Esiletõstetud lood

Armastus ei ole kohustus (Hb 12:25-29)

„Vaadake, et teie ei tõrgu kõnelejat kuulamast! Sest kui ei pääsenud maa peal pakku need, kes tõrkusid kuulamast sõnatoojat, siis palju vähem pääseme meie, kui me pöörame selja temale, kes on taevaist. Tollal pani tema hääl kõikuma maa, aga nüüd on ta tõotanud: „Veel kord panen ma värisema mitte üksnes maa, vaid ka taeva!“ Sõnad „veel kord“ näitavad kõigutatavate kui loodud asjade muutumist, et püsiksid kõigutamatud. Olgem siis tänulikud, et me saame kuningriigi, mis ei kõigu, ja teenigem seepärast Jumalat talle meelepäraselt allaheitlikkuse ja aukartusega; sest meie Jumal on neelav tuli!“ (Hb12:25-29).

Selle pühapäeva teema selgituseks ütleb kiriku käsiraamat meile järgmist: „Kristus tuli täitma Jumala tahet ja käske, mitte neid tühistama. Seepärast peavad ka kristlased järgima armastuskäsku paremini kui kirjatundjad ja variserid. Seda taotledes on kristlane valmis loobuma ligimese heaks isegi oma õigustest ja osutama armastust ka oma vaenlastele.“

Armsad sõbrad! Ei ole vist ühtegi teist teemat, mida on ristiusu juures rohkem väntsutatud siia ja sinna, kui armastuse käsku. Filosoof Nietzsche silmis annab oma vaenlaste armastamine tunnistust lipitsevast orjamoraalist. See näitavat nõrkust ja elujõuetust. Milliseid omadusi teatud inimesed tänasel päevalgi Õhtumaale omistada püüavad.

Skaala teises äärmuses seisavad mõned kaasaegse Euroopa tegelased, kes usuvad, et kui võtta rästik oma armastavatele ning abistavatele õlgadele ja ujuda koos temaga üle vee, siis leebub loom ja hakkab sööma õlgi nagu veis. „Lumehelbekese“ mentaliteedi jaoks tundub uskumatuna, et rästik võib ikkagi salvata. Armastav suhtumine ei muuda alati midagi lihtsalt seetõttu, et uss jääb loomu poolest ikka ussiks, kohtle teda kuidas tahes. Ta ei reageeri mitte meie käitumise peale, vaid vastavuses oma instinktidega.

Mõeldakse, et kui keegi tuleb meile elama, siis saame tema lämmatada oma leebusega ‒ ta lihtsalt peab meie ülevoolavale südamlikkusele samaga vastama hakkama. Sellises suhtumises on peidus varjatud vägivald: „Meie keskele tulles pead sa üle võtma meie head kombed, sul ei ole valikut!“ Kombed on osa kultuurist. Kultuur ei ole alati muudetav ja kas ta peabki olema? Ehk et armastusel on omad piirid, mida ületades muutub armastus iseenda vastandiks.

Tuleb tunnistada, et osa teolooge pakuvad tänasel päeval vastuseid küsimustele, mida keegi ei ole küsinud. Ja mis järelikult ka kedagi ei huvita. Selle asemel on vastamata mitmed fundamentaalsed küsimused. Nende hulgas näiteks: „Mismoodi peaksime Jumalast aru saama? Milline ta siis lõppeks on?“ Need küsimused ei ole vastuseta mitte teoloogide laiskuse pärast, vaid seetõttu, et neile ei ole pakkuda ühest ja selget vastust, mille tädi Maali saaks oma seinakalendrisse loosungina üles märkida ning elumotoks võtta.

Seitsmendaks pühapäevaks peale nelipüha antud tekst, mida siin vaatame, tegeleb kaudselt antud teemaga, kuid ei anna sellele mingeid lihtsaid lahendusi. Mõned salmid eespool kirjeldab heebrea kirja autor Moosese kogemust Hoorebi mäel. Jumalik ligiolu laskus mäetippu maavärina, suitsupilve, mürina ja kummalise vaimse kohalolu tundega, nii et Mooses tõdenud: „Ma olen kabuhirmus ja värisen!“ Heebrea kirja autori sõnum paistab siin olevat selge: „Ärge arvake! Ega Jumal nalja ei mõista!“ Sellele vastandatakse mõned salmid edasi käesoleva tekstikohaga Uues Lepingus avanev armastav suhtumine, kus Jumal on otsekui isa, kes kadunud poega koju tagasi ootab. Ning kui poeg tuleb, siis isa embab teda südamlikult ja tagastab kõik, mille kadunud poeg on võõrsil maha mänginud.

Nii luuakse huvitav pingeväli: armastav süda ei välista põhimõttekindlust, õiglust ja jõulist autoriteeti. Selline asetus annab ristiusu kriitikutele muidugi ainest küsida: „Kumba teie jumal siis ikkagi lõppude lõpuks jagab; öelge selge sõnaga välja! Jagab ta hirmu või jagab ta armu?“

Nagu ma ütlesin, ei olegi sellele küsimusele meil anda tädi Maali arusaamisele hoobilt haaratavat vastust. Peame lihtsalt tõdema, et Jumal on numinoosne, see tähendab täiesti teistsugune olevus, kelle puhul inimlikud omadussõnad nagu „hirmus“ või „armuline“, väljendavad ainult mingit aspekti ehk külge, kuid ei kirjelda mingil juhul teda tervikuna. Umbes nõnda nagu tervet lehma ei kirjelda ükspäinis saba ja sarved. Nii võiksime ehk püüda asja seletada tädi Maalile.

Kas teoloogia peab üldse tädi Maaliga juttu vestma? Ehk võiksime temast mööda kiirustada teda eirates, et jõuaksime õigeaegselt järgmisest teoloogilise kõrgpilotaaži seminarist osa saama?

Mulle tundub nii, et vajame mitte primitiivseid vastuseid, vaid selliseid, mille lihtsuses peitub ühtaegu ka geniaalsus. Kui meil puudub geniaalne lihtsus ja on pikk ning keeruline jutuvada, siis tekib kergesti kahtlus, et kas me ise ikka oleme õieti aru saanud sellest teemast, millest rääkida püüame?

Kuidas siis selgitada lihtsal moel ära, mida tähendab ristiusu käsk armastada ligimest nagu iseennast ja armastada koguni oma vaenlasi?

Minu arvates on oluline kõigepealt ära tunda, et armastust on mitmesugust. Ning seejärel ära tunda, et armastamine ei ole mitte niivõrd kohustus, kui võimalus.

Mida ma pean silmas selle all, et armastust on mitmesugust? Aga seda, et sõnaga „armastus“ tähistame elus üsna erinevaid asju. On armastus, mis on ülevoolav kuumadest tunnetest. Ja on näiteks lapsevanema armastus. Kui väikelaps on keset ööd arusaamatul põhjusel mitu tundi järjest röökinud, ei ole vanematel tema vastu hetkel mingeid sooje tundeid. Ometi on ilmselge, et vanemad on valmis kõigeks, et oma lapse eest hoolt kanda ning teda kõigi ohtude eest kaitsta. Selline suhtumine on armastus.

On olemas sõprade hoolitsemine üksteise eest. Ning sugulaste armastust, mis küll perekonna keskel ei hoia kokku karme sõnu pere „musta lamba“ aadressil, kuid ometi kaitseb sedasama „musta lammast“ võõraste karmi kriitika eest. On olemas ka selline armastus, mis kehtib igapäevases asjaajamises igas vallas ja pea igal ajal. Jeesus ütleb selle kohta, et taoline armastus saab ilmsiks siis, kui kohtleme ligimest nagu iseennast ning teeme teistele sedasama, mis tahame et teised meile teeksid.

See ei pruugi hõlmata sooje tundeid. Võib olla koguni nii, et eitame täielikult teise elustiili ja tõekspidamisi. Kuid ometi kohtleme teda lugupidavalt. Sest ta on inimene nagu meiegi. Loodud Jumala näo järele.

Meie kohtlemine ei sõltu temast. Vaid see sõltub Jumalast. Meie kohtlemine näeb küll selgesti teise vigu. Kuid tähtsam neist on see, mis teises on head ja kaunist. Kui oskame seda märgata ja ära tunda, siis oleme näinud Jumala enda palet.

Armastus ei pea alati endas sisaldama sooje tundeid ja teise elustiili ja tõekspidamiste heakskiitu. Vaid armastada saab ka neid, kes elavad otse vastupidi kui meie ja ka mõtlevad otse vastupidiselt meile. Kui ma nii ütlen, siis tundub esmapilgul, et ma teen armastuse väga kergeks: mis nii viga teist armastada, kui ma tema jaoks olulisi asju temaga samal tasemel jagama ei pea! Kuid ometi näeme tegelikku elu vaadates, et enamasti on ka selline armastamine meie jaoks inimestena võimatult raske. Sest võime küll olla ristiinimesed, kuid lõppeks oleme ikka tavalised luust ja lihast inimesed.

Meie kirikus on neid, kes ütlevad, et nad küll eitavad homoseksuaalset elustiili, kuid ometi armastavad homoseksuaale inimestena. Kui küsida, kas nende tutvusringkonnas tegelikult ka leidub mõni homoseksuaal, kellega nad teda kohates sundimatult lävivad, siis selgub tavaliselt, et pole. Kuidagi on kujunenud nii, et vaatamata palavale kristlikule armastusele osatakse üksteisest eemale hoida.

Meie kirikus on neid, kes väidavad, et nad armastavad oma kihelkonna või kogukonna inimesi. Kuid vähem on aktiivseid ristiinimesi, kes pühapäeva hommikul kirikuuksel seistes südamlikult tervitavad aias askeldavat naabrimeest ja temaga paar sõna head juttu vestavad. Mõnele tundub, et juba see on piisavalt suur armastus, kui selles olukorras suu kinni hoida ja mitte prahvatada: „Mis sa rassid seal kallil hingamispäeval! Ise elad kirikust üle ukse ja ei või mõneks tunniks sisse astuda!“

Otsese vaenulikkuse puudumine ei ole veel armastus. See on, kui jätame täielikult inimese enda hooleks ja vastutusele, kes ta on, kus ta käib ja mis ta teeb. Armastav suhtumine on see. Kui eeldame, et teine inimene on täiskasvanud ja vastutusvõimeline ning peab ise teadma, mida ta teeb. Kui selgub, et tegi õigesti, siis on tore. Kui selgub, et tegi vea, siis on temal võimalus oma veast õppida.

Meie kirikus on neid, kes ütlevad, et nad armastavad raskustes inimesi, tahaksid nende eest paluda ja pakkuda neile hingetuge. Kui aga nende juurde tuleb inimene, kes räägib oma keerulisest lahutusest, siis kaob kogu abivalmidus ja armastus. Selgub, et taoliste inimeste jaoks puudub tõsisel usklikul tegelikult edasine sõnum. Enne kui inimene ei muutu endiseks tagasi, pole justkui põhjust talle midagi rohkem öelda. „Kui sa ikka ei ole suutnud eluaeg ühega olla, siis sa meie hulka hästi ei kõlba!“ on neutraalsete sõnade tagant piisavalt valjusti hüüdev suhtumine. See summutab viisakate sõnade kõla. Kuid inimesed ei muutu mitte kunagi endiseks tagasi, nad muutuvad ainult edasi. Nii peavad pooled inimesed kirikust välja jääma, sest vähemalt pooled on meie ühiskonnas läbi elanud ühes või teises vormis lahutuse.

Meie kirikus on neid, kes võivad liigutavalt rääkida sellest, kuidas isa ootab tagasi kadunud poega. Ja kuidas peame minema otsima ühte kadunud lammast, teisi seniks maha jättes. Kui aga mõni kaugele eksinud koguduseliige nende juurde tulema juhtub, siis ei kohta ta muud, kui põrnitsevat umbusku. „Kui sa ikka sellise asjaga hakkama saada suutsid, ega sa ikka päris õige inimene enam ei ole. Hea küll, istu sinna taha pinki silma alt ära, aga ära imesta, kui me sinust mööda vaatame!“

Nendest näidetest näeme, et armastuse lambanahka poeb teinekord hunt, kes tahab teiste eest ära otsustada, kuidas neil on õige elada. Ikka heade kavatsustega tehakse seda: „Me ju tahame teda taevateele aidata, mis siis et pisut vägisi!“ Siiski öeldakse rahvasuus olevat heade kavatsustega sillutatud hoopis põrgutee.

Kui eirame armastuse käsku ja ei võta ligimesi vastu sellistena nagu nemad on, siis on otsekohe lisaks eelpool nimetatule kerge tekkima ka kollektiivne kahene vastandus: „meie, valged“ ja „nemad, mustad“. Mida rohkem väärt laskemoona suurepäraste argumentide näol vastaste poole lendu lastakse, seda sügavamaks muutuvad plahvatuste kraatrid kahe rindepoole vahel. Ning seda sügavamaks kaevatakse kumbagi kaevikut, et ennast teise poole eest kaitsta. Neist juba naljalt üle ei astu, et teist inimest kohata.

Vastu kõiki ootusi ei vii järjest võimsamate relvade kasutuselevõtt mitte vastase veenmiseni ja tema kapituleerumiseni, tekib hoopis kestev patiseis. Miski ei lahene ega muutu paremaks, pika aja pärast peame tõdema: „Läänerindel muutusteta!“

Kui taoline olukord kestab piisavalt kaua, läheb asjaosalistel ülepea meelest, et rahu on võimalik. „Alati on ju olnud sõda, ma olen kaevikus üles kasvanud!“ Siis on juba raske uskuda, et maailm ei ole mitte paik sõjaks ja riiuks, vaid tegelikult on selles õiget kohta ainult andestusele, üksteisega leppimisele ja teineteise austamisele. Seda hoolimata suurtest erinevustest, mis kunagi ei kao. See on eluterve, see on mõistlik eluviis, see on kogu armastus, mida võõra suhtes vajame.

Armastus ei ole mitte kohustus. See on võimalus inimväärseks eluviisiks. Andku armuline Jumal ise meile selleks jõudu ja tarkust.

Aamen.

 

Aare Luup (1973) on EELK reservvaimulik, teoloogia magister.

Print Friendly, PDF & Email
English