Arvamused

Lahtilaskmisest

Mind on hakanud köitma üks sügavalt inimlik võime, millele ma ei oska paremat nime anda kui lahtilaskmine. See oskus esineb pigem harva, vaid üksikutel juhtudel selgelt ja eredalt. Enamjaolt siiski areldi, poolikult ja ajutiselt.

Lahtilaskmisest me saame rääkida vaid selle puhul, mis inimesele korda läheb, teda puudutab. See võib olla näiteks soov muuta maailma, solvumine, täitumata unistus, vastamata armastus või sülle langenud õnn. Seda, millest või kellest lahti lastakse, võib nimetada lahtilaskmise objektiks.

Keeruliste asjadega on nõnda, et nende määratlemiseks on lihtsam öelda, mida see ei ole. Lahtilaskmine ei ole unustamine. See tähendab, et kui inimene on millestki sisemas lahti lasknud, siis ta ei unusta seda. Sageli ollakse vägagi teadlikud nii lahtilaskmise objektist kui ka lahtilaskmise tingimustest.

Lahtilaskmine ei tähenda ükskõiksust ega hoolimatust. Kui millestki ollakse lahti lastud, siis võidakse jätkuvalt lahti lastuga suhelda, protsessidesse sekkuda. Kuid see on rohkem reageerimine muutuvatele oludele ja vähem omapoolse initsiatiivi näitamine.

Lahtilaskmine ei tähenda vastutusest kõrvalehiilimist. Võib ju lihtsalt käega lüüa ja küsida, et mis see minu asi on. Eks te ise vaadake. Lahtilaskmise sisu on pigem nii enda kui ka teiste vastutuse piiride tunnetamises.

Lahtilaskmine vastandub neurootilisele klammerdumisele. Olen näinud, kuidas haavunu klammerdub kättemaksu otsingutesse. Võimujanu ajab teisi tallama. Alaväärsus paneb ennast tõestama. Inimene võib kedrata mingit mälestust või unistust taas ja taas oma mõtetes sedavõrd, et need mõtted lämmatavad tema elujõu.

Olen ehedat lahtilaskmist kui ka lahtilaskmatust näinud erinevates olukordades. Näiteks laste saatmisel iseseisvasse ellu võib kohata neid, kes toetavad lapsi nende elu elamisel, kui ka neid, kes tahavad laste elu elada.

Kohtasin meest, keda oli äris petetud. Ta rääkis oma kibestumisest, kättemaksujanust ja sisemise sõltumise tekkimisest petjast. Teise iga samm ja kordaminek lõikasid otsekui saega. Vabanemine algas teadlikust otsusest teemaga mitte tegeleda, minna eluga edasi.

Lahtilaskmisel on ka oma usuline mõõde. Religioonipsühholoogias määratakse religioosse või usulisena see, mis on seotud Jumala või kõrgema jõuga. Hingehoidlikes vestlustes olen nii mõnelgi juhul näinud usuküpset lahtilaskmist. Püüan neid kogemusi üldistada, andes lahtilaskmise vormidele nimed.

Jumala usaldamist olen näinud jumalakartlike inimeste juures, kes on sisemas vabad oma elumuredest. Nende koormaid kannab nende Jumal, keda nad usaldavad. Koormad on vahel üsna rasked, kuid keegi teine kannab neid.

Oma võimete piiride tunnetamine tähendab adekvaatset enesehinnangut. Usulises tähenduses tuntakse ennast Jumala looduna sellena, kes ollakse. Lahtilaskja on vaba väärvastutusest selle eest, mida talle pole usaldatud. Lahtilaskmist sellest, mille peale meie hammas ei hakka, sellest, mida me muuta ei jaksa. See võib ka eneseleidmiseks nimetada.

Andestamine on lahtilaskmise üks täiuslikumaid vorme. Eksimuse-eelse olukorra taastamine, vabanemine soovist kätte maksta, sisemine sõltumatus toimunud ülekohtust. Need, kes on kogenud Jumala andestust, oskavad seda teha ka inimsuhetes.

Teravdatud tegelikkusetunne tähendab realiteeditunnet, arusaamist sellest, kus on meie võimete piir. Inimesed, kellel on kaine arusaamine tegelikkusest, suudavad ka lahti lasta, sest nad teevad vahet sellel, mida nad muuta suudavad ja mida mitte. Kunagi kuulsin ühe misjonäri elumotot, mille sisu oli, et kui meie teeme võimaliku, siis Jumal teeb võimatu.

Lahtilaskmisjagamus tähendab suhet kahe lahtilasknu vahel. Sügavate kogemustega on miskipärast nõnda, et neid saab jagada nendega, kellel on sarnaseid kogemusi. Klammerdunu jaoks on lahtilasknu jagamised vaid tühjad sõnad.

Hingerahu on lahtilaskmise vili. Õnnistegija lubas oma järgijatele enda rahu, mis erineb maailma rahust. Olen kohanud mitmeid jumalakartlikke inimesi, kelle rahu saladus on veendumuses, et nende elu on Jumala käes.

Lahtilaskmine on elukestev protsess. Viimsena peame kõigest maisest lahti laskma. See teadmine teeb harjutamise lihtsamaks ja aitab valmistuda lõpueksamiks.

 

Tõnu Lehtsaar (1960) on Tartu Ülikooli rektori kohusetäitja, ülikooli töötajate nõustaja-kaplan ning religioonipsühholoogia professor.

Print Friendly, PDF & Email
English