Artiklid

EELK perikoopide abimaterjal 13: Nelipüha (Ap 2:1–13)

Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) töötegijatele, kes vajavad abi jutluste koostamisel või aruteludel Piibli üle, muutuvad äsja alanud kirikuaasta tähtsamate pühapäevade ja pühade abimaterjalid tasapisi ligipääsetavaks EELK intranetis. Ajakiri Kirik & Teoloogia on saanud EELK-lt loa avaldada neid materjale paralleelselt ka ajakirjas, mida püüamegi teha.

 

1. Perikoobi tekst

Apostlite tegude raamatu varajased käsikirjad esinevad kahel erineval tekstikujul. Aleksandria teksti esindavad antud perikoobis näiteks koodeksid Sinaiticus ja Vaticanus (4. saj), Lääne teksti Codex Bezae (5. saj). Lääne tekst on Aleksandria tekstist pikem ja piltlikum. Kumb neist esindab algtekstile lähemat tekstikuju, pole tänini selge, ja Nestle-Alandi väljaandjad on siinkohal eelistanud nn eklektilist lähenemist, mispuhul otsustatakse iga probleemse koha üle eraldi, eelistamata otse üht tekstikuju teisele. Alljärgnevas on esitatud mõned tähelepanuväärsemad tekstierinevused.

2:1 „Kui nelipühapäev kätte jõudis, olid nad kõik koos ühes paigas“. Meie praegune tõlge (P1997) järgib Nestle-Alandi eeskujul Aleksandria teksti, Codex Bezae’s on see pikem: „Ja sündis neil päevil, kui nelipühapäev kätte jõudis…“ Selle pikema väljendi taustaks on peetud aramea keele mõjusid kreeka keelele.

2:5 „Jeruusalemmas oli aga elamas juute, vagasid mehi kõigi rahvaste keskelt, kes on taeva all“. Enamus käsikirju kasutab Jeruusalemma puhul „ilusa“ kreeka grammatika stiilis daativi eessõna en, aga näiteks Sinaiticus’e ja Alexandrinus’e koodeksites (teine 5. saj) seisab siinkohal akusatiivi eis – kasutusviis, mis on omane just Uue Testamendi autoritele.

Sõna „juute“ puudub selles lauses Sinaiticus’es ja on esitatud erinevas sõnajärjestuses teisteski käsikirjades. Taustaks on siin ilmselt asjaolu, et esmapilgul tundub see sõna lihtsalt ülearune – umbes nii nagu öelda, et „Kuressaares elas saarlasi“. Aga Luukas peab siin siiski ilmselt silmas mitte alaliselt Jeruusalemmas elanud inimesi, vaid neid „vagasid mehi“ (eulabeis – sõna, mida on Luukal kasutatud ainult juutide, mitte aga paganatest pöördunute ja jumalakartlike kohta), kes olid tulnud hajalast tagasi oma eluõhtut veetma pühas linnas, et sinna ka maetud saada. Retooriline rõhutus on siinkohal niisiis, et nad olid kõigi rahvaste keskelt.

2:6 Sõna „murre“ on Lääne tekstis teisendatud sõnaks „keel“ (igaüks kuulis räägitavat oma keelt). On pakutud, et selle rõhutusega taheti väljendada, ent neid keeli ainult ei kuuldud, vaid neid ka räägiti.

2:9 Loendis inimestest, kes imestavad, et nad kuulevad rääkimist enda keeles, on nimetatud ka Juudamaal elavaid inimesi. Asukoht loendis Mesopotaamia ja Kappadookia vahel on ebatavaline – nagu ka asjaolu, et miks pidid Juudamaal elavad juudid Jeruusalemmas imestuma selle üle, et nende keeles kõneldakse (vrd salmi 5 probleeme)? Juba kirikuisad on siinkohal teksti teinud korrektuure: Tertullianus ja Augustinus nimetavad juutide asemel armeenlasi, Hieronymus süürlasi, Chrysostomus indialasi. Ka uuemad tekstikriitikud on pakkunud mitmesuguseid variante, kuid Nestle-Alandi väljaandjad on jäänud raskema teksti kui algse juurde.

 

2. Struktuur

Perikoop esitab sidusa narratiivi, mis koosneb järgmistest komponentidest:

2:1 Aja ja koha määratlus (nelipüha, jüngrid üheskoos).
2:2–4 Püha Vaimu tulek.
2:5–6a Pealtnägijate lisandumine teksti (vagad juudi mehed Jeruusalemmas kogunevad).
2:6b–12 Pealtnägijate siiras imestus.
2:13 Skeptikutest pealtnägijate reaktsioon („nad on täis magusat veini“).

 

3. Kontekst

Perikoop moodustab esimese osa nelipüha sündmuse kirjeldusest, mis on struktureeritav järgmiselt:

2:1–13 Jumala vägi nelipühal.
2:14–41 Nelipüha jutlus.
2:42–47 Nelipüha rahvas.

Nelipüha sündmus ise moodustab olulise komponendi Ap struktuurist. Viimast on mitmeti liigendatud, siinkohal olgu esitatud selline:

1:1–11 Teise raamatu avasõnad (tagasiviide Luuka evangeeliumile, mille jätkuks Ap on).
1:12–26 Püha Vaimu ooteaeg.
2:1–6:7 Apostlite tegevus Jeruusalemmas.
6:8–9:31 Koguduse levik Jeruusalemmast välja.
9:32–12:25 Paganamisjoni algus.
13:1–15:35 Pauluse esimene misjonireis.
15:36–18:22 Pauluse teine misjonireis.
18:23–19:20 Pauluse kolmas misjonireis.
19:21–21:14 Paulus läheb Jeruusalemma.
21:15–26:23 Pauluse arreteerimine Jeruusalemmas ja vangistus Kaisareas.
27:1–28:31 Pauluse teekond Rooma ja kuulutamine Rooma vangistuses.

Apostlite tegude raamatu kandvaks teoloogiliseks teljeks on ülestõusnud Jeesuse viimased sõnad, mis ta lausus jüngritele enne taevasse võtmist: „Te saate väe Pühalt Vaimult, kes tuleb teie üle, ja te peate olema minu tunnistajad Jeruusalemmas ja kogu Juuda- ja Samaariamaal ning ilmamaa äärteni“ (1:8). Jumala väe ilmumine nelipühal on selle tõotuse täitumise võimsaks avaakordiks. Täiendava märkusena võib siinkohal mainida, et ka Püha Vaimu väljavalamisi on Apostlite tegude raamatus vastavalt 1:8 kinnitatule kolm: nelipühapäev Ap 2, „samaarlaste nelipüha“ Ap 8:14–17 ja „paganate nelipüha“ Ap 10.

Apostlite teod ise on seejuures struktureeritud paralleelselt Luuka evangeeliumiga, moodustades osa kaksikteosest, mille esimene osa käsitleb Jeesuse tulekut Jumala tõotatud päästjana ja tema tegevuse kirjeldust ning teine osa Jeesuse päästesõnumi levikut. Traditsioon nimetab autoriks Luukast ning kuna sellele nimele ei ole ühtegi tõsiseltvõetavat alternatiivi, siis võime ka meie selle juurde jääda.

Makrotasandilt lähemate tekstiseoste juurde tagasi tulles võib öelda, et Ap 2:1 algab kinnitusega, et jüngrid olid üheskoos (epi to auto) ja sama fraasiga see peatükk ka lõpeb 2:47 „Issand aga lisas päästetuid päevast päeva nende hulka“ (epi to auto). See väljend (vt veel 4:26) ja veel mõned teisedki, nagu näiteks „ühel meelel“ (homothymadon) salmides 1:14, 2:46 ja 4:26, viitab jüngrite rõhutatud kokkukuuluvusele ja ühtsusele. Pärast Hananiase ja Saphira juhtumit Ap 5 kaovad sellised väljendid tekstist. Ap 1:12–4:37 moodustab seega veel eraldi alateemana käsitletava kirjelduse algkoguduse puhtast sünnihetkest, mis on raamitatud kahest reetmisest: Juudas Iskarioti omast varem ning Hananiase ja Saphira omast hiljem. Märksõnadeks on siin Jumala Vaimu võimas ligiolek ja jüngrite ühtekuuluvus.

 

4. Kirjanduslooline kontekst

Juudi sakraalkalender oli vormitud Pühakirja alusel. Nelipüha ehk nädalatepüha oli varajase saagiga seotud (2Ms 23:16; 34:22) kevadine lõikuspüha (3Ms 23:15–21), üks kolmest pühast, mis oli kohustuslik kõigile meestele (2Ms 23:17). Teisest sajandist eKr pärinev Juubelite raamat (6:17–19) seostab selle püha Noa ja Siinai lepingute traditsiooniga. Aleksandria Philon, kelle traktaat „Dekaloog“ igal juhul eelneb Apostlite tegude tekstile, kirjutab Seaduse andmisele viidates (46) tule seest taevast alla tulnud ja kõlanud imelisest ja kohutavast häälest, tules artikuleeritud kõnest, mis oli kõigile arusaadav ja mille sõnad olid nii selged, et inimesed näisid seda pigem nägevat kui kuulvat.

Nii on siin võimalik näha paralleelsust Iisraeli usukogukonna loonud lepingusündmuse ja kristliku kiriku loonud nelipüha sündmuse vahel. Tuletagem meelde, et Luuka evangeelium ja Apostlite tegude raamat on kaksikteos. Jeesuse kui uue Moosese teema on Matteuse evangeeliumis rohkem esiplaanil kui Luukal, ent ka Luuka Jeesus on Seaduse normide suhtes ambivalentne ja kritiseerib neid. Jeesus tegeleb rõhutatult nendega, kes on Seaduse normide hammasrataste vahele jäänud (patused, kultuslikult roojased jne). Peetrusele antud nägemuses roojaste loomade söögikõlbulikkusest ja „paganate nelipüha“ Korneeliuse kojas Ap 10 toetuvad Ap 2 alussündmusele, mis seob nii Luuka evangeeliumi kui Apostlite tegude vastavad teemad üheks tervikuks.

Salmid 6–11 kirjeldavad pealtnägijate hämmastust, kuna eri rahvaste seast tulnud inimesed kuulsid vaimusaanuid kõnelemas igaüks nende omas keeles. Tegu on selge viitega Paabeli torni loole – kui Paabelis segas Jumal inimeste keeled, et takistada nende uhkust, siis nüüd liitis Püha Vaim taas erinevaid keeli kõnelnud inimesed kokku. Lisaks nende lugude temaatilise sarnasuse pöördvõrdelisusele leiame seose ka salmis 6, kus kasutatud sõna synehuthē „nad olid segaduses“ (P1997 „neid valdas hämmastus“) on sama, mis Septuagintas 1Ms 11:7 – syngheōmen „segagem“ (nende keeled). Luukas tsiteerib oma teoses Septuagintat korduvalt sõna-sõnalt ja nii võib oletada, et vastav tekst oli tal ka siin kirjutamise ajal käepärast.

Kõige selgem tekstuaalne seos tuleb esile siiski sündmuse kirjeldusele järgnevas Peetruse kõnes, kus ta juhtunut kommenteerides tsiteerib Joeli raamatu 3. peatükki. Luukas kasutab siinkohal Septuagintat, kuid modifitseerib selle sõnastust aktuaalsemaks. Joeli „Ja pärast neid asju juhtub, et ma valan oma Vaimu kõige liha peale“ on nüüd Peetrusel: „Ja neil viimseil päevil juhtub, ütleb Jumal, et ma valan oma Vaimu kõige liha peale“. Eshatoloogiline hetk, mil Jumal sekkub maailma käiku, on selgesti käes; Joeli tõotus on täitunud. See tõotus on ka konkretiseerunud: Jl 3:2 kõneleb Jumal Vaimu valamisest teenijatele ja teenijannadele, nüüd on see „minu teenijatele ja teenijannadele“ (s 18), st fookuses ei ole enam Iisraeli vaesed vaid Kristuse jüngrid.

 

5. Ajalooline kontekst

Salmis 2 nimetatud hääl sündis äkitselt (aphnō). Seda sõna kasutatakse ainult Apostlite tegude raamatus ja igal korral on see seotud üleloomuliku ja ehmatava sündmusega. Salmis 16:26 toimub vanglas maavärisemine, mille tagajärjel vanglaülem pöördub, ja 28:6 ootavad Malta elanikud, et Paulus maohammustuse tagajärjel äkitselt sureks. Kui jumalad kreeka ja rooma legendides inimeste maailmas tegutsesid, siis tegid nad seda tihti „äkitselt“. Luuka sõnakasutus rõhutab selgesti sündmuse üleloomulikkust: äkitselt sündis (egeneto) taevast hääl. Siin ei ole liikumist, tormituulega võrreldav hääl on korraga kohal ja täidab kogu maja. Kus Vaim tegutseb, seal ei ole midagi poolikut. „Ja neile ilmus otsekui lõhestatud tulekeeli ja see istus üksikult igaühe peal neist“ (Ap 2:3) – kui loobuda tõlke silumisest eesti keele pärasemaks, siis ilmneb selle sündmuse imelisus veelgi reljeefsemalt. Siin on sarnasus Vana Testamendi teofaaniatega, mispuhul Jumalat kirjeldati samuti analoogiate kaudu (nt 2Ms 24:10; Js 6:1–4).

Tulekeeled omavad samuti sügavamat tähendust kui ainult imesündmuse visuaalne efekt. Tuli puhastas (vrd 4Ms 16 lugu Korahi jõugu vastuhakust, sama teema ümberjutustuse leiame ka Josephuselt: „Juudi muinsused“ 4.55–56). Vahetult eelnevas sündmuses Ap 1 valisid jüngrid endale uue 12. apostli, puhastades ennast Juudas Iskarioti reetmisest. Nüüd kinnitati see valmisolek end puhastada uuesti Jumala poolt. Nagu tuli Moosese põleva põõsa kogemuses (2Ms 3:2) ei põletanud põõsast, ei põletanud tuli jüngreid, vaid „istus“ nende peal. Kogu Ap 2 nelipüha sündmus on käsitletav kui suurejooneline eshatoloogiline puhastus, mille käigus kogudusega liitus 3000 inimest.

Maja (oikos), kus see sünnib, on kas kellegi eramaja, kus jüngrid olid üheskoos või siis tempel (nt Js 6:4 teofaanias on Septuagintas templi kohta kasutatud sõna oikos). Jüngrite hulk on määratlemata, aga Ap 1:15 mainib nende arvuks ligikaudu 120. Kui seda tõsiselt võtta, siis oleks tempel muidugi loogilisem koht. Samas võib see ka olla ka Ap 1:13 mainitud „ülemine ruum“, kus oldi söödud paasasöömaaega ja kus oodati tõotatud Püha Vaimu saabumist. Sel puhul pidi jüngrite hulk olema esialgu väiksem. Kui see sündmus ei toimunud templis, siis on sel täiendav sümboolne tähendus – Püha Vaim ilmutas ennast väljaspool Jumala koda ruumis, mis oli avatud kõigile, sh ka paganatele. Templi kõige pühamad alad olid paganatele suletud, nüüd selliseid vahesid enam polnud.

Luuka poolt esitatud rahvaste loend on ebaharilik ja äratab küsimusi (vt ülal). Olgu kuidas on, selle loendi retooriline intentsioon on selgesti äratuntav: see peab näitama kogu tuntud maailma rahvaste kohalolekut (taas vt seost Jeesuse tõotusega Ap 1:8).

„Ja nad kõik täideti Püha Vaimuga ning hakkasid rääkima teisi keeli (glōssais), nõnda nagu Vaim neile andis rääkida“ (Ap 2:4). Salmis 8 imestavad kokkutulnud pealtvaatajad, et galilealased kõnelevad nende sünnimaa murdeid (dialektō) ja salmis 11 on taas juttu keeltest (glōssais). Kas tegu oli ainult juudi hajala erinevate kõnemurrete või ka päris teiste keeltega, jääb lahtiseks, ent üsna kindlasti tahab autor öelda, et tegemist oli arusaadavate keeltega. 1Kr 12–14 kirjutab Paulus glossolaaliast, mis vajab tõlgendamist, ja nii on oletatud, et ajalooliselt on siin tegu just glossolaaliaga. Kuna viimast peetakse tänapäevase karismaatilise praktika taustal ekstaatiliseks kõneks (mis muide ei ole ilmtingimata alati tõsi), siis on nõnda seletatav ka skeptikute viide sellele, et kõnelejad on purjus. Kui tegemist oli glossolaaliaga (mis on arusaamtu kõne ja vajab tõlgendamist), siis pidi selle seletuse kohaselt aset leidma nn topeltime: kõrvalseisjad kuulsid glossolaaliat kui neile arusaadavat keelt. Apostlite tegude teksti enda seisukohalt on see siiski väga pingutatud seletus. Luukas kirjutab üdini imelisest sündmusest, millele sekundaarse ime külge pookimine – rahuldamaks tänapäevase eksegeedi mõistmisvajadust – on üsna tarbetu. Samahästi võiks ju siis ka öelda, et autor on lihtsalt asjadest valesti aru saanud ja algse glossolaalia sündmuse võimsamaks imeks kirjutanud (nii on ka mõned teinud).

Salm 12 markeerib, et kuulajad said aru küll sõnadest, aga mitte selle sündmuse tähendusest. Luuka kreeklastest lugejatele kõige tuttavam kultuuriline paralleel oli Delfi oraakel. Oraakel kõneles regulaarselt just kevadpühal, arusaadavate, ent raskesti mõistetavate lausetega, ning kõneleja oli enamasti ekstaasis. Seegi paralleel ilmestab, et perikoobis kirjeldatud sündmused sobituvad hästi antiigi konteksti.

 

6. Paralleeltekstid

Johannese evangeeliumis 20:19–23 on esitatud Ap 2 kirjeldatuga sarnane sündmus, nn „Johannese nelipüha“. Siinkohal on kõige parem esitada need paralleelid tabeli kujul (võtmefraasid on markeeritud kaldkirjas):

Ap nelipüha Jh nelipüha
Koht 2:1 Ja kui nelipühapäev kätte tuli, olid kõik ühes paigas koos. 20:19 seal, kuhu jüngrid olid kogunenud, olid uksed lukus, sest nad kartsid juute, tuli Jeesus…
Läkitus 1:8 „… te saate väe Pühalt Vaimult, kes tuleb teie üle, ja te peate olema minu tunnistajad Jeruusalemmas ja kogu Juuda- ja Samaariamaal ning ilmamaa äärteni.“ 20:21 „Rahu teile! Nõnda nagu Isa on läkitanud minu, nõnda saadan ka mina teid.“
Vaimu tulek 2:2jj Ja taevast sündis äkitselt hääl, otsekui oleks kange tuul puhunud…

Ap 2:4 Ja nad kõik täideti Püha Vaimuga.

20:22 Kui ta seda oli öelnud, puhus ta nende peale ja ütles neile: „Võtke vastu Püha Vaim!
Eesmärk 2:38 Aga Peetrus ütles neile: „Parandage meelt ja igaüks teist lasku ennast ristida Jeesuse Kristuse nimesse oma pattude andekssaamiseks, ning siis te saate Püha Vaimu anni.“ 20:23 „Kellele te iganes patud andeks annate, neile on need andeks antud, kellele te patud kinnitate, neile on need kinnitatud.”
Koht teose struktuuris Lk–Ap kaksikteose Ap jutustust sisse juhatav alussündmus, mis on ühtlasi Lk kulminatsiooni, Jeesuse ülestõusmise jätk. Jeesuse missiooni kulminatsioon ja Trööstija tulek.
Tagajärg Uue rahva sünd. Uue rahva sünd.

 

Seda kahe erineva nelipüha olemasolu on lahendatud mitmeti:

  1. Harmoniseerimine, mispuhul öeldakse, et mõlemad sündmused toimusid ja Jh nelipühi võib käsitleda nn eelvaatena tulevikku.
  2. Valik kahe vahel, nt Jh kasuks väitega, et Ap on rohkem teoloogiliselt konstrueeritud kui Jh.
  3. Mõlemal jutustusel võib lasta olla omaette analoogselt Jh ja sünoptikute erinevuste aktsepteerimisega, tõdedes, et kummalgi puhul on ristikoguduse teke ankurdatud Jeesuse tegevusse, tema ellu, ristisurma ning ülestõusmisesse ja Püha Vaimu tulekusse.

 

7. Tõlgendusloolised märkused

Eestikeelse mõiste „nelipüha“ etümoloogia ei ole selge. Reas maailma keeltes on mõiste tuletatud kreekeelsest arvsõnast pentēkostē ’viiekümnes (päev)’, näiteks inglise Pentecost, saksa Pfingsten, vene Пятидеся́тница jne. Mõiste märgib Septuagintas nädalatepüha, mida peeti viiskümmend päeva pärast hapnemata leibade püha. Algselt oli nelipüha maaharimisega seotud püha, millega lõpetati viljalõikus. Nelipühaga seostati Seaduse andmine Moosesele Siinai mäel.

Uue Testamendi kohaselt laskus nelipühal Püha Vaim apostlite peale. Sündmust kirjeldatakse Seaduse andmisele omastes terminites. Uus Testament dateerib Püha Vaimu laskumise kümnendale päevale pärast Kristuse taevaminekut ning viiekümnendale päevale pärast ülestõusmist. Varakristlik kogudus ei märkinud neid sündmusi eriliste pühadega, vaid mõistis neid ühe müsteeriumi erinevate aspektidena, mida tähistati viiskümmend päeva kestva Issanda pühana. Veel 2. sajandi teisel poolel viitavad kristlikud allikad nelipühale kui maaharimisega seotud pühale.

Alles Tertullianus annab nelipühale selgelt kristliku sisu, nimetades nelipüha viiekümne päeva pikkuseks perioodiks ning ristimise päevaks. Kuni 4. sajandi teise pooleni nimetavad kristlikud allikad nelipüha tihedalt ülestõusmispühaga seotud päevaks ning ilma sisemise temaatilise arenguta perioodiks. Palverändur Egeria (u 384) nimetab esimesena nelipüha iseseisva tähendusega päevana, märkides, et Jeruusalemma kirik meenutab sel päeval Kristuse taevaminemist ning Püha Vaimu väljavalamist. Armeenia lektsionaari (415–439) kohaselt pühitseb Jeruusalemma kirik sel päeval Püha Vaimu väljavalamist.

Püha Vaimu (ja laiemalt nelipüha) ikonograafia on rikkalik. Selles põimuvad erinevad viited Piibli kirjakohtadele, mis kõnelevad otseselt Pühast Vaimust või mida mõistetakse viidetena Pühale Vaimule.

Perikoobi kesksemaid sümboleid on tuli. Püha Vaim laskus apostlite peale hargnevate tulekeelte kujul (Ap 2:3). Peetrusele omistatud jutluses viidatakse prohvet Joeli raamatule, milles Püha Vaimu väljavalamisega seoses nimetatakse „verd, tuld ja suitsusambaid“ (Jl 3:2-3). Nelipüha sündmust kujutavatel maalidel on sageli kujutatud nimelt seda hetke. Omalaadse lisana on Tallinna Püha Vaimu kantslitrepi piirdel paikneval nelipüha kujutavale reljeefile (ilmselt kompositsioonilistel põhjustel) lisatud alumisse vasakusse nurka anum, millest paiskuvad välja leegid.

Basilica San Marco

Püha Vaimu väljavalamine (kuplimosaiik Veneetsia püha Markuse katedraalis)

Perikoobi salmide 13–14 kohaselt ootasid jüngrid koos Jeesuse ema Maarjaga Jeesuse antud tõotuse (Lk 24:49; Ap 1:4) täitumist. See viide on andnud alusel kujutada nelipühasündmuse osalisena ka Maarjat.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Püha Vaimu väljavalamine (El Greco, 1597)

Püha Vaimu väljavalamine on ka Berndt Notke töökojas loodud Tallinna Püha Vaimu kiriku kappaltari (1483) figuraalse keskosa teema. Notke on sündmuse osalised seadnud troonil istuva Maarja ümber kahe grupina. Osaliste pilgud on suunatud üles nähtamatusse keskpunkti, kus teadaolevalt kuni Põhjasõjani paiknes Püha Vaimu kujutav tuvifiguur.

Vasakpoolse figuuridegrupi esiservas on kujutatud tõenäoliselt altari tellimise taga seisnud raehärra Derick Hagenbecket (arveraamatu ja kirjutuspulgaga vööl).

Tallinna Püha Vaimu kiriku altar

Püha Vaimu altaril on olnud kujutatud tuvi Püha Vaimu sümbolina. Tuvi on Püha Vaimu sümbolina olnud kasutusel varajasest keskajast alates ning saanud 17.–18. sajandil normatiivseks. Püha Vaimu sümbolina esineb tuvi muuhulgas maailma loomist, Jeesuse ristimist, Maarja kuulutust ja Kristuse kirgastamist kujutavatel kunstiteostel. Tuvi esindab juutluses ja varases kristluses jumalikku ja loovat tarkust ning armastavat ja eluandvat väge.

Tuvi on sageli kujutatud kantsli kõlaräästa all inspiratsiooni sümbolina ning altaribaldahhiini all.

Vatikani püha Peetruse katedraali altaribaldahhiin (Gian Lorenzo Bernini, 1624–1633), foto: Joel Siim.

Püha Vaimuga seostatakse Uues Testamendis tuult (Jh 3:8). Ka Ap 2:2 mainib tugevat tuult, otsekui tuulekohinat. Nende seoste aluseks on ilmselt 1Ms 1:2 nimetatud Jumala Vaim, mis hõljus vete kohal. Heebreakeelne sõna ruah tähendab nii vaimu kui ka tuult.

Nimetada tuleb ka vett. Veerituaalidega seotud lehtmajadepühal ütleb Jeesus rahvahulgale: „Kes usub minusse, nagu ütleb Kiri, selle ihust voolavad elava vee jõed.“ Elav vesi sümboliseerib Jeesuse kõnes Püha Vaimu, sest evangelist kommenteerib: „Seda ta ütles Vaimu kohta, kelle pidid saama temasse uskujad“ (Jh 7:38–39). Vaimu saanud inimene on otsekui uus Eedeni aed, kes kastab maailma enda ümber (vrd 1Ms 2:10–14).

Kuna nelipühaks on meie laiuskraadil jõudnud kätte kevad, on kombeks kaunistada kirikuid ja kodusid värskete (kase)okstega. Need sümboliseerivad Püha Vaimu loodud uut elu.

 

8. Liturgilised soovitused

Liturgiline värv: punane.

Lauldakse Laudamus’t, loetakse Nikaia usutunnistus.

Alguslaul: 130.

Päeva laul: 132.

Jutluselaul: 127.

Ettevalmistuslaul: 126.

Lõpulaul: 389.

Päeva palve – Käsiraamat, lk 177, nr 1/ Agenda, lk 108, nr 1.

Kirikupalve – Intranet, Jumalateenistuste käsiraamatust välja jäänud kirikupalved, lk 24/ Agenda, lk 110–111, nr 2.

Kiituspalve – Käsiraamat, lk 352.

Palve pärast armulauda – Käsiraamat, lk 178/ Agenda, lk 111–112.

Üsna ebaõnnestunud on nelipüha epistli (salmid 1–13) piiritlemine. Hetkel lõpeb see rahvahulga pilkega: „Nad on täis magusat veini!“ (Ap 2:13). Saksa keskaegses liturgilises traditsioonis lõppes lugemine juba Ap 2:11, rahva imestusega. Ap 2:14–21 loeti keskaegse traditsiooni kohaselt nelipühanädala kolmapäeval. KLPR-s sisalduvas lektsionaaris jätkub lugemine kuni Ap 2:21, kommenteerides toimunut Vana Testamendi valguses. Igal juhul oleks kohane see lektsioon uuesti ja kohasemalt piiritleda. Pikem lugemine annab 3. lugemisaastal hea võimaluse luua seose päeva Vana Testamendi lugemisega (Jl 3:1–5).

 

9. Muud soovitused

Nelipüha teemal (Püha Vaimu väljavalamine) on loodud rida tuntud laule selle termini kõige laiemas mõttes. Nende hulgas on sekventse, antifone ja tunnipalvuste hümne.

Lutheri-aegses saksa kultuuriruumis oli nelipühapäeval levinud Notker Balbuluse sekvents Sancti Spiritus assit nobis gratia (tekst: Missale secundum consuetudinem ecclesie Brandenburgensis. Georg Stuchs: Nürnberg 1494, fol ccclxijr, Ph. Wackernagel. Das deutsche Kirchenlied von der ältesten Zeit bis zu Anfang des XVII. Jahrhunderts. Mit Berücksichtigung der deutschen kirchlichen Liederdichtung im weiteren Sinne und der lateinischen von Hilarius bis Georg Fabricius und Wolfgang Ammonius. Zweiter Band. B. G. Teubner: Leipzig 1864, lk 97–98; meloodia: Graduale iuxta ritum ecclesia Augustensis. Nuper accurantissime emendatum. Jacob de Pfortzheim: Basel 1511, fol LXXv–LXXIIr). Sekvents tõlgiti ka saksa keelde, esineb näiteks Thammi, Herberti ja Jelecký kogumikus Kirchengeseng/ Darinnen die Heuptartickel des Christlichen glaubens kurtz gefasset vnd außgeleget sind: Jetzt vom newen durchsehen/ gemehret/ vnd Der Röm. Key. Mai. in vnterthenigster demut zugeschrieben. Nürnberg 1580 (fol 91r–92r). Teadaolevalt ei ole sekventsi ega selle töötlusi eesti keelde tõlgitud.

Ajaliselt pisut noorem on muuhulgas Stephan Langtonile omistatud sekvents Veni Sancte Spiritus (tekst: Missale Brandenburgense 1494: fol ccclxijr–v). Lutherile tuttava Brandenburgi missaraamatu kohaselt lauldi seda nelipüha teisel pühal, Tridenti kirikukogu algatatud missaraamatu reformist algatatuna lauldakse sekventsi kogu nelipühanädala. Eesti keelde tõlkis sekventsi tõenäoliselt preester Rein Õunapuu; see leidub Eesti katoliiklaste lauluraamatus „Laulgem Jumalale“ (Tallinn 2008, nr 35).

Lisaks nimetatud sekventsidele olid levinud teisedki palvelaulud Pühale Vaimule. Nende alusel lõid Luther ja tema mõttekaaslased rea laule Pühast Vaimust.

Esiteks tasub nimetada antifoni Veni Sancte Spiritus et reple. Wackernagel avaldas antifoni neli erinevat saksakeelset teksti 15. ja 16. sajandist (juba viidatud Wackernagel, Das deutsche Kirchenlied. Erster Band, lk 748, nr 986–988). Järgnevalt on esitatud antifoni tekst Spangenbergi missalaulude kogumiku järgi (Cantiones Ecclesiasticae Latinae, dominicis et festis diebvs, in commemoratione Cenae Domini, per totius anni circulum cantandae. Per Ioannem Spangenbergum Herdessianum, Ecclesiae Northusianae Ecclesiasten, Collectae & in ordinem redactae. Magdeburg 1545, fol ir):

Veni sancte Spiritus.
Reple tuorum corda fidelium
et tui amoris in eis ignem accende
qui per diuersitatem linguarum cunctarum
gentes in vnitate fidei congregasti.
Alleluia.

Luther täiendas antifoni saksakeelset varianti kahe salmiga, tulemuseks on nelipüha koraal Komm heiliger Geist Herre Gott (Geistliche Lieder zu Wittemberg. Wittenberg: Joseph Klug, 1535, fol 15r–16v).

  1. Kom heiliger Geist Herre Gott
    erfül mit deiner gnaden gut
    deiner glaubigen hertz mut vnd synn
    dein brünstig lieb entzünd jnn jn
    O Herr durch deines liechtes glantz
    zu dem glauben versamlet hast
    das volck aus aller welt zungen
    das sey dir Herr zu lob gesungen
    Haleluia/ Haleluia.
  2. Du heiliges liecht edler hort
    las vns leuchten des lebens wort
    Vnd ler vns Gott recht erkennen
    von hertzen Vater nennen
    O Herr behüt für frembder ler
    das wir nicht meister suchen mehr
    Denn Jhesum Christ mit rechtem glauben
    vnd jm aus gantzer macht vertrawen
    Haleluia/Haleluia.
  3. Du heilige brunst susser trost
    nu hilff vns frölich vnd getrost
    Inn deim dienst bestendig bleiben
    die trübsal vns nicht abtreiben
    O Herr durch dein krafft vns bereit
    vnd sterck des fleisches blödigkeit
    Das wir hie ritterlich ringen
    durch tod vnd leben zu dir dringen
    Haleluia/ Haleluia.

Eesti keelde tõlkis koraali arvatavasti Heinrich Göseken. Sellest ajast peale kuulub koraal eestikeelsete lauluraamatute põhivarasse (KLPR 133). Peale „Kiriku Laulu- ja Palveraamatus“ leiduvate sõnade ja meloodia võrdlemist Wittenbergi 1535. aasta lauluraamatus leiduvatega saab väita, et KLPR-i koraali „Oh Püha Vaim, nüüd tule Sa“ aluseks ei ole sekvents Veni Sancte Spiritus [et emitte], vaid nimetatud antifon. Sellele viitab ka nimelt antifonile iseloomulik kahekordne halleluuja. Väidet kinnitab ka Evangelisches Gesangbuch’i andmestik (Evangelisches Gesangbuch. Ausgabe für die Nordelbische Evangelisch-Lutherische Kirche. Hamburg, Kiel: Friedrich Wittig Verlag, Lutherische Verlagsgesellschaft, 1994, nr 125).

Sama antifoni alusel on loodud KLPR 131 „Oh Püha Vaim, et tule Sa“, mistõttu ei ole korrektne märkida sõnade autoriks Hrabanus Maurust, vesprihümni Veni Creator Spiritus sõnade loojat.

Teiseks tuleb nimetada reformatsioonieelset saksakeelset palvelaulu Nun bitten wir den Heiligen Geist. Wackernagel trükib oma kogumikus laulust kaks versiooni, 13. ja 16. sajandist. Vanem versioon on järgmine (Wackernagel 1867, lk 44, nr 43):

Nu biten wir den heiligen geist
umb den rehten glouben allermeist,
Daz er uns behüete an unserm ende,
so wir heim suln varn uz disem ellende.
Kyrieleis.

Luther täiendab 1524. aastal laulu veel kolme salmiga. Lutheri koraal esineb viimati „Uues Lauluraamatus“.

 

Geistliche Lieder 1535, 16v–17v ULR 283
Nu bitten wir den heiligen Geist
vmb den rechten glauben aller meist
das er vns behüte
an vnserm ende
wenn wir heim farn aus diesem elende.
Kyrio.
Sind Püha Vaimu palume:
Anna meile usku rohkesti.
Kui surm tuleb, võta
Meid heldest hoida,
Et vaeva järel’ võime rõõmu leida.
Kürieleison.
Du werdes liecht gib vns deinen schein
ler vns Jhesum Christ kennen allein
Das wir an jm bleiben
dem trewen Heiland
der vns bracht hat zum rechten vaterland
Kyrioleis.
Sa valgus, paista selgesti,
Et kõik Jeesust Kristust tunneme,
Ja et meie võime
Ta peale loota,
Kes meid on saatnud õige isamaale.
Kürieleison.
Du süsse lieb schenck vns deine gunst
las vns empfinden der liebe brunst
Das wir vns von hertzen
einander lieben
vnd jm friede auff einem synn bleiben
Kyrioleis.
Sa magus arm, oh armuga
Aita meid su armus elada,
Et kõik armastame
Südamest vendi
Ja ühel meelel elame Su väest.
Kürieleison.
Du höchster Tröster jnn aller not
hilff das wir nicht fürchten schand noch tod
Das jnn vns die synne
nicht verzagen
wenn der feind wird das leben verklagen
Kyrioleis.
Sa rõõmustaja häda sees,
Surmas ole ligi, abimees!
Et ei lähe araks
Meel suures häbis,
Kui saatan kaebust meie peale tõstab.
Kürieleison.

 

Sageli viidatakse nelipühalauludele Veni Sancte Spiritus et emitte, Veni Sancte Spiritus et reple ja Veni Creator Spiritus üksnes algussõnade järgi, millega on seletatav KLPR-i andmestikku tekkinud viga koraali 133 juures. Kokkuvõtlikult esitatuna on sekventsi, antifoni ja koraalide omavaheline suhe järgmine:

1) sekventsi Veni Sancte Spiritus et emitte alusel on loodud koraal Herr Gott, du Tröster mein, „Püha Vaim, kes rõõmustad“ (ULR 280),

2) antifoni Veni Sancte Spiritus et reple alusel koraalid Komm, heiliger Geist, Herre Gott, „Oh Püha Vaim, nüüd tule Sa“ (ULR 277; KLPR 133) ja Komm, heiliger Geist, erfülle, „Oh Püha Vaim, et tule Sa“ (ULR 274; KLPR 131),

3) vesprihümn Veni Creator Spiritus on andnud aluse koraalile Komm, Gott Schöpfer, heiliger Geist, „Oh Jumal Looja, Püha Vaim“ (ULR 273) või „Oh Looja Vaim, nüüd hingesse“ (KLPR 130) ning

4) palvelaul Nun bitten wir den Heiligen Geist on aluseks eestikeelsele koraalile „Sind Püha Vaimu palume“ (ULR 283).

 

(Punktid 1–6 on koostanud Ain Riistan, punktid 7–9 Joel Siim, toimetanud Urmas Nõmmik.)

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Print Friendly, PDF & Email
English