Esiletõstetud lood

Armastada vaenlast (Lk 6:27-36)

„Kuid ma ütlen teile, kes kuulete: Armastage oma vaenlasi, tehke head neile, kes teid vihkavad, õnnistage neid, kes teid neavad, palvetage nende eest, kes teid halvustavad! Kes sind lööb põse pihta, sellele paku ka teine, ja kes sinult võtab kuue, sellele ära keela ka särki! Anna igaühele, kes sinult palub, ja sellelt, kes võtab sinu oma, ära küsi tagasi! Ja nii, nagu te tahate, et inimesed teile teeksid, nõnda tehke neile! Ja kui te armastate neid, kes teid armastavad, mis lahkust te selle eest ootate? Isegi patused armastavad neid, kes neid armastavad. Ja kui te teete head neile, kes teile head teevad, mis tänu te selle eest ootate? Isegi patused teevad sedasama. Ja kui te laenate neile, kellelt te loodate tagasi saada, mis tänu te selle eest ootate? Ka patused laenavad patustele, et nad samavõrra tagasi saaksid. Aga armastage oma vaenlasi ning tehke head ning laenake ilma midagi tagasi lootmata, ja teie palk on suur ja te olete Kõigekõrgema lapsed, sest tema on helde tänamatute ja kurjade vastu! Olge armulised, nagu teie Isa on armuline!“ (Lk 6:27-36)

Aamen.

„Olge armulised, nagu teie Isa on armuline!“ ütleb Issand. Ilma Jumala armuta ei oleks midagi. Kogu loodu püsib vaid Issanda armul. Tema on kõikvõimas, on Looja. Tema lastena peame seda olema ka meie. Kuidas see meil õnnestub?

Kui näeme end inimestena, langenud inimestena, kes on süüdi selles, et nad on oma patu tõttu endaga langusesse kaasa tõmmanud ka kogu loodu, kes kaeblevad ja hüüavad Jumalat appi oma elu vaevas, siis pole meist ju mingit armu jagajat? Selleks, et teha Jeesuse õpetuse järele, on vaja väge ja võimu, enesekindlust koos kaastundega ja täiuslikkust. Kumba tüüpi inimesed me oleme?

Luther ütles, et oleme ühtaegu patused ja õiged. Mida see tähendab? Loomu poolest on inimene täielik egoist. Ta on loodud võtma, mitte andma. Vaid siis, kui Jumal inimest kuidagi on puudutanud, muutub tema olemus ja ta saab ka võime anda. Just see võime, võime anda on see, millest Jeesus meile oma loos räägib.

Esimeses lähenduses on Jumala käsk küll palju leebem: „Armasta oma ligimest!“ See on nagu gümnaasiumi lõpueksam ‒ kes sellega hakkama saab, saab kooli lõputunnistuse, et astuda iseseisvasse vaimulikku ellu. Aga selle lõputunnistuse saavad vaid need, kes on saanud Jumala lasteks. Teised ei õpi ligimese armastamise kunsti kunagi ära, sest selleks tuleb eelnevalt pöörduda.

Nüüd aga kõrgkooli lõpueksamist: „Armasta oma vaenlast, tee head neile, kes sind vihkavad!“ Kahjuks või õnneks ei ole see Issanda käsk mõeldud vaid vaimulikele ja pühadele. Et oleme luterlased, siis oleme kõik preestrid. Seega peame kõik selle käsu täimisega, kes paremini, kes halvemini, hakkama saama.

Suhtuda saab sellesse mitmeti: võib öelda, et „kah asi, kui tahan, siis võin armastada ka vaenlast.“ Selline lähenemine on selgelt pinnapealne ja üleolev ning näitab oma siseelu tuimust. Saab ka öelda, et see käsk on üle minu pea, et inimene ei ole võimeline seda täitma. Siin jääb puudu Jumala usaldamisest. Enamus inimesi püüavad sellele käsule mitte mõelda. Nad arvavad, nagu eelnevad, et küllap Jeesus kasutas kunstilist liialdust, et ta kõne huvitavam tunduks, seega ei pea me neid sõnu väga tõsiselt võtma.

Nagu me rääkisime, on õpetus „vaenlase armastamisest“ ülikooli kursus. Selleks, et õpetada, peab õpetaja ise oma õpetuse tõeks elama. See, mida Jeesus järgnevalt tegi, oligi oma õpetuse tõeks elamine – nende, kes vihkavad, piinavad, mõnitavad ja tapavad, armastamine kuni lõpuni.

Uurime järgnevalt Jeesuse tehnikat, et saaksime teda järgida. Kõigepealt on meil vaja vaenlast. Oma elus on meil vaenlasi alati leida, kas pereelus, tööl, poliitikas vm. Kui ühega saabki lepitud, on peagi järgmine platsis. Meie maailm on juba sellisena loodud, et siin valitseb ühtede võim teiste üle, mis on alati vägivalla aluseks. Olgu või kõikvõimalikud hindamiskomisjonid, mis on loomupäraselt vägivalla aparaadid.

Me saame nüüd küsida, et kust täiuslik inimene Jeesus endale vaenlasi võis leida? Ka inimene, kes peab end heasüdamlikuks, jääb ikka ja jälle oma naiivsuses õhku ahmima, kui keegi ta peale karjub, vihastab või solvub. Juutide meelest kuulus see juba loomu juurde, et lapsest saati tuleb vihata okupantidest roomlasi, ikka võimu ja vägivalla pärast. Jeesus aga, kellele näis selleks tööks Jumala vägi antud olevat, loobus sellest teest ning hakkas selle asemel kirjatundjaid ja varisere nende tõekspidamisi õõnestades provotseerima. Ja vaenlane kasvas välja omade seast ‒ „pimedus ei võtnud valgust vastu.“

Juudid said nii metsikut viha täis, et vandusid teineteisele, et ei söö enne, kui Jeesus saab tapetud. Nad täitsid oma eesmärgi. Nad tekitasid Talle suurimat füüsilist valu, mida oskasid. Aga veel suurem oli psüühiline valu, sest nad sundisid Jumala poolt väljavalitud rahva tunnistama Jumala Poja läbikukkunuks, mässajaks, kurjategijaks, kellekski, kes tuleb kõige häbiväärsemalt risti lüüa. Ja Jeesus ütleb selle peale ristil surres: „Isa, anna neile andeks!“

Jah, sellist asja ei ole inimene võimeline tegema. Ajaloos tuleb küll ette mitmeid märtreid, näiteks Franciscus, kes otsis alandajaid ja neid, kes teda vihkasid, et neile andeks anda. Aga äkki oli see teine aeg ja ajastu? On`s see mõeldav tänapäeval, Lääne ühiskonnas?

Naiiv-optimistlikust valgustusajast on meisse kasvanud üleüldine optimism, mis usub kõige leppimist kõigega üleüldises universaalses harmoonias. Me näeme oma silmaga, mida teeb USA president – ta lepib nii Põhja-Korea kui Venemaa liidritega, surub kätt ja naeratab, ja inimesed usuvad, mida neile näidatakse.

Lõpuks viivad siit mõtted järgmise olulise teema juurde, et mis see saatangi ära rääkida pole, korraldame rahukõnelusteks kohtumise ja lepime ära. Küllap hea ja armastav Jumal võtab temagi lõpuks enda juurde, paradiisi. Selline üleüldise leppimise, inimkonna progressi ja universaalse sünteesi idee on ka tänapäeva kristlusele suureks kiusatuseks.

Kes ei ootaks kirikult üleüldise leppimise optimistlikku filosoofiat: paradiisi loomist maa peal ja harmoonilist elu armastuses? Seda saaks ju põhjendada inimesi armastava Looja kontseptsiooniga, kes on pidevas loomises, aga kes peab ka vastutama oma loomingu eest, kes on loonud inimese oma näo järgi. See võiks ju anda võime see paradiis siia maa peale valmis ehitada? Sellega lahendab inimene kaks probleemi ühe hoobiga – maailmast kaob vaenlane ja seega pole vaja ka tegeleda „vaenlase armastamise“ probleemiga.

Ristiteoloogia on see, mis laseb meil taas jalad maa peale toetada. Meil on igaühel oma kogemus, et inimese kalduvus rikutusele ei ole juhuslik. Me teame, et kõik kord närbub ja sureb, teame, et kuri inimene võib olla maailmas võidukas, teame, et sageli on meie hea tahe meie uhkuse, viha, kadeduse ja isiklike ambitsioonide teenistuses. See näitab meile selgelt pärispatu olemasolu inimeses.

See näitab ka saatana ja kurjade vaimude olemasolu maailmas, mis omakorda tähendab, et meie ümber on kurjust, mida ei saagi välja juurida. Meie viletsuses ja hädades on midagi paratamatut. Inimestel puudub kindel moodus määratleda kurja, seda mis on meist sõltuv, mis mitte. Me ei oska tõmmata piiri ega oska eristada, mis on Jumala tahtmine, mis mitte.

Aga, meie ju tahame olla head üliõpilased, kes võtavad kogu õpetuse vastu ja teevad selle järele? Seega, vaenlase me leiame vast igaüks, kuigi ka see ei ole lihtne ülesanne.

Vaenlaseks saame nimetada seda, kes on olnud meile varem väga lähedane, keda me oleme varem armastanud, ja nüüd on ta meid reetnud, on meie peal kasutanud oma võimu ja vägivalda. Seetõttu pole järgmine samm teda kohe taas armastama hakata, esmalt tuleb püüda andeks anda.

Juba see andeksandmise töö käib enamusele üle jõu, kuigi me igal jumalateenistusel selleks Pühalt Vaimult abi palume ning iga päev Meie Isa Palvet palume. Tegemist on sügaval hinges toimuva pikaajalise ja hinge näriva leinaprotsessiga, kus tuleb läbi käia kõik sügava leina etapid. Ja isegi kui see õnnestub, kogeme, et inimene pole kõigile võimeline andeks andma, kuigi Issand ütleb: „saage täiuslikuks, nagu teie Isa on täiuslik.“

Me peame teadvustama, et inimeste täiuslik ühtsus on võimatu, sest see tooks kaasa ühtede väärtuste ja tõekspidamiste pealesurumise teistele, mis lõppeks ikkagi vägivalla või suure teesklusega. Igal inimesel on veidi erinev arusaam, mis on õige ja hea. Me teame, et ei ole sellist mõistuse saavutust, sellist geniaalset teost, mida ei saaks pöörata inimese vastu ja mida ei saaks kasutada saatana tööriistana. Meie leidlikkus ei saa kunagi olema nii suur, et võiksime saatana üle kavaldada.

Ainult üks inimene, Jeesus Kristus, sai saatanast võitu. Ta lasi end vaenlastel tappa, et Jumal saaks ta üles äratada, et surm ja saatan saaksid lõplikult võidetud, et armastus saaks võidu. Ja meie, Kristuse vennad ja õed, ei suuda ise mitte midagi, aga koos Kristusega oleme võimelised (vahel) isegi vaenlast armastama.

Aamen.

 

Jutlus on peetud Jüri kirikus 2018. aasta 8. juulil.

 

Ülo Liivamägi (1961) on EELK Jüri koguduse diakon ning usuteaduse magister.

Print Friendly, PDF & Email
English