Esiletõstetud lood

Kolm jumalikku valikut ehk inimene mõtleb, aga jumal juhib (Rm 9:11-23)

„…sest kui kaksikud veel ei olnud sündinud ega teinud midagi head ega halba, siis – et valikule põhinev Jumala kavatsus jääks püsima mitte tegude, vaid kutsuja pärast – öeldi talle: „Suurem orjab vähemat”, nagu on kirjutatud: „Jaakobit ma armastasin, Eesavit aga vihkasin.“ Mis me siis ütleme? Kas Jumala juures on ebaõiglust? Mitte sugugi! Ta ju ütleb Moosesele: „Ma halastan, kellele ma halastan, ja heidan armu, kellele ma heidan armu.“ Nõnda siis ei sõltu see inimese tahtest ega pingutusest, vaid Jumalast, kes halastab. Ütleb ju Pühakiri vaarao kohta: „Just selleks olen ma sind üles äratanud, et sinu juures näidata oma väge, ja et minu nime kuulutataks kogu maal.“ Niisiis, ta halastab, kellele tahab, ning kalgistab, keda tahab. Nüüd sa ütled mulle: „Mis ta siis enam ette heidab! Kes saab vastu panna tema tahtmisele?“ Oh inimene, kes sina õigupoolest oled, et sa tahad Jumalaga vaielda? Ega siis savinõu ütle oma voolijale: „Miks sa mu nõnda oled teinud?“ Või kas pole potissepal meelevalda savi üle – valmistada samast segust üks nõu auliseks, teine aga autuks tarbeks? Eks Jumal, tahtes näidata oma viha ja teha tuntavaks oma väge, ole suure pikameelsusega talunud vihanõusid, mis olid valmistatud hukatuseks, ja teinud seda selleks, et ilmutada oma kirkuse rikkust armunõude vastu, mis ta oli juba enne valmistanud kirkuseks?“ (Rm 9:11-23) 

Armsad lugejad, tervitan Teid ookeani tagant, Toronto Peetri kogudusest, kus äsja pühitsesime koos kogu Eesti rahvaga meie omariikluse sajandat aastapäeva. Ja kus valmistume tänavu tähistama oma paguluses asutatud koguduse 70. aastapäeva. Pagulastena siia mandrile jõudnud kaasmaalased on oma keelt, kultuuri, usku ja kirikut säilitanud juba kolmandat inimpõlve. 

 Mõeldes Eesti Vabariigi juubelile, meenus hiljuti kirikuaastas olnud pühapäeva teema, teenimatu arm. Jutluse aluseks oli sel pühapäeval meie kiriku kalendri kohaselt lugemine Rm 9:11-23. 

Peab tunnistama, et Pauluse kirjad on ühed keerukamad, kuid samas huvitavamad osad Piiblist. Need on justkui algkoguduse aegne jutluseraamat, milles Paulus õpetab Vana Testamenti tundvale kogudusele Jeesuses ilmunud armuõpetust. Ta kasutab näiteid, mis tollastel inimestel aitasid kuulutust Kristusest paremini mõista. Paraku kaasajal, kui kaugelt üle poole sajandi pole meie koolides usundi- ja piiblilugu õpetatud, on Pauluse kirju enamusel kirikulistestki sageli raske mõista. 

Püüan siis Teile pidada jutluse Pauluse igiammusest jutlusest roomlastele. 

Esimene jumalik valik 

Kaksikvennad Jaakob ja Eesav (1Ms 25 ja 27 peatükk jj) olid Iisaki ja Rebeka pojad. Jaakob oli noorem, kuid pettis vanemalt vennalt esmasünniõiguse. Sealtpeale pidi ta põgenema kodunt ning elama oma onu juures maapaos. Onu pettis omakorda teda ja nende suhted läksid teravaks. Jaakob põgenes taas, teel olles nägi unes taevatrepi nägemust, võitles nii inimestega kui viimaks ühel ööl ka Jumalaga ning sai endale seeläbi nimeks Iisrael – Jumalaga võitleja. Sel ööl tegi Jaakob Jumalaga heideldes oma valiku, kui ta lombakaks lööduna vastasest kramplikult kinni hoides ütles: „Ei ma lase sind mitte, kui sa mind ei õnnista!“ (1Ms 32:27). 

Sellega usaldas ta end Jumala valikule kuulekaks ning sai Jumala armu osaliseks. Tema poegadest loetakse 12-st juuda suguharu. Jaakobi lugu on oluline juutide põlvnemise pärimus. Vanasti pidid kõik leerilapsed peast teadma, et Jaakobil oli 12 poega: Ruuben, Siimeon, Leevi, Juuda, Daan, Naftali, Gaad, Asser, Issaskar, Sebulon,  Joosep ja Benjamin. 

Olen oma 31 ametiaasta jooksul toimetanud umbes 1500 matust ning vähemalt põgusalt tutvunud iga lahkunu elulooga. Kui palju on neis olnud elu keerdkäike ja ootamatusi – igatsust ja armastust, ustavust ja reetmisi, võite ja kaotusi. Jumal halastab, kellele ta halastab ja heidab armu, kellele ta heidab armu. 

Lõppeks jääb kehtima ikkagi üksnes Jumala arm. 

Õnnelikud on rahvad ja inimesed, kes oskavad elu ja vabadust võtta kui Jumala imelist kingitust ka siis, kui heitlusest hingetuna ei oska öelda muud kui Jaakobi kombel: „Ei ma lase sind mitte, kui sa mind ei õnnista!“ (1Ms 32:27). Seda palvesalmi lauldakse muide Toronto Peetri kirikus igal jumalateenistusel enne õnnistamist. 

Teine jumalik valik 

Jaakobi pojad müüsid isa armastatuima poja Joosepi orjakaupmeestele ning ta sattus Egiptusesse, algul orjapõlve ja viimaks vaaraole varahoidjaks. Kuid ometi läks ikkagi nii, et lõpuks oli Iisraeli rahvas kõige täiega Egiptuse vangipõlves. Jumal lasi tõusta vaaraol, kes Egiptusesse Joosepi ajal rännanud juute hakkas vaenama ja hävitama. Kuni sinnamaale, et nende esmasündinud poeglapsed tuli tappa. Viimaks sai Moosesest juutide Egiptusemaalt vabadusse juhtija. Siit ka Pauluse viide vaaraole. Ütleb ju Pühakiri vaarao kohta: „Just selleks olen ma sind üles äratanud, et sinu juures näidata oma väge, ja et minu nime kuulutataks kogu maal.“ (Rm 9:17). 

 Vaarao ‒ juutidele oli ta needus, egiptlaste silmis aga igati hooliv ja auväärne riigipea, kes kaitses oma rahvast, keelt ja kultuuri ning ei sallinud pagulaste võõrast usku. Vaarao käitus isamaaliselt ja tal oli oma rahva seas tuhandeid tuliseid pooldajaid. Ainus, mida ta ei osanud arvestada, oli see, et Jumalale võib ka üks põlatud rahvas armas olla ning seepärast lõppes tema marurahvuslus fiaskoga. Maad tabas üks needus teise järel. Viimaks, ööl, kui juudid sõid paasatalle, tabas egiptlasi esmasündinute hukk. 

Jumal halastab nende peale, kellele ta halastab. 

Kas on ehk meilgi sellest loost midagi õppida? Kindlasti seda, et meiegi rahvast ja riiki ei kaitse lõpuni üksnes NATO artikkel 5 ning rahvuskonservatiivne paanika pagulaste teemal. Meid, meie rahvast, kultuuri, traditsioone ja usku kaitseb vaid see, kui oskame ja tahame olla osa halastusest, mida Jumal on tõotanud tagakiusatuile ja rõhutuile. Vaid olles armulised elame armus. Kannatavale inimesele selga pöörates pöörame selja tema Loojale. 

Heaolu paradoks on, et tee ehitusele ette jäävat hõberemmelgat ja maanteed ületavaid konni märkame rohkem, kui koolikiusatud last või Aafrika pagulaslaagris vinduvaid peresid. 

Kas Jumala juures on ebaõiglust? Ei sugugi. Ta on inimesele loonud südame, mis suudab olla vaba ja õnnelik vaid siis, kui sellesse varjule pandud armastust ja halastust kasutatakse. Olete seda kindlasti korduvalt isiklikult võinud kogeda. Loomulikult pole see iga kord sugugi kerge.  

Aga üks tõeline elav usk ei peagi kerge olema. 

Kolmas jumalik valik 

Küll tahaks vahel öelda, et kui oleks ja kui saaks – aega, tervist, võimalusi, raha – küll siis oleks ja teeks kõike paremaks! 

„Oh inimene, kes sina õigupoolest oled, et sa tahad Jumalaga vaielda? Ega siis savinõu ütle oma voolijale: „Miks sa mu nõnda oled teinud?“ Või kas pole potissepal meelevalda savi üle – valmistada samast segust üks nõu auliseks, teine aga autuks tarbeks?“ (Rm 9:20-21).   

Meie ühiskonnas pole kõrgeid seisuseid ega lihtrahvast. Kõik on demokraatlikult võrdsed – vähemalt võiks ja peaks olema. Küll aga kuuleme sageli arutelusid selle üle, et meie tööl on liiga madal efektiivsus ja liiga vähe on töökohti, mis loovad lisandväärtust. Paradoks on aga, et sageli just lihtsat tööd tegevate inimeste panuseta jääksime kas nälga või upuksime mustusesse ning kõrge lisandväärtusega innovatiivsete tegevuste aulisus ei paistaks suurest hädast väljagi. 

Siin peitubki jumalariigi suur saladus. Jumala kingitud elus pole midagi tähtsusetut või alamat. On küll asju meie elus, mis ei pea kõigile avalikult näha olema ja mida jagame vaid väheste valitutega. Aga elu terviklik õnn ja rahulolu toetubki sellele, et ka need asjad, mida me vaid oma südame salajastes soppides varjul hoiame, on korrastatud.  

Aulised ja autud nõud? No näiteks supipott ja prügiämber. Mõlemad on hädavajalikud, kuid nende sisu tuleb teineteisest lahus hoida, sest vastasel juhul muutub mõlema sisu solgiks. Kui süda on täis kibedust, siis isegi usk muutub kibedaks ja õelaks kaasinimeste hukka mõistmiseks. 

Meie rahva ja kiriku ajaloo vaipa on kootud inimlike tahtmiste ning jumalike valikute kirju muster, mida hoiab koos Jumala vankumatu arm. Tema valik jääb viimasena kehtima. Ja meiegi ainus võimalus püsimaks Jumala armu osalistena on sama, mis kõigil meie eelkäijatel – anda end Jumala kätte. 

Olla valmis selleks, et tema meid kasutab oma armastuse ja halastuse tööriistana. Et kirikuna kuulutaksime rõõmusõnumit Kristusest, et kogudusena oskaksime olla osadus, kust väsinu leiab uut jõudu, eksinu õiget juhatust, hirmunu uut julgust ning patune andeksandmist ja uut elu. Siis võime ka uskuda ning loota, et Eesti Vabariigi sajandal aastapäeval sündinud lastest mõnigi saab näha meie riigi kahesajandat aastapäeva vabas ja iseseisvas Eestis. Maal, kus esivanematelt pärandiks saadud usk, keel ja kultuur elab ning püsib.  

Jäägu neid mõtteid lõpetama Ellen Niidu luuleread: 

Väsida, peatuda,
istuda kivile, kännule.
Vaadata kõrvalt
teeliste rutule, rännule.

Viibida, vaikida,
silmad kasepuu võras.
Vahtida taevast
ja sammalt raudkivi mõras. 

Märgata allikat
maaüsast voolamas üha,
Näha – on vett veel,
mis selge, puhas ja püha.

Suruda silmade pilk
läbi liiva ja räha,
Põhjavee virdamist sügaval
mõista ja näha. 

Tõusta siis, kanduda
taas keset teeliste summa.
Uskuda uuesti
terendust, loitsu ja lumma. 

Uskuda lätet
kesk tulvavee vahtu ja melu.
Arutus hetkes
uskuda igavest elu. 

 

Mart Salumäe (1963) on EELK Toronto Peetri koguduse õpetaja.

Print Friendly, PDF & Email

Viimati lisatud

c s-v põder
Karl Barthi kiriklik dogmaatika
Christine Svinth-Værge Põder
Foto: Tanel Valdna, ERR
Luterlik ristiteoloogia ja kiriku kuulutusülesanne tänapäeva Eestis
Meelis Süld
Allan Kährik
Ootamisest ja pilve sees tulijale silma vaatamisest (Lk 21:25–36)
Allan Kährik
Jõulupöördumine
Euroopa kirikute rändekomisjon, Euroopa Kirikute Konverents
English