Arvamused

In memoriam: ristiteoloog Vítor Westhelle (25.01.1952–13.05.2018)

In Christo crucifixo est vera Theologia et cognitio Dei:
Ristilöödud Kristuses on tõeline teoloogia ja Jumala tunnetus.
(Martin Luther)

Foto: lstc.edu

Läinud nädala lõpul sain teada Brasiilia päritolu luterliku teoloogi Vítor Westhelle lahkumisest eelmisel aastal avastatud raske haiguse tõttu. See meie maiste mõõdupuude järgi küll varajane ja enneaegne lahkumine ajendab mõtlema uuesti ja tänulikult tema aastakümnete pikkusele aktiivsele osalusele luterliku kiriku ja kristlaskonna elus – tema tegevusele õpetaja, uurija ja kirjutajana.

Westhelle oli üks 21. sajandi alguse ägedamaid ja tähelepanuväärivamaid näiteid sellest, kuidas võiks 21. sajandi alguses viljeleda seda, mida Martin Luther nimetas ristiteoloogiaks, ning olla ristiteoloog. Luther kasutas vormelit „ristiteoloogia“ teoloogilise juhtmõistena – tõelist teoloogilist eksistentsi, tunnetust ja kõne kokkuvõtlikult väljendava vormelina – kõige tuntumalt oma „Heidelbergi väitluses“ aastast 1518 (vt M. Luther [2013] Valitud tööd. Koost. Urmas Petti. Avatud Eesti Raamat. Tartu: Ilmamaa, lk 25–50, tlk Meelis Friedenthal).

Eesti teoloogialoo suurkuju Alexander von Oettingen (1827–1905) oli uusaja kontekstis üleüldse esimene, kes püüdis teoloogiat ja dogmaatikat viljeleda otsesõnu ristiteoloogiana (vt tema dogmaatilist peateost Lutherische Dogmatik, 1897–1902; vrd. T.-A. Põder [2016] Solidarische Toleranz. Kreuzestheologie und Sozialethik bei Alexander von Oettingen, FSÖTh 156. Göttingen: Vandenhoeck & Ruprecht). 20. sajandi silmapaistvate ristiteoloogide näidetena olgu siinkohal nimetatud v. Oettingenist kaudselt mõjutatud Dietrich Bonhoeffer (1906–1945) ning Hans Joachim Iwand (1899–1960) ja Eberhard Jüngel (sünd. 1934), kes kõik on otseselt kujundanud kaasa ka meie kohalikku teoloogiaruumi Eestis.

Nagu öeldud, oli ja on Vítor Westhelle teoloog, kes jätkas suurte ristiteoloogide rida 20. sajandi lõpu ja 21. sajandi alguse tingimustes. Üks asjaolu, mis teeb Westhelle ristiteoloogia eriliselt huvitavaks ja viljakaks, on kindlasti see, et ta ei olnud valmis vastandama nn euroopalikke ja saksa teoloogiatraditsioone ja nn kontekstuaalseid teoloogiaid. Tajudes end osalisena mõlemas, oli ta põnev ja viljakas sillaehitaja õhtumaise teoloogia- ja vaimuloo ning Ladina-Ameerika vabastusteoloogia vahel. Tema teoloogilises mõtlemises ja kirjutamises põimus globaalne ja oikumeeniline avatus ja avarus kontekstuaalsuse ja kohalikkusega.

Teine asjaolu, mida Westhelle juures võib näha ja õppida, on see, kuidas mitte osaleda nn akadeemilise teoloogia ja nn kirikliku teoloogia vastandamistes ning kuidas võtta tõsiselt teoloogia avalikku ülesannet ja rolli. Kolmanda asjaoluna võiks nimetada ideoloogiakriitilisust, mis ei lasknud tal leppida teoloogiat ja usuelu labastava ning suretava positsioonivõtmisega nn konservatiivses või nn liberaalses laagris. Nii neis nimetatud asjaoludes kui teisteski siin nimetamata momentides, mis iseloomustavad Westhelle teoloogiat, väljendus taotlus lähtuda evangeeliumist, ristisõnast, mis ei ole taandatav mingile ühele teoloogilisele positsioonile, rääkimata teoloogia lamendamisest konservatiivse ja liberaalse vastandisse.

Oma kirjutistega on Westhelle olnud inspireerivaks ja kriitiliseks vestluspartneriks mitmetele tänapäeva Eesti teoloogidele, k.a käesoleva mälestusteksti autorile. Tartu Ülikooli süstemaatilise teoloogia professor Anne Kull osales aga oma õpingute vältel Chicagos ka Westhelle loengutes ja seminarides ning suhtles temaga hiljem kolleegina Tartust. Ta on kirjutanud tänasesse Kirik & Teoloogia numbrisse mälestusloo „Armastuse töö“, milles tõstab põgusalt esile Westhelle teoloogilise eksistentsi ja mõtte mõningaid raskuspunkte ja iseloomulikke jooni.

Westhelle teoloogiline pärand on kindlasti väärt seda, et sellega jätkuvalt ja lähemalt tegeletakse ka Eestis. Olgu siinkohal mainitud, et umbes kolm nädalat peale Westhelle surma kaitsti EELK Usuteaduse Instituudis süstemaatilise teoloogia õppetooli juures lõputöö, mis pistis rinda Westhelle eelviimaseks jäänud teosega „Eshatoloogia ja ruum“ (Doris Raudsepp, Eshatoloogia tavakäsitluste tüüpjooned ja Vítor Westhelle kriitilised küsimused). Loodan, et see esimene pääsuke ei jää viimaseks.

Chicago Luterliku Teoloogiakooli kodulehe põhjal visandan alljärgnevas põgusalt Westhelle elukäigu, iseloomustan lühidalt tema teoloogilist pärandit ning nimetan tema peamised monograafiad. Lõpetuseks nimetan veel kord selle, miks Westhelle on tähtis ja väärib tähelepanu.

Vítor Westhelle sündis 25. jaanuaril 1952 Taquaras Brasiilias. 1972 alustas ta õpinguid Brasiilia evangeelse luterliku kiriku teoloogilises kõrgkoolis São Leopoldos, ühtlasi õppis ta sotsioloogiat UNISINOS, jesuiitide eraülikoolis, ja töötas 1975–1976 Brasiilia luterliku kiriku ajalehe ajakirjanikuna. 1977 lõpetas Westhelle teoloogia bakalaureuseõpingud ja osales samal aastal Luterliku Maailmaliidu täiskogul Dar es Salaamis Tansaanias. Stipendiumi toel jätkas Westhelle õpinguid Ameerika Ühendriikides Luterlikus Teoloogiakoolis Chicagos, omandades 1980 teoloogiamagistri kraadi (eksami teema oli Lutheri kahe kuningriigi õpetus ja Juan Luis Segundo teoloogia) ning 1984 doktorikraadi süstemaatilises teoloogias (väitekirja pealkiri oli „Religioon ja representatsioon: uurimus Hegeli kriitilistest kujutluse (Vorstellung) teooriatest ja nende olulisusest hegelianismile ja teoloogiale“). Lisaks Luterlikule Teoloogiakoolile õppis Westhelle ka Chicago ülikoolis, Chicago teoloogilises seminaris ning jesuiitide teoloogiakoolis. Juba doktoriõpingute ajal alustas ta süstemaatilise teoloogia õpetamisega Saint Paulis (Minnesotas) asuvas luterlikus seminaris.

Aastal 1985 pöördus Westhelle tagasi Brasiiliasse. Ta ordineeriti kirikuõpetajaks ning ta töötas neli aastat kogudusepastorina Matelândia evangeelses kirikupiirkonnas ja oli ühtlasi Paraná osariigi maakomisjoni koordinaatoriks, töötades nendega, kes võitlesid maa ja õigluse nimel. 1989–1992 töötas Westhelle süstemaatilise teoloogia ja eetika professorina Teoloogia Kõrgkoolis São Leopoldos. 1993–2018 õpetas Westhelle esmalt dotsendina ja 1999. aastast professorina süstemaatilist teoloogiat Chicago Luterlikus Teoloogiakoolis, mis on üks mainekamaid Ameerika Evangeelse Luterliku Kiriku (ELCA) seminare. 1995 oli Westhelle järeldoktorina pikemalt Tübingeni ülikooli juures.

Veerand sajandit väldanud Chicago-perioodi vältel oli Westhelle külalisprofessoriks Natali ülikoolis Lõuna-Aafrikas, Aarhusi ülikoolis Taanis, Gurukuli Teoloogilises Kolledžis ja Uurimisinstituudis Indias, UNISINOSe ülikoolis Brasiilias, evangeelse teoloogia kõrgkoolis (ISEDET) Buenos Aireses Argentiinas ja luterlikus teoloogiaseminaris Philadelphias Ameerika Ühendriikides. 2010–2016 jagas Westhelle igal aastal oma aega Chicago, Taani ja Brasiilia vahel, olles lisaks süstemaatilise teoloogia professori tööle Chicagos ka teoloogia auprofessor Arhusi ülikoolis ning täites Luther iuuringute õppetooli Teoloogia Kõrgkoolis São Leopoldos. Westhelle oli kõrgelt hinnatud õppejõud, kelle juurde tuldi Chicago Teoloogiakooli õppima ja doktoritöid kirjutama üle kogu maailma.

Westhelle tuntust tingis tema tegevus viljaka kirjutajana nii inglise, portugali kui hispaania keeles. Tema sulest pärineb enam kui 130 teaduspublikatsiooni, sh 14 raamatut autori või koostaja-toimetajana. Ta kirjutas palju Lutheri teoloogiast, vabastusest, loomisest, apokalüptikast ja eshatoloogiast. Risti teema, eriti theologia crucis, määratleb, kes Westhelle teoloogina oli. Ristiteoloogia ei olnud tema jaoks doktriin, vaid see, mille abil elada – usus passionis. Tema tähelepanu paelus rist-umine (cross-ing) ning oma kirjutistes püüdis ta leida kategooriaid, et nimetada ning ületada (ristata: to cross) erinevusi nii, et need ei oleks mitte tasalülitatud, vaid arvestatud ja kaasatud: nt liminaalsus, chora, stasis, hübriidsus, adjatsentsus (adjacency), eschata, piir, äär, chiaroscuro jne. Westhelle püüdis väljendada asjaolu, et evangeeliumi rõõmusõnum on „legaalse“ valla – semantiliste väljade ja nende eeskirjade ehk nn tõe-režiimide – ületamine, olles ühteaegu mitte kumbki ja mõlemat: seaduse tühistamine ja selle teostamine. Westhelle oskas põimida teoloogiat ja kirjandust. Üheks tema huvialaks, millest ta kirjutas ja pidas loenguid, oli paiknemine (location) ehk ruumid, mis tema jaoks olid jumaliku mähkmed (wrappings of the divine; vrd Lutheri kujutlust Jumalast, kes lebab mähkmeis – Kristus-lapsukeses on Jumal ise kohal).

Allikas: LWF (Luterlik Maailmaliit)

Westhelle oli väga oodatud kõneleja nii akadeemilistes ringkondades kui kirikus. 1990–1997 oli ta Luterliku Maailmaliidu (LML) täitevkomitee (nõukogu) nõunik ning teoloogia ja uuringute programmkomitee liige. Aastani 2001 oli ta LML-i teoloogia ja uuringute osakonna projekti „Osadus, kogukond ja ühiskond“ tuumikrühma liige. Westhelle oli rahvusvahelise Lutheri uurimise kongressi jätkukomitee liige. Samuti oli ta arvukate teoloogiaajakirjade kolleegiumite liige mitmel pool maailmas, nt Ameerika Ühendriikides (Dialog, Lutheran Quaterly), Lõuna-Aafrikas (Bulletin of Contextual Theology) ja Brasiilias.

Vítor Westhelle ingliskeelsed monograafiad ilmusid aastatel 2006–2016:

The Scandalous God: The Use and Abuse of the Cross [Skandaalne Jumal: risti kasutamine ja väärkasutamine] (2006);

Word in words: Musings of the Gospel [Sõna sõnades: rõõmusõnumi mõtisklusi] (2009);

 

The Church Event: Call and Challenge of a Church Protestant [Kiriku sündmus: protestantliku kiriku kutsumus ja katsumus] (2010);

After Heresy: Colonial Theologies and Post-Colonial Practices [Hereesia järel: koloniaalsed teoloogiad ja post-koloniaalsed praktikad] (2010);

Eschatology and Space: The Lost Dimension in Theology Past and Present [Eshatoloogia ja ruum: kadunud mõõde mineviku ja kaasaja teoloogias] (2012);

Transfiguring Luther: The Planetary Promise of Luther’s Theology [Lutheri transfigureerimine: Lutheri teoloogia planetaarne tõotus] (2016).

Westhelle 60. sünnipäeva puhul ilmus tema õpilastelt ja kolleegidelt üle kogu maailma pühendusteos Churrasco: A Theological Feast in Honor of Vítor Westhelle (2013) – teoloogiline pidusöömaaeg Westhelle auks.

Westhelle kirjutiste põhjalikuma (ehkki mitte ammendava) bibliograafia, mis ulatub 2013. aasta alguseni ega kajasta viimase viie aasta töid, leiab tema kodufakulteedi kodulehel isikututvustuse allosas. Eesti keeles Westhellelt endalt kahjuks seni veel midagi lugeda ei ole võimalik. Olgu seetõttu Ladina-Ameerika päritolu luterlike teoloogide n-ö stiilinäitena viidatud ajakirjas Kirik & Teoloogia hiljuti ilmunud Guillermo Hanseni artiklile „Majandus ja arm: luterlik lähenemine rahale, religioonile ja võlale“ (nr 325–326/2–09.03.2018, tlk Anne Burghardt) ja Walter Altmanni tekstile „Luther ja vabastus“, mis on ilmunud kogumikus „Uuema evangeelse teoloogia põhitekstid“ (lk 645–656, tlk T.-A. Põder). Samuti olgu nimetatud, et Westhelle on autoriks entsüklopeedilistele artiklitele „Vabastus“ (dogmaatika) ja „Vabastusteoloogia“ (fundamentaalteoloogia, dogmaatika, eetika) teoloogia ja religiooniteaduse mitmeköitelises standartkäsiraamatus Religion Past & Present, mis on Eestis olemas EELK Usuteaduse Instituudi raamatukogus, seda ka algses saksakeelses kujus (Religion in Geschichte und Gegenwart).

Esmakordselt tutvusin Vítor Westhelle töödega 2000. aastate alguses Tübingenis, lugedes tema teoloogilisi analüüse ja käsitlusi üleilmse luterlike kirikute osaduse – Luterliku Maailmaliidu – käekäigu ja tähenduse kohta ning artikleid Lutheri teoloogia kohta. Mõistsin ka iseend toona ja tegelikult jätkuvalt tänagi risti(teoloogia) innuka õpilasena. Westhelle monograafia „Skandaalne Jumal: risti kasutamine ja väärkasutamine“ lugemine valmistas seetõttu aastal 2006 tõelise elamuse.

Karl Barth rõhutas ühes oma surmaeelses kirjas, mille ta saatis Lõuna-Aafrika kristlastele: „Üksnes mitte igavat teoloogiat!“ Westhelle teoloogiline mõte ja kõne, mida ta jõudis viimastel aastatel õnneks talletada päris palju ka monograafilisse vormi, on kõike muud kui igav! See on põnev ja provotseeriv nii sisult kui stiililt. Ja seda minu hinnangul eelkõige just seetõttu, et tunnetuse ammutamise paigaks ja lähtekohaks on rist!

Kindlasti mitte iga asjaga, mida Westhelle ütleb, ei pruugi nõustuda, kuid ta oli üks tänapäeva luterliku kiriku suuri teoloogilisi õpetajaid, kelle kirjutised aitavad teoloogina kasvada ja sirutuda teoloogilises tunnetuses sügavamale ka edaspidi. Ristiteoloogiaks võidakse nimetada erinevaid asju. Vítor Westhelle kuulub nende teoloogide ritta, kelle abil võib jõuda ise lähemale sellisele teoloogiale, mis tõesti väärib ristiteoloogia nime. Ja sellega aitab Westhelle meil olla asjalik – aitab mõtestada ja elada seda, mida tähendab 21. sajandi alguse maailmas ja erinevates „ruumides“, ka Eestis, olla kirik ja kristlane. Selle eest suur tänu!

 

Vt videosalvestuses Westhelle ettekannet „Power and Politics: Incursions in Luther’s Theology” rahvusvahelisel konverentsil „The Global Luther: Reconsidering the Contributions of Martin Luther” (Northwestern University, February 23, 2008.

Loe ka Y. T. Vinayaraj, „A Tribute to Vitor Westhelle“ (The Margin, 21.4.2014).

Westhelle isikliku kodulehe leiab siit.

 

Thomas-Andreas Põder (1976), dr. theol., EELK vikaarõpetaja, on EELK Usuteaduse Instituudi süstemaatilise teoloogia professor ja õppetooli juhataja ning Tartu Ülikooli religioonifilosoofia lektor, Evangeelsete Kirikute Osaduse Euroopas nõukogu liige, ajakirja Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.

Print Friendly, PDF & Email
English