Arhiiv

Usust ja ajaloost ülestõusmise valguses (nr 331/ 13.4.2018)

Foto: Urmas Nõmmik

 

On kaks viisi ajaloo vaatlemiseks. Esimene neist püüab kirjeldada ajaloosündmusi distantsilt, otsekui kõrvaltvaatajana. Sellise vaateviisi esindajad on veendunud, et üksnes nõnda saab kirjeldada ajaloosündmusi nii, nagu need olid, ja näha ajalugu objektiivselt. Selline vaateviis oli valdav 19. sajandil ja ei ole tegelikult kadunud kuhugi ka täna. Vastukaaluks sellele tekkis 20. sajandi esimestel kümnenditel teistsugune vaateviis. See ei püüa lahutada vaatlejat vaadeldavast, kuna on veendunud, et meil ei ole võimalik end ajaloost distantseerida, sest inimestena oleme me ajalised, ajaloolised olendid, oleme osa ajaloost. Selle vaateviisi järgi on meil võimalik ajalugu mõista vaid siis, kui me näeme end sellega suhtes, näeme ajaloos midagi, millel on tähendus ka meie eksistentsi jaoks.

Tänases Kirik & Teoloogia numbris näitab teoloog Christine Svinth-Værge Põder, kirjutades reformatsioonijuubeli tähistamisest sada aastat tagasi, kuivõrd tugevalt kajastus tollases reformatsioonimõistmises esimese maailmasõja aegne inimese enesemõistmine – Lutherit kujutati kui sõjakangelast ja kui „saksa inimese algkuju“.  See sunnib küsima, millisena näeme Lutherit ja tema üritust meie, kes me alles tähistasime reformatsiooni 500. aastapäeva. Kuidas kajastub meie Lutheri ja reformatsioonimõistmises meie enesemõistmine, meie arusaam endast ja oma kohast maailmas?

Tänases numbris avaldame kaks selle aasta religiooniteemalist olümpiaadiesseed. Oma arvamusloos arutab Tallinna Reaalkooli 11. klassi õpilane Susanna Mett selle üle, milline kirik kõnetaks tänapäeva inimest. Ta pakub välja ka hulga konkreetseid ettepanekuid, millega kirik võiks oma kuulutustöös arvestada, kuid üks on kindel – kuulutus saab olla kõnetav vaid siis, kui kuulutaja ei distantseeri end oma kuulajatest, kui ta vaatab end nendega suhtes, ja ka suhtes ajaga, milles ta on. Religioossete sümbolite kasutamisest tänapäeva moekunstis kirjutab Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasiumi 12. klassi õpilane Lisette Sivard. Ta kirjeldab, kuidas individualistlikul ajavaimul tuleb laveerida oskuslikult erinevate tõekspidamiste vahel, et mitte haavata mitmesuguste rühmade ja  indiviidide tõeksmpidamisi ning pühadusetunnet.

Oleme veel ülestõusmisajas ja seepärast avaldab ka Kirik ja Teolooga Kaarli koguduse õpetaja Jaak Ausi jutluse, mis räägib ülestõusnud Issandast, kes annab elu. See elu ei kuulu siia maailma ega ole ajalik, kuid jõudes kuulutuse sõna kaudu meieni, annab see meie maiselegi elule uue tähenduse. See annab meile uue enesemõistmise, lastes meil oma olemise ja usu ajaloolisust näha uues valguses – ülestõusmise igaviku valguses.

 

Tänasest Kirik & Teoloogia numbris:

Christine Svinth-Værge Põder, Üks täiesti teistsugune reformatsioonijuubel: I maailmasõda kui katalüsaator teoloogilisele uuenemisele.

Lisette Sivard, Olümpiaadiessee: Kas meile on vaja religioonipolitseid?

Susanna Mett, Olümpiaadiessee: Missugune kirik kõnetaks kaasaegset inimest?

Jaak Aus, Ülestõusnud Issand annab elu (Sk 8:12–13, Ap 13:23–33, Lk 24:36–49).

Toimus Uue Testamendi konverents “Varajane kristlus antiigi kontekstis”.

 

Kirik & Teoloogia ootab lugejate annetusi.

Vaata ka, kuidas viidata Kirikus & Teoloogias avaldatud kirjutistele.

Rubriigist „Arhiiv“ leiab ajakirja varasemate numbrite juhtkirjad koos sisukordadega ja viidetega tekstidele.

„Reformatsioon 500“ logoga rubriigist leiab ülevaatlikult reformatsiooni juubeliga seotud tekstid, mis on ilmunud ajakirjas Kirik & Teoloogia ja ajalehes Eesti Kirik.

Vaata ka 2011.–2017. aasta sisukorda ja registrit autorite järgi.

Kutsume jätkuvalt ajakirja Kirik & Teoloogia väljaandmist toetama!

Print Friendly, PDF & Email
English