Esiletõstetud lood

Elagem Jumala valitud rahvana (1Pt 2:4–10)

Armu teile ja rahu Jumalalt, meie Isalt, ja Issandalt Jeesuselt Kristuselt!

Tänase jutluse aluseks on Esimese Peetruse kirja 2. peatüki salmid 4 kuni 10.

„Tulles tema, elava kivi juurde, kes küll inimeste poolt on tunnistatud kõlbmatuks, ent Jumala silmis on valitud ja hinnaline, laske ka endid ehitada elavate kividena vaimulikuks kojaks. Saage pühaks preesterkonnaks, kes toob vaimulikke ohvreid, mis on Jumalale meelepärased Jeesuse Kristuse kaudu. Seepärast seisabki Pühakirjas: „Ennäe, ma panen Siionisse kivi, valitud, hinnalise nurgakivi, ja see, kes usub temasse, ei jää iial häbisse.” [vt Js 28:16] Teile siis, kes te usute, on see au, uskmatuile aga „kivi, mille ehitajad tunnistasid kõlbmatuks, ning just see on saanud nurgakiviks”, [vt Ps 118:22] ning „komistuskiviks” ja „pahanduskaljuks”. Uskmatud komistavad [vt Js 8:14], sest nad on sõnale allumatud ja selleks nad ongi määratud. Teie aga olete „valitud sugu, kuninglik preesterkond, püha rahvas, omandrahvas, et te kuulutaksite tema kiidetavust” [vt 2 Ms 19:6], kes teid on kutsunud pimedusest oma imelisse valgusse ‒ teid, kes te muiste polnud rahvas, nüüd aga olete Jumala rahvas, teie, kelle peale polnud halastatud, nüüd aga on.” Aamen.

Tänane tekst on nii rikas kujunditest ja mõtetest, et kõiki siin lahti seletada ei jõuagi. Tuleb keskenduda kõige olulisemale. Olles täna siin külalisjutlustajana usuteaduskonnast, pean mainima, et usuteaduskonnas pole 1. Peetruse kiri uurimistöö teemana võõras – on tegeletud nii selle kristoloogia kui eklesioloogiaga. Praegune emeriitdotsent Peeter Roosimaa kaitses 1994. aastal magistritöö teemal „1. Peetruse kirja kristoloogia“, mis ilmus 2002. aastal kirjastuses Logos populaarsemas väljaandes. Ilmārs Hiršs, doktorant Lätist, sealse baptistikiriku juhtkonna liige, kaitses 2003. aastal saksakeelse doktoritöö nimega „Ein Volk aus Juden und Heiden: der ekklesiologische Beitrag des Ersten Petrusbriefes zum christlich-jüdischen Gespräch“ esimese Peetruse kirja eklesioloogilisest panusest kristlaste ja juutide dialoogi.

Kristoloogiast saab lähtuda tänast kirjakohta seletades. Peeter Roosimaa järgi: „Pildi kohaselt on Kristus oma kogudusele Jumalast valitud ja väga kallis nurgakivi, millele usklikud ehituvad elusate kividena vaimulikuks kojaks ja pühaks preesterkonnaks ohverdama vaimulikke ohvreid.“ (P. Roosimaa, 1. Peetruse kirja kristoloogia. Magistritöö. Käsikiri Tartu Ülikooli usuteaduskonnas. Tartu, 1994, 86.)

„Elav kivi“ on muidugi väljend, mis ei lase ennast väga lihtsalt mõista. Inimene kui kivi müüris võib minu põlvkonna inimesele kõigepealt meelde tuua ühe negatiivse seose ‒ Pink Floydi albumi „The Wall“ ja selles sisalduva kuulsa laulu „Another brick in the wall“ – mida võib tõlkida kui „Veel üks kivi müüris“. Laul väljendab seda rutiini ja ettemääratuse tunnet, mis meid kõiki võib enda elu üle mõeldes tabada. Kristus ei ole muidugi lihtsalt üks kivi müüris ja 1. Peetruse kirja autor ei kutsu kedagi ka lihtsalt saama kiviks müüris.

Teine negatiivne seos, Eesti kultuurist. „Me teeme, teeme ümber oma elu üht hiigelmüüri inimtihedat,“ ütleb Juhan Viiding luuletuses „Üle müüri“, mille Ruja on tuntuks laulnud. Jälle kujund müürist, mis eraldab meid teistest, müür, mis ei ole sugugi hea. Üks neist müüridest, mille ületamiseks on vaja Jumala abi, nagu öeldakse 2Sm 22:30b: „Oma Jumalaga ma hüppan üle müüri.“ See ei ole selline müür, mille nurgakiviks on Kristus.

Jeesus ütleb ise end olevat kivi. „Kas te pole lugenud seda kirjakohta: Kivi, mille ehitajad tunnistasid kõlbmatuks – seesama on saanud nurgakiviks!?“ (Mk 12:10). Kirjakoht, millele ta viitas, on Ps 118:22 ja juba hilisjuutluses on seda ja teisigi sarnaseid kohti pühakirjast tõlgendatud messiaanlikult. Seda loeti algkristluses üheks tõendiks Kristuse surma ja ülestõusmise kohta. Vaim on seda ette kuulutanud. Ja nii saab kujund kivist müüris uue tähenduse. Nagu Kristus andis uue tähenduse surmale, võites surma, nii saab müür tema läbi positiivse tähenduse.

Peetruse kirja autor tsiteerib tänases kirjakohas neli korda Vana Testamenti, prohvet Jesajat, 118. psalmi ja viimaks Teist Moosese raamatut, et näidata läbi selle Kristuse tegelikkust. Midagi sellist teevad ka ajaloolased, tuues oma väidetele tõendeid vanadest allikatest. Kristuse ülestõusmise järel polnud ega pole kristlastel paremat allikat Jumala kohta kui pühakiri. Seos Vana Testamendiga oli väga oluline. Ainult nii sai pühakirjast tervik ja senisest maailmapildist sujuvalt uus. Uue Testamendi usklikest sai uus Jumala rahvas, kellele laienes Vana Testamendi Iisraelile antud õnnistus, aga veelgi suuremal määral.

Uue maailmapildiga inimestele tuli õpetada uut olemist, elu selle maailmapildi järgi. Tuli astuda samasse ritta Jeesusega, kes oli ennast nurgakiviks asetanud, tuli samuti kivina müüri astuda. See oli aga templimüür, müür, mis on oma loomult hea ja isegi elav, nagu ka selle nurgakivi. Võib rääkida enese ülesehitamisest – „laske ka endid ehitada elavate kividena vaimulikuks kojaks“. See pole aga kõik – vaimulikuks kojaks olles tuleb saada pühaks preesterkonnaks, see tähendab hoopis suuremat aktiivsust, tuleb mitte ainult pakkuda kaitset, vaid tuua ka ohvreid, nii nagu tollal preestriametit mõisteti.

Elavaks kiviks olemine annab võimaluse olla valitud rahvaks, olla Jumala äravalitu. Võib siinkohal korraks religiooniteadusesse põigata ja nentida, et arusaam sellest, et ollakse Jumala poolt ära valitud, on üks visamaid religioosseid veendumusi. Ka selline inimene, kes Jumalas kahtleb, kes võib-olla õieti enam ei usugi isikulist Jumalat, hoiab viimasena veel kinni arusaamast, et on siiski miski või keegi, kes teda hoiab tema eluteel. See on tänapäevase Lääne inimese hinduismiga sarnaneva maailmapildi osa. Just seetõttu ei tahaks ma siin üle tähtsustada „uskmatute allumatust“, mis on kahtlemata selle kirjakoha oluline teema. Kõigil on lootust.

Edasises antakse Peetruse kirjas juba üksikasjalikumaid juhiseid, kuidas Jumala rahvana käituda. Algus on aga antud keskendumises kõige olulisemale – tuleb tuua vaimulikke ohvreid, mis on Jumalale meelepärased Jeesuse Kristuse kaudu.

Me oleme kõik ära valitud Jumala rahvas. Elagem siis nii nagu Jumala rahvas. Aamen.

 

Riho Altnurme (1969), dr. theol., on Tartu Ülikooli humanitaarteaduste ja kunstide valdkonna teadusprodekaan, usuteaduskonna kirikuloo professor ning EELK liige.

Print Friendly, PDF & Email
English