Esiletõstetud lood

Lesknaisest kahes vaates: saada või anda? (Mk 12:38–44)

„Ja suur rahvahulk kuulas Jeesust meeleldi. Ja ta ütles oma õpetuses: „Hoiduge kirjatundjate eest, kes tahavad kõndida pikkades kuubedes ja soovivad teretamisi turgudel ja esimesi istmeid sünagoogides ja esimesi kohti võõruspidudel, kes neelavad alla lesknaiste majad ja silmakirjaks venitavad palvetused pikaks. Need saavad seda rängema kohtuotsuse.“ Ja istudes aardekirstu vastas, vaatas Jeesus, kuidas rahvahulk paneb raha aardekirstu. Ja paljud rikkad panid palju. Ja üks vaene lesknaine tuli ja pani kaks leptonit, see on ühe veeringu. Ja kutsudes oma jüngrid enese juurde, ütles Jeesus neile: „Tõesti, ma ütlen teile, see vaene lesknaine pani rohkem kui kõik, kes panevad aardekirstu, sest nemad panid oma küllusest, tema pani aga kehvusest kõik, mis tal oli, kogu oma elatise.”“ (Mk 12:38–44)

Jeesus kõnnib oma jüngritega ringi Jeruusalemma pühakojas. Ta peab sügavamõttelisi teoloogilisi vestlusi, vastab targalt variseride, saduseride, Heroodese meeste ja kirjatundjate kiusavatele küsimustele ning räägib karmi mõistuloo kõlvatutest viinamäe rentnikest. Pinge erinevate jumala- ja elumõistmiste vahel järjest kasvab.

Markuse evangeeliumi 12. peatüki lõpuosas, salmides 38–44, on kirja pandud kaks teineteisest sõltumatut lugu, kus mõlemas räägitakse lesknaisest. Seda tehakse täiesti erinevast, tegelikult lausa vastandlikust perspektiivist.

Esimeses loos hoiatab Jeesus teda huviga kuulavat rahvast kirjatundjate eest, „…kes tahavad kõndida pikkades kuubedes ja soovivad teretamisi turgudel ja esimesi istmeid sünagoogides ja esimesi kohti võõruspidudel, kes neelavad alla lesknaiste majad ja silmakirjaks venitavad palvetused pikaks.“ (Mk 12:38–40).

Lesknaiste, võõraste, vangide, vaevatute ja muul viisil selleaegse ühiskonna äärealadele jäänud inimeste teema on omamoodi üks indikaator sellest, kas ollakse Jumala riigi piirist siin- või sealpool. Kas mõtleme nagu variserid ja kirjatundjad või nagu Jeesus. Sotsiaalse õigluse eest seismine paistab olevat ka selles tekstis tähtsam kui teatud usulised rituaalid. See ei tähenda, et korduvates usulistes praktikates midagi iseenesest halba on. Vastupidi, Jeesus ise julgustab palvetama! Aga pikad palved, sünagoogis või kirikus käimine, ammugi mitte rituaalne riietus või muu väline ei taga jeesuselikku südame- ja eluhoiakut.

Kristlastena usume, et palve muudab meid. See teeb meist armulisemad, lahkemad ja heldemad. Tänane tekst aga ütleb, et palve pole iseenesest maagiline meetod, kui südant Jumala ees ei alandata ega korrigeerita. Sama lugu on teiste usuliste praktikatega. Võib juhtuda hoopis vastupidine – Jumala sulased, kellele tema viinamägi on antud hoolitseda, võivad hoopis hoolimatult ja toorelt käituma hakata. Võtta sealt, kus neile ei kuulu. Võtta viimast neilt, kellel enam suurt midagi polegi – näiteks lesknaistelt. Ja sellepärast peab Jeesus vajalikuks rahvast nende eest hoiatada.

Ja siis tuleb pildile lesknaine ise. Jeesus märkab teda templi aardekirstu vastas istudes ja inimesi jälgides. Me ei tea, kas ta oli vaesunud kirjatundjate tegevuse tulemusel või oli vaene lihtsalt oma sotsiaalse staatuse tõttu – see polegi siin oluline. Markus kirjutab, et enne lesknaist tuli ka palju rikkaid, kes panid suuri rahasummasid. Jeesus ei ütle nende kohta ei hästi ega halvasti. Aga ta märkab lesknaist.

Markus kirjeldab: „Ja üks vaene lesknaine tuli ja pani kaks leptonit, see on ühe veeringu. Ja kutsudes oma jüngrid enese juurde, ütles Jeesus neile: „Tõesti, ma ütlen teile, see vaene lesknaine pani rohkem kui kõik, kes panevad aardekirstu, sest nemad panid oma küllusest, tema pani aga kehvusest kõik, mis tal oli, kogu oma elatise.”“(Mk 12:42–44).

Nendes kahes lesknaisega seotud perspektiivis tulevad esile kaks küsimust. Selleaegsed usulised juhid elasid küsimusega: „Mida ma veel saan?“ Vaikne lesknaine küsis oma mõttes sarnase küsimuse, ainult ühe lisasõnaga: „Mida ma veel saan anda?“ Usulistel juhtidel oli juba küllalt ja nad tahtsid veel rohkem. Seda nimetatakse ahnuseks. Lesknaisel oli väga vähe ja ta andis sellegi ära. Seda nimetatakse usalduseks.

Jumala mõõdupuud on inimeste jaoks vahel arusaamatud. Me loeme nulle annetusnumbrite järel, Jumal märkab suurt usaldust. Me märkame staatust ja pikki rüüsid, Jumal hindab lihtsust. Me märkame väliseid rituaale, Jumal hindab südames toimuvat. Jeesus õpetab meid elama Jumala riigi väärtuste järgi ja hindama märkamatuks jäänud inimeste suurt usku.

Kogu selle loo teeb keerukaks tõdemus, et ka Jeesuse aja kirjatundjad ja variserid võtsid Jumala teenimist ja järgimist tõsiselt. Seepärast vaidlesid nad nii tuliselt Jeesusega ja tegid lõpuks suuri jõupingutusi, et ta ristil surmata. Ka pühendunud usk võib viia vales suunas. Kuidas me teame, et meil on vaese lesknaise südamehoiak ja tegutsemisviis, mille Jeesus heaks kiidab ja mida teistele eeskujuks toob?

Lõpetan „lesknaise testiga“, mida igaüks oma südame läbikatsumiseks teha saame. Mõtle millelegi, mida Sul on hetkel väga vähe – on see siis aeg, raha, energia või midagi muud. Kui Jumal küsiks Sinult seda endale, siis mida Sa vastaksid?

 

Einike Pilli (1968), teoloogiadoktor, on Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liidu Kõrgema Usuteadusliku Seminari rektor, Kolm Talenti OÜ koolitaja ja konsultant

Print Friendly, PDF & Email
English