Arvamused

Olümpiaadiessee: Missugune kirik kõnetaks kaasaegset inimest?

Selline pealkiri tekitab minus palju küsimusi, millele vastuste otsimine on iseenesest huvitav mõtteline teekond. Kas praegune kirik ei kõneta inimesi? Kuidas saab mõõta „kõnetamist“ ja „mittekõnetamist“? Kas kogudus on ainult siis edukas, kui kirikuliikmete arv on suur? Kes on kaasaegne inimene? Kas ta on oma olemuselt midagi teistsugust, kui sada aastat tagasi elanud inimene? Nendele küsimustele ei saa kunagi üheselt vastata. Sellise teema puhul jäävad ikka õhku teatud küsimärgid, kuid selle üle arutlemine toob loodetavasti veidi selgust.

Minu jaoks tähendab kirik esmalt hoonet, kuid ka inimesi, kes sinna kuuluvad – kogudust. Kirik ja kristlus kuuluvad minu arusaamises kokku, kuigi sõna „kirik“ kasutatakse eesti keeles palju laiemas tähenduses: suure torniga ehitis jumalateenistusteks, jumalateenistus, kirikulised või mistahes usundi organisatsioonivorm.

Tänapäeval on ajaloolised kirikuhooned ja nende juurde kuuluvad kogudused jäänud meie ühiskonnas pigem tagaplaanile. Seda ehk sellepärast, et palju kunagisi funktsioone on riik üle võtnud (nt sündide ja surmade registreerimine, haridus, vaeste hoolekanne jpm). Kirikutele on küll jäänud nende peamine sisu – sõnum armastavast Jumalast –, kuid ometi liikmete arv kogudustes aina väheneb. See paneb mind taaskord küsimusi esitama: mis praegusel kirikul (laiemas mõistes) „viga“ on? Või hoopis: mis inimestel „viga“ on? Kas oleks võimalik midagi ette võtta, et kogudused välja ei sureks? Kuidas kõnetada inimesi, kui kiriku sisu ja sõnum on ikka sama, kuid inimesed koos ühiskonnaga on muutunud? Või kas ikka on?

Eestit tuntakse muuhulgas selle järgi, et oleme maailmas väidetavalt üks usuleigematest maadest. Ka meie praeguse presidendi Kersti Kaljulaidi ümber on olnud palju poleemikat tema suhtumise pärast kirikusse. Ta on avaldanud arvamust, et meie usuleigus on just üks Eesti trumpidest ning me peaksime võtma seda kui eelist. Kui meie riigi juht on juba sellise suhtumisega, siis mida peaksime ootama rahvalt? President ei pea olema kristlane, kuid vaatamata oma isiklikule arvamusele peab sellisel ametikohal töötav inimene nägema avaramat pilti. Kultuuril on juured ja iga inimene peaks neid hinnata oskama.

„„Kus on inimesed?“ küsis väike prints viisakalt.

Lill, kes kord oli näinud karavani möödumas, vastas: „Inimesed? Minu arvates peaks neid olema kuus või seitse tükki. Kunagi palju aastaid tagasi nägin neid. Aga seda ei või iial teada, kus nad parajasti on. Tuul ajab neid kord siia, kord sinna. Neil pole juuri, see teeb nende elu väga raskeks.““ (A. de Saint-Exupéry, „Väike prints“.)

Juba põhikooli inimeseõpetuse tundides saadakse teada, et inimest tuleb käsitada füüsilise, sotsiaalse ja vaimse tervikuna, mille ühtki osa ei saa tähelepanuta jätta. Seetõttu on inimesel vajadus küsida elu mõtte järele, otsida oma olemise iva ja kohta elus, püüda leppida oma ajalikkusega, mõelda surmale. Ebamugavad teemad on tänapäeval peaaegu tabu. Kaasaegse inimese ideaaliks tundubki olevat hüvesid tarbiv, meelt lahutav, trenditeadlik ja suhteliselt pealiskaudne elustiil. Usun, et enne linnastumist ja tööstusrevolutsiooni oli vaja igapäevases elus hakkamasaamiseks palju rohkem oskusi ning loodusele lähemal olek pani inimese aukartusega Looja poole vaatama. Nüüdisaja moodne inimene kuulutab Jumala aga kergekäeliselt „igandiks“.

„„Inimesed,“ ütles väike prints, „trügivad kiirrongidesse, kuid nad ei tea enam, mida otsivad. Siis nad rabelevad ja tormavad ringi…“ Ja ta lisas: „See ei tasu vaeva…““ (A. de Saint-Exupéry, „Väike prints“.)

Arvan, et tegelikult on usklikke ajast aega olnud suhteliselt sama palju, kuid lihtsalt saja või kahesaja aasta tagune ühiskond oli iseenesest juba väga religioosne või täpsemalt: religioossust soosiv. Pühapäevast kirikuskäimist, palvetamist, ristimist, leeri jms peeti täiesti tavaliseks.

Eestlaste usklikkusele andis suure hoobi nõukogude aeg, mil usuelu oli põlu all. Mitmed kirikud muudeti laohooneteks ning kristlikud pühad keelati. Nüüd, mil eesti rahvas on vaba, on maailm valla. Erinevad usundid ja mõttevoolud tunduvad nii huvitavana, et ei oskagi kohe valida, mida uurida ja praktiseerida. Levinud on ka selline suhtumine, et see „oma“ polegi ju nii hea – mujal on ikka parem. Olgu see siis toit, palgad, kliima või usk. Kaasaegne inimene on maailmale avatud: ta tahab proovida, katsetada, teha kogu aeg midagi uut, kuid ta ei taha võtta vastutust ning kuuluda. Eriti veel kogudusse, mille mõte ja tegevus talle kaugeks jäävad. Tundub, et kaasaegne inimene ei taha ennast siduda millegagi, mis võib ta elule (tema arvates) piirid ette panna ja kohustusi lisada. Kirikuskäimine ei ole moes ja erinev olla on alati raskem, kui suure massiga ühte voolu liikuda.

Tänapäeval on omamoodi vastuvoolu ujujateks kujunenud usklikud. Paljudele tunduvad nad kuidagimoodi veidrikud, sest meedias on „pildil“ rohkem usuäärmuslased, kelle eluviis tundub tüüpilisele kristlaselegi veidi imelik. Kahjuks pannakse pealiskaudsel suhtumisel kõik ühte patta.

Eelmistel jõuludel veetsin esimese advendi Tartu raekoja platsil, kuhu oli kogunenud üle tuhande inimese. Muuhulgas võttis sõna ka Tartumaa praost Ants Tooming. Ta luges oma sõnavõtu lõppu meieisapalve. Võhikutele võis see tunduda kui midagi ebaolulist või täiesti arusaamatut. Teised võisid selle minutikese aga lihtsalt ära kannatada, sest usuteema on ju jõulude osa. Kuid kindlasti ei mõelnud paljud palve tähenduse peale. Palvehetk oli sobilik, kuid veidi imelik oli selle lugemine tuhandepealisele rahvamassile läbi kõlarite. Nägin inimeste kohmetust, oskamatust käituda, itsitamist ja irooniat. Inimeste teadlikkus usust ja tavadest on nii vähene, ning kuna nad ei oska mingit kindlat seisukohta võtta, on nad pigem igaks juhuks kriitilised.

Milline kirik ja millises vormis sõnum kõnetaks kaasaegset inimest? Eesti on avatud igasuguste usuliikumiste ja vaimsete praktikate tõmbetuultele. Igaühel on võimalus leida oma maitsele midagi. Aga paradoks on see, et inimestel on silme eest kirju, nad on väsinud ega langeta otsust ühegi usuliikumise kasuks. Kahjuks ei julgeta usaldada ka seda, mida meie eelkäijad siin maal on lähedaseks pidanud.

„Ja möödus kolmanda tuledes särava kiirrongi kõuemürin.
„Need kihutavad esimestele reisijatele järele?“ küsis väike prints.
„Nad ei kihuta mitte millelegi järele,“ vastas rööpaseadja. „Nad magavad seal sees või siis haigutavad. Ainult lapsed suruvad oma nina vastu aknaklaase.“
„Ainult lapsed teavad, mida nad otsivad,“ sõnas väike prints.“ (A. de Saint-Exupéry, „Väike prints“.)

Kirik kõnetab inimest siis, kui inimene leiab sealt, mida ta otsib. Tänapäeva inimene võiks vajada kiirustamise asemele rahu ja vaikust, pealiskaudsete suhete asemele sügavust ja rasketele elulistele teemadele otsavaatamise hirmu asemele julgust. Kuidas seda pakkuda, eriti veel siis, kui inimene on väsinud ja tüdinud? Kui ta ei jaksagi otsida?

Arthur Schopenhauer on öelnud, et usk on nagu armastus, seda ei saa sundida. Vabas maailmas on iga inimese enda asi, mida või keda ta usub. Suur roll on ka oskusel olla teisitimõtlejate suhtes tolerantne. Arukas inimene oskab oma seisukohta põhjendada ja teise oma kuulata. Mida rohkem austad ja armastad oma, seda mõistvam oled teisele tähtsa suhtes.

Esimene viis, kuidas kogudustes oleks rohkem liikmeid ja inimeste teadlikkus sellest suurem, on isikliku usu ja mõtete jagamine. Kui sõber, tuttav, sugulane on usklik ja ta jagab seda nii, et see jätab hea mulje, tekib tahes-tahtmata sellest oma arvamus. Ta võib rääkida heast seltskonnast koguduses, usaldusväärsest keskkonnast, uutest tutvustest, ühtekuuluvustundest. Kui see ei ole pealetükkiv ega liialdatud entusiasmiga esitatud, siis tekib teisel inimestel mingisugunegi huvi kiriku vastu ning isegi kui temast ei saa usklikku, on ta sel alal natukenegi targem.

Kuid kui usklike endi hulgas pole piisavalt suhtlust ning ei jagata oma seisukohti ja arusaamu usuteemadel, ei ole kuidagi võimalik seda ka väljapoole näidata. Kirik kui hoone ei pea olema ultramoodne ja kaasaegne – õhkkonna loovad eelkõige sealsed inimesed. Kui seal on hoolimist, paistab see välja. Kui ei ole, paistab seegi välja. Usun, et kõnekam ja kõnetavam on esimene variant.

Kuna tänapäeval on kogu informatsioon leitav internetist, siis on minu arvates väga oluline, et erinevatel kogudustel oleksid oma kodulehed. Noorena pean tähtsaks kodulehekülje kujundust: see peaks olema minimalistlik – nii leiab suure infohulga seest just selle, mida vaja. Kindlasti ei peaks kirik jääma liialt konservatiivseks, vaid ikka üritama ajaga kaasas käia – see muudab koguduste töö jätkusuutlikumaks ning meelitab ka noori.

Arvan, et kirikutööd ei peaks vägisi hakkama atraktiivsemaks muutma ainult sellel eesmärgil, et sinna palju rahvast tuleks. Kiriku ülesanne on olla avatud kõigile, olenemata nahavärvist, hobidest, tööst, aga märgata ka seda, kas kirikusse jõutakse raskel või õnnelikul eluetapil. Seega võib inimest, kes tuleb kirikusse oma murele leevendust või lahendust otsima, ära ehmatada ja eemale peletada liigne trallitamine ja rõõmustamine, just nagu Ameerika filmides tihtipeale ette tuleb. Kirikus peab olema koht nii tõsistel teemadel kui ka oskusel rõõmu tunda.

„„Jah,“ ütlesin ma väikesele printsile, „olgu tegemist maja, tähtede või kõrbega, see, mis nad ilusaks teeb, on nähtamatu!““ (A. de Saint-Exupéry, „Väike prints“.)

Aeg läheb muudkui edasi, kuid usk kõrgematesse jõududesse on alati olnud inimkonna osa. Meil, inimestel, on vaja midagi, millesse uskuda. Või kedagi, kellesse uskuda. Kuid see, kuidas ja kus seda praktiseeritakse, on pidevas muutumises. Võib-olla ongi kirikuhoone tähtsus vähenemas, sest süveneb arvamus, et usk on pigem vahetu ja isiklik. Ka Fred Jüssi on öelnud, et võib elada kirikuta, aga ei saa elada usuta. Selles mõttes on kõik inimesed usklikud. Nad vajavad kõnetamist, head sõnumit ja armastust.

„Kuuluta evangeeliumit igal ajal ja kui muidu ei saa, siis kasuta ka sõnu.“ (Assisi Franciscus) See mõte võtab minu jaoks kokku kristlaseks olemise mõtte – me ei pea oma usku kõva häälega kuulutama, vaid see paistab välja meie olemusest, kas elame südames koos Jumalaga või mitte.

Leian, et kirikul ei ole midagi viga. Kuid ta peab olema leidlik ning otsima viise inimeste kõnetamiseks nii, et sisu ei kannataks. Ei tohi lasta heidutada end sellel, et vahepeal on liikmete hulgas mõõnaperioode. See ongi asjade loomulik käik. Inimene vajab vahel ülesäratamist, raputust, selleks et hakata mõtlema, miks ta siin maailmas eksisteerib. Meie kristlastena saame vaid anda väikese mõtteivakese, kuid inimene ise peab jõudma Jumalani ja sealjuures ka tee kirikuni.

 

Anni Varjo on Hugo Treffneri Gümnaasiumi õpilane.

Print Friendly, PDF & Email
English