalat (5Ms 29:4).  

Ahri gar tēs sēmeron hēmeras to auto kalymma epi tē anagnōsei tēs palaiās diathēkēs menei. „Veel tänapäevani jääb Vana Testamendi lugemise peale seesama kate.“ Väljend hē palaia diathēkēs ’vana leping’ võib olla pauliinlikku päritolu ja seda loomuliku tuletisena Jeremija raamatust (LXX diathēkē kainē, Jr 38:31) ning euharistlikust traditsioonist seoses Jeesuse veres kehtestatud uue lepinguga ( kaine diathēkē, 1Kr 11:25). Meie perikoobis ei tähenda fraas „vana leping“ tegelikult Vana Testamenti kui kanoonilist pühakirja, vaid see viitab Siinail ratifitseeritud lepingu kirjalikule vormile, Pentateuhile. Salm 15 koondab selle kõik ainult nimesse „Mooses“. Samas kui omadussõna archaios ’vana’ omab „muistse“ või „auväärsuse“ alatooni, siis palaios tähendab rohkem „antikvaarset“ või „aegunut“. Pauluse kirjelduse valgel võib apostelliku ameti suursugususe ja ülimuslikkuse põhjal oletada, et siinsed omadussõnad on uue ja vana lepingu (diathēkē) kirjeldamiseks hoolikalt valitud. Seega, „vana“ leping ei esinda ainult vana aega (archaios) – see on „aegunud“ (palaios). Samuti ei kuulu uus leping ainult uude ajastusse (neos) – see on ülimuslik (kainos). 

 

 2. Perikoobi struktuur

Võib oletada, et perikoobi struktuur on kunstiliselt komponeeritud. Selle märkimisväärsed kirjanduslikud üksused on kolm avaldust, mis sarnanevad rabiinliku eksegeetilise võrdlusega (middah) „kerge ja raske“ ehk nagu meie perikoobis väljendatakse: „Kui juba …, siis kui palju enam …“ (ladina k a minori ad maius). 

S 7j: kui juba … kuidas siis …
S 9: kui juba … siis on …
S 11: kui kõrvalejäetav juba oli … kui palju enam on … 

Vastavalt on kujundatud ka antiteetiline parallelism: 

Surm (thanatos, s 7) – Vaim (pneuma, s 8).
Hukkamõist (katakrisis, s 9) – õigeksmõist (dikaiosynē, s 9).
Mis on kaduv (to katargoumenon, s 11) – mis on jääv (to menon, s11). 

Kirjeldatud antiteetilised paarid vastandavad Iisraeli ja kristlust: a) Mooses versus Paulus (s 12, 13); b) seadus versus Vaim (s 7, 8); c) kirjatäht versus leping (s 6). 

Veel üks rabiinlik eksegeetiline muster leidub salmides 16–18, kus esineb võtmesõna kyrios ja mis rajanevad analoogia printsiibile (gezēra šavā); siin võetakse aluseks kaks pealtnäha kokkusobimatut vanatestamentlikku teksti. Sääraselt võib Paulus kasutada viidet tiitlile kyrios Ex 34 ja rakendada seda Vaimu kontekstis: „Ent Issand on Vaim, ja seal, kus on Issanda Vaim, on vabadus“ (s 16). Paulus näeb Vana Testamendi tekstide täitumist oma ajas ja kogemuses. Nägemus uuest ajastust annab värske tähenduse muistsele tekstile ja teeb selle asjakohaselt kasutatavaks. 

Perikoobi struktuur kujuneb järgmiselt: 

A. Surmateenistus, hukkamõistuteenistus (3:7, 9a, 10a, 11a, 13–15).
1. Seda ümbritseb kaduv kirkus (3:7, 10a).
2. See oli ajutise eesmärgiga (3:11a).
3. Selle eesmärk oli hukkamõist (3:9a).
4. See toimis kattena, mis varjutas Jumala kirkuse (3:13–14a, 15).
5. Kate eemaldatakse Kristuses (3:14b).

B. Vaimuteenistus, õigeksmõistuteenistus (3:8, 9b, 10b, 11b–12, 16–18).
1. Seda saadab võrratu kirkus (3:10b).
2. See kirkus on igavene (3:11b).
3. Selle eesmärk on õigeksmõist (3:9).
4. See toimib Jumala kirkust peegeldava peeglina (3:16–18).
5. See pakub lootust ja julgust (3:12). 

 

 3. Kontekst

Perikoobi lähemas kontekstis, salmides 1–6, vastandatakse kirjatähe surmavat ja Vaimu eluandvat olemust (to gramma apoktennei, to de pneuma zōopoiei). Kahe termini gramma ja pneuma kaudu käsitleb Paulus kahe lepingu, Moosese ja Kristuse ehk Vaimu lepingu suhet. Pauluse mõttekulg tundub liikuvat järgnevalt: gramma viitab peaasjalikult „soovituskirjadele“ (3:1–3), osutades sääraselt konfliktile „valevendadega“, kes seda sorti kirju nõudsid. Kontrastina esitab Paulus enda apostliku autoriteedi legitimeerimise alusena Vaimu kirja, mis tingib Kristuse-sarnasust. See on Pauluse järgneva diskussiooni alguspunkt ning edasise eksegeetilise ja teoloogilise arutluse keskmes on tema ametiõigused uue lepingu ja evangeeliumi teenijana. 

Perikoop kuulub 2. Korintose kirja esimesse sisulisse jaotusse (1:12–7:16) pärast sissejuhatavat proloogi (1:1–11). Paulus selgitab oma motiive minevikus (1:12–2:4) ja tegeleb lepitusküsimusega (2:5–17). Järgneb pikem teemakäsitlus tema apostliameti aluseks oleva õiguse kohta (3:1–6:13), millele järgneb pareneetiline poleemika paganlike mõjude suhtes (6:14–7:1). Kirja teine põhiosa käsitleb korjandust juudikristlaste jaoks Jeruusalemmas (8:1–9:15) ning viimases kolmes peatükis kaitseb Paulus taas oma apostellikku autoriteeti (10:1–13:10). 

 

4.–5. Kirjanduslooline ja ajalooline kontekst 

Perikoobi kirjanduslooline kontekst on seotud eeskätt Exoduse narratiiviga 2Ms 34. Nii nagu Rooma kirja peatükkides 9–11, tegeleb Paulus ka meie perikoobis juutide uskmatuse probleemi suhtega Kristuse evangeeliumisse. Võimalik, et mõned Pauluse oponendid selgitasid Korintose kristlastele, et kuna juudid üldiselt ei ole kristlikku evangeeliumi vastu võtnud, siis on see piisavaks tõendiks, et Jeesus ei saa olla messias ning ka Pauluse evangeelium ei ole „hea sõnum“. Selline nii-öelda kvantitatiivsele argumendile üles ehitatud teoloogiline poleemika on üks selle perikoobi võimalikke ajaloolisi kontekste: kui Jeesus täitis nii selgelt Vana Testamendi tõotused ja kui Pauluse evangeelium on tegelikult see uus leping, mida prohvet Jeremija kuulutas, siis miks ei võta seda vastu juutide enamus? Kui see on perikoobi ajalooline kontekst, siis on salmides 14–15 esinev selgitus adekvaatne, kasutades Exoduse narratiivis nimetatud Moosese näokatet metafoorilises tähenduses: tähendus kantakse üle väliselt kattelt (s 13) sisemisele kattele (s 14–15); Siinai ja kõrberännaku aja israeliitide kogemus (s 13) kantakse üle juutide kogemusele Pauluse ajal (s 14–15). „Kuid nende mõtteviis on paadunud“ (alla epōrōthē ta noēmata autōn, s 14a) viitab vastuolule Siinai mäe pürgimuse ja Pauluse evangeeliumi vahel. Selle asemel et tunnistada Moosese näokatte kirkust varjavat tähendust, paadusid nad oma mõtteviisis ning ei mõistnud vaimuliku jõu päritolu. Pauluse mõte on, et korintlaste mõtteviis oli muutunud tundlikuks (kardiais sarkinais) Vaimu südant pehmendava töö abil, samas kui Moosese aja israeliitide südamed paadusid tuimaks vaimulikes asjades. Mõte paadunud mõtteviisist kutsub esile teisigi vanatestamentlikke allusioone: „Sest Issand on valanud teie peale unisuse vaimu ja on sulgenud teie silmad, prohvetid, ning katnud teie pead, nägijad“ (Js 29:10, vrd Js 6:9–10; 5Ms 29:4). Siin on kohane paralleeltekst Rm 11:7–8, kuid samahästi toimib võrdlus just meie perikoobi salmide 13–14 ja 2. Moosese raamatu peatükkide 32–34 vahel. Viimases väljendatakse korduvalt, et Iisraeli rahvas on „kangekaelne“ (32:9; 33:3, 5; 34:9). „Veel tänapäevani“ (ahri … tēs sēmeron hēmeras, 3:14) on selge viide: „Aga Issand ei ole tänapäevani teile andnud südant [kardian, 2Kr 3:15] mõistmiseks ega silmi nägemiseks ja kõrvu kuulmiseks“ (LXX 5Ms 29:3 heōs tēs hēmeras tautēs). Perikoobi salmis 13 räägitakse sõna-sõnalt Moosese näokattest, kuid salmides 14–15 kujundlikult Moosese järeltulijate „südame kattest“. Paulus nimetab seda just selleks „samaks“ katteks, mis takistab nägemist ja nüristab taju. Paulus võrdleb oma kaasmaalaste paadunud mõtteviisi nende eelkäijate mõtteviisiga, mida varjutas kate nii, et nad ei suutnud näha ega ära tunda vana lepingu tõelist tähendust ja eesmärki. Kolme „katet“ on mainitud meie perikoobis: sõna-sõnaline kate, mis varjas Moosese palet (s 13), metafooriline kate, mis oli vana lepingu ehk Moosese seaduse avaliku lugemise peal sünagoogis (s 14), ning metafooriline kate, mis asus Pauluse kaasmaalaste südametes (s 15). Kuid Paulus teeb vahet ainult kattel, mis asub juutide südametes, ja kattel, mis lasub Pentateuhi lugemisel. Seega on soovitatav mõelda ainult kahest mainitud kattest: üks Moosese (Pentateuhi) näol ja teine juutide südametel. 

 

6. Paralleelkirjakohad

1Ms 1:27; 2Ms 16:7, 18; 24:12, 17; 31:18; 32:15–16; 34:1, 29–35; Dt 10:1; 27:26; 29:3; Ps 84:7; Js 6:10; 25:7; 29:10; 42:21; 61:1–2. 

Mt 13:14; 17:2; Mk 6:52; 8:17; 9:2; 10:37; Lk 4:4, 20; 9:29–32; Jh 4:24; 8:32; 15:26; 17:22, 24; Ap 4:13, 29; 6:15; 13:15; 15:21; 28:26; Rm 1:17; 3:21–22; 4:15; 5:4–5, 20; 7:5–6, 10; 8:24–25, 29–30; 10:4; 11:7–8, 23, 25–26; 16:7; 1Kr 11:7; 13:8, 12; 15:45, 49; 2Kr 1:20; 2:11; 3:3, 6–7, 9, 13, 17–18; 4:4–6, 13; 7:4; 9:3; 11:15; Gl 3:5, 10, 21–25; 4:6–7; 5:1, 13; Ef 6:19; 1Ts 1:3; 2:2; 1Tt 1:11, 17; Hb 2:14; 3:13; 7:22; 12:18–21; 1Pt 2:25; 4:16; 5:14; 2Pt 3:18; 1Jh 3:2. 

 

7. Tõlgendusloolised märkused

Issanda muutmise püha ehk kirgastamispüha jutlusetekst 2Kr 3:7–18 on iseendast juba Pauluse kommentaar Vana Testamendi tekstile. Pauluse tõlgenduses viitab Jumala käest Seaduse saanud Mooses Kristusele, kes eemaldab katte Vana Testamendi sõnumilt. Augustinusele on omistatud ütlus: 

Vetus Testamentum est fons Novi Testamenti.
Novus Testamentum est lux Veteris Testamenti. 

„Vana Testament on Uue Testamendi allikas.
Uus Testament on Vana Testamendi valgus.“ 

Vana Testamendi lektsiooni nendes kohtades, kus märgitakse, et Moosese palge nahk hiilgas (2Ms 34:29, 30, 35), kasutab Vulgata ladina keeles sõna cornutus ’sarviline’, ’võhkadega varustatud’ (kaudselt ka ’sarvestunud’ või ’sarvest valmistatud’). Sellise tõlke lähtekohaks on etümoloogiliselt lähedaste sõnade qāran ’särama, hiilgama’ ja qāren ’sarv’ ekslik tõlgendus. 2Ms 34:29 seisab: kī qāran cōr pānāv, mida võiks tõlkida: „sest tema pale kiirgas valgust [nagu sarvi]“.  

Seetõttu on ka kunstis laialdaselt levinud viis kujutada Moosest sarvedega. Olgu siin esitatud vast kõige tuntum Moosest kujutav teos Michelangelolt. 

Mooses. Rooma, San Pietro in Vincoli kirik (Michelangelo, u 1515). https://commons.wikimedia.org/wiki/File:Michelangelo_Moses.jpg

Gustave Doré gravüürilt enam otseselt sarvi ei leia, nende asemel kujutatakse Moosese peast tõusvaid valguskiiri. Mooses laskub Siinai mäelt (Gustave Doré, 1865).  

https://commons.wikimedia.org/wiki/File:Moses_radiant.jpg

Viieteistkümnendast sajandist on teada südamlikult naiivne gravüür Moosesest pikkade sarvedega. 

Mooses. Puulõige (15. saj, Memmingen). https://commons.wikimedia.org/wiki/File:Kunne_Holzschnitt_3.jpg

Käsulaudadega Siinailt laskuvat Moosest on kujutanud muuhulgas Rembrandt. Kui kümmet käsku käsulaudadel on sageli kujutatud sümboolselt (näiteks rooma numbritega I, II, III jne), siis Rembrandt kirjutab käsud välja heebrea keeles, järgides reformeeritud kirikute traditsiooni. Pealmisel käsulaual on käsud VI–X („Ära tapa“ kuni „Ära himusta…“, mis liidab kokku luterliku jaotuse IX ja X käsu). 

Käsulaudadega Mooses (Rembrandt, 1659). https://commons.wikimedia.org/wiki/File:Rembrandt_-_Moses_with_the_Ten_Commandments_-_Google_Art_Project.jpg

Evangeeliumide jutustused Issanda muutmisest Taabori mäel muutusid vanas kirikus intensiivse tõlgenduse allikaiks. Silmatorkav on seejuures kristoloogilis-teoloogiliste aspektide mitmesugune seostamine soterioloogilis-eshatoloogilistega. Issanda muutmist mõisteti seejuures primaarselt teofaaniana, Kristuse tõelise jumalikkuse ilmumisena. Kreeka traditsioon rõhutas seejuures Jumala ilmumise ja varjatuse dialektikat. Esimesena kõneles Aleksandria Klemens ülemaise nägemise armuanni ilmumisest. Hesühasm kujundas sellest välja õpetuse Taabori valguse kohta. 

Vanimad Issanda muutmist kujutavad kunstiteosed pärinevad 6. sajandist. Ravenna San Apollinare in Classe kiriku apsiidimosaiik kujutab ümmarguses aupaistes hõljuvat kuldset risti, mida ümbritsevad arvukad taevatähed. Aupaiste kohal on kujutatud Jumala paremat kätt ning aupaiste all püha Apollinarist. Horisontaalteljel on kujutatud Moosese ja Eelija portreebüste, nende all kolme lammast, mis kujutavad Peetrust ja Sebedeuse poegi. Kuldse risti seostamine Kristuse kirgastamisega viitab ristilöömise ja ülestõusmise tähendusele. Ristihaarade lõikumispunktis on kujutatud Kristuse portreed. 

Issanda muutmine. Ravenna San Apollinare in Classe apsiidimosaiik. https://commons.wikimedia.org/wiki/File:Ravenna_BW_4.JPG

Ennekõike ikoonikunstile omase kujutamislaadi eeskuju on leitav Siinai Katariina kloostri apsiidimosaiigilt. Sellel on kujutatud mandorlaga ümbritsetud Jeesust Taabori mäe kohal hõljumas. Ta kõneleb kogupikkuses kujutatud Moosese ja Eelijaga. Selle taevase kolmikuga liitub maine – Peetrus, Jaakobus ja Johannes –, keda on kujutatud asendis, mis väljendab hirmu ja aukartust. Jaakobus ja Johannes põlvitavad kahel pool Jeesust; Jeesuse jalgade all lebav Peetrus on asendis, mis ilmestab une ja hirmu vahel kõikumist. Jeesuse pea kohal sirutub taevast Jumala käsi, millest lähtub Jeesust ümbritsev mandorla. 

Issanda muutmine. Siinai püha Katariina kloostri kiriku apsiidimosaiik. https://commons.wikimedia.org/wiki/File:Saint_Catherine%27s_Transfiguration.jpg

Lääne kunstis on Issanda muutmist kujutanud muuhulgas Raffael. Tema varase surma tõttu lõpetamata jäänud teose lõpetas Guilio Romano. Sarnaselt näiteks Fra Angelico freskole seostab Raffael oma maalil Issanda muutmisega tema ülestõusmise ja taevaminemise. Sellele viitavad Jeesuse lehviv rüü, haavad tema kätes ja jalgades ning teda ümbritsev hõõguv valgus. Maali eripära on kirgastamissündmusele lisatud langetõbise poisi tervendamise stseen (Mk 9:19). 

Issanda muutmine (Raffael, 1518–1520). https://commons.wikimedia.org/wiki/File:Transfiguration_Raphael.jpg

 

8. Liturgilised soovitused

Issanda muutmise püha on traditsiooniliselt peetud 6. augustil, mis võib olla kolme Taaborile rajatud basiilika pühitsemise päev. Püha juured on 5.–6. sajandi idakirikus, alates 10. sajandist on püha tuntud frangi liturgias. Paavst Calixtus III kehtestas püha 1457. aastal terves katoliku kirikus. 

Luterlikus kirikus on püha sageli nihutatud kas ilmumisaja viimasele pühapäevale (nii Agenda) või 8. pühapäevale pärast nelipüha (nii Jumalateenistuste Käsiraamat). Viimast võimalust tunneb ka Agenda. 

Kuna EELK kalender järgib Jumalateenistuste Käsiraamatus esitatud kirikuaasta ülesehitust, tuleb Agenda kasutajatel algussalme valides silmas pidada järgmist: nende algussalmide asemel, mis on Agendas trükitud 7. pühapäevaks pärast nelipüha (lk 45), tuleb võtta algussalmid, mis on antud 6. pühapäevaks pärast Kristuse ilmumise püha (lk 34); vt märkus lk 45: „Kui jutlustatakse Kristuse muutmise üle, siis on algussalmiks 6. pühapäeva pärast Kristuse ilmumise püha algussalm“. Järgnevalt on propriumi teisedki osad (päeva palve jne) ka Agenda jaoks valitud ilmumisaja tekstide hulgast. 

Liturgiline värv: valge (ainult pühapäeval, argipäevadel – roheline). 

Alguslaul: 293. 

Päeva laul: 355. 

Jutluselaul: 305. 

Ettevalmistuslaul: 56. 

Lõpulaul: 298. 

Päeva palve – Käsiraamat, lk 204, nr 1 / Agenda, lk 90, nr 1. 

Kirikupalve – Intranet, Jumalateenistuste käsiraamatust välja jäänud kirikupalved, lk 13 / Agenda, lk 90–91. 

Kiituspalve – Käsiraamat, lk 348 (ilmumispüha) või lk 353 (üldine I). 

Palve pärast armulauda – Käsiraamat, lk 205 nr 1 / Agenda, lk 91. 

 

9. Muud soovitused

Slaavi traditsioonis (muuhulgas ka Setumaal) on kolme augustis pühitsetava pühaga seotud hulk kristlikke ja rahvapäraseid kombeid. Nendeks on 1. (14.) august – kalli ja elavakstegeva ristipuu väljatoomine, makaveipäev, vene k медовый Спас; 6. (19.) august – meie Issanda, Jumala ja Päästja Jeesuse Kristuse muutmine, paasapäev (mitte segi ajada ülestõusmispühaga, mida samuti kutsutakse paasaks; paasapäev on saanud nime sõnast Спас ’Lunastaja’), vene k яблочный Спас; ja 16. (29.) august – meie Issanda, Jumala ja Päästja Jeesuse Kristuse kätetatehtud pühakuju Edessast Konstantinoopolisse toomine, vene k ореховый Спас. 

Meepaasa on Jumalaema uinumise paastu esimene päev ja saanud nime selle järgi, et augusti keskel on tarud täis mett ning mesinikud hakkavad värsket mett võtma. Sel päeval on õnnistatud uudsemett, mida traditsiooni kohaselt varem ei tohtinud süüa. Meepaasa puhul on söödud erinevaid meega valmistatud toite. Samal päeval kannab õigeusu kirik meeles ka vendi Makabeisid, mille rahvaetümoloogiliselt tõlgendusest on päev saanud nime moonipaasa (vene k маковый Спас). Esimest augustit kutsutakse ka Спас на воде, sel päeval toimuva veepühitsuse ning kaevude ja allikate õnnistamise järgi. 

Paasapäeva või õuntepaasa nimetust kannab Issanda muutmise püha. Rahvakalendris on see päev märkinud sügise saabumise algust. Enne paasapäeva ei lubatud süüa õunu ja õunatoite. Paasapäeval on õnnistatud õunu ja värskeid puuvilju, mis on selle päeva menüüs aukohal. 

Pähklipaasal, mida kutsutakse näiteks ka leivapaasaks, õnnistati uudsevilja vihke ning küpsetati uudseleiba. See päev on märkinud sügiseste tööde algust. Valmima hakkasid pähklid, millest valmistatud toidud on andnud päevale nime. 

 

(Punktid 1–6 on koostanud Ergo Naab, punktid 7–9 Joel Siim, toimetanud Urmas Nõmmik.)

Print Friendly, PDF & Email
English