Arvamused

„Prohvet Jesaja pitsat“ ehk kuidas postitada Facebookis

Igapäevase massimeedia ning sotsiaalmeedia tarbijana jäävad liiga tihti silma pealkirjad, uudised või arvamusavaldused, mis ei ilmuta piisavat tundlikkust faktide suhtes. Mõne fakti mitmetitõlgendatavust kasutatakse ära oma teatava eelhäälestuse huvides, sisuliselt pooltõena. Mõnikord juhtub see tahtlikult, enamasti pooljuhuslikult või tahtmatult. Need juhtumid jagunevad omakorda veel sellisteks, kus näiteks autori poliitiline või religioosne veendumus kallutab tõlgendust, ning sellisteks, kus soovitakse lihtsalt suuremat tähelepanu. Mõlemal juhul domineerib vähene kriitikameel ehk vähene avatus alternatiividele tõe üle. Nii võib juhtuda igaühega meist, kui kaotame korrakski valvsuse. Eriti palju talitame nii sotsiaalmeedias, kus teatav emotsioon näikse olevat ju isegi teretulnud. Aga ka kontrollitavas ehk toimetatavas meedias lähevad meie lapsused läbi või toimetajad hoopis võimendavad neid. 

Üks hiljutine arheoloogiline leid ja selle ümber puhkenud õpetlik diskussioon sobib probleemi illustreerima. Nädalapäevad tagasi tormas läbi maailma meedia uudis, et võib-olla on leitud prohvet Jesaja pitsati savist jäljend, vt nt Bible History Daily lugu  või  National Geographic’u lugu.

Jeruusalemma templimäe ja nn Taaveti linna vaheliselt Ofeli alalt, kus Iisraeli arheoloogid on aastaid kaevanud, on päevavalgele tulnud ridamisi olulisi esemeid. Pole ka ime, sest kaevamispiirkond asub muistse Jeruusalemma templi ja kuningapalee vahelisel alal. 2015. aastal andis kaevamiste juht, tuntud arheoloogide dünastiasse kuuluv Eilat Mazar teada, et avastatud on Juuda kuningas Hiskija pitsati jäljend, esimene kontrollitud ehk ametlikelt kaevamistelt leitud Hiskija pitsati jäljend. Varasemalt on selliseid liikunud vaid mustal turul (vt Biblical Archaology).

Nüüd küsib Mazar vähem või rohkem optimistlikus toonis, kas tõesti on leitud Piibli tuntuima prohveti Jesaja enda „allkiri“ ehk õukonnaametniku pitsati jäljend. Vaid pooles ulatuses säilinud jäljendilt on hästi välja loetavad tähed jod, šin, ’ain  jod ja he, millele ei ole raske juurde mõelda tähte vav, tähistamaks vokaali u. Nõnda tuleb ilma raskusteta kokku nimi ješajahu ehk Jesaja. Nime ees asuv prepositsioon le näitab kuuluvust ehk seda, et pitsat ongi kuulunud Jesajale. Register allpool on lugeda tähed nun, bet ja jod, millele oleks veel vaja lisada vaid täht ’alef ning kokku oleks tegemist sõnaga nabi ’prohvet’. Jäljendi vasak serv on kahjustunud ja selle kunagine ulatus on tänu pitsatit ümbritsenud rõnga suurusele teada, sinna mahuksid igal juhul ära mõlema nimetatud sõna viimased tähed. Kuna arheoloogiline kontekst eeldab 7. sajandi algust eKr ja Jesaja pitsati jäljend leiti vaid mõne meetri kauguselt Hiskija omast, oleks justkui võrrand lahendatud. Seepärast sõnastas ka Eilat Mazar oma kahtluse, et tegemist on prohvet Jesaja pitsati jäljendiga, üsna optimistlikus toonis.  

Optimistliku arvamuse, ükskõik kas küsimuse, retoorilise küsimuse või väite vormis noppisidki üles mitmed teabeallikad. Kuni marureligioossete tõekuulutajateni, kes tavatsevad hõisata, et Piibel ei ole usutunnistus, vaid autentne ajalootunnistus – piibliväline tõend prohvet Jesaja kohta on leitud! Ent nüüd alles läheb asi keeruliseks.

Põhjus, miks Mazar ei väitnud, et pitsat on kunagi kindlalt kuulunud prohvet Jesajale, peitub näiteks puuduvas grammatilises artiklis ha sõna „prohvet“ ees. See oleks aga hädavajalik, et tähistada just nimelt ametit. Mazar üritab küll kuidagi mahutada he tähte pitsatijäljendi vasakusse kahjustunud serva, juba sinna kujutatud vav tähele lisaks, ent see katse ei veena kuigi paljusid. Liiga kitsaks läheb. Kunagi pole muidugi välistatud kirjaviga või artikli tahtlik ärajätmine, ent sellest loogilisem on oletus, et n-b-j tähendab hoopis pärisnime, näitek Nobaj (või Nabaj), milline on sama ajastu pitsatitelt juba teada.

Mitme epigraafiateadlase, näiteks Christopher Rollstoni arvates oleks seega tegemist Ješa’jahu (ben) Nobajga ehk Nobaj pojaga. Prohvet oli Jesaja raamatu kohaselt Aamotsi poeg (erinevad argumendid ja lahendused on koondatud siia). ’Alefit pitsatijäljendi vasakule servale rekonstrueerima ei peakski. Lisaks on kaalukas argument seegi, et nõnda vanades epigraafilistes tekstides ei kirjutataks sõna nabi’ ’prohvet’ scriptio plena’na, vaid defectiva’na, st mitte n-b-j-’, vaid n-b-’. Seega oleks jäljendil näha olev jod ülearune. Pitsati ülemises registris kujutati kunagi mingit elusolendit, kellest on näha paraku vaid jupike. Mazari arvates on need hirve tagajalad, kriitikute arvates aga tuvi sabasuled. Viimane teeks Jesaja pitsatist paarilise juba varasemalt tuntud tuvi kujutisega pitsatile, mille omaniku nimi oli ’Oreb (ben) Nobaj. Sama ajastu ja ametniku staatus räägiks lausa ’Orebi ja Jesaja nimeliste vendade teooria kasuks. 

Mazar jääb endale kindlaks (vt ka BAS Library artiklit) ning küsib retooriliselt, kui tõenäoline on see, et Hiskija kõrval tegutses veel üks Jesaja-nimeline ametnik. Nii on ilus küsida, ent tõele au andes ei ole Jesaja olnud Vanas-Iisraelis just kõige haruldasem nimi. Pigem on see väga tõenäoline, et paljusid Jesajasid oli võimalik eristada vaid isanime abil. 

Iseenesest toimuks ju Eilat Mazari ja teiste teadlaste vahel justkui normaalne teaduslik diskussioon. Ent vaidluse objekt pakub huvi miljonitele inimestele üle maailma, sealjuures religioosset ning kohati ka poliitilist huvi. Ja see teeb diskussioonist erakordselt tundliku vaidluse. Mazar küll tunnistab, et pitsati kuulumist prohvet Jesajale ei saa täiesti tõestada. Ometi on ainuüksi tema artikli pealkiri „Kas see on prohvet Jesaja allkiri?“ justkui tiku süütamine tulikuivas küünis. „Teadmist“, et olevat leitud piibliväline tõestus prohvet Jesaja olemasolu kohta, on nüüdseks vist juba võimatu peatada.

Religioosne huvi tõestada Piibli tegelasi ja sündmusi on erakordselt suur. Poliitiline huvi kinnitada Vana-Iisraeli leidudega Iisraeli identiteeti on samuti mõistetav, sest kaevamised toimuvad muuseas poliitiliselt tundlikus Jeruusalemma piirkonnas. Kriitiliste teadlaste hulgast ilmselt ei piisa, et seda veeuputuslikku lainet peatada. Loomulikult on väike võimalus endiselt olemas, et pitsat on kuulunud prohvet Jesajale, ent tõenäosus (mis ei ole veel tõde!) on väga suur, et see on keegi teine Jesaja. Aga kuidas seda tõenäosust nüüd vahendada? 

Meie postitused, arvamused, pealkirjad tundlikul teemal võivad olla kaalukamad, kui arvatagi oskame. Neil on mõju, eriti sellises maailmas, kus sotsiaalmeediat juhtivad algoritmid kuhjavad kasutajate ette tuttavat, uut vana ehk potentsiaalselt meeldivat või huvitavat, aga mitte tõeliselt uut või alternatiivset. Näeme enamasti tuttavaid arvamusi, mitte võõraid või teistsuguseid. Seega tasub enne postitamist või avaldamist järele mõtelda, võib-olla isegi üheksa korda mõõta, enne kui üks kord lõigata. Jajah, võib-olla poleks ma sedagi arvamuslugu tohtinud pealkirjastada nii, nagu tegin. Aga õnneks ma kasutasin vähemasti jutumärke. 

 

Urmas Nõmmik (1975), dr. habil., on Tartu Ülikooli usuteaduskonna juhataja ning Vana Testamendi ja semitistika dotsent, EELK liige ning ajakirja Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.

Print Friendly, PDF & Email
English