Arvamused

Religioon ja poliitika praktikas

24. aprillil võeti Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku kirikukogul vastu avaldus, millega toetati Eesti Vabariigi põhiseaduse täiendamist nõnda, et abielu oleks mõistetav ühe mehe ja ühe naise vahelise liiduna. Seda avaldust toetas 39 kirikukogu saadikut, 5 oli vastu, 4 erapooletud. Olgu ennetavalt öeldud, et põhiseaduse muutmine Eestis pole lihtne. Riigikogu tänase koosseisu puhul on nimetatud ettepaneku läbiminekuks vähe võimalusi, tõenäoliselt oleks aga vaja kahe koosseisu heakskiitu. Samas, kui kirikukogu otsus leiab riigikogus toetajaid ja see võetakse menetlusse, on selle põhjal hea näitlikustada religiooni tõsiselt võtvate poliitikute ette kerkivaid valikuid.

Üsna loomulikult võib kirikukogu ettepaneku taga tunnetada seost kiriku kriitikat pälvinud kooseluseadusega, soovi keerata uks lukku võimalikele geiabieludele ning lootust, et kiriku seisukohad peegelduksid ka põhiseaduses. Eelnev tõdemus viib mõtte kiriku ja riigi suhetele. Need on mõlemad organisatsioonid, mis peavad teenima inimesi ja korraldama valitsemist. Väga üldistatult öeldult ühendab riik kodanikke tegelema praktilisemate asjadega, mis üksikisikule üle jõu käiksid, kirik hoolitseb inimeste hingede eest. Samas võivad riigi ja kiriku suhted olla väga erinevatel alustel ja nende mudelite käsitlemine jääb väljapoole tänase mõtiskluse piire.

Tulles tagasi uskliku poliitiku otsustuskohtade juurde, siis võib-olla üheks esimeseks mõtteks oleks teemast distantseeruda ja hääletusel mitte osaleda. Sellisele hoiakule võib leida ka pühakirjalist tuge, näiteks sünoptilistes evangeeliumites esinev  Jeesuse ütlus „Andke nüüd keisrile keisri oma tagasi ja Jumalale Jumala oma!“ (Mt 22:21, Mk 12:17, Lk 20:25), mis eristab ilmaliku riigi probleemid usuprobleemidest. Põhiseadus reguleerib aga nii usklike kui ka kirikusse mitte kuuluvate inimeste elu. Luterlased võivad veel tuge leida usuisa Martin Lutheri seisukohtadest abielu kohta, näiteks räägib ta abielust kui ühest „ilmalikust asjast”, ehkki luterlik arusaam abielust on tegelikult kahtlemata komplitseeritum (vt näiteks Toomas Paul, „Kole kurb“Kirik & Teoloogia, 22.01.2016[1]).

Pisut sarnane reageerimine oleks ka probleemi edasilükkamine. Kui mõelda geisuhete reguleerimise arengule maailmas, näiteks kuidas teatud stereotüüpseid argumente on järjepannu kummutatud, tuleb mõte, et arusaamade selginemiseks on vaja aega. Nii on täiesti mõeldav kasutada targa variseri Gamalieli ideid, kes ütles: „Jätke need inimesed rahule ja laske neil olla, – sest kui see nõu ehk tegemine on inimestest, küll ta läheb tühja, aga kui see on Jumalast, ei jaksa teie seda tühja saata …“ (Ap 5:38–39).

Küllap on distantseerumise või edasilükkamise asemel siiski loomulikum püüd süvenda teemasse. Nii mõnigi autoriteetne teoloog on hoiatanud religiooni liiga tihedate sidemete eest seadustega. Näiteks teeb seda konservatiivne teoloog Leszek Kolakowski artiklis „Amatöörlik jutlus kristlikest väärtustest”:

„Põhiseadusesse raiutud „kristlikud väärtused” ei ole head põhimõtteliselt /…/ Neid, kes tahavad seaduses mainida „kristlikke väärtusi”, võib kahtlustada soovis teha kristlusest ideoloogia, mida aga kristlus kohe kindlasti ei ole. Kui põhiseaduses oleks kirjas „kristlikud väärtused”, siis see mitte ei muudaks ilmalikke institutsioone kristlikemaks, vaid vastupidi, see ilmalikustaks kristlust.”

Mõnes kohas ütleb Kolakowski veel karmimini: „/…/ „kristlike väärtuste” kui seaduse kehtestamine on paganlik ja ideoloogiline nõudmine. Keiser Constantinus lasi lõhkuda paganate pühakojad ja sel kombel kindlustas kristluse võidu, aga kristluse just selle negatiivses tähenduses, nimelt valitseva ideoloogiana; nii või teisiti, samalaadselt toimida ei ole enam võimalik, sest kristlust ei ohusta mitte Baali või Zeusi kummardajad, vaid mammonateenrid.” Igatahes hoitavad Kolakowski seisukohad liiga entusiastliku eelnõu toetamise eest.

Sama tuleb välja, vaadates eesti teoloogide reaktsioone kirikukogu otsuse kohta. Ülekaalukalt on ilmunud autoriteetsetelt teoloogidelt rohkem hoiatavaid käsitlusi. Olgu näideteks teoloogiadoktor Johann-Christian Põderi „Mida tähendab luteri kirikukogu otsus“ (Postimees, 23.04.2018), Mart Salumäe „Kas homoseksuaalne vahekord on patt?“ (Kirik & Teoloogia, 27.04.2018) või Indrek Targa artiklis avaldatud Urmas Nõmmiku  arvamus „Teoloog ja luterlane Urmas Nõmmik: luterlik teoloogia tegeleb armastuse ja lunastusega, mitte ühiskondliku elu korraldamisega“ (Delfi, 24.04.2018) jt. Vastupidiseid seisukohti on avaldatud vähem, ehkki on, näiteks Illimar Toomet „„Radikaliseerumisest“ Eesti Evangeelses Luterlikus Kirikus“ (Meie Kirik, 02.05.2018).

Enne otsustamist tuleb kindlasti veel kord vaadata sügavamalt oma maailmavaatesse. Eelkõige aspektist, mis puudutab maailma nägemist dünaamilise ja loovana või siis kunagiste hoiakute säilitajana. Mulle näib, et professor Anne Kull on mõned aastad tagasi kirjutatud artiklis „Romantikute ja nostalgikute vastasseis“ (Postimees, 14.10.2011) andnud võtme nende kahe liini mõistmiseks. Tsiteerin paari kohta artiklist:

„Romantikule teeb rõõmu piibellik ootus uuest taevast ja uuest maast, kus elab õigus. Romantik usub, et Jumal ja inimesed kui imago dei on lõputult loovad ja et inimeste loovus on Jumala tahe. Romantiku vastandit võiks nimetada nostalgikuks.

Nostalgikud ei ole ilmtingimata loovuse vastu (kuigi sageli on), aga on protsesside vastu, mille läbi uudsus ilmsiks saab. Staatilise nägemusega kaasneb seoste eitamine eri eluvaldkondade vahel. Näiteks et teadus ja tehnoloogia on alati mõjutanud ka teoloogilisi tõlgendusi ja uus teadmine loodusest, ka inimkehast, viib uue teadmiseni Jumala loomistööst.“

Mulle tundub, et täna on kirikus päris palju romantikute suunas liikuvaid nostalgikuid. Toon näite oma tutvusringist. Meie perel on lähedaseks tuttavaks üks väga tihedalt usuga seotud soomlanna Anja. Ta lõi kaasa mitmetes kristlikes organisatsioonides, vend oli vaimulik. Mäletan ühte tema räägitud lugu, kus ta rääkis vennatütrest, kes oli ta kõrval istunud ja jalgu kõlgutanud. Anja oli teinud talle märkuse, et ise oled pastori tütar ja varbaküüned on lakitud. Tüdruk oli jalgu edasi kõlgutanud ja küsinud, et miks pastori tütrel ei või varbaküüned lakitud olla. Anja oli mõtlema hakanud ning ei mõelnudki lõpuks põhjust välja. Aga ta kirjeldas seda lugu, kuidas ta mõistis oma stereotüüpides kinni olekut. Tunnistan, et ka minul on olnud mitmeid juhtumeid, kus olen ülekohtuselt kellelegi tema „lakitud küüsi“ (see on piltlikult öeldud) kas avalikult või mõttes pahaks pannud. Siiski määratlen ennast Anne Kulli artikli raamides pigem romantikuna.

Rahulikult eelnevas arutluses kirjeldatud ideid kaaludes ja iseendasse vaadates pole mul kahtlust, et ma hääletaks põhiseaduse muutmise vastu. Aga ma mõistan täielikult, et paljud mu religioossed sõbrad jõuavad oma argumente kaaludes teistsugusele järeldusele. Õieti on riigikogus hääletamisel neli võimalust: olla poolt, vastu, erapooletu või jätta hääletamata.

[1] Ilmunud ka: Toomas Paul, „Kole kurb, et osa kirikumehi liitus riigipea tümitajate killaga“Eesti Päevaleht, 26.01.2016).

 

Toomas Jürgenstein (1964) on Eesti Vabariigi Riigikogu liige, religiooniõpetaja ning EELK liige.

Print Friendly, PDF & Email
English