Uudised ja oikumeenia

Geeni muutmised: inimesed mängivad Jumalat?

Kas geene muutvad inimesed mängivad Jumalat? Missugustel moraalsetel ning legaalsetel tingimustel saab geeni muutmisi lubada?

Neid võtmeküsimusi arutasid teadlased, teoloogid ja filosoofid Pariisi konverentsil 27.–28. veebruaril 2018. a. Konverentsi organiseeris Euroopa Kirikute Konverentsi (CEC) bioeetika ekspertide töörühm koostöös Protestantliku Teoloogia Instituudi, Pariisi Protestantliku Teoloogia fakulteedi ja Õigeusu Teoloogia Instituudiga.

Prof Robin Lovell-Badge, tüviraku bioloogia ja geeniuuringute juht Francis Crick Instituudist Suurbritanniast, selgitas, et geeni muutmised ei ole midagi uut, sest fenomen ise algas juba 12 000 aastat tagasi, mil karjakasvatajad hakkasid eelistama teatud kodustatud loomi teistele. Uued meetodid geeni muutmiseks on nüüdseks „piisavalt täpsed ja efektiivsed ja vanad argumendid, et DNA muutmine olevat ebausaldusväärne ja ohtlik, enam ennast ei õigusta.“

Prof Miltiadis Vantsos Thessaloniki Ülikooli teoloogia fakulteedist selgitas õigeusu perspektiivi, tõmmates paralleeli teiste teadusdistsipliinidega, kus riske ei osata piisavalt hinnata. Ettevaatlikkuse printsiipi tuleks rakendada ka geneetikas, kuna sel on potentsiaal põhjustada pöördumatut kahju nii inimesele kui loodusele.  „Mängida Jumalat tähendab saada Jumalaks Jumala armust.“ Miltiades ütles, et „inimolevusel pole ainult bioloogiline, vaid ka vaimne eksistents, mida ei tohi alahinnata.“

Prof Bruno Saintôt Pariisi Jesuiidi Fakulteedist ütles, et Rooma Katoliku Kirik on nende väheste kirikute seas, kes mõistavad, et inimelu algab munaraku viljastamise hetkest. „Indiviidi loomuomane väärtus ulatub palju kaugemale kui see kuum teema. On oluline väärtustada ja austada üksikindiviidide otsust, samas varustades neid vajaliku informatsiooniga,“ lisas ta. Bioeetika teoloogiline argument, toetudes paavstide Johannes Paulus II ja Benedictus XVI soovitustele, on see, et me vajame rohkem selgust seoses kontseptsioonidega „mängida Jumalat“, „geneetiline pärilikkus“, „loomulik seadus“ või „inimese bioloogiline olemus kui hoomamatu.“

Protestantliku teoloogia professor Peter Dabrock Saksamaa Friedrich-Alexanderi Ülikoolist esitas metodoloogilise arutluse nii „nn avara-kaalutletud-tasakaalu meetodi üle“ kui ka „teoloogilise eetika rolli üle tegelemises selliste kaasaegse maailma probleemidega, nagu seda on biotehnoloogiad“. Prof Dabrocki järgi peaks protestantlik eetika „toetama kirikuid kui eriti olulisi agente globaliseeruvas ühiskonnas selleks, et stimuleerida hädasti vajalikke, läbipaistvaid ja osavõtlikke diskursusi geeni muutmisega seotud vastuolulistel teemadel.“

Filosoofiaprofessor Mark Hunyadi Leuveni Katoliiklikust Ülikoolist väitis, et kaasaegne bioeetika on nn väikeste eetikate küüsis, mis tähendab indiviidikeskset lähenemist. Selleks, et ületada „meie aja bioeetika paradoksi“, kutsus ta üles lahendama ühiselt ja üheskoos küsimusi, mida bioeetika päev-päevalt tõstatab.

Dr Laurence Lwoff, Euroopa Nõukogu bioeetika osakonna juht, sekundeeris prof Hunyadile ja tõi välja kõik väljakutsed, millega nad vastamisi seisavad, püüdes luua seaduslikke raame selleks, et maandada praeguseid ja tulevasi riske kiiresti arenevas bioeetika valdkonnas.

Seoses riskidega ilmnes delegaatide seas üleüldine toetus mõttele, et avalikkus peab saama kaasatud diskussioonidesse, missugused geeni muutmiste tüübid võib tunnistada lubatavateks.

Prof Lovell-Badge ütles, et „teadlasena oleksin ma ebaõnnestunud juhul, kui ma ei ütleks, mis võib osutuda võimalikuks uute uurimismeetoditega.“ Tema kindel veendumus oli, et geeni muutmisi ei tohi laiendada mitte millelegi muule kui haiguste ravile või ennetamisele.

Lõpuks rõhutasid konverentsist osavõtjad edasist vajadust eristada teaduslikke fakte teadusfiktsioonidest ning suuremat keskendumist meditsiinilisele ja pastoraalsele hoolikusele, samuti meie inimlikule haavatavusele.

Allikas: Euroopa Kirikute Konverents

Print Friendly, PDF & Email
English