Artiklid

EELK perikoopide abimaterjal: jaanipäev Ap 19:1–16

Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) töötegijatele, kes vajavad abi jutluste koostamisel või aruteludel Piibli üle, muutuvad äsja alanud kirikuaasta tähtsamate pühapäevade ja pühade abimaterjalid tasapisi ligipääsetavaks EELK intranetis. Ajakiri Kirik & Teoloogia on saanud EELK-lt loa avaldada neid materjale paralleelselt ka ajakirjas, mida püüamegi teha.

1. Perikoobi tekst

19:1 Egeneto … eis Epheson. Salmil esineb ka Lääne tekstiperekonnast pärinev konkureeriv lugemisviis: Thelontos de tou Paulou kata tēn idian boulēn poreuesthai eis Hierosolyma eipen autō to pneuma hypostrephein eis tēn Asian, dielthōn de ta anōterika merē erchetai eis Epheson („Kuigi Paulus tahtis vastavalt oma kavatsusele minna Jeruusalemma, ütles vaim talle, et ta pöörduks tagasi Aasiasse; käinud läbi ülamaakonnad, tuli ta Efesosse“). Bernard Weiss on arvanud, et „oma tahte“ vastandamine Vaimu juhtimisele ei ole omane Luukale ega Paulusele, kuna viimased väidavad selgelt, et kõik, mis Paulus ette võttis, oli Püha Vaimu juhitud. Kindel on aga see, et Paulus saabus Efesosse ja leidis sealt jüngrid: (egeneto … Paulon … elthein … kai heurein). Sõna egeneto („sündis“) perikoobi alguses võib olla Luuka kavatsus esitada oma jutustus sääraselt, et see kutsuks esile vanatestamentlikke seoseid.

Nimi Apollos on lühendatud vorm Apolloniosest. Kasutatud on ka vorme Apollon ja Apelles. Theodor Zahn peab võimalikuks, et viimast nimekuju eelistati Egiptuses. On ka neid, kes peavad Apellest algupäraseks nimekujuks ja Apollost kirjatundjate mugandatud versiooniks. Vastavalt vahetult eelnevale kirjakohale Ap 18:27 oli Apollos läinud Ahhaiasse, mille suurim linn oli Korintos. Sama kirjakoha (18:27) Lääne tekstiperekonna lugemisviisis nimetatakse just Korintost paigana, kuhu Apollos läks (Apollose kohta vt 1Kr 1:12; 3:4, 5, 6, 22; 16:12). Tema tegevuse kohta pole rohkem infot, kui et ta oli diakon ja osav väitleja (Ap 4 ja 18).

Sama aja kohta, kui Apollos oli Korintoses, öeldakse, et Paulus käis läbi „ülamaakonnad“. Täpne fraasi ta anōterika merē tähendus ei ole kindel ja seda pole geograafilise terminina mujal kasutatud. Mõnes käsikirjas on asendatud omadussõna anōterika sõnaga anatolika, mis on Väike-Aasia ala nimetus. Ap 18:23 öeldakse, et Paulus „käis järjest läbi Galaatia maakonna ja Früügia“. Meie perikoobi tekstis võetakse ilmselt seesama teekond uuesti kõne alla ja viidatakse samale territooriumile, aga veelgi tõenäolisemalt maa-alale Früügia ja Efesose vahel.

Paulus „leidis mõned jüngrid“. Ilmselgelt ei olnud tegemist otseselt kristlike jüngritega, vaid Ristija Johannese jüngritega. Mujal Luuka pärimustikus kasutataksegi jüngri väljendit Ristija Johannese järgijate kohta (Lk 5:33; 7:18 j). Jüngri nimetus on aga hea alguspunkt, sest tõeline ja täiuslik Johannese jünger oligi kristlane. See on ka perikoobi keskne mõte ja õpetus.

19:2 Jüngrite avaldusega, et nad ei ole Pühast Vaimust kuulnud, viidatakse nelipüha tähtsusele ja vajadusele: tuleb liikuda Ristija Johannesest edasi Jeesuse surma ja ülestõusmise tähenduse juurde. Tunnistatakse taas, et Johannese kuulutus osutas Jeesusele.

19:3 Jüngrid teatavad, et Johannese ristimine on ainus, mida nad teavad ja et Jeesuse nimesse ristimist ei tunta. Mõned eksegeedid on küll järeldanud, et need jüngrid olid Apollose jüngrid, enne kui Akvila ja Priska talle „usu tee“ täielikumalt ära seletasid, kuid selleks oletuseks pole piisavat alust. Küsimus „Millesse siis teie olete ristitud?“ võib viidata ka varajasele ristimisvormelile ning on kasutatud siin selleks, et väljendada võimatut, nimelt ristimist „Johannese nimesse“. Prepositsioon eis või en käib koos „nimega“ (onoma või onomati).

19:4 Selles salmis on perikoobi kriitiline punkt. Selgitatakse Johannese ristimise tähendust ja osutatakse jüngristaatuse tõelisele olemusele. Et olla Johannese tõeline jünger, tähendab uskuda Jeesusesse, kelle heerold Johannes oli.

19:5 Sarnaselt Apollosele, keda oli täiendavalt instrueeritud ja kes oli täielikuma seletuse põhjal „usutee“ omaks võtnud, lasevad ka need „tosin“ (s 7) jüngrit end õpetada ja koheselt ristida. Lääne tekstiperekond lisab põhiteksti lühikesele lausele „Seda kuuldes lasksid nad endid ristida Issanda Jeesuse nimesse“ tiitli „Kristuse“ ja laienduse: „pattude andeks saamiseks“ või „pattudest vabastamiseks“ (eis aphesin hamartiōn). Bruce M. Metzger väidab, et see on kohatu tahtlik lisand, kuna Johannese ristimine oli meeleparandusristimine just pattudest vabastamise eesmärgil.

19:6 Siinne käte peale panemine on ainus kord Apostlite tegude raamatus, kus sellele koheselt järgneb ristimine (vrd Ap 8:15–17) (Ei ole tõendeid, et säärane praktika oleks regulaarselt toimunud enne 2. saj-t). Ristimiskogemuse reaalsust väljendatakse ekstaatilise manifestatsiooniga. Vaimu saamine on Apostlite tegude raamatus alati oluline osa Kristusele pühendumise initsiatsioonist ja pitser, millega markeeritakse igat usklikku. Mõned tekstitõendid esitavad salmi mõtet isegi värvikamalt: „koheselt tuli neile Püha Vaim“ (eutheōs epepesen). Lääne tekstiperekonna mõnes käsikirjas (syrhmg ja osaliselt itp, vgmss) on ka lisatud täpsustus „keelte“ kohta, et ristitud „tundsid neid ja tõlgitsesid neid iseendile“. Metzger väidab, et tegemist on ilmse hilisema teoloogilise toimetamise tulemusega, sest see on vastuolus raamatu 2. peatükiga. Nestle-Alandi viimastes väljaannetes seda lugemisviisi isegi ei pakuta.

2. Perikoobi struktuur

A. Pauluse küsimus (19:1–2a): Pauluse kohtumine tosinkonna Ristija Johannese endiste jüngritega ja küsimus Püha Vaimu kohta.

B. Jüngrite vastus (19:2b–6):

1) segaduses (19:2b): jüngrite teadmatus Pühast Vaimu suhtes;

2) selgitus (19:3–4): Pauluse selgitus Johannese ja Jeesuse nimesse ristimise erinevuse kohta;

3) pöördumine (19:5–6): ristimine ja selle tulemusel saadud Püha Vaimu kogemus.

3. Kontekst

Apostlite tegude raamatu struktuur on narratiivne, mistõttu kronoloogiline aeg ja koht on paremini markeeritud kui mitmes teises teist tüüpi kirjutises (nt sünoptilistes evangeeliumides). Raamat sisaldab ka mitmeid arutlusi, jutlusi ja vestlusi, kuid need on hoolikalt seotud teose üldise narratiivse struktuuriga. Teos on koostatud neile, kes soovivad instrueerimist ja õpetamist varajase kristluse olulisemate arengujoonte osas, mistõttu on episoodid ja sektsioonid hästi markeeritud. Üks peamiseid teemasid Apostlite tegude raamatus on kristluse levimine Jeruusalemmast Rooma, mida esitatakse kuueastmeliselt: a) Jeruusalemma kogudus (Ap 6:7); b) Palestiina: Juuda, Galilea, Samaaria (Ap 9:31); c) Antiookia (Ap 12:24); d) Väike-Aasia (Ap 16:5); e) Kreeka (Ap 19:20); f) Rooma (Ap 28:31).

Siinse perikoobiga Ap 19:1–6 juhatatakse sisse Pauluse kolmas misjonireis; see algab jutustusega Efesosest (Ap 19:1–40). Perikoobi esimene lause „aga kui Apollos oli Korintoses“ on oluline üleminekukujund, mis ühendab perikoobi sellele eelneva kontekstiga, milles kirjeldatakse Pauluse tulemist Tessaloonikast Ateena kaudu Korintosesse. Paulus kohtub Korintoses Priskilla ja Akvilaga ning saab nägemuse, milles julgustatakse teda vaenlaste suhtes kartmatuna püsima (18:9). Perikoobile eelneb kohe Apollose „pöördumise“ kirjeldus ja tema mõju Korintoses. Sellega algab jutustus Pauluse kolmandast misjonireisist. Perikoop mõjub Efesost käsitlevas 19. peatükis sarnaselt mini-inauguratsioonile, millist pakub 2. peatükk tervele Apostlite tegude raamatule. Mõlemad algavad Jeesuse nimesse ristimise initsiatsiooniga (vrd Ap 2:38). Arvestades Efesose koguduse tähtsust ajaloolises ja traditsiooniloolises kontekstis, on selle asukoht Pauluse kolmanda misjonireisi alguses kõnekas.

Kogu Efesose jutustuse dispositsioon on järgmine:

1. Perikoop (19:1–7): Johannese jüngrite ristimine Jeesuse nimesse.

2. Evangeeliumi kuulutamine (19:8–10):

a) esimesed kolm kuud (19:8): Paulus jutlustab sünagoogis igal hingamispäeval;

b) kaks aastat (19:9–10): juutide vaenu tõttu õpetab ta Türannose koolis.

3. Pauluse higirätikud (19:11–12); Pauluse läbi toimiv tervendav vägi.

4. Skeua seitse poega (19:13–17): seitse venda püüavad Jeesuse nimel kurje vaime välja ajada.

5. Usku pöördunute pühendumine (19:18–20): endised maagiakunstnikud põletavad oma raamatud.

6. Pauluse otsus (19:21–22): ta soovib näha Rooma linna.

7. Jumalanna Artemis (19:23–41), möll Efesoses:

a) Demetreuse kõne (19:23–27): üleskutse rahvale Pauluse vastu astumiseks;

b) käsitööliste raev (19:28–34), raevutsemine teatriväljakul;

c) linna kirjutaja (19:35–41) ehk intelligentne ametnik rahustab rahvahulga nelja argumendiga:

c1) Artemise kuju jumalikkust ei vaidlusta keegi (19:35–36);

c2) apostlid on ausad mehed (19:37);

c3) kaebusi lahendatakse legaalselt (19:38–39);

c4) on oht, et mässu õhutajad saavad vastava süüdistuse (19:40–41).

4. Kirjanduslooline kontekst

Apostlite tegude raamat on Uue Testamendi kaanonis ainulaadne ajalookirjutis, millel on funktsionaalne sarnasus Vana Testamendi kristliku kaanoni ajalooraamatute sektsiooniga. Kirjanduslooliselt sõltub raamat otseselt Luuka evangeeliumist, millega koos moodustab see nn Luuka kaksikteose. Oluline on märgata kohti, kus Apostlite tegude raamat kattub üldise luukaliku ajaloolise vaatenurgaga. Luukas näitab nii evangeeliumis kui tegude raamatus selgelt, et ta ei ole ainult kirjanik, vaid ka teoloog ja ajaloolane. Esimene koht on „Seaduse ja prohvetite“ aeg, mille lõpetatust markeerib Ristija Johannese teenistus (Lk 16:16). Teine punkt on aeg, mis hõlmab Jeesuse maist teenistust, ja see on kõige olulisemana ajaskaala keskmes. Esimese perioodi tähtsus seisneb selles, et see valmistab ette teiseks, keskseks momendiks. Viimane punkt puudutab ajaperioodi, mil kirik kuulutab evangeeliumi kogu loodule. Apostlite tegude raamat algab selle kolmanda perioodi alguse ajaloolise jutustusega ja tõlgendab selle teoloogilist tähendust.

5. Ajalooline kontekst

Kui Rooma impeerium sai aastal 133 eKr endale Seleukiidide kuninga Attalus III Pergamoni kuningriigi, oli Efesose linn juba suur ja märkimisväärne. Osana Rooma impeeriumist laienes see veelgi nii jõukuse poolest kui arhitektuurilt. Linn oli Aasia provintsi pealinn (mitte küll titulaarpealinn) ja siin asus Rooma prokonsuli valitsusresidents. Efesoses asus 1. sajandi teisel poolel provintsi kõige mõjukam kristlik kogudus. Selle koguduse esimese rakukese olid arvatavasti rajanud Akvila ja Priskilla (Ap 18:19) ning Apollos (Ap 18:23–26). Pauluse eesmärk oli rajada kõigepealt kogudused provintsi administratiivsetesse keskustesse, kust evangeeliumi kuulutamine võis edasi levida ääremaadele. Kui Paulus viibis teel Kreekast Süüriasse oma teise misjonireisi ajal (51 pKr) lühikest aega Efesoses, väitles ta kohalikus sünagoogis juutidega. Kuna juudid palusid Paulust jääda kauemaks ja ta ise kiirustas pühadeks Jeruusalemma, jättis ta Priskilla ja Akvila Efesosse tõenäoliselt evangeeliumi kuulutamise eesmärgil (Ap 18:18–21). Tulles Jeruusalemmast Süüria kaudu tagasi oma kolmanda misjonireisi alguses (53 pKr), töötas Paulus Efesoses natuke üle kahe aasta ja õpetas Türannose koolis, „nii et kõik, kes Aasias elasid, nii juudid kui kreeklased, said kuulda Issanda sõna“ (Ap 19:10). Arvatavasti sel ajal rajasid kogudusi ka teistes Aasia linnades Pauluse käsul saadetud misjonärid ja kohalikud, ristiusku pöördunud pereliikmed. Aasia pealinnana oli Efesos keskuseks, kust terve provints oli peamiste kaubandusvõrgustiku sidemete abil kõige paremini ligipääsetav. Kuna kirjavahetus toimis Kreeka-Rooma maailmas populaarse kommunikatsioonivahendina, siis ei pidanud Paulus ise Efesosest lahkuma. Efesose kogudus tundub olevat paik, kust pärineb enamus meile teada olevast Pauluse kirjavahetusest.

6. Paralleeltekstid

Perikoobiga seonduvad nii nelipüha (Ap 1:5; 2) ja Püha Vaimuga seotud (Ap 8:15–17) kui ka ristimist käsitlevad tekstid (Mk 16:16; Lk 7:29 j; Rm 6:3–6; 1Kr 1:13–17; Ef 4:5; 1Pt 3:21). Ristija Johannese isiku kaudu (Mt 3; Mk 1; Lk 3; Jh 1; 3) on kaudselt olulised ka Vana Testamendi messiaanlikud ja prohvetlikud tekstid.

7. Tõlgendusloolised märkused

Ristija Johannese sündimise püha (jaanipäev) on üks kolmest kirikuaasta pühast, mil pühitsetakse mõne piiblitegelase sünnipäeva (teised kaks on Jeesus Kristusele pühendatud jõulud ja neitsi Maarjale pühendatud ussimaarjapäev).

Uus Testament mõistab Johannest kahe lepingu või testamendi piiril tegutseva prohvetina. Tema ülesastumises keiser Tiberiuse 15. valitsemisaastal (vrd Lk 3:1–3) nähakse mitme Vana Testamendi prohvetikuulutuse täitumist. Nendest olulisemad on Js 40:1–11 (Johannese identifitseerib ennast siin hüüdja häälega), Ml 3:1 ja Ml 3:23–24. Viimase kuulutuse tõlgendamise osas esineb Uues Testamendis teatud kahemõttelisust. Mt 11:14 ütleb Jeesus, et Eelija on Ristija Johannese isikus juba tulnud (see oli ka teatud rahvagrupi arvamus, vrd Jh 1:21 par), kirjakohas Mk 9:12 ütleb aga Jeesus, et Eelija peab alles tulema.

Õigeusu ikoonikunst kujutab Johannest sageli tiivulisena (kõrbeingel). Tema juures või käes on vaagen tema enda peaga.

https://commons.wikimedia.org/w/index.php?search=angel+of+desert&title=Special:Search&go=Go&search Token=7gjskmg2x5tijnqripue709s5#/media/File:St._John _the_Baptist_Angel_of_Desert_(Greece,_1750).jpg

Ristija Johannes – kõrbeingel (Kreeka ikoon, 1750)

Kahe lepingu piiril tegutsev Johannes mõistab enda ülesannet Jeesuse Kristuse teevalmistajana, kes lükkab tagasi kõik Messiaks olemise taotlused: „Tema (s.t Jeesus) peab kasvama, aga mina pean kahanema“ (Jh 3:30). Kirikuaastas väljendub see jõulude ja jaanipäeva paiknemisena talvisel ja suvisel pööripäeval, jaanipäeval hakkab päev lühenema (kahanema), jõulude ajal pikenema (kasvama).

Johannest kui Jeesuse juurde juhtijat kujutab ajalooliselt võimatu stseen Isenheimi altaril. Jumala Tallega koos kujutatud Johannes seisab Kolgata risti kõrval ning osutab lausa üleloomulikult pika nimetissõrmega ristilöödud Jeesusele. Tema juurde on kirjutatud ladina keeles Jh 3:30 sõnad: ILLVM OPORTET CRESCERE ME AVTEM MINVI.

https://commons.wikimedia.org/wiki/Category:Isenheim_Altarpiece_-_Crucifixion#/media/File:Matthias_Gr%C3%BCnewald_-_The_Crucifixion_(detail)_-_WGA10726.jpg

Ristija Johannes Isenheimi altari kesktahvlil (Matthias Grünewaldt, 1512–1516)

Perikoop Ap 19:1–6 annab võimaluse käsitleda jutluses ristimist, tegevust, mille järgi Sakariase poeg Johannes sai oma hüüdnime. Tekstis viidatakse kahele põhimõtteliselt erinevale ristimisele. Nendeks on Johannese praktiseeritud meeleparandusristimine (Mk 1:4 par) ning Jeesuse seatud ristimissakrament (Mk 16:15–16; Mt 28:18–20). Meeleparandusristimine on aluseks vabakoguduslikule ristimiskäsitlusele, milles rõhutatakse (usuliselt) täiskasvanud inimese teadlikku otsust loobuda senisest elulaadist ja pöörduda Jumala poole, mille märgiks saab ühe- või kolmekordne üleni vee alla kastmine. Teatud mõttes pakub inimene meeleparandusristimises ennast Jumalale. Ristimissakrament on põhimõtteliselt „teistpidine“, milles Jumal annab Püha Vaimu inimesele (lapsele), kes vanemate ja ristivanemate toel hakkab usus kasvama, kuni leeripäeval tunnistab ise avalikult ristiusu omaks.

Luther rõhutab Väikeses Katekismuses ristimisega seotud igapäevast meeleparandust: Ristimisvette kastmine „tähendab, et vana Aadam koos kõigi pattude ja kurjade himudega tuleb meis igapäevase patukahetsuse ja meeleparanduse kaudu ära uputada ning surmata ja et iga päev peab veest välja tulema ja üles tõusma uus inimene, kes elaks õiguses ja puhtuses Jumala ees“.

Ristimist on humoorikalt käsitletud filmiklassikasse kuuluvates teostes „Kevade“ ja „Sügis“. Esimeses jääb Kiire venna ristimist meenutama ebaõnnestunult ajastatud grammofonimuusika, teises selgub viimasel hetkel, et ristimisvaagnas ei ole vett.

Jumalateenistuste käsiraamat pakub alternatiivse jutlusetekstina Mk 6:14–29, mis annab võimaluse käsitleda Ristija Johannese surma. Kunstis on seda teemat käsitlenud mitmed kunstnikud. Neist kunstiteostest on üks ainulaadsemaid õigeusu kiriku ikoon, mis kujutab Johannese pead vaagnal.

https://commons.wikimedia.org/wiki/File:Head_of_John_the_Baptist_icon.jpeg


Ristija Johannese pea (19. saj Vene ikoon).

Samasisulise skulptuuri on loonud ka Auguste Rodin (1887).

https://commons.wikimedia.org/w/index.php?title=Special:Search&limit=20&offset=20& profile=default&search=head+john+baptist &searchToken=ezk5kscgg5rdydrzfk0ynge8i #/media/File:%27Severed_Head_of_Saint _John_the_Baptist%27_by_Auguste_Rodin,_LACMA.JPG

8. Liturgilised soovitused

Liturgiline värv: valge.

Alguslaul: 10.

Päeva laul: 145.

Jutluselaul: 144.

Ettevalmistuslaul: 363.

Lõpulaul: 221.

Päeva palve – Käsiraamat, lk 281, nr 2 / Agenda, lk 118, nr 1.

Kirikupalve – Intranet, Jumalateenistuste käsiraamatust välja jäänud kirikupalved, lk 33 / Agenda, lk 119–120.

Kiituspalve – Käsiraamat, lk 281.

Palve pärast armulauda – Käsiraamat, lk 282 nr 2 / Agenda, lk 120.

9. Muud soovitused

Ristija Johannese sündimise pühaks loodud vesprihümn Ut queant laxis sai mnemotehniliseks abivahendiks muusikaõpetuses. Hümni sõnad on omistatud Paulus Diakonile (8. saj), meloodia Guidole Arezzost (10.–11. saj).

Meloodia kuus fraasi algavad igaüks kuuehelilise helirea järgmise noodiga: ut-re-mi-fa-sol-la. Kaasaegne solfedžo on asendanud silbinime ut mugavuse mõttes do-ga. Seitsmes aste si (Sancte Ioannes) lisati 17. sajandil.

Ut queant laxis
resonare fibris
Mira gestorum
famuli tuorum,
Solve polluti
labii reatum,
Sancte Ioannes.

Tõlge on umbes järgmine: „Et sinu teenijad võiksid vabastatud häältega ülistada sinu imelisi tegusid, puhasta, püha Johannes, süü meie rüvedatelt huultelt“. Cecile Gertkeni (OSB) ingliskeelne parafraas sellest hümnist on säilitanud ridade alguses originaalsed silbid:

Do let our voices
resonate most purely,
miracles telling,
far greater than many;
so let our tongues be
lavish in your praises,
Saint John the Baptist.

Hümnis peegeldub Johannese isa Sakariase tummaksjäämine, kui ta kahtles ingli sõnumis, et veel vana mehena võib ta isaks saada, ning tema hääle imeline taastumine Johannese sünni järel (Lk 1:18–20, 62–64).

 

 

(Punktid 1–6 on koostanud Ergo Naab, punktid 7–9 Joel Siim, toimetanud Urmas Nõmmik.)

 

Print Friendly, PDF & Email
English